Nimekaim

Polegi juba ammu kolinud ja pakkimise kirjeldamatu õudus jõudis juba meelest ära minna. Nüüd on see aga värskelt meelde tuletatud, sest mul õnnestus jälle oma pakid selga võtta. Olin oma toa ühikas kinni pannud kuni juuni lõpuni ja kui tahtsin mõnda aega tagasi oma sealviibimist pikendama hakata, siis selgus minu hämmastuseks, et see ei olegi võimalik. Siiani oli mul olnud (ilmselgelt petlik) mulje, et tiigi juures pesitseb rohkem parte kui ühikas turiste.

St John`si majutusvõimalusi uurides tundus, et nüüd on turismihooaeg vist tõesti kätte jõudmas, sest neid võimalusi lihtsalt ei olnud. Nii andis selline asjade käik mulle ajendi paaripäevase väljasõidu tegemiseks. Selline koht nagu Bonavista oli mulle juba ennegi silma jäänud ja siin ma nüüd olenJ Trampisin linnakeses ringi ja see läheb nimekirja kui teine koht, kus ma tahaks elada.

Selge märgi selle kohta andis juhtum, mis mind siiamaani hämmastab. Nagu ma juba varem kurtnud olen, siis tekitab mu eesnimi heal juhul hämmingut ja halval juhul naeruturtsatusi. Aga Bonavista hosteli perenaine ütles, et mul on siin nimekaim. Tema kooliõe nimi olevat olnud ka Tiiu ja seda nime kirjutati täpselt samamoodi. Ning tal ei olevat olnud mingeid kahtlaseid juuri, kohapeal sündinud ja kasvanud. Kas pole äge, ma ise olen sellest täiesti vaimustusesJ

Praktilisema külje pealt oleks siin elamine muidugi problemaatiline. Hosteli peremees, kes oma autoga ühtlasi külalisi St John`sist Bonavistasse toob, küsis, et mida ma Newfoundlandil teen. Kui ta kuulis, et otsin parajasti aktiivselt tööd, siis ajas ta silmad hämmastusest pärani ja teatas, et Newfoundlandil ei ole ju tööd. No ma ei tea, mingeid töökohti pealtnäha nagu oleks, aga ilmselt eelistatakse nende puhul kohalikke. Mida ei saa neile muidugi pahaks panna.

Homme on aga tähtis püha, Canada Day. Et siis täpsemalt öeldes Kanada riigi asutamise aastapäev. Mistõttu on kahtlemata ülimalt kohatu, et mul päev otsa USA hümn peas kummitanud onJ Mulle tundub, et ma olen sellisel tähtsal päeval täpselt õiges kohas. Torontos olles soovitas üks kanadalane kindlasti külastada mõnda väikelinna, sest see ongi tema arvates tõeline Kanada. Nii ma siis hoiangi homme oma silmad pärani lahti.

Laupäeval on aga aeg naasta suurlinna (loe: Tartu suurune St John`s J) ja vahelduseks hostelis elamist proovida. St John`sil oli ka vahepeal sünnipäev, see tähtis päev oli täpselt jaanipäeval. Linna nimi annab selle osas ka muidugi väikese vihje. Jaanipäeva tähistamisest ei tea kanadalased ju miskit, nii oligi see sobivalt parajasti jaanipäeva aseaineks.

St John`si osas on minu viimane avastus mitte arhitektuurilist laadi, vaid seondub hoopis bussidega. St John`s on iseenesest üsna väike linn, mis on üsna suurel territooriumil laiali. Kõiksugu poed on sealjuures otse loomulikult ehitatud äärelinna päris viimasesse serva. USA-ga sarnaselt on kõnniteede osas seis kõhnavõitu, peaaegu olematu. Nii muutukski pooleteise-tunnine jalgsi poodiminek üsna suitsidaalseks ettevõtmiseks...

Siin tulevadki mängu bussid. St John`si bussifirma on 53 aastat vana ja ilmselt on ka kõik bussid sama vanad. Seetõttu pole bussides lõhnagi tabloodest, kus võiks järgmise peatuse nime lugeda ja ka bussijuhid ei vaevu peatusi kõva häälega ütlema. Neist peatustest, kus keegi maha minna või peale tulla ei taha, kütavad bussid täiskiirusel mööda. Peatuse palumine käib aga eriti originaalsel moel. Mööda bussi on veetud erekollane juhe, millest tuleb kõvasti sikutada, et bussijuht teaks peatust teha. Bussi peatumine ei tähenda veel uste avanemist ja ukse lahtisaamiseks tuleb oma käega ukse ees lehvitada. Minu vaieldamatuks lemmikuks on aga tänavatel olevad bussipeatuste sildid, kuhu on kirjutatud “Bus stop, no stopping”J

Udukuningriigis

Niisiis: kõigepealt ilmateade. Kui te arvate, et vahepeal on soojemaks läinud, siis … ei ole mitte. Järjekordselt on sooja 7-8 kraadiJ Uurin nüri järjekindlusega kohalike käest, et kas tegemist on mingi selleaastase anomaaliaga. Ning viimne kui üks vastab kahetseva naeratusega, et ei, see on selles linnas täiesti normaalne juunikuu ilm. Netis surfates leidsin lause, mis selle kõik kokku võtab: St John`s on Kanada kõige udusem (124 päeva aastas!), vihmasem, tuulisem ja pilvisem linn.

Linnas ringi kõmpides hakkab silma see, et igal pool on väljas Newfoundlandi lipud, aga mitte ühtegi Kanada oma. Newfoundlandi lipp on roheline, valge ja roosa trikoloor, nii et sarnasus Iiri lipuga on ilmne. Tänaval mängivad muusikud torupilli ja ajuti on tunne, et ma olengi tegelikult hoopis Iirimaale sattunud. Newfoundland ühines Kanadaga alles 1949. aastal ja siiamaani suhtutakse Kanadasse distantsiga. Üks kohalik ütles otse välja, et Kanada valitsus on üks lollikari, kes ei tea kohalikest asjadest mitte midagi.

Kohalikud on tõelised saare patrioodid ning nii võib juhtuda, et keset päist päeva peetakse tänaval maha väike ajalooloeng. Seisin sel hetkel kohtumaja juures, kus toimus Kanada viimane avalik poomine. Ja seda mitte 18. sajandil, vaid 20. sajandi keskel. Poomise meetod oli sealjuures omapärane: hukatav visati lihtsalt nööriga kohtumaja aknast välja, et timukas ei peaks õue minema.

Kuulsin sedagi, et Newfoundlandil on linnaelanike hüüdnimeks “townies” ja maaelanike kohta on ka eraldi sõna olemas. See maakate kohta käiv sõna ei jäänud mulle võõra kõla tõttu  meelde, aga see pidi olema eriliselt solvav. Ülejäänud Kanada peab muidugi kõiki Newfoundlandi elanikke napakateks, elukohast hoolimata. Netist leidsin lausa ühe küsitluse, kus njuufade käest küsiti, kas neid on mujal Kanadas nende päritolu ja aktsendi tõttu diskrimineeritudJ

Newfoundland ise on aegade jooksul olnud üsna vähemustevaba ühiskond ja diskrimineerimine ei ole siin sugugi võõras. 20. sajandi alguses tuli saarele mitusada hiina immigranti ja nende võõrapärane välimus tekitas kohalikes võõristust. Suur osa neist oleks hiinlased kohe koju saatnud, aga sinnani asi ei läinud. Küll pidid hiinlased saarele tulles ainsa immigrantide grupina maksma maksu, mis oli selle ajajärgu kolm keskmist aastapalka.

Hiinlasi see saarelt siiski eemale ei peletanud ning praegu linnas ringi käies on aasiapärase välimusega inimesed kõige suurem nähtavalt eristuv vähemus (nn “visible minority”). Minu rõõmuks on linnas ka mitmeid üsna odavaid hiina toidukohti ja nii sõin ma just siin imehäid nuudleid köögiviljadega. Nuudlid olid tõeliselt maitsvad isegi hoolimata neile lisatud sellerist, mida ma silmaotsaski ei salli.

Kohalikest toitudest proovisin ma ära kalakotletid (fish cake). Kotletid sisaldasid turska, kartuliputru ja praetud sibulat ja maitsesid koduselt. Ma ise pole küll kunagi midagi sellist teinud ja mu ema keelduks kategooriliselt midagi sellist tegemast, aga ikkagi oli see maitse selline, mis võiks ka enda panni pealt tulla.  Teised Newfoundlandi road muudavad mind oluliselt ettevaatlikumaks: näiteks süüakse siin tursakeelt (tegelikult miskine pehme liha tursa lõualuude ligidalt) ja hülgeuime pirukat. Miski paneb mind arvama, et minust jäävadki need proovimata…

Arvestades siinseid klimaatilisi tingimusi on päris palju päevi sellised, millal pole mõtet espitsioonile minna. Kõige tõenäolisemalt on järjekordselt igale poole levinud piimjas tihe udu, mille puhul ei näe sõna otseses mõttes oma kinganinadest kaugemale. Või siis tahab tuul kõrvad küljest rebida ja seda kõike vürtsitab külm vihm. Nii  tuleb otsida tubaseid tegevusi ja mul on rõõm raporteerida, et ma olen Newfoundlandi raamatukogu klient ja esimene raamat on ka läbi. Kes iganes tahab lugeda midagi üdini britilikku ja vaimukat, siis soovitan kindlasti Kate Atkinsoni raamatuid. Eesti keeles on ilmunud “Inimkroketid” ja mina lugesin läbi sellise raamatu nagu “Behind the Scenes at the Museum”, mis oli tõeline delikatess. Nüüd olen ma Pratchetti viimase, 2010. aastal ilmunud raamatu järjekorras ja ei jõua selle saabumist ära oodata… 

Töörindelt ei ole hetkel veel midagi raporteerida. Küll aga loen usinalt töökuulutusi ning veidral kombel olen näinud mitut kuulutust, kus otsitakse farmi kanadepüüdjat. Millegipärast on mul tunne, et see amet ei ole päris mulle loodud… Viimasel korral toidupoes käies nägin vastukaaluks müügil kanamune, mille nimi oli “Break Free”J Külmutatud kana juures tabas mind aga heldimus, sest seal oli päris mitu toodet selliselt tootjalt nagu Janes. See Janes oli algupäraselt pigem Jänes ja kuna see eestlasest omaniku firma tegutseb Toronto lähedal, siis oli seda lahedam tema tooteid ka nii kauges paigas müügil näha.

Muuseumis

Nüüd on mul ka muuseumis käidud. Muuseum nimega The Rooms seisab täpselt mu linnamineku tee  peal, nii et just siis,  kui mul järsust mäest ülesrühkimise tulemusena tähekesed silme ees tiirlemas on, hakkab ka see uhke hoone paistma. Nuhkisin välja selle muuseumi iganädalase tasuta aja ja kohal ma olingi.

Ma ei ole kunagi olnud suur kivitükkide või potikildude austaja ning seetõttu tegi mulle suurt rõõmu, et muuseumis oli suurt rõhku pandud vanadele fotodele. Kalamehed oleksid nende fotode peale kindlasti hetkega endast väljunud, sest piltidel oli enneolematult palju kala. Ning mitte niisama kala, vaid hiiglama pontsakaid elukaid, kelle taustal kalamehed uhkelt särasid.

Kalapüük ongi muidugi ajaloo vältel Newfoundlandi üheks peamiseks tegevusalaks olnud. Nüüdsel ajal on selles osas küll seis hõredavõitu, sest  kalavarude hõrenemise tõttu 1992. aastal keelati tursapüük saare läheduses (või siis piirati seda rangelt). Saare majandusele oli see muidugi suur hoop ning on ka senimaani kestva kõrge tööpuuduse üheks põhjuseks.

Omapärane oli aga see, et kirja järgi oli Newfoundland Suure Depressiooni ajal ja peale seda populaarne turismi sihtkond. Seda siis ajal, kui paljud inimesed ei saanud endale puhkusereise lubadagi. Nagu ma aru sain, siis reklaamitigi seda USA idakalda linnainimestele välja kui odavat viisi sattuda täiesti teise keskkonda.

Mulle pakkusid aga ka seekord erilist huvi saare põliselanikke käsitlev näitus. Newfoundlandi põliselanikeks (nüüdseks on mul indiaanlased ja innuidiid nii sassi läinud, et ei julge enam kumbagi nimetust kasutada) olid Beothukid ja nendega läks pehmelt öeldes halvasti. Kõigepealt tõrjuti nad rannikult eemale, võttes neilt ära võimaluse traditsiooniliselt toitu hankida. Seejärel surid paljud neist eurooplaste toodud haigustesse ja viimane osa rahvast tapeti lihtsalt ära. Viimane teadaolev  Beothuk suri vangistuses, olles enne surma joonistanud oma rahvast ja selle kombeid.

Ajaloo sektsioonis tekitas aga üks lause minus tõelist hämmingut. Pikalt oli juttu skandinaavlastest (Norra viikingitest), kes esimeste eurooplastena 1000 aastat tagasi Newfoundlandil maabusid. Nende juures oli aga kirjas, et ühe tegevusalana korjasid nad saarelt viinamarju, et neist  veini teha. Viinamarjad ja Newfoundland, aru  ma ei saaJ Hispaania ja portugali meremeestel oli loomulikult oma vein kaasas (üks pudel oli ka välja pandud) ja selles tundub rohkem loogikat olevat.

Mis puudutab alkoholi, siis paistab Newfoundland selle osas silma erilise vabameelsusega. Kanadas müüakse alkoholi muidu ainult spetsiaalsetes poodides (pole aimugi, miks, selle mõte jääb minu jaoks siiani hämaraks). Aga Newfoundlandil on ühena kahest provintsist lubatud õlle müük poodides. Õlut ma endiselt ei joo, nii et selles mõttes ei ole ma päris õige sihtgrupp, aga nuuskisin huvi pärast paaris toidupoes ringi, et näha, kas seal õlut müügil on. Selgus, et tavalises toidupoes ikkagi ei olnud õlut näha, aga ühes bensiinijaama poes oli see täiesti saadaval.

Mis puudutab toitu, siis igatsen veidi kööki, st toidutegemise võimalust, aga olude sunnil tuleb ilma hakkama saada. Käisin aga St John`si ühes legendaarses toidukohas fish and chipsi söömas. Tervislikkuse eest see toit muidugi punkte ei saa, aga maitses ikkagi hästi. Ühes teises toidukohas ei saanud ma aga elamust mitte toidust, vaid pigem vaatepildist. Mõnes (kiir)toidukohas kannavad teenindajad peas võrku, et juuksed toidu sisse ei satuks. Seekord kandis aga noormehest teenindajast lõua ümber võrku, mis hoidis ohjes hoopis tema habetJ

Asukoht St John`s, Newfoundland

Nüüd ma siis olen tõesti põhjamaale jõudnud. Lisaks olen ma lõpuks ometi ka internetiühenduseni jõudnud, mis ei olnud üldsegi mitte lihtne ülesanne…

Et viimase aja sündmused õiges järjekorras ära rääkida, siis  tuleb alustada sellest, et jõudsin enne äratulekut ka tõelise Toronto kuumuse ära oodata. Soojus Toronto moodi ei tähenda aga mitte ainult päikesepaistet, vaid ka seisvat õhku ja saunalaadset niiskust. Seda vähemalt Tartu College`i ühikas elades, kus õhtul uksest sisse astudes ootas ees sauna filiaal.

Tegin oma Torontos oleku viimasel nädalavahetusel teoks ka oma ammuse plaani. Saartehulluna ei olnud mul mingit kavatsust Torontost lahkuda enne Toronto saartel käimata. Lükkasin seda käiku aga viimase minutini edasi, et saared võimalikult rohelised oleksid. Ja see kõik oli seda väärt. Mõtlesin, et hakkan meelde jätma kohti, kus ma tahaksin elada ja Toronto saared  läksid esimesena sellesse nimekirja kirja.

Oma osa saarte atraktiivsusele andsid ka kohalikud majad. Lahedal kombel oli suur osa neist üsna Pipi segasummasuvilate moodi. Et siis mitte sarnased mitte lohakuse tõttu, vaid seetõttu, et nad on kuidagi lopsakad ja isikupärased. Ning kuskil varem pole ma näinud silti, mis lausa palub käia mööda muru.

Juhul kui kellelgi tekib küsimus, et mida ma seal saartel tegema hakkaksin, siis leidsin ka sellele probleemile lahenduse. Ühel teadetetahvlil oli  kuulutus, kus pakuti kassihoidmise teenust. Kindlasti läheks neil veel mõnda kassihoidjat vaja, see võiks olla täpselt selline töö, mis on minu kutsumusJ

Newfoundlandile lennu eel internetis check-in`i tehes oli ekraanipilt enam kui koomiline: lennu lähtepunkt Toronto, sooja 31 kraadi (mis niiskuse tõttu tundus nagu 41 kraadi); sihtkoht St John`s: sooja 8 kraadi. Kusjuures kohale jõudes selgus, et 8 kraadi oli veel lahkelt pakutud, sest tegelikult oli sooja 6 kraadiJ

Juba lennuki maandumise ajal vaatasin avanevat pilti ülima hämminguga, sest kaks linna ei saaks olla erinevamad. Harjunud pilguga otsisin linna ja mida ei olnud, oli linn. Lennuk maandus sõna otseses mõttes põlla peale ja mõne Toronto rikkuri maja on ka suurem kui lennujaama hoone.

Lonely Planet kiitis taevani Newfoundlandi inimeste külalislahkust ja taksojuhti vaadates tundus, et see on mõnel juhul kerge liialdus. Kõigepealt said oma jao ilmaennustajad, kes olevat ilusat kevadet lubanud (mida ei ole) ja siis keeras ta lahti raadio, kus hetkel kiruti põtrade arvukust ning kutsuti üles liituma ettepanekuga neist pooled maha nottida.

Lõpuks linna jõudes oli aga selge, miks ma just siia tulla tahtsin. Vaatepilt sarnanes vägisi Põhja-Norraga ja Norra mulle ju ometi meeldib. Erinevate inimeste meelest sarnaneb Newfoundland nii Iirimaa, Islandi või Norraga. Iirimaal ja Islandil ei ole ma veel käinud, nii et nende kohtadega ei oska võrrelda, aga Põhja-Norraga on sarnasus ilmne. Kliima poolest tundub see koht küll Islandi moodi olevat. Sellel nädalal lubab sooja vahemikus 9-13 kraadi, mis on umbes sama kui Reykjavikis Islandil.

Newfoundlandi hüüdnimi on The Rock ning selgus, et Newfoundland on ka Kanada kõige tuulisem provints. Lisaks on Newfoundlandil täitsa oma aeg, mis on Toronto omast poolteist tundi ees. Just nimelt poolteist tundi, mitte üks tund või kaks tundiJ

Siin ringi liikudes tuleb igal juhul jalad kõhu alt välja tõmmata. Ühikas asub kesklinnast kahe kilomeetri kaugusel ja need pole kaks lihtlabast kilomeetrit. St John`s tekkis sadama ümber, sadama ümber on aga mäed ja nii see linn siis ronibki mööda järsku mäekülge üles. Mingil hetkel saab mägi õnneks ikka otsa ning järgneb org. Sinna orgu ongi siis ülikool oma ühikatega pesa teinud.

Praktikas tähendab linnaminek seega kõigepealt hingetuksvõtvat tõusu ja sellele järgnevat järsku laskumist. Kõik see võtab ausalt öeldes keele ripakile, aga on füüsisele muidugi ülimalt kasulik. Linnas on peamiselt puumajad, mis on aga uskumatult värvilised. Pealtnäha on kogu värvipalett ära kasutatud, nii et hallist üldilmest on see kõik valgusaastate kaugusel. Kuna fotokat mul endiselt ei ole, siis saab linna kohta netist pilte vaadata näiteks siit http://www.stjohns.ca/visitors/photos.nsf ja Newfoundlandi kohta üldisemalt infot saab siit http://www.newfoundlandlabrador.com/

Tuleb tunnistada, et ringi uidates pole ükski põder mind seni veel jalust maha jooksnud. Küll aga on minu uuteks lemmikuteks pardid. Just nimelt pardid, sest ühika juures tiigi peal elab neid terve trobikond. Pardid paistavad ennast siin sama koduselt tundvat kui oravad Torontos. Ühel korral õnnestus mul näha, mismoodi pardiperekond väärika aeglusega üle tänava paterdasid ja terve rivi autosid ootas kannatlikult nende teekonna lõppu.

Newfoundlandi inimeste kohta on üsna levinud arvamus, mille kohaselt nad on pehmelt öeldes imelikud ja otse öeldes kohtlased. Nii ma siis olengi huviga ringi vaadanud, et kas see eripära ka välja paistab.Seni pole midagi väga eripärast küll silma hakanud, paljud inimesed näevad lihtsalt natuke külainimeste moodi välja. Tarkade raamatute järgi on Newfoundlandil endiselt suurim osa elanikke inglise või iiri päritoluga ning teise nahavärviga inimeste osatähtsus on väga väike. Praktikas on siin aga igasugu nahavärviga inimesi liikvel, kuigi muidugi vähem kui Torontos.

Newfoundlandile iseloomulikuks jooneks on ka eripärane aktsent, mis on tegelikult vana inglise keel, mis on aja jooksul omas suunas arenenud.  Selle dialekti mõistmiseks on lausa sõnaraamatuid kirjutatud, niisiis pole see naljaasi. Huvitaval kombel olen ma seni seda aktsenti (õnneks) ainult paar korda kuulnud. Aga see on tõesti nähtus omaette, vaid suurte pingutuste hinnaga sain ma neil paaril korral jutu üldisest mõttestki aru…

Sattusin ka surnuaeda ja vaatasin huvi pärast hauakividelt nimesid. Ning tõesti oli seal vaid käputäis nimesid, mis ei paistnud iiri, šoti, walesi või inglise omad olevat. Surnuaed ise jättis aga üsna kõleda mulje. Kogu territooriumi peale kasvas ainult paar põõsast ning muu territoorium oli täiesti lage. Lisaks asus ta nii järsu kallaku peal, et libedal ajal võivad matmistoimingud võrdlemisi problemaatiliseks kujuneda…

Huumorimeel on aga siin kindlasti omapärane, sest ühes bussipeatuses oli plakat, mis väitis, et “me naeratame sellepärast, sest sa meeldid meile, mitte sellepärast, et me oleme hullud” . Paar tänavat edasi kiriku ees oli silt “God is the Potter (Not Harry)”.

Minu heldimuseks ei ole Eesti ka siin täiesti tundmata koht. Lennujaamas kohtusin ühe tüdrukuga, kes leidis, et Tallinn on tema lemmiklinn Euroopas. Et talle meeldis see igatahes rohkem kui Riia või Stockholm. Ning raamatukogus olles märkis üks teenindaja mu ID-kaarti vaadates, et ta teab ühte Newfoundlandi noormeest, kes läks aasta aega tagasi Eestisse ja on siiamaani seal. Kuna kuuldavasti on Eestis praegu kuumalaine, siis sellel kollil igatahes vedas, sai sooja kohta elamaJ