Ving ja hala

Ma pole seni oma blogi postituste liigitamiseks mingit klassifikaatorit välja nuputanud, aga hoolimata selle puudumisest läheb tänane tekst raudselt virtuaalsesse kategooriasse "ving ja hala". Et kõik algusest peale ära rääkida, siis meie armas EMT ajab mul pikapeale juuksed halliks ja sapi kurku. Kui mul on soov oma lepingut aastaks peatada, siis pealtnäha tundub see imelihtsana. Miski ei ole aga tõest kaugemal ja kui nii edasi läheb, siis lahendab probleem iseennast ning polegi vaja enam midagi peatada.

Esimeses kirjas küsisin, et mida ma selleks tegema pean, kui mul on ainuke võimalus lepingu peatamiseks teha seda kirja teel. Sain selle peale vastuse, et pean selleks iseteeninduskeskkonnas määrama endale salasõna, selle EMT-le teatama ning kõik saabki korda. Mida ma tegingi. Järgmises kirjas küsiti selle peale ka mu telefoninumbrit. Kusjuures mul on ainult üks kehtiv number, aga olgu, ju see siis nii käibki. Kuigi ilus oleks ju juba esimeses kirjas ära märkida, et lisaks salasõnale vajavad nad ka mu telefoninumbrit. Ühtlasi sain teist vastust lugedes aru, et kui mina põen hetkel oma kehva kirjaliku inglise keele oskuse pärast, siis pole selleks mingit põhjust. Nimelt oli teise kirja küsimus sõnastatud sellise grammatilise rägastikuna, et selle mõte hakkas ähmaselt koitma alles peale teist lugemist.

Seega kirjutasin neile teises kirjas ka oma telefoninumbri. Ja kui te arvate, et sellega asi lõppes, siis ei, sellega kõik alles algas:) Täna sain siis kolmanda kirja, mille sisu oli täpselt selline: "Paraku Teil puudub infotelefoni salasõna. Palun määrake e-teeninduses http://www.emt.ee/ <http://www.emt.ee/>. infotelefoni salasõna ning edastage see meile. "

Hakkasin vaikselt taipama, et tegemist on ilmselt ühe temperamenditestiga. Et siis kui asju väga lihtsustatult ja mitteteaduslikult võtta, siis sangviinikuna oleksin ma hakanud selle peale naerma, melanhoolikuna nutma, koleerikuna läheksin marru ja flegmaatikuna kehitaksin lihtsalt õlgu. Temperamenditestide järgi olen ma segu melanhoolikust ja sangviinikust, aga täna on vist mingi kahtlane kuuseis, sest olin vaevalt 5 minutit peale ärkamist tige kut herilane (mesilased, ei ole ju kurjad, onju issi?). Niisiis lugesin igaks juhuks kahekümneni ja tänu sellele õnnestus mul saata korrektne vastus vajalike andmetega (salasõna ja telefoninumber), milles sisalduv sarkasm oli vägagi tsiviliseeritud piirides. Nüüd siis on avatud kihlveokontor selles osas, et kas sellega on teema lõpetatud või mitte:)

Isamaalisel lainel

Niisiis, nüüd on see ametlik: ma pole juba aastaid nii patriootlik olnud kui seekordse vabariigi aastapäeva puhul. Nimelt osalesin täna Toronto Eesti Majas toimunud aastapäeva aktusel ja nii avanes mul juba teist korda paari päeva jooksul tungiv (kohustuse moodi) võimalus hümni joriseda. Hümn oli aga alles lõppmäng ja sellele eelnes aktus, no ikka põhjalik aktus. Et siis pidulikud kõned,  koorilaul ja aumärkide jagamine (tõesti, see osa oli ka). Kusjuures saal oli täiesti täis, nii et üsna täpselt kohale jõudes olid kõik istekohad juba hõivatud. Ma olen hirmus kehva silmaga selle osas, et olla võimeline osalejate arvu hindama, aga see oli märkimisväärselt suur. Viimaste seas kohale jõudnuna õnnestus mul peamiselt piiluda eesistujate kuklaid ning juuksevärvi järgi otsustades olid osalejad peamiselt eakamad inimesed, mis on vist ka ootuspärane.

Minu üllatuseks esines lausa kaks koori, millest üks koosnes Toronto Eesti koolide õpilastest. Muidugi ilmnes ka siin sarnaselt Eestiga see tendents, et kui koor on ka kirja järgi segakoor, siis tegelikult on igas meeste häälerühmas täpselt üks mees. Päris nii hull asi muidugi ei olnud, aga ega neid mehi ülemäära palju laulmas ei olnud. Nii et kuigi ka mind on siinsesse segakoori kutsutud, siis olen täiesti realistlik selle osas, et mehena oleks mu turuväärtus oluliselt kõrgemJ

Olen nüüdseks jõudnud ka järeldusele, et peaks ennast rohkem Toronto uudistega kurssi viima. Olles eile uurimisretkel sellises piirkonnas nagu Cabbagetown, mis asub minu praeguse elukoha poolt vaadates kesklinna teises otsas, leidsin ma oma rõõmuks ühe odava toidupoe. Arvestades minu plahvatuslikult kasvanud hinnatundlikkust kasutasin ma kohe võimalust ja ostsin kaks kotitäit odavat jänisetoitu. Kusjuures hindade osas sai Kanada lõpuks ometi esimese plusspunkti, sest selles poes müüdavad šampinjonid ei olnudki kallimad kui Tallinnas.

Nagu arvata võibki, olin ma poest väljudes üks kõrvuni rahulolev jänisJ Seda enam, et olin välja nuputanud kavala biznesplani, mille järgi ma loivan oma kottidega metroopeatuseni, et sealt metrooga koju saada. No mis ma oskan öelda: idee on ju hea, aga teostus nõrgavõitu. Sest just sel nädalavahetusel oli mulle vajalik metrooliin remondis ja mul tuli kogu see neetud tee kahe tinaraske toidukotiga koju loivata... Kusjuures ilmselt istus mingi mingi nähtamatu päkapikk koos oma suguvõsaga mulle teekonna jooksul koti peale, sest ma vannun, et need kotid läksid aina raskemaks. Nii ma siis voolasin kodu poole ja lasin vaikselt kõlada sõnadel, millest paljud olid üdini neljatähelised... Koju jõudes käisin igaks juhuks kohe peegli eest läbi, sest sisetunde järgi otsustades olid mu käed selleks ajaks juba põlvini veninud. Nii et nüüdsest olen targem: ei lähe luureretkele ilma seljakotita ja ei lase ennast petta eeldusest, et kõik süsteemid alati töötavad...

Kulinaarsed rännakud

Tundub, et ilm ja igasugu veidrused on omavahel pöördvõrdelises suhtes. Eilne ilm ei olnud ühestki vaatepunktist vaadates ilus, taevast sadas poolviltu alla mingit ebamäärast vesist ollust ja õelal kombel peitis udu ära ka minu kunstilise linnavaate. Aga kuna oli ikkagi tähtis püha, siis ei saanud sellised pisiasjad selle tähistamist takistada. Emme tehtud roogadega söömadele ei saa muidugi miski vastu, aga seekord tuli olude sunnil võimalus anda kohalikele kokkadele.

Mispuhul selgus, et juba üks varasem tähelepanek pidas paika ja mis puudutab väljas käimist, siis ei lase Toronto elanikud ennast oluliselt nädalapäevadest häirida. Ehk siis kui veebruarikuise Tallinna tänavad on tööpäeva õhtuti üsna tühjad (nii vähe kui ma ise seal muidugi käinud olen), siis eilsel neljapäeva õhtul oli õhtul kesklinn paksult inimesi täis. Sealjuures oli palju liikvel ka noorikuid, kes kandsid noolteravaid tikk-kontsi ja kelle kehakatte kirjelduseks sobiks kõige paremini sõna "lai vöö". Siinse kliima eripärast tulenevalt võiks ju arvata, et nad saavad selle peale munasarjapõletiku, aga mu koridori naaber arvas, et ilmselt neil polegi munasarju:) 

No igatahes oli seesama rahvamass ühtlasi ka blokeerinud sissepääsu algselt väljavalitud liharestorani. Mispeale õnnestus meil asenduseks sattuda söögikohta, mis spetsialiseerus pannkookidele. Või noh, õige nimetus oli ikka crêpe, aga mõte jääb samaks. Mina kui pannkoogihull olin sellest muidugi vaimustuses, sest ma olengi siin ebameeldivalt vähe pannkooke saanud. Ja ei saa salata, kokad olid oma ülesandele loominguliselt lähenenud ja pannkoogitäidised olid väga põnevad. Uurisin menüüd risti ja põiki ja jõudsin välja pannkookideni, mis sisaldasid Dijoni sinepit, seeni ja juustu. Juba see kooslus iseenesest on  intrigeeriv ning tulemuse võin rõõmsalt kanda oma kulinaarsete rännakute plusspoolele. Idee järgi saaks midagi sellist ka ise teha, peakski kunagi proovima...

Magus pannkook osutus aga oluliselt suuremaks väljakutseks, sest valik oli soolaste pannkookidega võrreldes kolmekordne. Vaatasin, et võiks ju proovida vahtrasiirupiga pannkooke, et lõpuks aru saada, kas see mulle meeldib või mitte. Senised katsetused vahtrasiirupi osas ei olegi nagu mingit õiget muljet tekitanud... Aga siis avastasin midagi hoopis ootamatut: menüüs oli ka pannkook sidruni ja suhkruga  Et siis mulle meeldib nii pannkook kui sidrun, aga et neid kokku panna? Ning ma ei saa kurta, see oligi üllatus täie raha eest. Kohaletoodud pannkooki lähemalt uurides selgus, et see ei sisalda mingeid kavalaid sidrunikreeme või muid trikke: kokk oli ilmselt pannkoogile sidrunimahla pigistanud ja lohutuseks veidi suhkrut ka peale raputanud:) Nii et tulemust sai magusaks pidada küll väga suurte mööndustega ja pigem oleks omadussõnaks sobinud "huvitav"...

Kuna aga vabariigi aastapäev endiselt kestis ja Eesti lipp oli Toronto raekoja pidulikult vardasse tõmmatud, siis tuli patriootlike kodanikena lipp ikka üle vaadata (ja fotoka omanikel ka pildistada). Algselt tekkis raekoja hoonet uurides juba tunne, et tuleb hakata kuhugi kaebusi kirjutama, sest mida ei olnud, oli lipp. Lõpuks suutsime selle ikka üles leida, aga eriti silma see nüüd küll ei torganud.  Küll aga torkas silma ja ilmselt veel rohkem kõrva see, et ilmselt üle 20 aasta õnnestus mul avalikus kohas Eesti hümni laulda. Enne sai ikka kindlaks tehtud, et ühtegi kodanikku läheduses ei ole ja meid avaliku korra rikkumise pärast pokri ei panda, aga laul oli aus. Õnneks oli üks meie seast peaaegu professionaalse tasemega laulja, kes oma neljandiku eesti päritolu kompenseeris selle võrra parema soprani ja ka laulusõnade mäletamisega (no ei ole mul head mälu, ei ole). Nii et kui ma nüüd järele mõtlen, siis enam patriootlikumaks minna ei saagi? Või õieti saab küll, sest ma nägin unes, et mul on uus kiisu ja see kiisu oli sini-must-valge:)

Ja kirsiks maasikatordil sai see, et veeretades peale ärkamist veel mõtteid sinisest kassist tegin jälle kord lahti Norra TV, et suuskamise MMiga kursis olla. Ning hetkel olid parajasti käimas naiste suusahüpped:) Alguses olin ma veendunud, et sain norrakeelse kava tekstist valesti aru, aga ei, tõesti sain ma jälgida naisi, kes võistlesid suusahüpetes... Niipalju kui ma vaatasin, jäid kõik püsti ja ühtegi ihuliiget ka mäe peale maha ei jätnud. Aga see vaatepilt pani mind mõtlema, et vähemalt selles osas olen ma vist padukonservatiivne. Et siis muidugi on tore, kui igasugu ettevõtmised ei jää naiseks olemise taha toppama, aga...

Viimase märkusena tahaksin nentida, et jutud Kanada bürokraatlikkusest vist ikka ei ole linnalegend.  Reeglite järgi peaks ma kaardi oma sotsiaalkindlustuse numbriga (vajalik siin töötamiseks) kätte saama 20 tööpäeva jooksul alates taotluse sisseandmisest. Mille peale mina olin muidugi veendunud, et saan selle 4-5 päeva jooksul kätte. Aga ei miskit, kuna taotlemise hetkel pidin aadressiks märkima hosteli aadressi, siis oli mul eile äärmiselt koomiline telefonikõne hosteli administraatoriga, mille jooksul ta peale väikest mälus sobramist ja selginemishetke väitis, et mingit sellist kaarti pole siiani kohale saabunud (7 tööpäeva oli selleks hetkeks täis). Nii et tuleb siis kannatlikkust varuda, sest kui ikka on ette nähtud 20 tööpäeva, siis ei ole ju tõesti mõtet seda varem teha...

Muuseum interrupted

Kõigepealt head Eesti Vabariigi aastapäeva! Seekordne aastapäev on minu jaoks siis teistmoodi kui tavaliselt. Kõigepealt siin ju inimesed ei saa aru, et täna on tähtis püha. Aga kuna minu Working Holiday on hetkel veel viimasele sõnale keskendunud, siis minu jaoks on see naha ja karvadega püha:) Kuigi õnneks pingviinide paraadi vaatamisest ma sel aastal pääsen, jumal tänatud... Ma pole kunagi selle ettevõtmise tuline austaja olnud, aga ikka on enamasti läinud nii, et olen mitu tundi veetnud kellegi kleite passides. Nüüd mul aga telekat ei ole ja kuigi ma saaksin ilmselt seda ettevõtmist netist vaadata, siis hoian sellest heaga eemale.

Küll aga alustasin ma päeva igati väärikalt ja osalesin e-valimistel. Ning jälle kord olen paduuhke selliste IT lahenduste üle. Siis meenus mulle, et praegu käib ju suuskamise MM ja avastasin oma kurvastuseks, et saaksin seda neti kaudu ETV-st vaadata ainult siis, kui oleksin parajasti Eesti territooriumil:( Õnneks on Norra televisioon selle osas lahkem, nii et ka Peeter Kümmeli sõit sai ilusti ära vaadatud. Reportaaži jälgmine tuletas mulle muidugi uuesti selgelt meelde, et keeleoskus kipub ikka ajaga rooste minema, sest ega ma norrakeelsest  reporterite jutust ikka suurt midagi ei tönganud küll. Samas kui Lembitu Kuuse hakkab pingelisel momendil kiirkõnes lõugama, siis ega sellestki ei ole võimalik eriti midagi aru saada...

Torontos on aga üks väline märk aastapäevast, mis ei nõua üldse mingit internetiühendust: nimelt tõmmatakse 24. veebruaril Eesti lipp Toronto Raekoja ees vardasse.Nagu ma aru saan, on tegemist pikaajalise traditsiooniga ja mingil ajal oli see üldse üks väheseid kohti maailmas, kus Eesti lipp selliselt nähtaval oli. Ilm on täna küll eriliselt tatine, aga hoolimata sellest vudin ikka kohale, et seda ilmaimet oma silmaga näha. Ning kuna minu koridorinaabriteks on üks eesti vahetusüliõpilane ja eesti juurtega rootslanna, siis lähme õhtul väärikalt aastapäeva tähistama. Sündmus ise toimub sellises kohas nagu liharestoran:) Ma tean, et arvestades minu valdavat taimetoitlust kõlab see naljakalt, aga kuigi ma ise lihaga midagi peale hakata ei oska, siis mõnikord harva võib ju hästi tehtud liha süüa küll. Peaasi, et sellest verd ei tilgu ja ma seda mõttes mõne looma külge panna ei oska.

Eile sain aga esimese linnukese kirja muuseumi külastamise osas. Kui aus olla, siis minu suhtumine muuseumidesse on vastuoluline. Või mis vastuoluline, tegelikult ei ole muuseumid mulle kunagi huvi pakkunud. Aga Torontosse jõudes avastasin, et muuseumid jäävad mulle kogu aeg teele ette. St neist on küll võimalik turvaliselt mööduda, aga nad asuvad täpselt tähtsamate teede ääres ja on takkapihta ka arhitektuuriliselt väga põnevad. No ja lisaks kubisevad nii Lonely Planet kui Rough Guide kiidulaulust selle kohta, kui heal tasemel need ikka on jne. Ning kui siia juurde lisada kodus kuuldud mõjus reklaam, siis hakkas mu vastupanu vaikselt murenema. Samas jahutas mu äsja tärganud indu asjaolu, et muuseumid ei ole siin mitte odavate killast.

Aga nagu eile kuulsin, siis on kolmapäeviti paari tunni jooksul võimalik tasuta sisse saada sellisesse muuseumi nagu Royal Ontario Museum. Olgu siis infoks ka lisatud, et selle muuseumi tavahind on 24 Kanada dollarit... Kuna see muuseum asub mu praegusele elukohale meeldivalt lähedal, siis kasutasingi ma kohe võimalust. Ning paadunud muuseumi vältijana tuleb tunnistada, et see oli ootamatult põnev elamus. Minu kõige suurem huviobjekt oli juba algselt innuiitidega seonduv väljapanek, aga sattusin enne sinna jõudmist Hiina ja Jaapani esemeid puudutavale väljapanekule. Kardetavasti läks puudulike taustateadmiste tõttu selle väljapaneku suurem sügavus minust kaarega mööda, aga parimaks leiuks selles oli  kahtlemata Hiina lõvi. Õieti seda, et tegemist on lõviga, sain ma teada alles sildilt, sest pealtnäha oli see konna ja kassi ristsugutis, kellele oli lisatud draakoni pea. Ma uurisin seda olevust alguses igast küljest ja mõistatasin, et keda see küll kujutama peaks ning alles teksti uurides selgus, et kuna hiinlased polnud elusat lõvi kunagi näinud, siis kasutasid nad julgelt oma fantaasiat:)

Mingil hetkel kiskusin ma ennast idamaistest imedest eemale ja läksin innuiite otsima. Ning innuiite puudutavast väljapanekust avastasin ma viimase aja kõige lahedama sõna, milleks on "snow snake". Selle sõna tähendus on minu jaoks siiamaani hämar, aga see kõlab minu meelest väga poeetiliselt. No igatahes, nüüd on mul ka ehtsad mokassiinid ära nähtud ja ilmselt oleks veel palju asju näinud, aga õnnetuseks läheb aeg muuseumis vastikult ruttu ja kõik külastajad visati varsti välja. Ja nüüd siis ongi seis selline, et ma ju alles elasin muuseumiroti rolli sisse ja missioon jäi ju lõpetamata:( Nii et ei jäägi muud üle, kui järgmisel nädalal samal ajal uuesti platsis olla. Või mis järgmisel nädalal, Lonely Planeti väitel on seal viis korrust, nii et pean võimaluse korral veel mitu kolmapäeva muuseumi ümber tiirlema. Muide, Nublu, meie sinuga peame koos ka kindlasti sinna muuseumisse minema:) Ja siis veel kümnesse muude muuseumisse, mille olemasolust ma nüüdseks juba teadlik olen.

Teine koht, mida ma juba mõnda aega tagasi otsisin, on üks suur kaubanduskeskus. Ja selle all ma mõtlen tavalist kaubanduskeskust (umbes Kristiine keskuse moodi asja), sest Eaton Centre oma rohkem kui 200 poe ja meeletu inimhulgaga ületab kaugelt minu taluvuse piiri. Minu soovil oli aga väga praktiline taust, sest toidukaubad (nagu ka muud kaubad) on Torontos mõrvarlikult kallid ja lisaks on väikestes poodides tihti täiesti uskumatult veider valik. Ühes toidupoes oli näiteks väga esinduslik mobiiltelefonide valik, aga selle asemel oleks ju võinud panustada näiteks jogurtitele? Minus elas siiski arusaam, et kuskil peab ju ometi olema ka suur toidupood, mis on vähegi normaalsemate hindadega. Ning ühtlasi kaasnes sellega ka palav lootus, et see ei asuks umbes 10 kilomeetrit linnast väljas, sest lennujaamast tulles oli neid seal näha küll. Ja ka seekord oli abi heast vihjest, mis aitas mind jõuda kaubanduskeskusesse, mis on täiesti kõnnitavas kauguses. Kõnnitav kaugus tähendab siis kolmveerand tundi vantsimist (või äärmusliku kustmise korral paari metroopeatust). 

Et siis kohale jõudes: kui tahtsin näha suurt kaubanduskeskust, siis nägingi... Kui ma Torontos seni eriti eksinud ei ole, siis see ehitis oli selline rägastik, et seal õnnestus mul üsna varsti suund ära kaotada. Ringi kõmpides hakkasin isegi arendama vandenõuteooriat, et nad on meelega sellise keerulise hoone paigutuse valmis meisterdanud. No kõik ikka selle mõttega, et eksinud inimesed astuksid frustratsiooni leevendamiseks mõnda poodi sisse ja ostaks tänu sellele veelgi rohkem. Minu puhul see toimis täiega, sest kuna mu eelmisest söögikorrast oli umbes 9 tundi möödas ja tald oli tatsamisest ka täitsa ümar, siis proovisin seekord ära hiina praetud riisi. Ja see ettevõtmine tuleb paraku lugeda minu kulinaarsete teekondade miinuspoolele, sest miskit väga apetiitset see nüüd küll ei olnud... Mul on lihtsalt endiselt põhimõte, et kui juba olla nii kirevas linnas, siis burksi ma ometi ju sööma ei hakka.

Väikese vürtsina oli kaubanduskeskuse koridoridesse üles pandud ka väikesed letid ja sealsed müüjad võtsid vägagi sihikindlalt inimesi rajalt maha. Nii oleks ma enne väljapääsuni jõudmist äärepealt saanud nii kunstküüned kui uue telefoni:) No igal juhul, kõik see kokku meenutas mulle kunagist filmi Tom Hanksiga, milles ta ei saanud lennujaamast lahkuda ja jäi nii sinna pikaks ajaks lõksu. Ma kujutan ette, et ka selles keskuses oleks piisava raha olemasolu korral võimalik päris pikalt nii elada, et üldse sellest välja minema ei peaks. Samas oli kogu rännak seda väärt, sest mul õnnestus esimest korda elus käia Wal-Martis (peale "Vihmamehe" filmi on mul see nimi siiani ehedalt meeles) ja sealne hinnatase oli teiste kohtadega võrreldes oluliselt mõistlikum. Mis aga puudutab arusaama sellest, kas midagi on kohutavalt kallis, üsna kallis või veidi kallis (ainult nende kategooriatega ma toimetangi), siis tunnistan ausalt üles, et ma ei jõudnudki euroga harjuda. Nii et korrutan siiamaani siinseid hindasid endise krooni kursiga ja olen koju tulles ilmselt ainuke eestlane, kes ei saa unepealt eurodele pihta...

Perepäev ja pesupäev

Vahepealne aeg on sisaldanud endas kolimist, aga miskit muud põrutavat polegi juhtunud. Kuigi täna ei ole mitte tavaline esmaspäev, vaid täna on Torontos püha: Perepäev (Family Day). Nagu kuulda on, oli selle loomise peamiseks mõtteks see, et igas kuus oleks vähemalt üks püha. Ja püha on ju aus ja hea, kellele meist siis ei meeldiks see, kui igal aastal on üks veebruari esmaspäev, mis ei ole mitte sinine, vaid hoopis perele pühendatud.

Nagu netis kirjas oli, siis tuleb selleks pühaks tõsiselt valmistuda, sest sel päeval on ka paljud toidupoed suletud. Mind aga tabas eile akuutne vastumeelsus söögivarumise suhtes ja kuna mul oli eilseks varud olemas, siis ei lasknud ma ennast sellest hoiatusest häirida. Kuulsin veel ühikakaaslase käest ühest heast orgaanilise toidu poest, mis asub paar maja edasi ning lootsin, et saan seda täna vaatama minna. Ja kui ma täna lõpuks ennast õue veeretasin ja selle poeni jõudsin, siis selgus otse loomulikult tõsiasi, et tasub ikka hoiatusi uskuda. Ehk siis poeomanikul on ilmselt pereväärtused hästi paigas ja pood oli suletud. Veelgi enam, suletud oli ka veidi eemal asuv pood, mis on muidu 24 tundi avatud...

Ega siis midagi, kuigi ilm oli üle pika aja nii külm, et sõrmed tahtsid küljest kukkuda, siis tuli ennast kokku võtta ja edasi rühkida. Õnneks sattusin varsti ühe Lähis-Ida odava söögikoha otsa, kus müüdi peamiselt taimetoite. Minul kui jänisel hakkasid juba taimetoidu sildi peale kõrvad rõõmust laperdama ja nii õnnestuski mul üle pika aja uuesti kartulit süüa. Seekord siis vahelduseks eksootilisel viisil valmistatuna ja Triinul on õigus, sedalaadi toit on tõesti väga hea.

Ning kui saatus mulle juba naeratama hakkas, siis sai sellest naeratusest kohe lai irve, sest sattusin varsti ka toidupoodi, mis oli avatud (ja seetõttu ka paksult inimesi täis). Minu rõõmuks oli tegemist poega, kus oli  ülekaalus orgaaniline toit. Samas täheldasin ka selles poes asjaolu, mida olen varemgi siinsetes nn tervisliku toidu poodides märganud. Ehk siis kogu jänisetoit on kirja järgi orgaaniline, aga õunad helgivad ikka vahatamise tulemusena nii eredalt, et neid lähedalt vaadates võiks oma meiki värskendada, ja ilmselt õnnestuks nendega koos terve Mendelejevi tabel endale sisse süüa... Aga muidu oli pood igasugu põnevaid asju täis. Mul läheb sellepärast üldse poodides hirmus kaua aega, et kuigi ma suurt miskit ei osta, siis tuleb ju kõik korralikult läbi uurida. Uurimise käigus sattus mulle pihku ka selline veider asi nagu soomepäraselt tehtud pita-leib. Ning mul pole õrna aimugi, mismoodi see maitseb, aga värvi järgi  otsustades oli see tehtud peamiselt mudast. Lisaks nägin seal kõige veidramat ökotoodet, mida võiks üldse ette kujutada: müügil oli Carl Jungi nimeline alkoholivaba vein:) Ning ma isegi ei taha teada, mismoodi see küll maitsta võiks.

Mis puutub alkoholi, siis sellega on siin üldse ikaldus: õlut ma ju ei pruugi ning siin müüdav vein pidavat mu prantslastest hostelikaaslaste väitel olema mõrvarlikult kallis ja samal ajal kehv... Veidral kombel pole ma aga kuskil veini näinudki ja ma polegi aru saanud, kas see on mingi kindel poliitika või on mul lihtsalt mingi filter silmade ees. No igatahes tundub väga sedamoodi, et kui nii edasi läheb, siis see aasta möödub mul täiesti ilma veinita... Ning kui juba tervislikul lainel olla, siis otsustasin ka kohvijoomise maha jätta. Tegelikult on mul ka varem õnnestunud nädalate kaupa kohvi vältida, aga seni olen alati mingi aja pärast selle juurde tagasi pöördunud. Nüüd aga, olles esimese nädala jooksul liigagi palju kohvi joonud, mõtlesin, et võiks ju vahelduseks kohvivaba elu proovida. No igatahes, praegu läheb kolmas päev ilma kohvita ja eluvaim on veel sees.

Maiste asjade osas saan rõõmsalt raporteerida, et mul õnnestus imekombel hankida õige võrgujuhe, nii et saangi nüüd rõõmsalt internetti kasutada. Ja kuni ma ei ole veel töötava inimkonna juurde naasnud (ma loodan, et see juhtub nii ruttu kui võimalik), siis on mul hetkel parimad tingimused suurte mõtete mõtlemiseks, sest mu tuba asub 18. korrusel ja peale imehea linnavaate paistab mu aknast ka Ontario järv. Nii et kui mul oleks fotokas, siis ma saaks teha imeilusaid pilte. Aga mul ei ole endiselt fotokat ja ei ole ka ette näha, et lähitulevikus olema saaks.

Et elu aga tasakaalus püsiks, siis tuleb tunnistada ka viimast tagasilööki, milleks oli kokkupuude Masinaga, Kes Sööb Münte. Nimelt õnnestus mul ühika pesuruumis tänu eelnevale hoiatusele edukalt vältida ühika seda pesumasinat, mis õgib münte, aga mitte muhvigi ei tee. Aga siis andis pesukuivati vastulöögi: kõik mündid kadusid jäljetult ja sellele ei järgnenud mingit sihipärast tegevust:( Sealjuures oli tegemist minu viimaste õiges vääringus müntidega ja uute müntide hankimine oleks tähendanud järjekordset õueminekut, mida ma tahtsin kõigest hingest vältida. Pesukuivatit oli mul aga üleüldse vaja seetõtu, et oma väikeses toas mul pesukuivatamise resti küll ei ole. Õnneks avastasin, et olin hankinud meeldivalt pika võrgujuhtme ja nii sai sellest kohakaasluse alusel ka pesunöör:) Ning järgmine kord olen siis targem ja tean, et kuivati nr 3 on saatanast...

Aeg on küps kolimiseks

Inimesed eelistavad erinevaid spordialasid, minu lemmikalaks viimasel ajal on kujunenud kolimine. Ehk siis eelroaks oli veel kodus olles mõnus väljakutse vedada mustmiljon kotti neljandalt korruselt alla ja (õnneks seekord liftiga) kuuendale korrusele üles. Ning selge on see, et kui mu perekond eesotsas vennaga poleks mulle appi tulnud, siis oleksin ma sinna otsa kuhtunudki... Seejärel tuli aga juba pearoog, milleks oli pagasi venitamine Londoni lennujaamade ja hotelli vahel ning hosteli otsingud Torontos. Seega, hoolitsemaks selle eest, et mu pakikandja vorm alla ei käiks, on mul kohe võimalus oma 20-kilose pagasiga sõprust uuendada. Õieti on nüüd seda päris mitu grammi juures, sest ostsin endale hambapasta ja meigieemaldaja, nii et need grammid võivad osutuda viimaseks piisaks, mis murrab mu selgroo… 

Pagasikandmise ajendiks on aga meeldiv asjaolu, et leidsin endale järgmiseks kuuks (ja loodetavasti ka kauemaks) uue peavarju. Seekord on tegemist ühikaga ja kuna ma elasin ülikooli ajal mugavalt vanematekodus, siis avaneb mul alles küpses eas võimalus see eluvorm ära proovida. Hetkel tundub, et universum viskas mulle peavõidu vastu pead, sest mul on nüüdsest omaenda pisike toake, mida ma ei pea mitte kellegagi jagama… Sest ei saa salata, et kui kokku liita minu privaatsust armastav loomus ja pikk omaette elamise kogemus, siis ei ole suure hulga toakaaslastega harjumine mitte niisama lihtne ülesanne.

Ainuke praktiline probleemipoiss kogu asja juures on see, et wifi asemel tuleb nüüd võrgujuhtme abil netti saada. Ja otse loomulikult ei olnud mul tulles kaasas sellist looma nagu võrgujuhe. Mistõttu  oli mul jälle kord hea võimalus külastada tehnikapoodi, mille esimese külastuse ajendiks oli adapteri hankimise vajadus. Poe noormehed olid mind jälle nähes piinlikult rõõmsad, mis paneb mind arvama, et neil minusuguseid kliente mitte ülemäära palju ei oleJ Ning nüüd siis on aeg kihla vedada selle osas, kas ostetud võrgujuhe ikka on see õige. No igatahes ütles poemüüja abivalmilt, et tulgu ma tagasi, kui võrgujuhtmel on midagi viga ja nad vahetavad selle kohe välja. Aga ma kahtlustan, et ta vist ei pidanud sellega silmas seda olukorda, et ostsin juba algusest peale vale vidina... No igatahes, mina palvetan täna siiralt juhtme-jumala poole, et ta oleks minu suhtes armulik.

Hakkan vaikselt ka suure linnaga harjuma, aga endiselt ei lakka ma imestamast selle üle, et pea kõik kõnnitee servad on jalgrattaid, mis on omaniku äraoleku ajaks sinna jäetud (lukustatud kujul loomulikult) . Kusjuures need ei ole mitte sellised rattad, mille varastamise üle oleks omanik lausa õnnelik, vaid ikka ilusad ja korralikud sõiduriistad. Tallinnas olles panustaksin ma igatahes sellele, et peale omaniku lahkumist on nad seal maksimaalselt veerand tundi, mitte kauem… Muidugi võib Toronto fenomen peituda ka selles, et kui rattaid on saadaval nii palju, siis kaob ära ka nende varastamisega seonduv müstiline võlu, aga ikkagi, veider. Kusjuures ratturid sõidavad uljalt ka mööda suuri sõiduteid, st mitte mööda eraldi rattateed, vaid suurtel teedel on ratturitele eraldatud üks rida. Minu mälu järgi on samalaadne (või noh, kaks korda kitsam) riba ratturite jaoks ka näiteks Liivalaia tänava ääres, aga ikkagi tundub, et kui ma tahaksin enesetappu teha, siis leiaks ma selleks oluliselt lihtsamaid viise…

Ning kui surmast rääkida, siis tabas mind täna selle teema osas üks ehmatus. Võtsin kohvikust lugemiseks ühe tasuta lehe ja kui olin hakanud seda tagant ettepoole lappama (see on kusjuures palju põnevam, uskuge mind), siis jõudsingi varsti  surmakuulutuste juurde. Aga sõna “kuulutus” ei ole nende olemusega sugugi kooskõlas, sest need olid pigem põhjalikud kirjeldused sellest, millal, kus ja kuidas keegi suri. Et siis täitsa võimalik oli lugeda pikki lugusid sellest, kus keegi sündis, koolis käis ja töötas, milline haigus tal diagnoositi,  kui kaua ta haige oli ning kus ja kelle juuresolekul ta suri. Et siis seal polnud lõhnagi mingist delikaatsete isikuandmete kaitsest vms… Nii et mingi kultuurierinevus peab selles osas ikka olema, sest Eestis ma ei kujutaks midagi sellist ettegi. Muidugi on Eesti nii väike maa, et külanaised teavad nagunii, mille kätte ja kuidas keegi ära suri, nii et võibolla sellepärast polegi mõtet seda kirja panna ja igaühele lugemiseks anda?

Sellest ehmatusest vaevu toibunud, tabas mind aga järgmine: lehte tagant ettepoole lapates tulid järgmise rubriigina “täiskasvanute kuulutused”. Piltidega kuulutused. Täpsemalt öeldes selliste piltidega, mida sisaldavaid ajakirju peab kodumaal müüjalt vaatamiseks ja ostmiseks küsimaJ Kusjuures suur rõhk oli pandud gay-kuulutustele, mille juures olevad pildid olid veel eriti ilmekad… Selles osas sobis see tasuta leht küll väga hästi selle hosteli piirkonda, kus ma olen esimese nädala elanud, sest nagu kaardilt näha, on selle linnaosa juures märge “Gay Village”J Ning nagu selgus, siis pidi otse selle maja tagant algama kurikuulus pättide, narkomaanide ja prostituutide ala, kus viisakad inimesed valges ei liigu, pimedast ajast rääkimata. Täielikult uudiseks see mulle küll ei olnud, sest selle asjaolu mainis ära ka Lonely Planet,  nii et õhtuti linnast koju tulles olen selle piirkonna vältimiseks oma teel suure ringi sisse teinud. Lihtsalt Lonely Planet oli oma hoiatuses igavalt lakooniline ja ei sisaldanud selliseid vahvaid detaile nagu asjaolu, et lähedal asuvast suurest majast avastati korter, mis oli tervenisti muudetud marihuaana kasvatuseksJ Nii et kui sellele mõtlema hakata, siis on peaaegu kahju nii värvikast piirkonnast ära kolida. No igatahes, asjalikul, st töisel rindel ei ole mul seni miskit põhjapanevat raporteerida, aga loodetavasti on järgmine nädal selle osas juba viljakam.Kusjuures esmaspäeval on siin püha: Family Day ja loodetavasti õnnestub mul varsti selgust saada, mida see päev endast kujutab. Idee on aga igal juhul ilus, nii et soovin kõigile head perepäeva, eriti soojad tervitused lähevad muidugi Kilgi-klannile:)

Uus telefoninumber ja vanad kombed

Mul on elu praktilise külje osas selline uudis, et mul on nüüd Kanada telefoninumber, milleks on 647 624 1924. Ühtlasi avastasin oma kurvastuseks, et telefoninumbri vahetuse käigus läksid mul kaduma kõik senised Eesti kontaktid, nii et olen nüüd nagu Palle üksinda maailmas... Uue numbri hankimise operatsiooni tore hetk oli aga see, kui vaatasin telefonipoe müüja rinnasilti ja seal seisis tema nimena John SmithJ Nii et on ka inimesi, kellele nende nimi ilmselt mitte kunagi peavalu ei valmista.

Muidu tegelen aga endiselt oma läbiuuritud linnaruumi laiendamisega ning parandamatu raamatukoina jäi mind koledal kombel kummitama ka see suur raamatukogu, mille otsa ma paar päeva tagasi komistasin. Ning kuna endiselt läheb vastikult varakult pimedaks ja pimedas ringi trampimine ei ole mulle kunagi meeldinud, siis sai uudishimu minust täna lõpuks võitu. Marssisin raamatukogusse sisse, õnneks keegi raamatukogukaarti ei küsinud ja ilmnes, et see raamatukogu on tõeline maiuspala.

Selline ootamatu raamatute küllus ajas hetkega mu pea sassi ja ma ei raatsinud kuidagi esimest kättejuhtuvat raamatut kätte võtta ja maha istuda. Seega traavisin hoone kõik viis korrust läbi ja vaatasin riiulitel olevaid teemade silte. Ning neid teemasid oli vägagi eripäraseid, näiteks oleksin saanud kõrvuni kaevuda raamatutesse, mille teemaks olid surmaga seotud kombed… Kusjuures ei saa salata, et raamatukogu külastusele annab palju vürtsi juurde see, et suur osa raamatukoguhoidjatest on noored ja kenad poisidJ No kui palju te ikka teate noori mehi, kes Eestis raamatukoguhoidjatena töötavad?

Samas on mul põhjust ennast õnnitleda silmapaistva meelekindluse ilmutamise puhul. Olin jälle ühel oma luureretkel ja kõndisin mööda kokaraamatute poest. Kujutate ette, terve pood täis kokaraamatuid… Aga paraneva sõltlasena teadsin, et joodiku jaoks ei ole viinapood õige koht, mistõttu tõmbasin kapuutsi otsustavalt silmile ja rühkisin edasi. Sama vapper olin ma ka raamatupoes, mille nimi oli “Maailma suurim raamatupood” ja mis võis oma suuruse poolest seda olla küll. Rasketel hetkedel (õigemini oli kogu seal veedetud aeg ränk) mõtlesin aga pingsalt selle, et kui ka kõrvale jätta vajadus olla kokkuhoidlik, siis pean ma ju kõike seda, mille ma endale hangin, hiljem seljakotiga seljas kandma. Ning 20 kilost mulle mõneks ajaks täitsa piisab…

Mis puudutab aga Eesti tuntust, siis siia tulles olin arvamusel, et pean kõigile  selgitama, mis loom see Eesti on ja kus ta asub. Või peaksin halvemal juhul isegi alustama pigem sellest, mis või kes on Euroopa ja millega teda süüakse. Aga veidral kombel pole seda seni kordagi juhtunud. Juhtus hoopis see, et langesin ise oma eelarvamuste ohvriks. Hosteli lähedases poes küsis sealne mustanahaline müüja, et kust ma pärit olen. Tunnistasin päritolumaana üles Eesti ja arvates, et ta nagunii ei tea, kus see on, siis lisasin igaks juhuks kohe juurde, et see on Soome kõrval. Millele järgnevalt oli järgmine küsimus see, et kas ma oskan soome ja rootsi keelt. Võtsin omaks pisukese soome keele oskuse ja selle, et rootsi keelele eelistan ma pigem norra keelt. Mispeale ta tulistas kohe mitu kiiret küsimust soome ja rootsi keeles. Nagu arvata võibki, vastasin ma neile esimese hooga rahvusvahelises ühiskeeles “Mäh?”… Aeglasema kordamise peale sain ma küsimustest õnneks aru, aga nagu selgus, siis on mu norra keel pehmelt öeldes roostes ja soome keel pole kunagi jalgu alla saanudkiJ  Ilmselt oli selle kõige peale mu ilme üks suur küsimärk, nii et sain teada, et see sümpaatne müüja on Rootsi kodanik ja on lisaks sellele elanud ka mitmel pool Soomes.Nii et maailm on endiselt kirevJ 

Ametlik-ametnik

Niisiis, nüüd olen ma käe valgeks saanud ka Kanada ametiasutustega suhtlemise vallas. Ning mis ma oskan öelda, mulle jättis esimene kogemus, st sotsiaalkindlustuse numbri taotlemine küll hea mulje. Et  siis vudisin vaba Service Canada arvuti juurde, kribasin oma taotlusankeedi valmis, printisin välja, ametnik toksis vajalikud andmed sisse ja valmis ta oligi. Üks kindel märk sellest, et tegemist oli ikkagi ametiasutusega, kus järgitakse kõrvalekaldumatult etteantud reegleid, oli küll selles, et ankeeti tuli märkida aadress, kuhu saadetakse kaart, mis sisaldab mu sotsiaalkindlustuse numbrit. Ja saadetakse just posti teel. Kogu asjaga kaasneb aga selline konks, kuna otsin endale hetkel elupaika, siis ei pruugi praegune hosteli aadress 10 tööpäeva pärast enam asjakohane olla. Mistõttu küsisin, et kas ma võiksin äkki sellele kaardile ise järgi tulla. Sellele küsimusele tuli aga kiire ja konkreetne eitav vastus, sest kaart tuleb kindlasti saata postiga:) No kui postiga, siis postiga, aga ise järgi tulles oleksin ma ju Kanada riigi postikulusid kokku hoidnud. Samas vaatasin, et vastuvõtulaua ametnikud olid kuidagi eriti kannatliku ja kena käitumisega. Kuna pidin veidi aega ootama, siis sain rahulikult inimesi vaadata, endal kõrvad kut lehtrid ja silmad uudishimust pärani. Ja nii õnnestuski mul näha pilti, kus ametniku juurde tuli idamaise välimusega mees, kes vajas mingit teenust (täpselt millist, ei tea, mu kõrvakuulmine vajab veel arendamist) ja nagu ametnik küsitlemise teel välja selgitas, ei olnud ta üldse Kanada kodanik. Nagu vanahärra rõõmsalt märkis, siis on ta juba 40 aastat Kanadas elanud, aga pole seni kodanikuks hakanud. Ja selle asemel, et see inimene käeraudades minema viia, selgitas teenindaja viisakalt, rahulikult ja kolm korda, et kõigepealt peaks ikka selle väikese asja korda ajama ning siis saab talle ka teisi riigi teenuseid pakkuda:)

Kui  midagi juhtub juba kolm korda, siis on vist juba tegemist seaduspäraga? Nimelt kogesin ka täna Service Canada kontoris seda, et mu nimi tekitab inimestes põnevaid reaktsioone. Ehk siis reaktsioone alates ehedast  uskumatusest kuni allasurutud naeruni (siinsed inimesed on ju ikkagi väga viisakad ja puha). Igatahes olen oma nime tähthaaval ütlemise nüüdseks juba selgeks õppinud ja olen kogenud, et pealse seda juhtub järgnev: pidurdamatu muie, mis ähvardab kohe üle kasvada naeruks; küsimus, et kas see tõesti on minu nimi;  lihtsalt ümmargused silmad ja "Wow"!:) Norras elades ja Rootsis reisides harjusin ma ära sellega, et inimeste meelest on mu eesnimi kohalikus keeles "kümme" (puhtalt kõlalise sarnasuse tõttu numbriga kümme) ja see paistis ka inimesi rõõmustavat. Aga nüüd on inimestel pigem näos küsimus, et kuidas üldse selle nimega elada saab?! Mis paneb mind veel rohkem mõtlema, et oma lapsele tasuks eesnimeks panna näiteks Maria, Anna, Aleksander või Otto. Rohkem turvalisi eesnimesid ei tulnudki mul esimese hooga meelde, nii et kui kellelgi on veel häid pakkumisi, siis andke aga tulla:) 

Eile oli ühtlasi ka see päev, kus sain Torontolt esimese ninanipsu. Nimelt läksin vaatama sellist linnaosa nagu Rosedale, kus erinevalt seni läbitud linnaosadest on tehtud kõik, et sirgeid tänavaid vältida. Aga selle eest on seal väga ilusad ja suured eramajad, nii et kui keegi juhtuks mind väga suure rahaga ründama, siis ma tahaks seal elada küll. Hulkusin mööda tänavaid, jälle kord ilma kaardita, sest õnneks oli orienteerumisel palju abi kõrghoonetest. Aga ikkagi, linna vaim tahtis mind õpetada, et ma liiga ülbeks ei läheks. Kuna eile oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvad peast viia, siis sisenesin tagasiteel ühte kõrgemat sorti hoones asuvasse toidupoodi ning sealt väljudes leidsin ennast keset üht linna suuremat tänavat:) Peab tunnistama, et kui muidu olen ma harjunud igas olukorras kivinäo ette manama, siis sel hetkel kukkus mu mask kolinal maha ja mokk vajus töllakile. Sest see oli nagu Alice Imedemaal, st võrreldav sellega, kui astun sisse Kotka tänava keldripoodi ja väljun Kristiine keskuse peauksest:) Samas oli sellel mõttepausil muidugi ka ilmselge plusspool, sest eksinud näoga ringi vahtides jäi mu pilk peale raamatukogu hoonele, mis oli umbes Rahvusraamatukogu suurune, ja pani minu kui raamatukoi rõõmust hüplema (sisemiselt muidugi, sest ma pean ikka oma kivinäo fassaadi hoidma).

Sellega minu raamatukogu rõõmud aga ei piirdunud, sest olles täna pidulikult City Hallis oma ametiasutustega suhtlemise lõpetanud, nägin silti, kus oli samuti kirjas raamatukogu. Ja mida ma selle peale tegin: loomulikult astusin sisse ja siin ma nüüd olen. Siin on nii palju põnevaid raamatuid, et kui ma vähegi saaksin, siis jääksin päevadeks siia. Nagu arvata võibki, leidsin ma kõige toredamad raamatud muidugi laste sektsioonist ja sattusin seetõttu kohe segadusse. Sest kui mul on valida sookollide, võlurite ja langenud inglite seikluste vahel, siis mida ma neist valida?

Lõpetuseks ka üks märge patriotismi rubriigi raames: nimelt olen ma endiselt väga uhke Maksu- ja Tolliameti üle, sest sain eile (14. veebruaril, üks päev enne ametlikku deklareerimise algust) oma tuludeklaratsiooni tehtud ja see võttis aega miskine 5 minutit (olin eeltäidetud deklari juba kodus üle kontrollinud). Ja vot see on küll asi, mis on Eestis inimestele lihtsaks tehtud ning millest ma plaanin igal võimalikul ja võimatul juhul teistele pasundada:)

Kohal

Niisiis, siin ma nüüd olen, st kohal. Õieti olen kohal juba kolmandat päeva, kui kuupäeva uskuda. Siinkohal on vist kohane ka selgitada esialgse kirjapausi põhjuseid. Nimelt jäi mu kiisu enne mu äratulekut haigeks ja kohale jõudes sain teate, et see haigus lõppes tema surmaga… Inimesed tulevad selliste sündmustega erinevalt toime, aga minu puhul toob see endaga kaasa vaikuse. Ja see pole tore vaikus, vaid sõnad lihtsalt lõpevad otsa ja pööran haavade lakkumiseks sissepoole. Mis võtab loomulikult aega, nii et sellega on see teema ammendatud. 

Aga nagu ma ka varem olen täheldanud, on rändamine minu puhul parim ravi kõikidele hädadele. Kui alata kohale jõudmisest, siis see läks palju lihtsamalt kui pealtnäha arvata võiks. Kõik see võttis lihtsalt ilgelt kaua aega ning sellega kaasnev kellaaja muutumine on midagi sellist, millest ma siiani aru ei saa. Ausalt öeldes ei saa ma sellest ka kodus aru, aga seekord on asi veel keerulisem. Et siis mu rännaku algus oli Tallinna lennujaamast neljapäeva õhtul, vahepeal veetsin ma öö Londonis ja lendasin seejärel üle ookeani. Ja kui kogu selle epopöa tulemusena jõudsin kohale reedel umbes kell 15, siis on see ju segadust tekitav? Niipalju olen igatahes nüüdseks aru saanud, et kogu selle rännakuga võitsin ma peaaegu kolmandiku päevaJ

No igatahes oli tegemist mu senise elu pikima järjestikuse rännakuga, nii et olin valmis igasugu hooletusteks. Aga ei miskit märkimisväärset,  kuigi väikesed mõttepausid käivad muidugi asja juurde, nagu mul kombeks. Näiteks istusin ma lennukis hajameelselt rea võrra ettepoole ja kuna mitu ülejäänud inimest istus viisakusest teistele vabadele kohtadele, siis enne kui keegi aru sai, oli pool lennukitäit inimesi valedel kohtadelJ Lennukis sain tuttavaks ühe Kanada-Inglise abielupaariga ning Kanada proua oli elav kinnitus sellele, mida ma juba varem olin lugenud: Kanada on nii suur, et paljud sealsed elanikud ei ole oma kodumaal kuigi palju ringi rännanud.  Seega tervitas ta rõõmuga minu kui saarehullu plaani Newfoundlandile ja Vancouveri saarele minna ning minu unistus rongireisist läbi Kanada meeldis talle ka väga (mis oli tema jaoks heaks ajendiks, et hakata oma meest selle reisi vajalikkuses veenma, kusjuures ta britist mees ei paistnud küll selle reisi mõtet tabavat) .

Kõik piiriületamisega seotud formaalsused läksid samuti lihtsalt, ma olin tegelikult peaaegu pettunud, et keegi ei viitsinud käiseid üles käärida ja minu kontrollimisega vaeva näha. Sest milleks ometi olin ma varunud näiteks tõendi selle kohta, et kohutav kogus sumatriptani on mulle vajalik migreeni raviks jne. Immigratsiooniametnik tundis ka huvi selle vastu, millist tööd ma teha tahaksin ning miski minus pani mind vaikima põtradest ja rääkima talle kassapidaja ja ettekandja töödestJ Töö leidmise teema nõuab veel nagunii toimetamist, sest töötamiseks on mul vaja sotsiaalkindlustuse numbrit, mida saan taotleda ainult tööpäevadel. Nii et homme vudin tähtsasse kontorisse ja annan ametivõimudele teada, et ma plaanin olla igati töökas ja korralik tüdrik. Töö osas on hetkel kindel ainult see, et kui tekib vähegi valikuvariante, mis välistavad kiire välja suremise, siis ma ei tahaks töötada Toronto kesklinnas. Vastumeelsus kesklinna suhtes oli mul juba Tallinnas, aga arvestades Toronto kui suurlinna mõõtmeid, on ka siinne müratase kordi suurem.

Mis puudutab sellist olulist näitajat nagu ilm, siis Toronto tervitas mind jäise külmaga, mis antud juhul tähendas 10 miinuskraadi ja lumetormi. Eks ma teadsin ju  ennegi, et tegemist ei ole Austraaliaga, aga mingi osa minust lootis ilmselt seda, et sel aastal juhtub ime ja täiesti ootamatult on saabunud kevad. Ehmatus oli seda suurem, et Londoni lähedal oli 10 kraadi sooja ja linnud lõugasid kevadiselt laulda…

Olles eile hommikuks maganud umbes 12 tundi, oli täpselt õige hetk jalad selga võtta ja linna uurima minna. Tegin seda oma vana meetodi abil, mis näeb välja nii, et kõmbin sihitult sinna, kuhu jalad viivad. Ning kui ümbruskond läheb juba väga imelikuks, siis tuleb kaart välja otsida. Asi läks aga päris ruttu imelikuks, sest kõndisin üle suure silla ning peale silda tundus, et see tee nüüd küll kesklinna poole ei vii. Ja ei viinudki, väike keerutamine ümber oma telje näitas, et olin kütnud täpselt kesklinnast vastassuunas. Samas oli see imeilus sild ja selle juures oleval infotahvlil oli kirjas imepäraselt poeetiline katkend Michael Ondaatje ühest raamatust, mis  kirjeldas sillalt allakukkunud nunnaJ Ning nagu ma Lonely Planetist lugesin, muutuski see sild mingil ajal enesetapjate meelispaigaks, mistõttu oli vaja sinna kaitsetõkkeid paigaldada, et seda spordiala piirata. Niisiis tuli ikka kaart välja otsida ja seekord õiges suunas minna, peale mida kõndisin sõna otseses mõttes kogu päeva mööda linna. Tegelikult on mul olemas ka Toronto ühistranspordi mündid, aga esiteks olen ma alati veidi klaustrofoobiline olnud ja teiseks on kõndimine palju põnevam. Ja Toronto on kirev ja värviline, igas mõttes. Täiesti kõnnitava vahemaa tagant vahelduvad sellised etnilised linnaosad nagu Little China, Little Corea, Little Portugal jne ja need erinevad üksteisest nagu öö ja päev.

Kirja järgi oli üheks selliseks linnaosaks ka Little Italy, mis oli toidust lähtuvate huvide tõttu arusaadavalt minu peamiseks huviobjektiks. Aga selgus, et see on nagu võlurite linnaosa, kuhu ükski juhm mugu ei pääse, sest kuigi teised linnaosad ilmutasid ennast ka ilma kaardita hulkumise tulemusena, siis see mitte…  Frustreerunult võtsin õhtul kaardi välja ja vaatasin, et olin sellest ilmselt kõigist neljast küljest mööda käinudJ Seega ei jäänudki muud üle, kui minna teisele katsele, seekord kaardi abil. Ning tõesti, see piirkond on paksult igasugu kohvikuid ja restorane täis, nii et kui sinna minna päevavalges ja mitte pühapäeva õhtul, siis võib sealt ilmselt igasugu põnevaid asju leida.

Ning kui juba toitudest rääkida, siis on Toronto oma kirevuses minu kui toidufriigi jaoks paradiisi eeskoda. Kuna pean hakkama saama üsna piiratud eelarvega, siis ei saa ma loomulikult ennast ühest restoranist teise lohistada. Sellest hoolimata olen ma nüüdseks vägagi soodsa hinna eest söönud selliseid asju nagu moussaka, taboulleh (selle kirjapildis ei ole ma kindel, sest siin kirjutati seda kuidagi teistmoodi) ja burrito. Ükski neist ei pööranud mu maailma pahupidi, aga samas on need kõik head olnud. 

Kui aga linnale läheneda mitte oma maitsemeele, vaid pigem silmadega, siis on  linnaosast sõltumata seni minu konkurentsituks lemmikuks olnud kirikud, mida siin on üllatavalt palju. Kusjuures tundub, et siin on kombeks kirikute ees olevate siltide abil ka mõtteteri jagada ning ühe ees oli silt, mis väitis, et on hea armastada tundmatust. Ning tõesti, mis võiks olla õigemJ Linnapildi mõttes oli lahe avastus ka siinne ülikooli kompleks, mis tekitas juba ammu idanenud tunde, et ma tahan varsti uuesti kooli minna. Eriti suurt heldimust tekitas minus see, et Robertson Daviese raamat “Mässajad inglid” kirjeldas idee järgi just Toronto Ülikooli kirevat seltskonda.  Kahe päeva kokkuvõtteks peab aga nentima, et kõmpimise vorm vajab hädasti parandamist, kuna mu jalad on päeva lõpuks sõna otseses mõttes ümarad ja kõndides tunnen ma iga sammuga oma jalatalduJ Nii et taevale tänu, et tegemist on linnaga, mitte võserikuga, kus maha istumine võib tähendada mõmmi desserdiks sattumist… Aga homme tuleb siis jätta logelemine ja naasta asjalike inimeste maailma, ma ei olegi seni ametiasutustega kokku puutunud ja varsti selgub, mida need endast kujutavadJ Et siis selline pikk eepiline teos seekord, kardetavasti ei õnnestu mul järgida Rineli soovitust kirjutada lühidalt ja tihti. Sest mõnele meeldib hoopis harva ja põhjalikultJ

Algus

Et siis see on koht, kuhu võiks hakata miskit kirjutama. Hetkel pole küll õrna aimugi, mida täpselt, sest ilmselt unustasin ma oma aju kontorisse ning mul pole enam kontori võtit. Mitte et aju mu töötegemist palju seganud oleks, aga peale töölt äratulekut oleks keegi nagu mu juhtme seinast tõmmanud ning mu vähenegi asjalikkus hulpis allavoolu minema... Mistõttu on mu viimase nädala kokkuvõte järgmine: mitu teatrietendust ja filmi, palju lahedaid kohtumisi, nädalavahetuse õdede reis Riiga ja piinlikult palju veini. Isegi märkmik kadus kolimise käigus ära ja just märkmiku abil hoian ma tavaliselt ennast ree peal...

Aga kuna ülehomme on lend Londonisse, siis tuleb vaikselt toimetama hakata. No igatahes sai kiuslik märkmik juba kultuurikihist välja kaevatud ja homme on siis pakkimise hetk. Kuna lennuk väljub alles neljapäeva õhtul, siis ma tean, et see ei kõla usutavalt, eriti minu puhul. Sest tegelikult on ka pakkimiseks vaja motivatsiooni, mis saavutab vajaliku taseme alles reisile eelneval ööl... Samas olen ma hetkel vanematekodus oma korraliku ema küünte vahel ja tema tõttu tuleb varem tegutsema hakata. Nii et tahan või mitte, aga homme tuleb tõetund... Ehk siis homne päevaplaan näeb välja selline: teen nimekirja vajaminevatest asjadest, tõmban sealt pool maha; avastan, et mitu vajalikku asja on puudu; kütan linna ja hangin need asjad (ning igaks juhuks palju selliseid asju, mis ei olnudki nimekirjas). Tagasi jõudes üritan nimekirjas olevad asjad kõik ära pakkida; poole peal hakkan vanduma ja joon rahustuseks veidi rummi. Seejärel teen palju raskeid valikuid ja juhtub ka palju imesid, nii et suudangi lõpuks asjad ära mahutada. Ning päeva päästmiseks vaatan ära järjekordse "Harry Potteri" filmi, et ennast mitte magama nutta:)

Ja kui see on alles algus, siis ma ei julge mõeldagi, milline on lõpp... Igatahes on ilmne oht, et oma sisemise aurukatla plahvatamise vältimiseks tuleb siia regulaarselt postitada sõnumeid sarjadest "maailm on üks hädaorg", "juhtub igasugu hooletusi", "ilm leinab ja päev on  hukule määratud" ning "gürsa päevaraamat":)