Nurrumise kroonika

Niisiis, seni nähtud elusolendite nimekirja võib lisada kaks hüljest. Seekord elaval kujul, millegipärast on mul mitmel korral õnnestunud neid näha väga surnud olekus. Dawn nimetas seda külma ratsionaalsusega populatsiooni kontrolliks ja vihjas, et mõnikord on kohalikud kalamehed sellele veidi kaasa aidanud. Ühel korral olevat selle tegevuse käigus budistliku kloostri mungad sündmuskohale sattunud ja neis ei tekitanud see vaatepilt ülemäära suurt vaimustust.

Tuleb tunnistada, et ka minu tegevuse tulemusena on Cape Bretoni elusolendite arv ühe võrra väiksem. Mul oli nimelt koduloom, pontsakas hiir. Pikapeale muutus ta nii julgeks, et oleks paaril korral äärepealt mulle otsa jooksnud. Dawn kirjeldas elavalt olukorda, kus mul on varsti terve põrand suuremaid ja väiksemaid hiiri täis ning suutis mind ajapikku veenda selles, et mu viimase aja budistlikest meeleoludest hoolimata tuleb käised üles käärida ja hiirest lahti saada.

Seadsingi siis lõksu üles ja minu ehmatuseks oligi ülejärgmisel päeval hiir lõksus. Teatasin alguses Dawnile dramaatiliselt, et mina küll seda hiirt ära visata ei suuda, aga päeva peale tundus kuidagi imelik surnud hiirega kodu jagada. Pealegi hakkasid mulle meenuma mälupildid sellest, et kunagi Luise tänava puumajas elades olin ma korduvalt võimeline oma tegude tagajärgedest vabanema. Seekord oli aga karmatsükkel erakordselt lühike: mu haagissuvila on üsna mereäärse järsaku ääres ja nii tekkis mul kaval mõte hiir lihtsalt üle serva visata. Hiir lendaski elegantse kaarega üle ääre, aga sama tegi ka hiirelõks. Kusjuures lõks lendas oluliselt kaugemale kui hiir:) Kuna tegemist oli Dawni lemmiklõksuga, siis oli selgemast selgem, et lõks tuleb tagasi tuua. Õnneks kasvavad siin järsaku peal puud ja nii ma siis leidsingi ennast puudest kinni hoides mööda järsakut turnimas ja hiirelõksu otsimas...

Cape Bretoni peale mõeldes olen ma korduvalt jõudnud järeldusele, et sellest kohast ei saagi midagi kirjutada, palju mõttekam oleks lihtsalt pilte vaadata:

https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotiaVol2?authuser=0&feat=directlink

Kui ma aga siiski oma mälus sobran, siis võib rõõmuga raporteerida, et vahepealse aja jooksul olen ma jõudumööda matkamas käinud. Jalamehena on see aga üsna aeganõudev ja kui ma viimane kord pidin 20 kilomeetrit koju kõmpima, siis veendusin veelkord selles, et nii ei saa ikka rallit sõita. Minu suureks rõõmuks toodi aga täna lõpuks ometi hosteli rattad hooldusest tagasi ja nüüd on mul ratas! Tegin täna esimese sõidu kohe ära ja noh, mis seal salata, pidin üsna mitu korda rattaga ülesmäge jalutama:) Siiski on rattaga oluliselt reipam edasi liikuda ja kui mul silme ees juba tähekesed tantsima hakkasid, siis oli äraütlemata mõnus oma lemmikkohas vaalavaatlejat mängida. Vaalade arvu ei oska ma isegi mitte arvata, aga veepinnale tõusmas nägin ma neid täpselt kaksteist korda.

Käisime Dawniga vaatamas ka Cape Bretoni kõige põhjapoolsemat tippu, mille nimeks on Meat Cove. Sel nimel pole kuigi romantiline saamislugu, sest vanadel aegadel oli see heaks kohaks, kus laevad said randuda ja meremehed said küttimise tulemusena oma lihavarusid täiendada. Teel Meat Cove`i nägin ma aga oma üllatuseks peaaegu maailma lõpus asuvat suurt toidupoodi, kus müüdi alkoholi (olgu siinkohal öeldud, et Pleasant Bayle kõige lähem alkoholipood asub üle mägede sõites 40 kilomeetri kaugusel Cheticampis ja see on nii mõnegi hostelisse saabunud külalise jaoks ebameeldivaks üllatuseks osutunud). Dawni väitel on alkohol kohalike elanike seas nii populaarne, et alatihti püütakse autodega läbi poe seina sõita, et saaks veidi alkoholi pihta panna. Viimasel ajal on aga sedalaadi ettevõtmised üsna tulutuks osutunud, sest korduvate poe remontide tulemusena on see hoone peaaegu kindluseks muudetud.

Viis põtra ja teised loomad

Niisiis, Kanadas seni nähtud elusolendite nimekirja on lisandunud karu, koolibri, lehm, hobune ja siga (mustavalge kirju notsu, väga eriskummaline).

Põtrade skoor on nüüdseks viis, kusjuures viimast põtra nägin ma peaaegu koduaias. Põder kõmpis ringi teisel pool teed oleva maja aias ning ei olnud seda nägugi, et ta peaks kedagi kartma. Cape Bretonile tulles ei olnud mul kindlat soovi karu näha, sest see tundus lihtsalt liiga ebatõenäoline olevat. Aga ühel päeval leidsin ennast kohaliku restorani akent värvimas ja ühel hetkel öeldi, et teisel pool teed mäenõlval on karu. Ja oligi, hiigelsuur karu oli puu otsas ja pidi kuuldavasti sealt marju otsima. Mis marju ta puu otsast kevadel leida võiks, jäi minu jaoks küll veidi hämaraks.

Hostel asub asulas nimega Pleasant Bay, siin elab umbes sadakond inimest ja ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kas tegemist on küla või linnaga. Hosteli perenaine Dawn on Inglismaalt pärit ja tema väitel tehakse Inglismaal külal ja linnal nii vahet, et linn on asula, milles on kirik. Kanadas on mul aga mõnikord tunne, et kõigepealt ehitatakse kirik, siis veel teinegi ja alles siis asutakse elumajade ehitamise juurde. Nii et siin ei paista see reegel kehtivat.

Pleasant Bay elu keerleb langusti püüdmise ja turismi ümber. Langusti püüdmise hooaeg kestab aga ainult kaks kuud ja see ongi mitmete inimeste jaoks kogu nende aastane tööperiood. Seniste reeglite järgi peavad inimesed töötama vähemalt 14 nädalat järjest ning peale seda makstakse neile töötuskindlustuse raha niikaua, et see võimaldab neil järgmise aastani vastu pidada. Langusti püüdmisega tegelevad inimesed venitavad selle aja tänu hooaja ettevalmistustöödele välja, aga see on ka kõik. Kuuldavasti tahetakse aga tulevikus seda aega 18 nädalani pikendada ja see võib paljude Cape Bretoni perede jaoks tähendada seda, et siit saarelt tuleb ära kolida.

Siinse kalurite eluviisi muudab veidi pikantseks asjaolu, et kuna paljud inimesed on omavahel sugulased, siis on siin äraütlemata palju värvipimedaid inimesi. Ametlikult ei saa aga värvipime inimene kuidagimoodi kaluri tööd teha. Kohalikud ei lase ennast sellest muidugi segada, sest juba nende esiisad teadsid, kus miskit merel asus ja mis värvi ta olema peaks.

Üheks lähedal asuvaks vaatamisväärsuseks on budistlik klooster. Kõlab üsna ebatõenäolise kohana, kas pole? Asukoht on kloostril aga ideaalne, sest kloostrisse viib kitsas kruusatee, mis kohale jõudes lihtsalt ära lõppeb. Klooster ise asub ookeani kaldal ning maja eest avanev vaade on uskumatult ilus. Kloostris elab püsiasukate kõrval ka palju inimesi, kes lähevad sinna teatud ajaks.

Kohal olles järgivad nad loomulikult teatud kindlat eluviisi ja söövad taimetoitu, aga kuna laupäev on neil vaba päev, siis on Dawni sõnul sel päeval üsna tõenäoline, et mitmed neist lähevad kohalikku restorani ja tellivad suurima võimaliku lihakäntsaka. Kloostri elanikel on ka ilus komme: langusti püüdmise hooaja viimasel päeval ostavad nad ühe kalamehe käest ära kogu tema päevasaagi ja lasevad selle merre tagasi. Dawni arvates on see ehe näide sellest, miks on hea olla optimist: vaene langust püütakse kinni ja ta mõtleb, et nüüd on kellad, aga ei, varsti on ta jälle kodus tagasi:)

Põdrad! Põdrad!

Vahepeal oli kirjutamispaus. Suuremat sorti paus, sest millegipärast keerab Halifaxi hostelis pesitsemine igasuguse kirjutamise soolika umbsõlme. Kui aga vahepealsest ajast lühikokkuvõte teha, siis peale Newfoundlandilt naasmist elasin ma peaaegu kaks kuud vanas heas Halifaxi hostelis. Üheks hostelisse naasmise ajendiks oli asjaolu, et Anita läks märtsi lõpus tagasi Iirimaale ja ma tahtsin kindlasti teda enne tema äraminekut näha. No ja mis seal salata, kogu Kanadas olemise aja jooksul on Halifaxi hostel kõige rohkem kodu moodi kohaks saanud.

Hoopis olulisemaks põhjus oli aga see, et kui olin veebruaris oma turistiviisa kätte saanud, siis kutsuti mind Cape Bretoni saarel asuvasse Cabot Traili hostelisse vabatahtlikuna tööle. Seesama hostel tundus mulle sügisel täieliku paradiisina, kui sain Halifaxi hullusest mõneks päevaks imeilusa looduse keskele. Seega ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui selgus, et saan siin oma kevade ja suve veeta. Kogu asja muutis aga keerulisemaks asjaolu, et väikestele hostelitele omaselt ei ole see hostel mitte aastaringselt avatud, vaid hooaeg algab siin alles maikuust. Seetõttu tunduski kõige lihtsam vahepealne aeg Halifaxis veeta.

Linnas olles mõlgutasin nukralt mõtteid sellel teemal, et kuigi ma kunagi lubasin isale, et tulen Kanadasse põdrakarjuseks, siis senimaani olin ma peamiselt oravaid näinud... Kevadise seisuga olin ma kaks korda Newfoundlandil elanud ja eelmisel sügisel ka Cape Bretonit külastanud, aga põtrade nägemise skoor oli ümmargune null. Vedasin Shane`iga pudeli veini peale kihla, et ma ei näegi Kanadas ühtegi põtra ja lootsin, et vein ravib veidigi mu kurvastust. Lõpuks ometi sai mu pikk ootamise aeg läbi ja asusime pühapäeval Dawniga Halifaxist teele. Halifaxist Cabot Traili hostelisse sõit võtab kuus tundi aega, sama palju kui võtaks aega lend Halifaxist Londonisse... Võiks ju arvata, et nii pika sõidu peale tahaks ainult magada, aga miski ei ole tõesti kaugemal, sest loodus on siin vapustavalt kaunis. Vahtisin rõõmsalt ringi ja mingil hetkel vajus mu suu hämmastusest lahti, sest ma nägin PÕTRA! Tegelikult lausa kahte põtra, mõlemat üsna hosteli lähedal. Võrdlemisi piinlik oli tunnistada, et ma kaotasin põdra nägemise kihlveo veel enne kohalejõudmist, aga minu rõõmu see ei tumestanud:)

Nüüdseks olen ma mõned päevad kohapeal olnud ja mu uus elu tundub olevat Halifaxis elamise täielik vastand. Halifaxis pidin ma viimase paari nädala jooksul oma tuba jagama viie tüdrukuga, aga siin on mul lausa privaatne residents:) Tõtt öelda on tegemist küll haagissuvilaga, aga suur punane silt ukse peal ütleb, et see on privaatne elukoht.

Täna hommikul tuli mul oma lossist küll üsna varakult lahkuda. Kohaliku küla jaoks on tegemist aasta kõige tähtsama päevaga, sest täna avati ametlikult langusti püüdmise hooaeg. Praktikas tähendas see seda, et kõik kalalaevad olid võrke täis laotud ja täpselt kell 6 hommikul sõitsid nad esimest korda merele, et püügihooajaga algust teha. Kogu küla oli suursündmust vaatama kogunenud ja päris äge oli näha paarikümmend laeva, mis üksteise võidu sadamast välja sõitsid.

Teel sadamasse nägin ma aga oma selle aasta esimest vaala! See oli aga alles eelmäng, sest koju sõites nägin ma kolmandat korda põtra! Seekord seisis põder täitsa tee kõrval ja mälus filosoofilise ilmega rohtu. Filosoofiline oli ta küll ainult senimaani, kui ta oma tagumiku tee poole keeras ja tee äärt väetama hakkas:)

Järgnev päev näitas aga seda, kuigi ma olen viimase kolmveerand aasta jooksul kahes hostelis igasugu veidrusi näinud, siis hostelite maailmal oli minu jaoks midagi uut varuks. Nimelt selgus hommikul, et WC-pott on umbes. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, aga kuna täna pidi meile saabuma tervelt 14 inimest, siis ei olnud see arusaadaval põhjusel kuigi hea uudis. Terve tänase päeva püüdsid Dawn ja üks naabrimees probleemi põhjust välja selgitada, aga edutult. Ei jäänudki muud üle, kui torumees kohale kutsuda. Mõistatuse lahendus oli aga üdini ootamatu: WC-potini viivas torus oli lind:) Hostel saab oma vee ojast, aga kuidas suutis üks lind kogu pika maa mööda torusid ojast WC-potini roomata, on siiani täielik mõistatus. Dawn arvas, et midagi sellist ma arvatavasti Halifaxis ei näinud (jumala õige!) ning et tegemist on ühega looduses elamise rõõmudest:)

Sõltuvus ilmast

Eluvaim hakkab uuesti sisse tulema. Lõpuks ometi, oli juba viimane aeg... Niisiis on homme minu viimane päev Pouch Cove`is ning teisipäeval lähen ma St Johns`i. Seal on vaja oma silmaga üle vaadata, mismoodi sealne hostel nüüdsel ajal välja näeb (kuulu järgi on seal palju muutunud) ning plaanis on ka suvel kohatud sõpradega kohtuda.

Homme on niisiis viimane päev, kus ma saaksin idee järgi East Coast Traili imeilusaid vaateid nautida. Elke teatas uhkusega, et National Geographic avaldas nimekirja 2012. aasta 10 parima reisisihtkoha kohta ning East Coast Trail kuulus sinna nimekirja. Jagan täiesti Elke arvamust, et see on suur saavutus ja saan täitsa aru, miks tema arvates on selle matkaraja asutamisel osalemine tema jaoks doktorikraadist olulisem saavutus.

Kogu minu pakitsevat matkamise soovi kipub aga varjutama ilmaennustus, mis lubab homseks lumetormi... Ilmaennustused kipuvad siinmail masendavalt täpsed olema, aga ma loodan südamest, et seekord nad eksivad. Kuidagimoodi ei tahaks oma viimast päeva nukralt aknast välja vaadates veeta.

Ilmaga seondus ka tänase päeva parim nali. Tuleb kohe aga häbiga tunnistada, et seekord naersime me Elkega südamest kellegi teise üle. Märtsi keskel saabub Elke juurde järgmine vabatahtlik Saksamaalt ja see noorik oli Elkele kirjeldanud oma plaani, mille kohaselt ta läheb kõigepealt St John`si ja laenutab sealt jalgratta, et selle abil ringi sõites tärkavat loodust imetleda ning Cape Speari vaatama sõita. Plaan on uhkemast uhkem, aga kui arvestada asjaolu, et veel aprillis on siinmail üsna tihti lumetormid, esimesed märgid looduse tärkamisest ilmnevad heal juhul mai lõpus, ning St Johns`sis nägin ma inimesi peamiselt jalgratas käekõrval mäest üles ronimas, siis võib selle plaani teostamine võrdlemisi keeruliseks kujuneda:)

Tegelikult on Newfoundlandi fenomen minu jaoks jätkuvalt üks suur mõistatus. Tundub, et siin elamine on nii mitmes mõttes mandril elamisest keerulisem, et praktilisest seisukohast vaadates peaks see olema viimane koht, kus elada. Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lehest lugema intervjuusid kohalike tipprestoranide kokkadega. Kokakunst on siin saarel viimasel ajal suure arengu läbi teinud, sest Elke sõnade kohaselt polnud siin veel kümme aastat tagasi vähegi eksootilisemad toiduained kättesaadavad. Nüüdsel ajal on olukord paranenud, aga ikkagi on fakt see, et kuna siin saarel suurt midagi ei kasva, siis tuleb enamik toiduainetest mandrilt siia transportida.

Praktikas tähendab see muidugi seda, et toiduainete hinnad on siin mandriga võrreldes oluliselt kallimad ning kohale jõudes on nende toiduainete värskus ammu minevikuks saanud. Siinsete kokkade jutu järgi on üsna tüüpiline see, et kohalike ja värskete toiduainete nimekiri on üsna lakooniline ja koosneb peamiselt kartulist, porgandist ja kaalikast:)

Teine saare eripära on muidugi ilm. Vahva on vaadata, kuidas kõikvõimalike ürituste kuulutuste juurde käib alati lause "weather permitting":) Elke ei pane seda enam tähele, aga iga kord õue minnes on mul tunne, et tuul kisub kohe kõrvad peast. Päikesepaistega on siin ka lood nii nagu ta on (st päikest enamasti ei ole) ja nii käib iga õige saareelaniku elustiili juurde igakevadine reis Floridasse või Kuubale. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks just need kaks sihtkohta on ainuõiged kohad, kuhu päikesepaistet otsima minna, aga mõte kui selline on muidugi arusaadav. Ma olen viimasel ajal ilmateadet vaadates huvi pärast vaadanud nii St Johns`i kui Halifaxi kohta käivat infot. Ning neid võrreldes saab üsna ruttu selgeks, miks siinsed inimesed kurdavad pika ja pimeda talve üle ning Halifaxis ei jõudnud ma ära imestada, miks ometi keset talve päike nii tihti paistab.

Lõpuks üks statistiline tähelepanek hoopis teisest vallast:

eeldatav ja lubatud loomade arv toas: 0

tegelik loomade arv toas: 2 (koer Nina arvas, et kui kass on juba siin, siis tahab tema ka siia tulla)

Koduaresti kannatused

Ma olen püüdnud mind tabanud tigedas taudis midagi positiivset näha, aga selleks on ilmselt vaja oluliselt kangemaid prille kui minu omad praegu on... Minu truu matkakaaslane koer Nina on siiani äärmiselt üllatunud selle üle, et igapäevased kolme-neljatunnised matkad lõppesid päevapealt otsa ja sellest ajast peale ei taha keegi temaga isegi veerand tunniks õue minna (ka Elke on siiani haige). Mõnikord üritab ta meid oma rahulolematusest kõva haukumisega teavitada, aga selle meeleavalduse ainukeseks tulemuseks on võimalus üksinda õue minna... Kass Montana naudib minu tõve tulemusena aga mõnusat elustiili. Idee järgi ei tohiks ta külaliste tuppa tulla, nende voodis peesitamisest rääkimata, aga ma olen avastanud, et haigena nõuab tema peletamine liigset pingutust ja nii ta siis mõnulebki siin soojas toas:)

Elke pooldab tõve peletamiseks looduslikke ravivahendeid ja nii on mul olnud ainukordne võimalus tarvitada segu purustatud küüslaugust ja sidrunimahlast ning sellele lisaks pidavat hästi mõjuma ka vees lahjendatud oreganoõli joomine. Mõlema olluse maitse on kirjeldamatult jube ning mõnikord on mul tunne, et needsamad vedelikud ongi selle põhjuseks, et me Elkega mõlemad siiani tõbised oleme...

Õnneks ei tähenda haige olemine siin majas erakuks olemist, sest inimesed lihtsalt astuvad uksest sisse. Praktikas näeb see välja nii, et keegi ei teata oma tulekust ette ja veelgi vähem lepitakse kohtumisi kokku. Inimesed lihtsalt koputavad mingil hetkel uksele ja jäävad tundideks juttu ajama. Tänasel päeval nägi see välja nii, et me polnud veel jõudnud hommikusöögi järel lauda koristada, kui saabus esimene külaline. Teise külalise lahkumise järel oli aga juba lõunasöögi aeg. Tavaolukorras oleksid kohalikud kahe tõbise inimesega kohtumise suhtes kahtleval seisukohal, aga kuna seesama viirus on enne meid linnas mitu tiiru teinud, siis ei paista keegi haigeksjäämist kartvat.

Selgus, et Elkel on teooria, mille kohaselt Newfoundland tõmbab ligi igasugu ekstsentrikuid. Ehk siis kui suurlinnas peavad inimesed teatud normidele alluma, siis siin saarel on koht kõikidele võimalikele veidrustele. Selle näiteks kirjeldas ta ühte oma sõpra, kes oli kogu elu olnud vaene kalamees. Kui ta aga päranduse teel veidi raha sai, siis kasutas ta seda üsna ebaharilikul moel: ta ostis endale Inglismaalt lorditiitli:) Elukohaks valis ta ühe Newfoundlandi lähedase üksiku saare, kus polnud isegi elektrit ning oli üsna üllatunud, kui tema naisel sellest eluviisist kõrini sai ja ta ühel päeval minema läks.

Selline sündmus muutis ta arusaadavalt mõneks ajaks nukraks, kuid mitte liiga kauaks, sest peale seda asus ta uue naise otsingule. Esimene katse läks aga luhta, sest ta sattus Viinist pärit seltskonnadaami otsa, kes küll üksikul saarel elamist seikluseks pidas, aga kes seal kuigi kaua vastu ei pidanud. Järgmine katse oli aga edukam, ta tutvus kirja teel filipiinlannaga, kes oli temast mitukümmend aastat noorem, aga kes hea meelega uut elu proovida tahtis. Paraku jättis ta oma tulevasele abikaasale mõned detailid ütlemata ja nii saabus vaene naine jaanuarikuus Newfoundlandile, kaasas ainult suveriided. Elke kampsunid aitasid tal siiski ellu jääda ning see abielu osutus vastu ootusi üsna õnnelikuks.

Nagu Elke ütles, siis oli sellel naisel erakordselt hea huumorimeel ja seda läks tal tihti tarvis. Näiteks oleks seesama naine ühel korral äärepealt loteriiga palju raha võitnud. Tema abikaasa oli äraütlemata kurb, et see nii ikkagi ei läinud, sest nagu ta Elkele ütles, oli tal juba peas kujutlus sellest, kuidas ta endale teise lorditiitli ostab:)

Üheks tänaseks külaliseks oli Elke sõbranna, kes käis tal alguses Saksamaalt külas ja kes on nüüdseks Kanada residendi staatuse omandanud. Ilse on peaaegu 60aastane ning tema inglise keele oskus on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga kogu immigratsioonprotsessi edu saladuseks on asjaolu, et ta töötab vanadekodus ja see amet on siin provintsis väga väärtustatud. Newfoundlandil on küll tööpuudus, aga vanadekodus töötamine on selline töö, mida paljud kohalikud teha ei taha.

Nii annab sellise töö tegemine hea võimaluse kodakondsuseni jõudmiseks. Tundub, et sellises olukorras ollakse tulevase immigrandi suhtes üsna leebed, sest kuuldavasti ei ole see tavaolukorras peale 50. eluaastat kuigi lihtne. Mis puudutab Ilse keeleoskust, siis minu katsetused saksa keele õppimise osas lõppesid korduvalt ilma suurema eduta, aga see vähene, mida ma õppida jõudsin, tuleb tema võluvat inglise-saksa segakeelt kuulates küll meelde:)

Kuna ta valmistub tublisti Kanada kodanikuks saamisega kaasnevaks eksamiks, siis tegeleb ta usinasti selliste asjade õppimisega nagu hümn. Minu üllatuseks selgus aga, et jutt ei käi mitte Kanada hümnist: esmatähtis on osata Newfoundlandi hümni, Kanada oma on taustateadmisena niisama tore:) Sealjuures ei ole ta erand, ta kirjeldas elavalt, kuidas vanadekodus toimuvate ürituste ajal tõusevad kõik vanurid Newfoundlandi hümni ajal püsti ning kui käes on aeg Kanada hümni laulda, siis väsivad nad kõik korraga ära ja istuvad uuesti maha:) Mõtlema hakates on just see minu jaoks üks kõige ägedamaid asju Newfoundlandi puhul: see nagu oleks Kanada osa ja ei ole ka. Paljude inimeste meelest on see siiani pigem Briti koloonia ning 1949. aastal toimunud ühinemine Kanadaga oli üks suur viga.

Jäljed vanast asjade korraldusest ilmnevad siiamaani näiteks selles, et St John`sis on äraütlemata palju ühesuunalisi tänavaid, aga autojuhtide jaoks on see üks tõeline õudusunenägu. Kõik saab aga selgemaks siis, kui arvestada asjaoluga, et kogu see liiklusskeem mõeldi välja siis, kui Newfoundland oli Briti koloonia ning ka siin kehtis vasakpoolne liiklus. Kuuldavasti iseloomustab liikluses kohalikke märkmisväärne hoolimatus reeglite suhtes ning samas on siin juhiloa saamine üsna lihtne, seetõttu on kohalikud harjunud sellega, et siin võib kõike juhtuda. Ilma autota on siin aga võimatu hakkama saada, sest ühistransporti siin praktiliselt ei eksisteeri...

Muide, Ilse teatas rõõmsalt, et ta nägi eile jälle põtra. Mul hakkasid selle peale kõrvad laperdama ja uurisin, et kus täpsemalt. Tuleb välja, et seekordne põder oli ringi vantsinud üsna linna piiril. Nähes, et ma ikka päris tõsiselt tahan lõpuks ometi põtra näha soovitas Ilse mul varahommikul või hilisõhtul metsa minna, sest siis pidi kohe päris kindlasti põtra nägema. Tuleb aga tunnistada, et nii tuline minu soov nüüd ka ei ole, et ma sellepärast pilkases pimeduse metsa koperdama läheksin...

Kõige vahvam leid viimase aja jooksul oli aga üks Newfoundlandi puudutav brošüür. Elke tegi mulle ülesandeks visata ära kõik need brošüürid, mis on nüüdseks vananenud (ja otse loomulikult küsis pärast murelikult, et miks ma neid nii palju ära viskasin, tema oleks enamiku neist alles jätnud). Selle sorteerimistöö käigus leidsin ma ühe brosüüri, mille peal oli minu viimase aja moto: "Relax. You`re on Newfoundland time":)

Kevad jääb ära, tagasi talves...

Selgus, et kevade teemadel hõiskamiseks on ilmselgelt liiga vara. Newfoundlandi karge kliima näitas oma tõelist palet ja paaril viimasel päeval on vähemalt 10 kraadi külma olnud. Ilmajaama info järgi peaks see tuule mõjul tunduma umbes 20 külmakraadina, aga kuna Elke maja asub täpselt ookeani ääres, siis siin on asi veelgi karmim...

Kui karm täpselt, ei oska ma aga öelda, sest mind on tabanud eriliselt tige taud. Naudin siinse väikese kogukonna võlusid, sest kuuldavasti on pool linna viimasel ajal haige olnud. Elke sai oma viiruse linnapea käest ning terve nädala tundus, et seekord läheb see minust mööda. Lootus kustus aga paar päeva tagasi, kui mind tabas sajandi nohu. See ei ole nimelt mitte tavaline vesine nina, vaid ikka minu vanade aegade stiilis klassikaline nohu, mis välisel vaatlusel ilmneb tulipunase nina näol...

Kogu selle ikalduse tõttu olen ma nüüdseks kaotanud kolm potentsiaalset ringihulkumise päeva ja ma loodan väga, et see taud ruttu taandub. Kuidagi napakas tundub läbi akna ookeani ja mägesid vaadata...

Kevade tunne

Kevade tunne on. Kogu sügis ja talv on nii päikesepaisteline olnud, et see pole midagi uut, aga seekord on asi tõsisem. Päike paistab isegi Newfoundlandil lagipähe ja kuked on juba peast soojad. Elkel on hetkel kaks kukke, kes on varemgi vahelduva eduga võimuvõitluse mänge mänginud, aga nüüd paneb lähenev kevad neil ilmselt vere vemmeldama.

Täna läks kaklus nii tõsiseks, et Elke pidi neid lahutama, et seeläbi vanema kuke elu päästa. Kuna vanem kukk on Elke soosik, siis ähvardas nooremat kukke supi sisse sattumise oht. Kukel aga vedas, sest Elke sõbranna oli nõus ta endale võtma. Nii avaneski mul võimalus osaleda kuke kinninabimise operatsioonis. Kogu ettevõtmine toimus saladuslikult taskulambi valgel ja minu ülesandeks oli kotisuu lahtihoidmine ja koti kärme kinnisidumine. Õnneks läks kõik libedalt ja vaene kukk peab nüüd kotti suletuna hommikut ootama.

Matkamise osas on aga lähenev kevad veidi tülikas, sest kõik rajad on üleni jääga kaetud... East Coast Traili eripäraks on see, et rada kulgeb üsna kalda lähedal, nii et mööda rada kõndides tuleb üsna ettevaatlik olla. Koer Nina on endiselt minu truu matkakaaslane ja tõtt öelda kadestan ma aina rohkem tema nelja jalga ja elegantsi, millega ta mööda kaljusid turnib:)

Eluolu osas sain oma üllatuseks teada, et kohalikud saareelanikud kasutavad tutvuste loomiseks agaralt internetikohtingute võimalust. Nagu Elke ütles, siis ei ole siinses piiratud inimeste arvuga kogukonnas kuigi lihtne uusi inimesi kohata ning siinkohal on internetist päris palju abi. Tema endagi viimane suhe ühe Quebeci farmeriga sai alguse internetis, seega ei ole see mitte noorte pärusmaa. Eelmisel nädalal kohtasingi ühte ebatõenäolist paari: inglise keele professorist mees ja hiina päritolu üksikema. Tundsin huvi, et kuidas nad kohtusid ja vastus oli jällegi: internet:)