Kevade tunne

Kevade tunne on. Kogu sügis ja talv on nii päikesepaisteline olnud, et see pole midagi uut, aga seekord on asi tõsisem. Päike paistab isegi Newfoundlandil lagipähe ja kuked on juba peast soojad. Elkel on hetkel kaks kukke, kes on varemgi vahelduva eduga võimuvõitluse mänge mänginud, aga nüüd paneb lähenev kevad neil ilmselt vere vemmeldama.

Täna läks kaklus nii tõsiseks, et Elke pidi neid lahutama, et seeläbi vanema kuke elu päästa. Kuna vanem kukk on Elke soosik, siis ähvardas nooremat kukke supi sisse sattumise oht. Kukel aga vedas, sest Elke sõbranna oli nõus ta endale võtma. Nii avaneski mul võimalus osaleda kuke kinninabimise operatsioonis. Kogu ettevõtmine toimus saladuslikult taskulambi valgel ja minu ülesandeks oli kotisuu lahtihoidmine ja koti kärme kinnisidumine. Õnneks läks kõik libedalt ja vaene kukk peab nüüd kotti suletuna hommikut ootama.

Matkamise osas on aga lähenev kevad veidi tülikas, sest kõik rajad on üleni jääga kaetud... East Coast Traili eripäraks on see, et rada kulgeb üsna kalda lähedal, nii et mööda rada kõndides tuleb üsna ettevaatlik olla. Koer Nina on endiselt minu truu matkakaaslane ja tõtt öelda kadestan ma aina rohkem tema nelja jalga ja elegantsi, millega ta mööda kaljusid turnib:)

Eluolu osas sain oma üllatuseks teada, et kohalikud saareelanikud kasutavad tutvuste loomiseks agaralt internetikohtingute võimalust. Nagu Elke ütles, siis ei ole siinses piiratud inimeste arvuga kogukonnas kuigi lihtne uusi inimesi kohata ning siinkohal on internetist päris palju abi. Tema endagi viimane suhe ühe Quebeci farmeriga sai alguse internetis, seega ei ole see mitte noorte pärusmaa. Eelmisel nädalal kohtasingi ühte ebatõenäolist paari: inglise keele professorist mees ja hiina päritolu üksikema. Tundsin huvi, et kuidas nad kohtusid ja vastus oli jällegi: internet:)

Elu saarel vol 3

Lõpuks ometi olid mul jõulud. Päris jõulud möödusid mul Halifaxi hostelis, aga kuna ma olin kogu jõuluaja tõbine, siis veetsin ma need pühad peamiselt horisontaalses asendis ja loivasin ainult mõnikord köögi ja telekatoa vahet. Minu rõõmuks olid köögis toimetamas suurepärased kokad ja nii kujunes ka seekordne jõululõuna suurepäraseks maitseelamuseks. Ema tehtud toitudega need muidugi võistelda ei saanud ja üks oluline asi oli puudu: laual ei olnud ju hapukapsast...

Eile sai see puudujääk lõpuks likvideeritud, sest Elke korraldas piduliku õhtusöögi, mille menüüs oli aukohal ehtne hapukapsas. Tuli välja, et hapukapsas oli siia jõudmiseks läbinud sama marsruudi, mis mina, st see oli Elkele saadetud Nova Scotiast, Halifaxi lähedalt. Nova Scotias, Lunenburgi lähedal on siiani tugev saksa kogukond ja ilmselgelt on neil meeles see, kuidas hapukapsa valmistamine käima peaks.

Peale seda, kui Newfoundlandil tursapüük õnnetul kombel 1992. aastal ära keelati, ilmnes üllatav asjaolu, et kirjaoskusega on siin saarel lood enam kui hõredad. Kalamehed polnud kunagi lugemisest suuremat lugu pidanud, aga olude muutumisega tuli neil see kunst küpses vanuses ära õppida. Kuuldavasti oli see olnud üsna tavaline, et 18aastane kooliõpetaja õpetas 30aastasi endisi kalamehi lugema... Kogu selle rahvavalgustuse käigus tuli keegi ka tänuväärsele mõttele, et siia saarele oleks hädasti vaja raamatuklubisid. Talv on siin ju pikk ja sünge ja raamatukogud on paljude inimeste jaoks kodust liiga kaugel.

Seega koostati nimekiri raamatutest, mis võiksid raamatuklubide liikmetele huvi pakkuda ning raamatukogud soetasid endale mitukümmend eksemplari igast selles nimekirjas olevast raamatust. Pouch Cove`i aktiivsed prouad on samuti raamatuklubi moodustanud ja nii valivad nad iga kuu välja ühe raamatu sellest nimekirjast ning kohalik raamatukogu laenutab selle neile kõigile lugemiseks. Korra kuus saavad nad kokku ja arutavad selle üle kas ja miks kellelegi see raamat meeldis või ei meeldinud. Seekordse raamatuklubi kogunemise teemaks oli raamat, mis meeldis ainult ühele osalejale, nii et seekordne arutelu libises üsna ruttu teistele teemadele. Idee kui selline on aga põnev ja järgmise kuu raamat paistis palju kobedam olevat.

Sotsiaalne suhtlemine paistab siin üldse väga elav olevat. Igal reede õhtupoolikul on Elke juures traditsiooniline "Happy hour" koos ohtra veini ja toiduga ning ka sel reedel ei suutnud ma ära imestada, kuidas kohalikud prouad suudavad igaüks ära juua rohkem kui pudeli veini ja näidata selle taustal kuulujuttude levitamise kõrgpilotaaži. Elke oli vahepeal aga murelikuks muutunud, sest peale kogu seda üüratut veinikogust istusid kõik need prouad rooli ja sõitsid koju... Kanadas on aga veider reegel, et kui külalisega peaks napsisena sõitmise tõttu õnnetus juhtuma, siis on see võõrustaja süü. Minu jaoks on see küll täielik müsteerium, sest minu meelest peab ikka igaüks ise vastutama selle eest, kas ja kui palju ta joob, aga siin on see teisiti. Elke pidas siis prouadele maha manitseva loengu teemal "alkohol ja autojuhtimine" ning prouade reaktsioon oli üllatav. Kõik nad lubasid nagu ühest suust, et nad ei räägi iialgi politseile välja, et nad tulid Elke juurest:) Keegi ei vaevunudki lubama, et nad ei istu peale pudelit veini rooli...

Siinne kogukond on aga vajadusel muljetavaldavalt ühtehoidev. Pouch Cove`i kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on vana sadamasild. Häda on aga selles, et see sadamasild on üdini roostes ja pehkinud ning kujutab endast inimestele ohtu. Probleemi arutamiseks kutsuti kokku koosolek, et asjaga tegelevad ametnikud ja kohalikud elanikud saaksid teemat arutada. Elke hoiatas mind, et kuna tegemist on tundliku teemaga, siis võib koosolek üsna emotsionaalseks kujuneda. Kiriku keldris olev saal täituski kohalike elanikega, kellest suur osa olid endised kalamehed.

Kalanduse ja sadamatega tegeleva ametkonna esindajad esitlesid oma analüüsi, mis näitas, et vähem kui viie aasta pärast laguneb see ehitis lihtsalt koost. Sadamasilla põhjalik remont maksaks aga umbes 500 000 dollarit ja kuna siinkandis ei ole peale kalastamise keelustamist enam tööstuslikku kalapüüki, siis ei pruugi Ottawas olev kalanduse ministeerium suhtuda kuigi entusiastlikult väljavaatesse kulutada nii suurt summat sellise väikelinna nagu Pouch Cove sümboli remondiks. Kohaliku kogukonna jaoks on aga see nende linna kõige tähtsam koht ja seega ei ole selle koha tähendus kuigivõrd seotud kalanduse, majanduse ega millegi ratsionaalsega. Koosolek kujunes aga üllatavalt tsiviliseerituks (olin peaegu pettunud, sest olin oodanud kisa ja kriiskamist) ning siinne kogukond jõudis otsusele, et nad on valmis esitama Ottawa valitsusele ühtse petitsiooni sadamasilla remondi toetuseks.

Igasugu ehitistest hoopis olulisem on minu jaoks see, et Pouch Cove asub otse East Coast Traili kõrval ja nii saan ma peaaegu iga päev matkamas käia. East Coast Trail on mööda Newfoundlandi rannikut kulgev matkarada, mis on peaaegu 500 kilomeetrit pikk. Raja kõige uuem lõik on aga täpselt Pouch Cove`i kõrval ja viib mööda rannikut imeilusa neemetipuni. St idee järgi peaks see sinnani viima, siiamaani on mind kaks korda tabanud hämming, kui rada mingil hetkel jõuab punkti, kust see minu meelest enam kuidagi edasi minna ei saa. Ma tegin küll ratsionaalsuse hoos tervisekindlustuse ära, aga ikkagi tunduks mulle kuidagi tülikas, kui peaksin seal oma kondid murdma. Samas on see kohutavalt frustreeriv ja nii on mul plaan järgmisel korral läheneda sellele kahtlasele kohale neeme poolt ja lõpuks ometi välja uurida, kuskohas see rada õieti olema peaks.

Koer nimega Nina on absoluutselt vaimustuses, et ta saab keset talve matkata, aga muidu on see matkarada täielikult tühi. Elke on ise üks East Coast Traili asutajaid ja tema majas peatuvad suvisel ajal paljud matkajad, aga isegi tema ütles, et veebruar ei ole küll matkamiseks õige aeg:) Mina ei lase sellest kõigest ennast küll häirida, sest loomulikult on märjad jalad ja külmunud näpud tülikas ebamugavad, aga rajalt avanevad vaated on siiski imeilusad ja paraku ei saa ma endale kevade või suve ootamist lubada...

Kohalikud peavad mind küll ilmselt kõik imelikuks, sest Elke väitel ei ole matkamine siin kuigi populaarne. Vanasti kulus kohalike kogu energia ellujäämisele ja nüüdsel ajal asendab lisandunud vaba aega teleka vaatamine. Newfied ei pidavat ise üldse aru saama, kui ilus nende loodus on ja statistika järgi on nad ühed ülekaalulisemad kogu Kanadas.

Pealegi tundub, et alati ei ole siinkandis üldse vaja õue minna, et loodust näha. Üks Elke sõbranna rääkis, et ta oli päise päeva ajal näinud põtra oma akendest mööda jalutamas. See uudis võttis mind küll sõnatuks, sest kõikide oma matkamiste jooksul nägin ma ainult korra jänest (väga äge jänis oli, täitsa valge ja puha) ja ma olen korduvalt mööda sedasama teed vantsinud, ilma ühtegi põtra nägemata...

Elu saarel vol 2

Veider on mõelda, et ma olen nüüdseks rohem kui aasta Kanadas elanud, aga ikkagi ei oska ma kuidagi kanadalasi iseloomustada. Olen juba pikemat aega üritanud oma kanadalastest sõprade ja tuttavate põhjal mingit ühist nimetajat leida, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Halifaxis ajasin ma oma töökaaslased hulluks sellega, et seostasin nende käitumise põhjuseid pidevalt nende päritolumaaga. Pikapeale süüdistati mind lausa stereotüüpide levitamises, aga minu ainuke soov oli jõuda mingigi kirjelduseni, mida ma saaksin kanadalastest rääkides kasutada.

Lõpuks olin aga sunnitud alla andma ja nentima, et kanadalased on viisakad (mis ei ütle nende kohta just palju) ja kipuvad tihti uduheeringad olema. Minu endine sakslasest töökaaslane kasutas kanadalaste kirjeldamiseks sõna "spacey" ja see on üks vägagi kasulik sõna. Huvitaval kombel on mu kanadalastest sõprade jaoks kuupäev ja kellaaeg üsna abstraktsed mõisted ning igasugu asjalike asjade meelespidamine paistab neile ka üle jõu käivat.

Paar esimest korda pidin ma viha pärast endast väljuma, kui veerand tundi kokkulepitud ajast hiljem ikkagi midagi veel juhtunud ei olnud. Timo oli soomlasena samasugused katsumused juba varem läbi teinud ja ta tõttas mind rahustama, et ärgu ma muretsegu, üldjuhul kõik kokkulepitud asjad ikkagi juhtuvad, seda lihtsalt väikese hilinemisega. Kõige selle juures on nad aga nii sõbralikud ja muretud, et võrdlemisi keeruline on nende peale kaua tige olla...

Sedalaadi maailmavaade, mis minu peas seni pigem Hispaaniaga seostub, on aga Newfoundlandil kordades hullem kui Nova Scotias. Elke on sakslasena võrdlemisi korralik ja range, aga ka temal on tulnud ajapikku kohaliku stiiliga harjuda. Ta kirjeldas värvikalt, mismoodi näiteks tema maja katuse valmimine võttis plaanitust kolm korda rohkem aega. Kõigepealt jäid töömehed pidevalt hiljaks ning üsna tihti juhtus ka seda, et nad ei ilmunudki mõnel päeval välja. Kõik puha sellepärast, et sel päeval oli mõni teine klient nende abi palunud ja selle teise kliendi probleem paistis neile sel hetkel Elke omast pakilisem... Kogu selle organiseerimatuse juures on aga kohalikud üksteise suhtes võrratult hoolivad ja kui mingi tõeline hädaolukord peaks tekkima, siis tulevad nad alati üksteisele appi.

Newfoundland on ühe saare kohta igavene lahmakas maad, aga tundub, et saare suurusest hoolimata on see üks suur võrgustik. Nüüdseks olen ma paaril korral näinud, kuidas tutvumise hetkeni võõrad inimesed avastavad vestlema hakates paari minuti pärast vähemalt tosin ühist sugulast, sõpra ja tuttavat. Üsna varsti on selge, kes on kelle sugulastega koos koolis käinud, ühel tänaval elanud vms. Lisaks suudavad nad oma jutus mainida inimesi, keda kumbki osapool reaalselt ei tunne, aga kellest nad sellest hoolimata hirmutavalt palju teavad. Omade ja võõraste vahel tehakse aga üsna selgelt vahet ning seetõttu on Newfoundlandil eraldi nimi nende jaoks, kes ei ole siin sündinud - "come from away" ja sellest ei pääse keegi saarele kolinud inimestest ka peale aastakümnete pikkust saarel elamist.

Elu saarel vol 1

Kanadasse tulles teatasin kõigile, et tulen põtru karjatama, aga läks nii, et tegelikus elus ei näinud ma oma Working Holiday aasta jooksul ühtegi põtra... Seega olen üdni rahul, et ma Newfoundlandile tulin, idee poolest peaks neid siin karjade kaupa ringi jooksma. Seda kuuldavasti isegi väiksemates asulates, mis annab mulle lootust, et äkki mul ikka õnnestub neid näha. Shane vedas minuga pudeli veini peale kihla, et ma näen enne Kanadast lahkumist põtra. Nagu tavaliselt, ei jaga ma ka selles küsimuses tema optimismi, aga kunagi ei või ju teada:)

Pesitsen nüüd mõned nädalad sellises asulas nagu Pouch Cove. Selles väikelinnas on umbes 2000 elanikku ja see asub pooletunnise autosõidu kaugusel St John`sist. Elan külalistemajas, mille perenaiseks on sakslanna Elke. Elke on kuuekümnendates eluaastates vanadaam, kellel on doktorikraad folkloristika alal. Ta tuli Newfoundlandile oma doktoriõppe ajal ja otsustas siia jäädagi.

Doktorikraadi omandamise järel sai tal aga akadeemilisest maailmast isu täis ja ta siirdus turismi valdkonda. Nüüdseks on ta peaaegu kakskümmend aastat külalistemaja pidanud ja on ühtlasi ka Newfoundlandi idarannikul asuva matkaraja East Coast Trail asutajatest. Newfoundlandi tabas 1992. aastal suur löök, kui saare ranniku lähedal keelati ära tursapüük. Sellega tõmmati kriips peale suure osa saare elanike traditsioonilisele eluviisile ning needsamad inimesed pidid äkitselt oma elu ümber korraldama.

Turismivaldkond oli üks neist, kus püüti inimestele uut rakendust leida, aga Elke jutu järgi läks see vaevaliselt. Kalurid olid tihti lihtsad mehed, kes tihtilugu ei osanud peaaegu üldse kirjutada ega lugeda ning kellel polnud mingit tahtmist ettevõtlusega tegeleda. Paljud neist siirdusid hiljem Albertasse tööle ja pendeldavad siiani Alberta ja Newfoundlandi vahel.

Pouch Cove on üks neist asulatest, mis on traditsiooniliselt olnud kaluriküla. Tänu St John`si lähedusele on see aga aina rohkem muutunud asulaks, kust inimesed linnas tööl käivad. Newfoundlandil avastati mõnda aega tagasi nafta ja nii on siin viimastel aastatel majandus õitsele löönud. Seetõttu levib kinnisvaraarendus kiiresti St John`sist väljaspoole ja uued majad on ka Pouch Cove`i jõudnud. Uued majad on aga traditsioonilistest erinevad: varasemal ajal tahtsid saareelanikud oma maju pigem ookeanist eemale ehitada ning ookeanivaate imetlemine on kohalike jaoks ilmne tunnus, et tegu ei ole põliselanikega. Aknad olid sealjuures samuti mitte ookeani poole, vaid asula poole, et saaks paremini jälgida, millega naabrid tegelevad. Mehed pidid nagunii ookeanil töötama ja naised ei näinud mingit põhjust, miks nad peaksid ookeani poole vaatama:)

Ühiskond on Newfoundlandil siiani väga konservatiivne, abielus on levinud traditsioonilised rollid, kus mees on perekonnapea ja naise koht on köögis. Lisaks sellele ollakse võrdlemisi religioossed. Pouch Cove on seetõttu rangelt jagatud kaheks: katoliiklased ja anglikaani kiriku liikmed. Veel hiljuti ei olnud isegi kahe kiriku liikmete vahelised segaabielud lubatud...

Väikesele kohale omaselt tunnevad kõik kõiki ja kuulujutud on omaette kunstivorm. Eile õhtul õnnestus mul pealt näha, kuidas kohalikud daamid jõid igaüks ära pudeli veini, levitasid kõige uskumatuid kuulujutte ja laulsid vintis peaga Joni Mitchell`i laule. Varsti peaks kätte jõudma uue linnapea valimine, aga kui see kõik tõele vastab, mida nad kandidaatide kohta rääkisid, ei ole vaesel linnapeal mingit võimalust siin ellu jääda...
Newfoundlandi puhul on legendaarne nende sõbralikkus, aga selle kohta ütles Elke sapiselt, et sõbralikkuse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et turist pakub kohalikele meelelahutust. Seega on nad turistide vastu sõbralikud, aga kõik muutub sellest hetkest, kui keegi siia kolib.

Selgemast selgem on see, et siinne elu erineb tunduvalt kõigest sellest, mida ma olen varem kogenud. Jalutan igal hommikul ja õhtul Elke imearmsa koera Ninaga, söödan kitsesid ja aitan muidu majapidamises. Tänane hommik oli aga eriskummaline, sest ma ei veeda kuigi tihti oma laupäevahommikuid sellega, et aitan kitsel küüsi lõigata:)

Jäähoki

Et siis Kanada ja jäähoki. Jäähoki on minu jaoks alati olnud selline mäng, mille ilu ma kuidagi tabada ei suuda. Taliolümpi ajal olen ma tavaliselt teleka ette naelutatud, aga jäähokit vaatan ma küll alles siis, kui mitte miskit muud enam vaadata ei ole. Kanadalased suhtuvad jäähokisse aga sellise kirega, et see tekitab vägisi tunde, et peaks seda veidrat mängu ikka ise ka nägema. Igal kanadalasel tundub olevat oma lemmikmeeskond, keda nad toetavad ka siis, kui nad aastate kaupa edetabeli lõpus on.

Otse loomulikult on ka Timol oma lemmikmeeskond ja kui see lemmikmeeskond sügisel ühe Kanada tugevama meeskonnaga mängis, oli tema püha kohus oma lemmikuid toetama minna. Läksime siis Anitaga huvi pärast kaasa, mõlemad selle mängu osas nagu kuu pealt kukkunud:) Ausalt öeldes ei saanud me lõpuni täpselt aru, millised hetked need kõige ägedamad olid, aga Timo paistis mängu käiguga vägagi rahul olevat. Tema lemmikmeeskond sai muidugi koledal kombel lüüa, aga kuuldavasti olid nad sealjuures üdini osavalt mänginud.

Ringi vaadates võis aga näha kõikvõimalikus vanuses kanadalasi, kõige noorem pealtvaataja paistis olevat vaevalt kaheaastane. Kogu mängu kõige toredam osa oli aga vaheaeg, kui pisikesed jäähokimängijad oma lühikese mängu maha pidasid. Ilmselgelt uisutasid need nelja-viie aastased lapsed paremini kui mina kunagi uisutama hakkan, aga gravitatsioonijõud nõudis oma, nii oli mingil hetkel peaaegu kogu meeskond jää peal pikali. Anita tegi sellest kõigest ka video, mis on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=6POrggSa0CU&feature=youtu.be

Uisutamas

Kanada peale mõeldes oli mul kogu aeg tunne, et siin olles tuleb vähemalt korra jäähoki mängu vaatama minna ja uisutamine tuleb ka uuesti meelde tuletada. Mäletan lapsepõlvest, et uisutamine oli nii lihtne, aga tõtt öelda oli minu viimane selleteemaline katsetus paarkümmend aastat tagasi ja see seisnes peamiselt staadionipiirdest kinnihoidmises...

Torontos läks mul selle osas õnneks, st plaanisime küll uisutama minna, aga enne tuli kevad ja jää sulas ära:) Halifax on aga selle osas vahva linn, et seal on avalik uisuväli, kus nii uisutamine kui uisulaenutus on tasuta. Nii ei suutnudki ma enam kõige parema tahtmise juures välja mõelda põhjust, miks mitte uuesti uisutama minna.

Timo on soomlasena loomulikult tõeline jäähoki fänn ja oskab ka muljetavaldavalt hästi uisutada. Seega kuulutasingi kõva häälega, et millalgi tahaksin mina ka uisutamist proovida. Samal ajal tundus see kõik aga üsna hirmutav ja kui Shane keset ühte tööpäeva teatas, et tunni aja pärast on aeg uisutama minna, oli minu esimene vastus raudne ei. No et ma olen oma töödega ajagraafikust maas ja täna ei sobi mitte.

Paraku oli Shane mu ülemusena täiesti teadlik faktist, et ega ma nüüd nii kibekiiresti ka töötama ei pea ja seega kõlab selline vastuväide üsna naeruväärselt. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui hirmust värisedes ennast riidesse panna. Suure saavutusena suutsin Anita kaasa meelitada, kahekesi ikka toredam karta. Anita oli iirlasena ainult korra elus uisutanud ja millegipärast seostus uisutamine tema jaoks vältimatult luumurdudega.

Timo on aga üks ütlemata rahulik ja hea õpetaja ning nii võttiski ta Anita käekõrvale ja hakkas talle nullist peale uisutamist õpetama. Shane näis aga arvavat, et ma juba oskan uisutada, seega ei kavatsenudki ta ennast minu õpetamisega vaevata. Ausalt öeldes oli see kõik aga päris harjumatu ja kui Shane poleks mu käest kinni hoidnud, siis oleksin ennast neli-viis korda jäält lamamas leidnud. Ajapikku läks aga asi paremaks ja oleksin juba peaaegu ilma tema abita hakkama saanud. Paraku sai aga aeg enne otsa...

Enne Newfoundlandile tulekut tahtsin veel korra uisutamist proovida ja palusin, et Shane oleks ainult esimese ringi ajal minu kõrval, peale seda võiks juba ise hakkama saada. Kui aga õige päev kätte jõudis, siis teatas ta mulle hommikul, et liuväli on külma tõttu suletud. Kujutate ette, kanadalased, kes peaksid ju enam-vähem jääkarud olema, sulgevad liuvälja, sest väljas on liiga külm! Teha polnud muidugi midagi, uisutama minna ma ei saanud ja kuigi Shane arvas, et seda võib ju ka märtsis teha, ei ole mul erilist lootust, et Halifaxi niigi veider ilm märtsis seda võimaldab...

Jälle Newfoundland

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et olen jälle Newfoundlandil. Kui arvesse võtta asjaolu, et mu blogimises on olnud kahekuuline paus, siis võib see üsna ootamatult kõlada, aga mul on siiras taotlus vahepeal juhtunud sündmused tagantjärgi kirja panna.

Nii pikal kirjutamise pausil oli vägagi mõjuv põhjus, sest juba detsembris hakkas mind painama suuremat sorti küsimus: "mis edasi saab?". Sain Working Holiday viisa ju ainult aastaks ning teadsin algusest peale, et mul pole vähimatki lootust seda pikendada. Seetõttu muutuski 10. veebruar painavaks kuupäevaks, mis tundus kohutava kiirusega lähenevat.

Filmides ja raamatutes on kõik korrapärane: peategelasi tabavad täpselt õigel hetkel äratundmishetked ning rännuaasta lõpuks tabab neid rahu ja selgus. Minul oli aga täpselt vastupidi: mida aeg edasi, seda segasemaks asjad läksid. Kogu asja ei teinud ka üldse lihtsamaks see, et iga päev tuli mul vastata sellesamale küsimusele, millele mul tegelikult ei olnud mitte ühtegi vastust. Nii tunduski lihtsam mõneks ajaks urgu pugeda ja oma mõtteid selgemaks mõelda.

Järgmisena oleks ilus kirjeldada hetke, kus ma suutsin välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, aga kahjuks seda hetke ei saabunudki. Küll aga sai aja jooksul aina selgemaks, et ma tahan veel veidi Bilbo olla, st ma ei taha veel kuidagi koju tulla ja korralikuks kodanikuks hakata.
Working Holiday viisal oli aga selgelt kirjas, et ma pean Kanadast hiljemalt 10. veebruaril lahkuma. Nii jõudsingi ma järeldusele, et tuleb korrata sama trikki, mida tegi ka mu tööalane eelkäija. Ehk siis tuleb sõita USA piirile, et umbes 5 minuti pärast Kanadasse turistina naasta. Teoorias kõlab see aga oluliselt lihtsamalt kui reaalses elus, sest nii USA kui Kanada piirivalve käitus sellesama tüdrukuga üdini karmilt ja ebaviisakalt ning kuigi idee järgi võib turist Kanadas viibida kuni 6 kuud, siis sai tema vaevalt kahe kuu viisa. Kui veel arvestada asjaolu, et mul ei ole biomeetrilist passi, mis on Ühendriikidesse sisenemise eeltingimuseks, siis pole imestada, et olin kogu selle ettevõtmise tõttu hirmust poolkange.

Anita oli nii armas, et võttis endale autojuhi rolli ja sõidutas mind piirile. Lähim Ühendriikide piir asub New Brunswicki provintsis ja Google Mapi väitel on see kuuetunnise autosõidu kaugusel. Sõiduaja lühendamiseks sõitsime esimesel päeval sellest ära kolmandiku, st läksime Wentworthi hostelisse. Wentworthi jõudes pidin jälle nentima, et see on üks üdini täiuslik koht ja kui ma saaksin, siis elaksin hea meelega seal...
Ebameeldiv kohustus ennast piiril näole anda ei lasknud meil seal aga kaua mõnuleda ja nii asusime hommikul vara teele. New Brunswicki ja Nova Scotia provintside ühine uhkus on Bay of Fundy laht, mis on kuulus oma tõusude ja mõõnade poolest. Mingil hetkel otsustasime kiirteelt kõrvale pöörata, et lahe äärsemat teed kasutada ja jõudsimegi uskumatult ilusa külani. Suur oli aga meie üllatus, et tee jõudis idüllilise külani ja lõppes siis ära:) Selgus, et meie kaardivabal sõiduviisil on ka väikesed miinused ja kuigi Alma nimeline küla oleks harmooniliseks eluks ideaalne, ei aita see meid kuigivõrd piirile läheneda. Pöörasime siis otsa ringi ja mind tabas teadmine, et tänu sellele kahetunnisele eksirännakule pean ma veel kauem piirile jõudmist ootama.

Õhtul jõudsime lõpuks St Steveni piiripunkti ja minu rõõmuks selgus, et ma ei peagi seal piiri ületama, vaid võin otse Kanada piirivalve poole pöörduda. Veidral kombel sattusin ma väga meeldiva ja viisaka piirivalvuri jutule, kes mind küll põhjalikult minu tulevikuplaanide osas küsitles, aga kes ei paistnud arvavat, et ma Kanada riigile mingit ohtu kujutan. Otse loomulikult uuris ta ka seda, kuidas ma plaanin kuue kuu jooksul töötamata ellu jääda ja vastasin vapralt, et ma plaanin kogu selle aja söögi ja öömaja eest vabatahtlikku tööd teha. Samal ajal vasardas mul peas küll teadmine, et isegi vabatahtlikuna on raske nii pikka aega vastu pidada ja ka piirivalvur paistis seda kuuldes kõhklevat.

Kui ta mind aga peale ootamist enda juurde kutsus, siis tabas mind rõõmus üllatus, sest saingi turistiviisa kuueks kuuks! Lisaks sain teada, et seda viisat on võimalik ka pikendada, kui sellest soovist vähemalt kuu aega enne teada annan. Ühtlasi teavitas piirivalvur mind ka sellest, et võin alati taotleda tööviisat, mis on seotud konkreetse töökohaga. Rahustasin teda küll infoga, et mul ei ole mingit palavat soovi igaveseks Kanadasse jääda, aga muidugi on neid võimalusi hea teada. Nii siis juhtuski, et saan kuni 10. augustini ametlikult Kanadas olla!

Kogu Halifaxis oldud aja jooksul oli mul kuklas teadmine, et ma tahan tegelikult Newfoundlandile tagasi tulla. Halifaxis elavad inimesed, kes on mulle üdini kallid (hostel lihtsalt poeb naha alla, midagi pole teha), aga kõikidest seni nähtud kohtadest on Newfoundland kõige erilisem... Kui siis jaanuaris äkitselt lennupiletite soodusmüük algas ja need tavahinnast 50 protsenti soodsamaks muutusin, siis oli selge, et seda igatsust saab ravida ainult siia naastes. Olin kogu aeg mõelnud, et ma peaksin tegelikult ju ka läänerannikut külastama, aga see oli pigem ratsionaalne mõte. Newfoundlandiga ei seo ming aga mitte ühtegi ratsionaalset mõtet, ainult puhas külgetõmme.

Anita oli mulle juba varem rääkinud sellest, kuidas ta Newfoundlandil vabatahtlikuna töötas. Pouch Cove on St Johns`ist poole tunni autosõidu kaugusel ja siinse külalistemaja omanik on mitu aastat enda juures vabatahtlikke võõrustanud. Üllataval kombel võtab ta vabatahtlikke ka talvisel ajal vastu ja siin ma nüüd olengi: minu ülesandeks saab kitsede ja kanade toitmine, koeraga jalutamas käimine ja muud mitte just pakilist laadi ülesanded. Peamiselt tekitab see koht minus aga nurrumise funktsiooni:) Külalistemaja perenaine Elke on sakslannast vanaproua, sotsioloogia doktorikraadi omanik, kelle külalistemajas peatuvad suvel turistid ja talvel korraldab ta joogalaagreid jms üritusi. Tulevikus on tal plaanis siia luua holistilise meditsiini keskus ja ka see mõte on minu jaoks üdini sümpaatne.

Seega on mul plaanis veeta siin järgmised kolm nädalat ja peale seda paar päeva St John`sis vanu tuttavaid külastada. Idee järgi peaksin ma peale seda Halifaxi naasma, et oma koduhostelis vabatahtlikuna töötada. Edasiste plaanide osas ei oska ma hetkel veel miskit täpsemat arvata, aga minu suureks rõõmuks pöördus minu poole Cape Bretoni saarel asuva hosteli perenaine ja tahtis, et ma seal ka mõnda aega vabatahtlikuna töötaksin.

Tundub, et vaba aega on mul nüüdsest oluliselt rohkem kui varem, nii et üritan nüüd ennast kokku võtta ja vahepealsed sündmused ajapikku kirja panna. Mingil põhjusel on mu mälu ka pika puhkuse võtnud, nii et ilmselgelt ei ole mul igasugu detailid enam meeles, aga miskit äkki kougib ikka mälusügavustest uuesti välja.