Sunday, March 4, 2012

Sõltuvus ilmast

Eluvaim hakkab uuesti sisse tulema. Lõpuks ometi, oli juba viimane aeg... Niisiis on homme minu viimane päev Pouch Cove`is ning teisipäeval lähen ma St Johns`i. Seal on vaja oma silmaga üle vaadata, mismoodi sealne hostel nüüdsel ajal välja näeb (kuulu järgi on seal palju muutunud) ning plaanis on ka suvel kohatud sõpradega kohtuda.

Homme on niisiis viimane päev, kus ma saaksin idee järgi East Coast Traili imeilusaid vaateid nautida. Elke teatas uhkusega, et National Geographic avaldas nimekirja 2012. aasta 10 parima reisisihtkoha kohta ning East Coast Trail kuulus sinna nimekirja. Jagan täiesti Elke arvamust, et see on suur saavutus ja saan täitsa aru, miks tema arvates on selle matkaraja asutamisel osalemine tema jaoks doktorikraadist olulisem saavutus.

Kogu minu pakitsevat matkamise soovi kipub aga varjutama ilmaennustus, mis lubab homseks lumetormi... Ilmaennustused kipuvad siinmail masendavalt täpsed olema, aga ma loodan südamest, et seekord nad eksivad. Kuidagimoodi ei tahaks oma viimast päeva nukralt aknast välja vaadates veeta.

Ilmaga seondus ka tänase päeva parim nali. Tuleb kohe aga häbiga tunnistada, et seekord naersime me Elkega südamest kellegi teise üle. Märtsi keskel saabub Elke juurde järgmine vabatahtlik Saksamaalt ja see noorik oli Elkele kirjeldanud oma plaani, mille kohaselt ta läheb kõigepealt St John`si ja laenutab sealt jalgratta, et selle abil ringi sõites tärkavat loodust imetleda ning Cape Speari vaatama sõita. Plaan on uhkemast uhkem, aga kui arvestada asjaolu, et veel aprillis on siinmail üsna tihti lumetormid, esimesed märgid looduse tärkamisest ilmnevad heal juhul mai lõpus, ning St Johns`sis nägin ma inimesi peamiselt jalgratas käekõrval mäest üles ronimas, siis võib selle plaani teostamine võrdlemisi keeruliseks kujuneda:)

Tegelikult on Newfoundlandi fenomen minu jaoks jätkuvalt üks suur mõistatus. Tundub, et siin elamine on nii mitmes mõttes mandril elamisest keerulisem, et praktilisest seisukohast vaadates peaks see olema viimane koht, kus elada. Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lehest lugema intervjuusid kohalike tipprestoranide kokkadega. Kokakunst on siin saarel viimasel ajal suure arengu läbi teinud, sest Elke sõnade kohaselt polnud siin veel kümme aastat tagasi vähegi eksootilisemad toiduained kättesaadavad. Nüüdsel ajal on olukord paranenud, aga ikkagi on fakt see, et kuna siin saarel suurt midagi ei kasva, siis tuleb enamik toiduainetest mandrilt siia transportida.

Praktikas tähendab see muidugi seda, et toiduainete hinnad on siin mandriga võrreldes oluliselt kallimad ning kohale jõudes on nende toiduainete värskus ammu minevikuks saanud. Siinsete kokkade jutu järgi on üsna tüüpiline see, et kohalike ja värskete toiduainete nimekiri on üsna lakooniline ja koosneb peamiselt kartulist, porgandist ja kaalikast:)

Teine saare eripära on muidugi ilm. Vahva on vaadata, kuidas kõikvõimalike ürituste kuulutuste juurde käib alati lause "weather permitting":) Elke ei pane seda enam tähele, aga iga kord õue minnes on mul tunne, et tuul kisub kohe kõrvad peast. Päikesepaistega on siin ka lood nii nagu ta on (st päikest enamasti ei ole) ja nii käib iga õige saareelaniku elustiili juurde igakevadine reis Floridasse või Kuubale. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks just need kaks sihtkohta on ainuõiged kohad, kuhu päikesepaistet otsima minna, aga mõte kui selline on muidugi arusaadav. Ma olen viimasel ajal ilmateadet vaadates huvi pärast vaadanud nii St Johns`i kui Halifaxi kohta käivat infot. Ning neid võrreldes saab üsna ruttu selgeks, miks siinsed inimesed kurdavad pika ja pimeda talve üle ning Halifaxis ei jõudnud ma ära imestada, miks ometi keset talve päike nii tihti paistab.

Lõpuks üks statistiline tähelepanek hoopis teisest vallast:

eeldatav ja lubatud loomade arv toas: 0

tegelik loomade arv toas: 2 (koer Nina arvas, et kui kass on juba siin, siis tahab tema ka siia tulla)

Saturday, March 3, 2012

Koduaresti kannatused

Ma olen püüdnud mind tabanud tigedas taudis midagi positiivset näha, aga selleks on ilmselt vaja oluliselt kangemaid prille kui minu omad praegu on... Minu truu matkakaaslane koer Nina on siiani äärmiselt üllatunud selle üle, et igapäevased kolme-neljatunnised matkad lõppesid päevapealt otsa ja sellest ajast peale ei taha keegi temaga isegi veerand tunniks õue minna (ka Elke on siiani haige). Mõnikord üritab ta meid oma rahulolematusest kõva haukumisega teavitada, aga selle meeleavalduse ainukeseks tulemuseks on võimalus üksinda õue minna... Kass Montana naudib minu tõve tulemusena aga mõnusat elustiili. Idee järgi ei tohiks ta külaliste tuppa tulla, nende voodis peesitamisest rääkimata, aga ma olen avastanud, et haigena nõuab tema peletamine liigset pingutust ja nii ta siis mõnulebki siin soojas toas:)

Elke pooldab tõve peletamiseks looduslikke ravivahendeid ja nii on mul olnud ainukordne võimalus tarvitada segu purustatud küüslaugust ja sidrunimahlast ning sellele lisaks pidavat hästi mõjuma ka vees lahjendatud oreganoõli joomine. Mõlema olluse maitse on kirjeldamatult jube ning mõnikord on mul tunne, et needsamad vedelikud ongi selle põhjuseks, et me Elkega mõlemad siiani tõbised oleme...

Õnneks ei tähenda haige olemine siin majas erakuks olemist, sest inimesed lihtsalt astuvad uksest sisse. Praktikas näeb see välja nii, et keegi ei teata oma tulekust ette ja veelgi vähem lepitakse kohtumisi kokku. Inimesed lihtsalt koputavad mingil hetkel uksele ja jäävad tundideks juttu ajama. Tänasel päeval nägi see välja nii, et me polnud veel jõudnud hommikusöögi järel lauda koristada, kui saabus esimene külaline. Teise külalise lahkumise järel oli aga juba lõunasöögi aeg. Tavaolukorras oleksid kohalikud kahe tõbise inimesega kohtumise suhtes kahtleval seisukohal, aga kuna seesama viirus on enne meid linnas mitu tiiru teinud, siis ei paista keegi haigeksjäämist kartvat.

Selgus, et Elkel on teooria, mille kohaselt Newfoundland tõmbab ligi igasugu ekstsentrikuid. Ehk siis kui suurlinnas peavad inimesed teatud normidele alluma, siis siin saarel on koht kõikidele võimalikele veidrustele. Selle näiteks kirjeldas ta ühte oma sõpra, kes oli kogu elu olnud vaene kalamees. Kui ta aga päranduse teel veidi raha sai, siis kasutas ta seda üsna ebaharilikul moel: ta ostis endale Inglismaalt lorditiitli:) Elukohaks valis ta ühe Newfoundlandi lähedase üksiku saare, kus polnud isegi elektrit ning oli üsna üllatunud, kui tema naisel sellest eluviisist kõrini sai ja ta ühel päeval minema läks.

Selline sündmus muutis ta arusaadavalt mõneks ajaks nukraks, kuid mitte liiga kauaks, sest peale seda asus ta uue naise otsingule. Esimene katse läks aga luhta, sest ta sattus Viinist pärit seltskonnadaami otsa, kes küll üksikul saarel elamist seikluseks pidas, aga kes seal kuigi kaua vastu ei pidanud. Järgmine katse oli aga edukam, ta tutvus kirja teel filipiinlannaga, kes oli temast mitukümmend aastat noorem, aga kes hea meelega uut elu proovida tahtis. Paraku jättis ta oma tulevasele abikaasale mõned detailid ütlemata ja nii saabus vaene naine jaanuarikuus Newfoundlandile, kaasas ainult suveriided. Elke kampsunid aitasid tal siiski ellu jääda ning see abielu osutus vastu ootusi üsna õnnelikuks.

Nagu Elke ütles, siis oli sellel naisel erakordselt hea huumorimeel ja seda läks tal tihti tarvis. Näiteks oleks seesama naine ühel korral äärepealt loteriiga palju raha võitnud. Tema abikaasa oli äraütlemata kurb, et see nii ikkagi ei läinud, sest nagu ta Elkele ütles, oli tal juba peas kujutlus sellest, kuidas ta endale teise lorditiitli ostab:)

Üheks tänaseks külaliseks oli Elke sõbranna, kes käis tal alguses Saksamaalt külas ja kes on nüüdseks Kanada residendi staatuse omandanud. Ilse on peaaegu 60aastane ning tema inglise keele oskus on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga kogu immigratsioonprotsessi edu saladuseks on asjaolu, et ta töötab vanadekodus ja see amet on siin provintsis väga väärtustatud. Newfoundlandil on küll tööpuudus, aga vanadekodus töötamine on selline töö, mida paljud kohalikud teha ei taha.

Nii annab sellise töö tegemine hea võimaluse kodakondsuseni jõudmiseks. Tundub, et sellises olukorras ollakse tulevase immigrandi suhtes üsna leebed, sest kuuldavasti ei ole see tavaolukorras peale 50. eluaastat kuigi lihtne. Mis puudutab Ilse keeleoskust, siis minu katsetused saksa keele õppimise osas lõppesid korduvalt ilma suurema eduta, aga see vähene, mida ma õppida jõudsin, tuleb tema võluvat inglise-saksa segakeelt kuulates küll meelde:)

Kuna ta valmistub tublisti Kanada kodanikuks saamisega kaasnevaks eksamiks, siis tegeleb ta usinasti selliste asjade õppimisega nagu hümn. Minu üllatuseks selgus aga, et jutt ei käi mitte Kanada hümnist: esmatähtis on osata Newfoundlandi hümni, Kanada oma on taustateadmisena niisama tore:) Sealjuures ei ole ta erand, ta kirjeldas elavalt, kuidas vanadekodus toimuvate ürituste ajal tõusevad kõik vanurid Newfoundlandi hümni ajal püsti ning kui käes on aeg Kanada hümni laulda, siis väsivad nad kõik korraga ära ja istuvad uuesti maha:) Mõtlema hakates on just see minu jaoks üks kõige ägedamaid asju Newfoundlandi puhul: see nagu oleks Kanada osa ja ei ole ka. Paljude inimeste meelest on see siiani pigem Briti koloonia ning 1949. aastal toimunud ühinemine Kanadaga oli üks suur viga.

Jäljed vanast asjade korraldusest ilmnevad siiamaani näiteks selles, et St John`sis on äraütlemata palju ühesuunalisi tänavaid, aga autojuhtide jaoks on see üks tõeline õudusunenägu. Kõik saab aga selgemaks siis, kui arvestada asjaoluga, et kogu see liiklusskeem mõeldi välja siis, kui Newfoundland oli Briti koloonia ning ka siin kehtis vasakpoolne liiklus. Kuuldavasti iseloomustab liikluses kohalikke märkmisväärne hoolimatus reeglite suhtes ning samas on siin juhiloa saamine üsna lihtne, seetõttu on kohalikud harjunud sellega, et siin võib kõike juhtuda. Ilma autota on siin aga võimatu hakkama saada, sest ühistransporti siin praktiliselt ei eksisteeri...

Muide, Ilse teatas rõõmsalt, et ta nägi eile jälle põtra. Mul hakkasid selle peale kõrvad laperdama ja uurisin, et kus täpsemalt. Tuleb välja, et seekordne põder oli ringi vantsinud üsna linna piiril. Nähes, et ma ikka päris tõsiselt tahan lõpuks ometi põtra näha soovitas Ilse mul varahommikul või hilisõhtul metsa minna, sest siis pidi kohe päris kindlasti põtra nägema. Tuleb aga tunnistada, et nii tuline minu soov nüüd ka ei ole, et ma sellepärast pilkases pimeduse metsa koperdama läheksin...

Kõige vahvam leid viimase aja jooksul oli aga üks Newfoundlandi puudutav brošüür. Elke tegi mulle ülesandeks visata ära kõik need brošüürid, mis on nüüdseks vananenud (ja otse loomulikult küsis pärast murelikult, et miks ma neid nii palju ära viskasin, tema oleks enamiku neist alles jätnud). Selle sorteerimistöö käigus leidsin ma ühe brosüüri, mille peal oli minu viimase aja moto: "Relax. You`re on Newfoundland time":)

Friday, March 2, 2012

Kevad jääb ära, tagasi talves...

Selgus, et kevade teemadel hõiskamiseks on ilmselgelt liiga vara. Newfoundlandi karge kliima näitas oma tõelist palet ja paaril viimasel päeval on vähemalt 10 kraadi külma olnud. Ilmajaama info järgi peaks see tuule mõjul tunduma umbes 20 külmakraadina, aga kuna Elke maja asub täpselt ookeani ääres, siis siin on asi veelgi karmim...

Kui karm täpselt, ei oska ma aga öelda, sest mind on tabanud eriliselt tige taud. Naudin siinse väikese kogukonna võlusid, sest kuuldavasti on pool linna viimasel ajal haige olnud. Elke sai oma viiruse linnapea käest ning terve nädala tundus, et seekord läheb see minust mööda. Lootus kustus aga paar päeva tagasi, kui mind tabas sajandi nohu. See ei ole nimelt mitte tavaline vesine nina, vaid ikka minu vanade aegade stiilis klassikaline nohu, mis välisel vaatlusel ilmneb tulipunase nina näol...

Kogu selle ikalduse tõttu olen ma nüüdseks kaotanud kolm potentsiaalset ringihulkumise päeva ja ma loodan väga, et see taud ruttu taandub. Kuidagi napakas tundub läbi akna ookeani ja mägesid vaadata...