Vahtrasiirup

Täna juhtus ime: mu ilma peale rändama läinud sotsiaalkindlustuse numbriga kaart jõudis lõpuks kohaleJ Andsin kaardi taotluse sisse 15. veebruaril ja juba 17. märtsil jõudiski kaart minuni, olles vahepeal rännanud Rootsi ja tagasi. Eriti kelmikas kogu asja juures oli see, et kaardile oli lisatud Service Canada kiri, mis soovitas kaarti turvalisuse huvides näiteks seifis hoida, et see võõraste kätte ei satuksJ Ümbrikul oli kirjas, et see kiri pandi Rootsis posti 2. märtsil, seega võttis selle kohalejõudmine tervelt kaks nädalat aega...

See pole aga sugugi rekord, sest olen nüüdseks juba kahe välis-eesti proua käest kuulnud, et nemad said Eestist saadetud jõulukaardid kätte alles veebruaris. See kõik süvendas veelgi minu varasemat vastumeelsust tavaposti suhtes. Kanada Posti kohta räägitakse üldse igasugu õuduslugusid, mistõttu olen jõudnud kindlale veendumusele, et kui vähegi võimalik, siis üritan ma igasugu kirjade/kaartide saatmist iga hinna eest vältida.

Muidu tegin ma aga järjekordse suure sammu Kanada eripäradega tutvumise teel ja ostsin endale oma elu esimese vahtrasiirupi. Eestis oli vahtrasiirup võrdlemisi kallis ja mu Torontost pärit endine kolleeg väitis kindlalt, et samavõrd kui see on kallis, on see ka kehv. Nii siis jäigi mul kodus see imeasi ostmata. Aga eile poes lonkides oli ahvatlevast siirupipudelist täiesti võimatu mööda vaadata, pealegi maksis see peaaegu kolm korda vähem kui Eestis.

Tegin siis esimest korda Kanadas pannkooke ning olles need vahtrasiirupiga üle valanud, olen ma nüüdsest selle siirupi tulihingeline fänn. Ainukeseks probleemiks kogu asja juures tõotab aga kujuneda see, et mingil hetkel tuleb mul jälle seljakott pakkida. Ning siis tekib küll küsimus, et mida oma siirupiga peale hakata…

Täna on St Patricku päev ja tundub, et üliõpilastel on täie rauaga kevad käes. Ühika kõrval asub igati soliidne ja vaikne eramajade tänav, mille alguses paikneb ka üks iiri pubi. Mul õnnestus täna veidi varem töölt pääseda ning kuna ma olen viimasel ajal une Robertson Daviese raamatu vastu vahetanud, siis hakkas see pikapeale tunda andma (ealised iseärasused). Nii oli minu tänaseks unistuseks kulutada lisandunud vaba aeg täiesti ebaromantiliselt uinakuks.

See plaan osutus aga õuest kostva lõugamise tõttu teostamatuks. Aknast välja vaadates sai selgeks ka heli allikas, milleks oli pubi ukse taha tekkinud paarisaja meetri pikkune tihe järjekord (mis paistab aja jooksul aina pikemaks muutuvat). Võrreldes omavahel pisikest pubi hoonet ja seda tihedat saba jääb minu jaoks küll täielikuks mõistatuseks see, kuidas kogu see rahvamass sinna majja üldse ära mahtuda saaks. Tudengeid ei paista see tänaval ootamine küll kuivõrd häirivat ning vahepeal hakkas tänavalt lausa torupillimängu kostma. No igatahes, kui arvestada ojadena voolava rohelise õlu hulka, mis pidavat tänase päeva juurde käima, siis võib homne päev üsna mitmele inimesele väga valuliseks kujuneda.

Samas ei jää mul muud üle, kui imetleda üliõpilaste elujõudu. Hetkel on mul lähemalt võimalus jälgida oma korterinaabreid ja kui igal hommikul näevad nad välja nagu oleksid sooja saiaga pähe saanud, siis lõpeb õhtu ikka sellega, et mingil hetkel hakkab igasugu tegelasi uksest sisse sadama (ning siis ei ole väsimusest enam jälgegi)J