Oma tuba

Mul on nüüd oma tuba! Tavaolukorras ei pruugi see kuigi revolutsiooniliselt kõlada, aga peale hostelis elamist tundub see taevalik. Lisaks jalutan ma kodust tööle täpselt neli minutit, mis pole just ülemäära pikk aeg. Saan siin toas elada kuni augusti lõpuni ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Kuna St John`sis on ülikool ja linna elanike arv on viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud, siis on selles linnas üüritubade leidmine paras katsumus. Majanaabrid on toredad ning esimest korda elus on kaks neist pika sabaga. Julial on nimelt kaks rotti ja kui välja jätta nende jõleda väljanägemisega sabad, siis on nad päris vahvad. 

Suvi on Newfoundlandil lühike ja sinna sisse mahub uskumatult palju erinevaid kultuurisündmusi. Õnneks kuulub nende hulka ka tasuta kino vabas õhus. Nii on igal esmaspäeval võimalik linna peatänaval vaadata kohalike filmitegijate loomingut. Sellenädalase filmi pealkirjaks oli “Vihm ja udu”. Filmis uuriti huvitavat fenomeni, mis puudutab mitmeid kohalikke inimesi. St John`s on tõesti Kanada vihma ja udu pealinn ning kogu saar asub omamoodi maailma lõpus. Seetõttu on unistavad paljud kohalikud üles kasvades sellest, kuidas siit pärapõrgust võimalikult kiiresti minema saada. Ja nii nad lähevadki ära, aga selles paigas on midagi sellist, et lõpuks tulevad nad ikkagi tagasi. Iroonilise püändi lisas kogu üritusele muidugi asjaolu, et terve esmaspäeva oli olnud  ideaalselt ilus ilm, aga otse loomulikult hakkas poole filmi pealt sadamaJ

Asukohast sõltumata tundub mu nimi huvitavaid reaktsioone tekitavat. Näiteks hüüab

mu ülemus mind järjekindlalt Tuuiks. Teda on selles osas mitu korda parandatud, aga kasu ei miskit, ikka olen tema jaoks Tuui. Üks teine inimene, keda mõned nädalad tagasi kohtasin, oli mu nime aga hoopis ära unustanud ja arvas, et mu nimi võiks olla KatrinaJ 

Minu viimase aja teeneks on see, et päris mitu inimest teavad nüüd seda, kus Eesti asub. Samas on väga mitu korda küsitud seda, mis keelt Eestis räägitakse. Vot sellest ma küll aru ei saa, sest kui on juba olemas Eesti riik, siis miks peaks eesti keele olemasolu nii suurt hämmingut tekitama? Eriliselt kole oli sealjuures üks arvamus, mille kohaselt me räägime kindlasti vene keelt… Stereotüüpe on muidugi teisigi. Ettekujutusele, et Eestis juuakse palju viina, ei saa kahjuks ka parema tahtmise juures vastu vaielda. Küll aga pole ma täheldanud seda, et Eestis säilitatakse toitu viina seesJ

Olen ka ühe kokandusliku elamuse võrra rikkam. Läksin sööma ühte kohalikku sööklasse ja seal pakuti praetud turska. Tursk oli kusjuures imehea maitsega, nii et minust hakkab vaikselt kohalik saama. Või siis mitte, sest värske salati asemel pakuti keedetud porgandeid ja kaalikaid, mida ma südamest jälestan. Samas saan sellest valikust aru, sest see kaljune saar ei ole just põllumajanduslik paradiis ja nii ei ole värske roheline kraam kunagi kohalike menüüsse kuulunud.

Hostelis on endiselt tipphooaeg ja ajuti meenutab see kõik oma kaootilisuses Fawlty Towersit. Näiteks olevat ühel hommikul tänava poole avaneva akna küljes rippunud meeste aluspüksid. Järgmine päev jäi viimaseks ühele hosteli voodile. Hostelis ööbis üks paar ja voodi katkimineku põhjus oli üpris proosaline. Mõlemad abikaasad olid nii volüümikad, et voodi ei pidanud sellele kõigele lihtsalt vastu...

Eriliselt värvikaid olukordi tekitab aga hosteli omanik, kes võtab telefoni teel reipalt vastu kõikvõimalikke broneeringuid, omamata vähimatki aimu, kas hostelis ka vabu kohti on. Lahke mehena lubab ta sealjuures koos reisivatele inimestele samasse tuppa paigutamist. Nii ongi igapäevaseks rituaaliks kujunenud ringmäng, mille käigus olemasolevad külalised on sunnitud ühest toast teise kolima ja kus niigi täis tubadesse tuleb lisavoodeid panna. Seetõttu õnnestus mul kahe nädala jooksul viis korda tuba vahetada ja arvatavasti ei ole ma mitte rekordiomanikJ 

Issanda loomaaed

Nüüdseks olen ma kaks nädalat hostelis elanud. Elan neljases toas, nii et see on sõna otseses mõttes ühiselu. Privaatsuse mõiste tähendus hakkab selle aja peale vaikselt meelest ära minema, aga selle eest on seltskond värvikas. Ma olen alati arvanud, et hostelis peatuvad ainult verinoored inimesed, aga siin hostelis on neid küll igas vanuses. Üks kõige põnevamaid inimesi, keda ma siin kohanud olen, oli 80-aastane vanaproua Uus-Meremaalt, kes on viimased kaks kuud üksinda Kanadas ringi rännanud. Oma vanusele vaatamata oli ta krapsakam kui mitu tavalist inimest kokku ja ei saanud üldse aru, mille poolest tema vanuses üksi ringirändamine veider peaks olema. Ta saab sedasi reisides ju teha täpselt seda, mida ta tahab ja on oma reisiplaanide tegemises täiesti vaba. 

Hostelis olemise jooksul olen nüüdseks juba kolm korda tuba vahetanud (ärge küsige, miks, sellele ei olegi ratsionaalset selgitust olemas). No igatahes sattusin ühel hetkel  ühte tuppa kahe tüdrukuga, kes on mõlemad Working Holiday viisaga Kanadas. Üks tüdruk on Austraaliast ja 30-aastane ning teine Saksamaalt, 35-aastane. Nii et tuleb välja, et peale minu on veel teisi inimesi, kes võrdlemisi “küpses” vanuses omapead Kanadas ringi rändavad. Ausalt öeldes ei saanud ma küll alguses aru, miks peaks keegi Austraaliast Kanadasse tulema, aga selgus, et Caroline`ile meeldib talv. Talle tõesti meeldib lumi ja talv ning mida külmem, seda parem.

Lisaks elutseb hostelis veel terve galerii värvikaid tüüpe. Üks viiekümnendates mees töötab näiteks striptiisiklubis turvamehena. Hostelis veedab oma aega ka üks hilises keskeas proua, kes näib olevat veidi … segaduses. Ilmselgelt on turvalisus tema jaoks prioriteet, sest ta hoiab oma läpakat magamise ajal padja allJ Kõigele lisaks ümbritseb teda kirjeldamatult tugev “aroom”, mille üheks komponendiks on suitsetamine (teisi koostisosi ei tahaks ette kujutama hakatagi).  Mind ei üllataks põrmugi,  kui see haisu moodi aroom ka mulle külge hakkab, sest otse loomulikult elan ma alates eilsest temaga ühes toas… Siis on hostelis veel mees, kes plaanib rattaga kogu Newfoundlandi läbi sõita; mees, kes saabus siia saare teisest otsast hääletades ja ööbides teel olles kiirteede kõrval telgis, ning filipiinlasest tantsukunsti professor Torontost. Nii et issanda loomaaed kogu oma kirevusesJ

Üldiselt paistab St John`s olevat igati rahulik linnake, aga ühel pärastlõunal tekkis küll kõhe moment. Ootasin ristmikul tänava ületamist, kui äkitselt saabus kohale mitu musta autot, sealt kargasid välja püssidega mehed ja kogu liiklus peatati. Püssimehed tormasid ülehelikiirusel lähedal asuvasse majja ja tõid sealt käeraudadesse panduna välja ühe punkari soenguga noormehe. Paar päeva hiljem lugesin lehest, et tegemist oli ühe mõrvari vahistamisega. 

Kogu siinne idülliline fassaad pidi üldse petlik olema. Käisin sellisel ekskursioonil nagu Haunted Hike. Ekskursioon algas peale päikeseloojangut ning pooleteise tunni jooksul linnas ringi jalutades jäi mulje, et minevikus toimunud koleduste tõttu see linn lausa kubiseb kummitustest, üks saatanlikum kui teine. Hostel asub ka ühes vanadest värvilistest majadest, aga pealiskaudsel vaatlusel tundub kõikidel siinsetel asukatel ikka pea õlgadel ja jäsemed küljes olevat.

Kuna iga-aastane rattamatka aeg on saabumas, siis äratavad kõiksugu kondimootori abil liikujad minus eriti sooje tundeid. Mõned päevad tagasi nägin eriti omapärast ratast. Nimelt kimas üks noormees minust mööda üherattalisel rattal. Ma pole sellist elukat kunagi varem näinud, igatahes nägi see ratas väga stiilne välja. Samas pani see mind mõtlema, et kuidas küll sellise rattaga sõidu alustamine ja lõpetamine välja näha võiks.    

Kohalikust lehest lugesin aga eriti veidrat artiklit. Nimelt oli seal üleskutse Newfoundlandi elanikele, et kui keegi neist juhtub mõnda madu nägema, siis tuleks sellest kohe lähimale tervisekaitse asutusele teada anda. Nagu ma aru sain, siis algupäraselt ei ole Newfoundlandil üldse madusid olnud (veel üks punkt selle paiga kasuks), aga viimasel kümnendil on neid mõnel pool juba nähtud. Siiski on jutud madudest seni rohkem külajuttude tasemel olnud ning teadlased on oma silmaga ainult ühte madu näinud. See ainueksemplar oli aga emane madu, kes oli rase, nii et… Ma tean, väljend “rase madu” kõlab täiesti napakalt, aga nii nad seda lehes kirjutasidJ No igatahes on tekkinud kahtlus, et mingil moel on maod saarele pesa teinud ja võivad siin hoogsalt levima hakata (jubeeee).

Teine suur mure on saarel endiselt seotud põtradega. Põdrad kipuvad tihti autodele ette jooksma ja nii oli lehes uudis, et hiljuti loodi IT rakendus, mille abil saavad autoomanikud teel nähtud põtradest teada anda ja seeläbi teisi liiklejaid hoiatada. Kui mul oleks auto, siis ma kasutaks seda rakendust küll pigem põtrade leidmiseksJ Kahjuks ei ole põdrad viimasel ajal linna külastanud, nii ei ole ma seni veel ühtegi põtra näinud. Bonavistasse ja tagasi sõites passisin hoolega aknast välja, aga ka siis ei miskit…

Asistest asjadest niipalju, et sain siinsamas hostelis tööd. Ning kuna neljakohalises toas elamine ei ole ikkagi päris ideaalse elukorralduse moodi, siis loodan järgmise nädala alguses siit välja kolida. Leidsin endale ühe toa majas, kus elavad kolm üliõpilast. Nii et loen päevi hetkeni, kus mul on jälle päris oma tubaJ  

Värvilised majad

Käesolevaga annan pidulikult teada, et mu fotokal on nüüdsest ka nimi, Nipitiri. Nipitiri ristiemaks on Nublu, mis on üdini hea enne. Lausa vaimustav on aga see, et saan nüüd veidikeseks oma seljakoti hostelis maha toetada. St John`si hosteli omanik sikutas selle abivalmilt hosteli eesruumi ja kui ma tahtsin seda veidi kaugemale tõsta, siis märkis ta kuivalt, et pole mõtet, kuna see on nagunii varastamiseks liiga raskeJ

St John`s tundub nüüdseks juba üdini koduse kohana. Uskumatul kombel on äkitselt ka siia suvi kätte jõudnud. Selleks nädalaks lubab lausa 17-19 kraadi sooja. Ei teagi kohe, mida selle teadmisega teha ja kuhu joosta. Kogu sellele idüllile lisaks on sirelid õitsema hakanud. Nii olengi ma igal võimalikul ja võimatul juhul ninapidi põõsas.

Pealekauba on mul uus missioon. Kuna saan lõpuks ometi St John`si värvilistest majadest pilte teha, siis hakkan erilise innuga jahtima lillasid maju. Lilla on ju minu lemmikvärv ning Eestis olles ei ole lilla just päris see värv, mida majaseintel eriti tihti kohtaks. Ega neid lillasid maju siingi üleliia palju ei ole, aga minu rõõmuks mõned ikka leiduvad. Riputan nüüdsest oma pildid üles sellisesse kohta nagu https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/Newfoundland?authuser=0&authkey=Gv1sRgCLzC4pO8mfDbpQE&feat=directlink  , aga ei suuda kiusatusele vastu panna ja lisan mõned eilsed pildid ka siia.  

Vahepeal sain aimu ka sellest, mida Newfoundlandi maainimesed endast kujutavad. Bonavistas õnnestus mul kohtuda ühe endise kalamehega, kellest nüüdsel ajal on saanud keevitaja. Sheldon töötas varasemal ajal kalamehena, aga kui kalanduses olukord kehvaks läks, siis pidi ta olude sunnil Albertasse tööle minema. Nüüd ta siis töötabki seal, kus on võimalik ära elada ja veedab kogu oma puhkuse Newfoundlandil kala püüdes. Ning loomulikult õlut juuesJ Mitte et ta muul ajal õllejoomist väldiks, sest kõik päevad pidid olema õllejoomiseks head päevad. Kõike seda rääkis ta eheda Newfoundlandi aktsendiga, mis kostab tõesti selliselt nagu mäluks iirlane rääkides ühtlasi ka turska.   

Tema oli ühtlasi ka esimene inimene, kes tunnistas ausalt, et tal pole õrna aimugi, kus Eesti on. Vähe sellest, tal tundus olevat väga hägune arusaamine ka sellest, kus Euroopa asetseb. Nii polnud ka Soomest ega  Rootsist kui tavapärastest orientiiridest antud juhul suurt abi. Bonavistasse viinud väikebussi juht teatas aga Eesti nime kuuldes, et see on ju osa endisest Nõukogude Liidust... Tihti ütlevad inimesed Eesti nime kuuldes neutraalselt "Aa". Sellistel puhkudel polegi täpselt aru saada, kas see tähendab, et nad teavad, kus Eesti asub või mitte.

Need, kes tõesti teavad, kus Eesti on, armastavad mind põhjalikult küsitleda selle osas, et miks ma ometi olen nii kaugelt Newfoundlandile tulnud. No ma ei tea, kaardile vaadates tundub mulle, et ma olen hetkel kodule nii lähedal kui vähegi võimalik. Nii ma siis jutustangi oma ürgsest armastusest saarte vastu, mis ju tõesti on praeguse asukoha ainukeseks mõistlikuks selgituseks. Aga muidugi on minu Kanadas liikumise trajektoori vaadates Toronto Newfoundlandist kaugel. Kanada riigisisesed vahemaad on muidugi üldse omaette ooperist. Kui ma tahaksin näiteks ühest Newfoundlandi saare otsast teise sõita, siis tähendaks see enam kui 900 kilomeetri läbimist. Bonavista on kaardilt vaadates kohe järgmise poolsaare tipus, aga tegelikult oli sinnagi 300 kilomeetrit.          

Bonavista

Nüüd on lugu selline, et mul on uus koduloom fotoka näol. Üritan ajapikku aru saada, mida mu uus sõber endast kujutab ja kudamoodi ta toimib (sh teen ka kasutusjuhendiga tutvust), esimesed pildid tulevad aga siit.

See siin ei ole mitte (ainult) verivärske pildistaja värisev käsi, vaid näide Newfoundlandi kurikuulsast udust. Bonavista poolsaare tipust pidavat nägema lunne ja vaalu. Väga võimalik, aga mina nägin midagi sellist:) Ning umbes pool tundi peale seda, kui olin mõrvarlikus tuule käes rattaga uuesti 8 kilomeetrit linna tagasi vändanud, tuli päike välja... 

Ja minu rännaku moto:)