Loomapilte

No ei ole mul fotokat, ei ole. Aga Toronto oravad on täitsa ehtsad, seega kasutan Slava loal tema tehtud pilti oravast. Teise pildi leidsin aga netist ja see on tehtud päise päeva ajal Newfoundlandi pealinnasJ

Viimased nädalad Torontos

Tundub väga sedamoodi, et mu Toronto periood hakkab vaikselt läbi saama. Viimasest postitusest on ka kogemata kombel kaks nädalat täis saanud, nii et nüüd on oht Kalevipoeg valmis kirjutada.

Olen nüüdseks poolteist nädalat täitsa üksi kodus olnud. Et siis viimane allesjäänud korterinaaber tuli reisilt tagasi, veetis Torontos paar vihmast päeva ja läks Eestisse tagasi. Nüüd siis on korter mõnda aega minu päralt olnud ja juba hakkab tekkima väike omandiinstinkt siinse territooriumi suhtes. Näiteks ühel töölt koju tulles avastasin, et koristajad olid suurpuhastuse käigus kogu köögi ümber tõstnud. Ennekõike oli selle tulemusena raske vajalikke asju (näiteks soolatops) üles leida, aga lisaks mõjus see ka kuidagi häirivalt. Arvestades asjaolu, et peale koristajate tean ma veel vähemalt nelja inimest, kes oma võtmega meie korterisse sisse saavad (mis ei tohiks idee järgi üldse võimalik olla), ei ole selles kõiges ju midagi põrutavat, aga ikkagi on juba juuri ajamas tunne, et see on minu pesa. Mis kokkamisse puutub, siis selle osas kasutan veel viimast võimalust, sest Newfoundlandi ühikas ei ole nimelt kööki…

Kultuurinälja vaigistamiseks olen ma vahepealse aja jooksul olen kaks korda kinos käinud. Susanne Bieri film In a Better World tekitas sellise tunde, et olen jälle PÖFFile sattunud. Tegelikult näidatigi seda filmi ka viimasel PÖFFil, Taevariigi nime all, ta sai vist lausa mingi auhinna seal. Film oli aga mõjuv, selline, mis pikka aega peale vaatamist painama/kripeldama jääb. Filmi teemaks oli vägivalla levik, aga muljetavaldav oli just see, kui inimlikult seda kujutati. Sellele vastukaaluks tekkis tahtmine vaadata midagi sellist, mis päris kindlasti kripeldama ei jää. Thor oli selles mõttes hea valik, palju müdistamist ja mässamist ning kinost välja tulles oli pea sama puhas kui sinna minnesJ Kõige selle juures on aga siiski kõige veidramaks asjaoluks Kenneth Branagh režissöörina…

Esmaspäeval oli püha: Victoria Day. Nagu ma aru saan, siis on tegemist kuninganna Victoria sünnipäeva tähistamisega. Kuna see püha on alati esmaspäeval, siis praktilise poole pealt peetakse seda lihtsalt pika nädalavahetuse lõpuakordiks. Pikk nädalavahetus algas sealjuures täiesti ideaalse päikesepaistelise ilmaga. Kui sellise ilmaga heas seltskonnas mööda järvekallast lonkida, arbuusijäätist süüa ja nina päikese poole pöörata, siis oli selline tunne, et paradiis on enne surma kätte jõudnud. Päike aga hammustas selle kõige käigus meid otsustavalt põsest ning minu nina oli veel kaks päeva hiljem tulipunane.

Järvekallas oli tänu ilusale ilmale paksult inimesi täis ja kõigil oli selline nägu peas nagu nad oleksid just  nüüdsama puurist välja lastud. Kevad on ju jätkuvalt erakordselt niru olnud, mingil ajal sadas peaaegu nädal aega järjest vihma. Vihm on muidugi pärssinud minu espitsioone, aga sel on ka omad eelised. Nimelt ei ole ühikas ventilatsiooni ja päikesepaiste korral kuumutab see mu tuba alates lõunast kuni päikeseloojanguni välja. Sellises toas on pehmelt öeldes keeruline olla ja isegi öösel ei kipu see maha jahtuma. Toronto kurikuulus niiske suvine kuumus (üle 30 kraadi) pole ju veel kohale jõudnudki, nii et mul on viimane aeg külmemasse kliimasse siirduda. Newfoundlandil pole igatahes ülekuumenemist karta, sest mu saabumise päeval lubab 5 kraadi sooja ning järgmisel päeval 8J 

Pühade ajal käisin lõpuks ometi ära ka sellises kohas nagu Museum of Inuit Art. Minu suureks rõõmuks oli seal näha ka ohtralt karibuusid või nende sarvi (karibuu sarved olid mitmel puhul kasutusel ning muuhulgas oli kujutatud ka karibuusarvedega  šamaani). Huvitaval kombel olid kunstiteostel kujutatud inimestel uskumatult ilmekad näoilmed, rääkimata sellest, et tihti nägid nad lihtsalt naljakad välja. Õnneks ei olnud asi ainult minu ignorantsuses, ühe kunstniku puhul oli lausa kirjas, et ta suhtus oma objektidesse huumoriga.

Asjalike asjade rindelt kokkuvõtet tehes olen endaga ülimalt rahul, et leidsin oma prilliprobleemile kavala lahenduse. Peale seda, kui olin oma põse vastu asfalti pannud, siis tundus esimese hooga, et prillid tuleb nüüd maha kanda. Prillide lähemal uurimisel tuli aga välja, et katki oli läinud ainult parem klaas ning muidu on prillid täitsa korras. Lasin siis esimese abinõuna katkiläinud klaasi ära võtta ning kõmpisin niimoodi mitu nädalat ringi. Torontos on issanda loomaaed nii kirju, et keegi ei vahtinudki eriti imelikult. Tegelikult inimesed vist eeldavad prillide puhul kahe klaasi olemasolu, sest ühel peol läks kaks tundi enne aega, kui üks tuttav küsis, et mis mu parema prilliklaasiga juhtusJ

Kohalikes prillipoodides ringi vaadates jõudsin igatahes kindlale veendumusele, et Torontost prillide ostmine on ilmselge rahakoti mõrv.L Nii läksin lõpuks eestlastele kuuluvasse prillipoodi ja lasin prillidele uue klaasi panna. Kuna mu parem prilliklaas oli nagunii aknaklaas, st ilma miinuse või plussita, siis oli see eriti lihtne operatsioon. Arvatavasti oli sealjuures tegemist ühe viimase korraga, kus mul eestlaseks olemisest kasu oli.  Maksin uue klaasi paigaldamise eest ainult 20 dollarit ja poepidaja sõnul ainult seetõttu, et olen eestlane.

Maailmas on aga kõik tasakaalus ja kohe peale seda sain jälle Kanada raharöövlite üle kiruda. Mul sai telefonis kõneaeg otsa ja kui 100 dollari asemel küsiti minult 113 dollarit, siis selgus, et need suslikud panid ka sellele summale käibemaksu otsa. Siin on nimelt tavaks, et hinnasiltidel olevatele hindadele lisandub kassasse jõudes veel 13% käibemaksu. Telefoni kasutamise puhul on eriti võluv veel see, et tuleb maksta ka vastuvõetud kõnede eestL Mõnel juhul makstakse ka vastuvõetud sõnumite eest, aga ma polegi tahtnud järgi uurida, kas see ka minu paketi puhul nii on.

Kevadega jõudis Torontosse ka üks asjalik rahakulutamise võimalus. Nimelt ilmusid mai alguses linna rattalaenutuskohad. Süsteem on selline, et maksad mingi summa ja saad endale kindlatest laenutuspunktidest ratta laenutada ja sellega ringi kärutada. Ratta võib sealjuures tagastada ükskõik millisesse laenutuspunkti. Mõnikord võib ratta tagastamisega küll kaasneda logistilisi probleeme, sest ühel hilisõhtul nägin ühte noormeest, kes maabus oma rattaga laenutuspunkti, kus kõik rattakohad olid juba täis. Seal ta siis seisis, kratsis kukalt ja ilmselt pidi mõne järgmise rataste pesapaiga üles otsima.

Muidu on aga Toronto endiselt kirev. Toidupoodi oli tekkinud silt, mis nõudis, et  poodi tulles peab olema särk seljas ja kingad jalas. Metroos karjatas üks naine “tere tulemast Jugoslaaviasse” ja laulis selle peale maha väga professionaalse ooperiaaria. Metroos oleksin ma äärepealt ka õnnetust pealt näinud. Ratastoolis inimesed liiguvad siin igal pool ja vägagi tempokalt. Nii juhtuski, et ratastoolis mees küttis viimasel hetkel tohutu hooga lahkuva rongi juurde ja täpselt sel hetkel pani rongijuht uksed kinni. Nii siis oligi mehe jalg rongis ja ta ise väljaspool. Seekord midagi nii hullu ikka ei juhtunud, rongijuht tegi ukse uuesti lahti ja inimesed aitasid mehe uksest sisse, aga kõhe oli ikkagi. Minu üks vanu hirme on nimelt see, et jään metroouste vahele…

Loomade osas pakuvad mulle endiselt oravad rõõmu. Lugesin ühest teisest blogist, et on teisigi eestlasi, kelles Toronto oravad nii palju huvi tekitavad, nii et ma pole ainuke veidrikJ Mul on nüüdseks kusjuures peaaegu oma oravad. Ma olen viimase kuu jooksul keldrist kõrgemal töötanud ja nii näen ma peaaegu iga päev oma tööakna taga oravaid. Tõele au andes on nad seal küll selleks, et prügikastist toitu otsida, aga mis siis, ilusad on nad ikkagi. See on muidugi lausa häbiväärne, et pesukarud endiselt ennast minu eest peidavad. Tuttavad muudkui räägivad sellest, kuidas nad on ohtralt pesukarusid näinud, aga kus on minu pesukarud?! Kiisusid pole ka näha olnud ja nii ma siis lõbustan ennast hoopis Tallinna loomaaia leopardikutsika piilumisega;  http://www.digisilm.ee/loomad/amur/pesakaamera.html

Päevamuljeid

Kas teie olete sel aastal juba jõululaule kuulnud? Mina nüüd juba olen, seda siis instrumentaalsel kujul harfil mängituna, tegevuspaigaks apteegiesine kõnnitee.  Viiulimees, kes muidu ka ilmselt kampa kuulus, jõi sel ajal aga hoopis õlut.

Lisaks sain veidigi aimu selle kohta, kuidas juudi meestel Toronto lõõtsuva tuulega mütsikesed peas püsivad. Väike luure näitas, et vähemalt üks härrasmees kasutas sel puhul abivahendina ohtralt juukselõkseJ

Päeva naelaks oli aga moment, kus olin kahest liftis sõitvast noormehest peajagu pikem (jah, see kõlab tõesti nagu käbliku unistusJ). Sealjuures ei olnud tegemist lasteaia hoonega, vaid ikka endiselt ühikaga, kus elab palju aasia päritoluga inimesi.

High Park

Nüüd siis on kevad tõesti käes. Seekord ei vaadanud ma mitte kalendrisse, vaid passisin õndsa näoga kirsiõisi. Mul oli siiamaani käimata sellises kohas nagu High Park. High Park on lahmakas park Torontos, kuhu jõudmiseks ei peagi maailma lõppu sõitma.

Idee järgi oleks see koht mul juba ammu ära nähtud, aga siis juhtus teadupärast igasugu hooletusi. Kui need hooletused juba paranema hakkasid, siis sain aga soovituse oma visiidiga veidi oodata. Oodata ja valvata kirsside õitsemise aega. Pargi koduleht on õitsemise teemalise info osas üllatavalt operatiivne ja nüüd siis saabuski lõpuks õige aeg. Kohale jõudes selgus, et ootamine tasus ennast ära, kirsipuud nägid välja ülimalt poeetilised. Kuna mul endiselt fotokat ei ole, siis saab õisi imetleda siit https://picasaweb.google.com/highparkpictures/CherryBlossoms#

Alahindasin aga linlaste huvi pargi vastu, sest väheste jalutajate asemel oli pargis  laulupidu. Et siis inimeste lakkamatu vool lookles aeglaselt mööda parki ning jooksma tulnud inimestel oli pulsi hoidmisel palju abi põlve- ja sääretõstejooksust. Kogu selle möllu peale oli aga tiigi ääres ennast sisse seadnud üks kalamees, kes täiesti filosoofilise rahuga õnge leotas. Ta hoidis hoidis ämbrit oma saagiga kiivalt oma külje all, nii et tema senise saagi kohta puudub mul ülevaade, aga nagu ma aru saan, siis polegi see selle ettevõtmise puhul kõige tähtsam.

Pargis oli ka väike loomaaed ning selle loojal pidi küll olema fetiš sarvede suhtes. Et siis loomaaeda oli kokku kogutud kõikvõimalikke sarvedega loomi ja lisaks kuulusid väljapanekusse kassidJ Millegi nii veidra peale annab tulla, aga keset suurt aeda olesklesid kaks ümmargust triibikut ja võtsid päikest. Üks orav tegi strateegilise vea ja julges oma nina nende territooriumile pista, demonstreerides kohe peale seda oma head spurdivormi.

Oravad on aga endiselt mu lemmikud ja nad paistsid ennast ka selles pargis väga hästi tundvat. Üldjuhul on siinsed oravad musta värvi (mõned on ka hallid), aga täna nägin ma lumivalget oravat! Ma ei ole küll maarahva ennetega kursis, aga see võiks tähendada näiteks seda, et sel aastal tuleb hea rukkisaak?

Üksinda kodus

Aprilli lõpus sai suurel osal ühika elanikest kooliaasta läbi ja algas suur rahvaste ränne. See on küll kergelt kahtlane, et siinse süsteemi järgi kooliaasta nii ruttu läbi saab. Küll aga on siin veel suvesemester, nii et soovijad saavad aastaringselt õppida.

No igatahes hakkas majas üleüldine sebimine ja kõik, kel vähegi võimalik, olid kolimisse kogu oma suguseltsi kaasanud. Nii õnnestus mul näiteks liftis kohata aasiapärase välimusega keskealist daami, kes sikutas peeglit, mis oli temast pool meetrit pikem. Fuajees seisis aga ühel õhtupoolikul asjadest ümbritsetuna üks noormees ja hoidis kahe käega peast kinniJ

Seda noormeest vaadates tekkis mul korraks mõte, et äkki peaks oma asjad eksperimendi mõttes korraks ära pakkima. Seda lihtsalt selleks, et saada teada, kas mu kahtlused peavad paika. Minus ajab nimelt juuri õõnes tunne, et kõik mu asjad ei mahu juba mõnda aega enam seljakotti ära… Kuna aga pakkimine on niivõrd rõlge ettevõtmine, siis ei hakanud seda ikka ette võtma, eks mai lõpus selgub kibe tõde. Lennukile minnes pean ma nagunii talvejope selga panema, sest seda ei paki ma nagunii mingi nipiga äraJ

Minu korteris on sama kampaania tulemusena samuti read hõredaks jäänud (ühte nn korterisse kuulub kuus tuba). Täpsemalt öeldes olen juba kolmandat päeva üksinda kodus. Üks korterinaaber on veel Ameerika mandrile jäänud, aga tema läks paariks nädalaks rändama ja nii ma siis naudingi harjumatut privaatsust.

Suur kolimise aktsioon tuletas mulle Newfoundlandi meelde ja võin rõõmuga teatada, et ma ei jäägi seal kuuse alla. Veidral kombel on ka Newfoundlandil ülikool ja saan sealses ühikas kuuks ajaks öömaja. Panin toa broneerimise taotlusesse oma viibimise ajana esialgu kuu, sest kuu ajaga peaks juba näha olema, kuidas töö leidmisega seisud on. Otse loomulikult on Newfoundland ju Kanada kõige suurema tööpuudusega provintsJ Seetõttu on mul olemas ka plaan B ja kui selgub, et Newfoundlandil on pesitsemisega ikka täitsa hambad, siis lähen Nova Scotiasse. Nova Scotia on mere ääres ja kuuldavasti ka väga ilus. Torontos ei suudaks ma suvel nagunii olla, sest 30-35 kraadi niisket kuumust oleks minu jaoks liig.

Hetkel küll liigse kuumuse üle kurta ei saa. Olin vahepeal juba veendunud, et sel aastal kevadet ei tulegi. Kohalikud on ka nagu ühest suust väitnud, et nii niru kevadet pole nad ammu näinud. Aitäh, tõestiJ Taevast kallab ka tuima järjekindlusega vett alla, seda eriti vabadel päevadel, mis muidu lõhnasid vägagi espitsiooni järgi.

Vihm on samas muidugi abiks, sest lõpuks ometi näen ma aknast välja vaadates ka veidi rohelist värvi. Pargis puude lehtede seisukorda inspekteerimas käies tundus, et ka oravad on oma eluga ülimalt rahul. Lugesin huvi pärast kokku ja selgus, et ühes väikeses pargis veetis maapinnal aega tervelt kaksteist oravat (puude otsas oli neid kindlasti veel).

Loomadega seonduvalt tegin aga eelmisel nädalal raamatukogus rõõmsa avastuse. Mulle sattus kätte selline raamat nagu “Minu pere ja muud loomad”. See on seesama 1976. aasta väljaanne, mida ma kodus miljon korda lugenud olen. Kilkide raamat muutus suurest lugemisest aina õnnetumaks ja lõpuks haihtus see sootuks, aga raamatukogu raamat näeb siiani kahtlaselt esinduslik välja. No ja nüüd ma siis mõnulengi seda lugedes ja unistan igasugu saartest (Korfust, Madeirast ja Newfoundlandist muidugi ka).

Kunstilis-kultuuriliste ettevõtmiste sektsiooni kuulus külaskäik sellisesse Torontost põhjapool asuvasse külasse nagu Kleinburg. Sõna “küla” järgi võiks arvata, et sinna sõites paistavad autoaknast põllud ja lehmad. Tegelikkuses on Torontot ümbritsev piirkond (Greater Toronto Area) nii linnastunud, et põllumajandusest polnud lõhnagi. Küla ise oli muidugi uhke, veidi nagu Viimsi moodi ja netis väideti uhkusega, et immigratsioon seda asulat ei ohusta (loe: majade hinnad on seal vähemalt kuue nulliga).

Jalutamiseks oli see aga idülliline paik. Päike raatsis ka sel päeval paista ja nii saigi esimest korda sel aastal T-särgi väel ringi loivata. Kleinburgi külastamise peamiseks ajendiks oli seal asuv kunstimuuseum, kus oli meeldivalt palju looduspilte. No ja kui siis sellele otsa liita kohvikus mõnulemine, siis tekkis küll tahtmine kõvasti nurruda.

Eelmisel nädalavahetusel esines aga Toronto Eesti Majas Ultima Thule. Läksin neid huviga kuulama, sest esiteks käisin ma viimast korda Ultima Thule kontserdil aastal 100 enne Kristust ja teiseks tahtsin ma näha, kuidas selline üritus Torontos välja näeb. Muusika oli tuntud headuses ning publik oli tõesti kirev, silma järgi vanuses 7-70. Ehk siis Eestis paljusid neist inimestest sellisel kontserdil ei leiaks.