Nurrumise lainel

Nädal on jälle mööda läinud, ei saa isegi aru, kuidas see nüüd nii kiiresti läks. Millegipärast kõlab see väga sarnaselt sellele fenomenile, mida Nublu Austraalia kohta kirjeldas. No et ärkad üles, ringutad, vaatad korraks ringi ja jälle ongi päev läinud. Teine võimalus on muidugi see, et mugavus hakkab vaikselt ligi hiilima.

Hetkel oleks hea võimalus pasundada sellest, et juba paar päeva on jälle kevad käes. Aga ei julge, eelmine kord hakkas veidi aega hiljem lund tuiskama... No igatahes on oravatel kevad käes. Eile nägin veerand tunni jooksul viite oravat, kellest neli veetis oma aega maapinnal miskit näksides. Huvitaval kombel ei viitsi ükski orav inimesi karta ja nii on võimalik neid üsna lähedalt passida. Pealtnäha on neil väga hea elu, sest kõik nähtud isendid olid pontsakad ja läikiva karvaga, kohevast sabast ei tasu rääkidagi.

Olmeliste elamuste osas selgus minu hämmastuseks tõsiasi, et tegelikult elan ma hoopis 17., mitte 18. korrusel. Liftis olevaid korrusenumbreid vaadates märkasin mingil hetkel üllatusega, et 13. number oleks nagu vahelt ära jäänud. Tuleb välja, et see jäeti meelega vahele, kuna see tähendab ju halba:) Nii kasutavad selle korruse elanikud rõõmsalt 14. korruse nimetust. Sedalaadi ebausk pidi olema levinud veel mitmetes hotellides ja muudes avalikes hoonetes. Maailm on ikka kirev paik, sedalaadi asja peale ikka annab tulla:)

Liftis sõites peegeldub aga ehedalt Kanada ülikoolide populaarsus Aasiast pärit tudengite seas. Ma ei ole päris märkmete tegemiseni laskunud, aga jagades oma seniseid muljeid ühikakaaslasega jõudsime umbkaudse hinnanguni, mille järgi on vähemalt 80% siinse ühika asukatest asiaadid. Nagu ma aru saan, äratavad Aasia tudengid teistes vastuolulisi tundeid, kuna nad on meeletu töövõimega ja lisaks ka ülimalt konkureeriva hoiakuga. Nende jaoks pidavat võimalikult kõrge keskmine hinne olema eluküsimus ning selle saavutamiseks ei ole nad nõus kunagi kedagi millegagi aitama.

Kanada multikultuursuse osas on mul üldse aina rohkem selline mulje jäänud, et see on üks riigi eripärasid,  millega Kanada ennast tõhusalt reklaamib. Aga sellel kõigel on ikkagi tuntav silmakirjalikkuse maik man... Torontost rääkides märgivad kohalikud ära, et tegemist on kireva linnaga, aga alati jääb lause lõppu mingi sõnastamata rahulolematu "aga". Ühe lapsevanema käest kuulsin lausa seda, et kooli minnes peavad vanemad andma allkirja selle koha, et nende laps ei ütle midagi diskrimineerivat ühegi teise rassi või nahavärvi suhtes, kusjuures kõige karmimaks karistuseks selle eest oleks lausa koolist väljaviskamine.

Lisaks pidi Toronto olema linn, kus on kõige rohkem doktorikraadiga taksojuhte maailmas. See osa immigratsioonist jääb minu jaoks siiamaani hämaraks, sest nagu ma aru saan, on immigratsiooni puhul tihti lisaks keeleoskusele vältimatuks eelduseks ka teatud hariduse ja töökogemuse olemasolu. Kohale jõudes pole aga vähemalt haridusest ja töökogemusest eriti palju abi, sest kuuldavasti ei tunnusta Kanada suurel osal juhtudest mujal maailmas omandatud haridust. Mis tähendab paratamatult seda, et immigrandid alustavad oma uut elu lihttöid tehes.

Torontost hoopis teistmoodi Kanadat näen ma alates juunist, sest mul on nüüd olemas lennupiletid Newfoundlandile! Lendan mai viimasel päeval Torontost ära ning omal moel lendan sellega ka suure jupi teest koju tagasi (kui lennukiga Kanadasse tulin, siis jäi Newfoundland enam-vähem lennuteele). Nii et juunist jõuan siis veidrike maale. Saar maailma lõpus tundub sõltuvalt inimesest kas põnev või siis üldse mitte, aga selle osas on kõik seni kohatud linnainimesed ühel meelel, et njuufad on üdini imelikud inimesed.

Mina olen seni aga üsna palju ninapidi koos igasugu eesti soost inimestega, imelike ja vähem imelikega. Käisin eelmisel nädavahetusel oma eestlasest ülemuse sünnipäeval. Sinna olid kokku sattunud peamiselt paarkümmend aastat tagasi Kanadasse tulnud eestlased. Ma ise polnudki varem sellest kuulnud, aga nii nagu Eesti paarkümmend aastat tagasi vabaks sai, nii ka suur hulk inimesi Kanadasse saabus. Sõjapõgenikel oli kõigil ju oma emigratsioonile õilis põhjus, aga ma ei olegi aru saanud, millega need inimesed oma riigist lahkumist põhjendavad. Erinevalt nn põlistest väliseestlastest on neil aga sälinud tihedad sidemed Eestiga ja see väljendus üsna omapärasel moel.

Mu eestlasest korterikaaslane oli mingi ime läbi alles hoidnud ühe suure Kalevi kommipaki ja kasutasime seda ühe kingituse osana. Korterikaaslane ennustas kohe, et need kommid on menukad, aga selle menu ulatust ei oleks ma küll osanud arvata. Kõigil saabuvatel külalistel läksid silmad kodumaiseid komme nähes põlema ja siis oli mul võimalik vaadata, kuidas suur kommipakk poole tunniga lihtsalt nahka pandi.

Eelmisel päeval olin enda juures sarnast fenomeni täheldanud. Välismaal viibivate eestlaste hulgas laialt levinud jutt õigest Eesti leivast jättis mind üdini külmaks... Kuni ma leidsin oma toidukapist ühe õige vormileiva, mille üks väliseestlane oli Tartu Kolledžis pesitsevatele Eestist pärit inimestele saatnud. Siis oli küll nii, et sõin õhtul kell 10 õndsa näoga pehmet leiba võiga. Nii et ma vist hakkan ka tegema nimekirja kõikidest neist Eesti toitudest, mida ma koju tulles kohe süüa tahan. Näiteks kohupiima tegemise võiks küll suur Kanada ära õppida, see ei ole ju mingi raketiteadus.

Talves tagasi

Nüüd on siis jälle talv kätte jõudnud. Talve all mõtlen ma ikka täispaketti: miinuskraadid, lumetuisk ja lõõtsuv tuul. Tegelikult meeldiks mulle oluliselt rohkem see, kui saaksin kirjeldada parkides õitsvaid tulpe jms kevadist idülli, aga miski ei oleks tõest kaugem. Õieti tundub mulle, et nüüd on vist lõpuks kätte jõudnud see hetk, kus Tallinnas on soojem kui siin. Neti järgi on täna Torontos 5 kraadi külma, mis tegelikult tundub inimestele 12 külmakraadina. Kas see ka tõele vastab, ei ole mul õrna aimugi, aga vaadates õuest tulnud inimeste lillakat näovärvi, pole mul ka mingit kavatsust seda omal nahal järgi uurida.
Et aga vägisi langevat moraali kuidagimoodi jälle üle nulli upitada, otsustasin vahelduseks tegeleda kevadiste väljasõitude planeerimisega. See tegevus osutus minu rõõmuks üle ootuste edukaks, sest väike netis nuuskimine aitas leida võimaluse, mille abil saan vähem kui kolme dollari eest Niagara juga vaatama sõita. Kuna Niagara juga on turistide sihtpunktina kustumatult populaarne, siis oleks mul võimalik sama ettevõtmise eest ka väga mitu raha maksta, mistõttu olen hetkel endaga ülimalt rahul.

Praeguse ilmaga on aga üsna mugav linnas olude paranemist oodata ning siin võib ka üsna kogemata igasugu vaatamisväärsuste otsa koperdada. Pühapäeval sattusin näiteks ringi kõmpides ootamatult Robertson Daviese nimelisse parki. Nii nagu mu ülemus on üleni Haruki Murakami lainel, olen mina endiselt Robertson Daviesest vaimustuses. Ja kui juba Toronto kesklinna lähedal on talle terve lahmakas park pühendatud, siis peab ta ju üks tähtis mees olema:) 

Muidu toimus pühapäeval ühe rootsi tüdruku ärasaatmispidu ning seda brunchi vormis. Nagu siinsele korterile kombeks, kestis üritus üle nelja tunni ning hommikusöögist sai vägisi hiline lõuna. Ürituse käigus ilmnes mul üsna ootamatul kombel võimalus puutuda kokku järjekordsete kultuurierinevustega. Tegemist ei olnud drastiliste maailmavaateliste erinevustega, vaid kogu asi puudutas pannkooke:) Tegin väikeseid pannkooke ning veidral kombel polnud ükski üritusel osaleja (päritolu järgi Saksamaalt, Rootsist ja USA-st) midagi sellist varem näinud. Üks sakslane küsis veel tõsisel ilmel, et kas meil on Eestis nende väikeste pannkookide kohta mingi eraldi nimi. No ma ei tea, vanaema pannkoogid äkki?:) Lõpuks suudeti see ebatavaline kulinaarne nähtus maailma kirevusse ära paigutada sellel teel, et Hollandis pidid ka samasugused väikesed pannkoogid olemas olema.

Killuke kohaliku elu kirevusest jõudis minuni ka esmaspäeva hommikul. Idee järgi on tegemist nädala kõige mustema ajaga ning kui ühika kontoris helises telefon, siis peegeldus administraatori näost vastu süngus. Süngusest sai peagi halvasti varjatud pahurus, kui helistaja ei suutnud kuidagimoodi arusaadavalt selgitada, mida täpselt ta tahta võiks. Ristküsitluse teel selgitati aga aegamööda välja vähemalt inimese nimi, keda küsimus puudutas ning sel hetkel toimus administraatori näoilmes huvitav muutus.

Kui administraator oli toru ära pannud, siis selgus ka selle muutuse põhjus. Helistaja enda nimi jäigi lõpuni saladuseks, aga ta helistas oma sõbra eest, kelle nimi oli Hui. Sellisest nimest piisas, et minu päeva päästa ning kuuldavasti on esinenud ka teisi värvikaid juhtumeid nimede vallas. Üheks markantsemaks oli olnud õnnelik noorpaar, kus mehe nimi oli Hui Tui ja naise nimi Rosa Pang:) Nende puhul tunnistas administraator, et tal ei õnnestunud kuidagi tõsist näoilmet säilitada... Lisaks on ühikas elanud veel Munn Kelvin, Pelle Moos ja terve rodu teisi tegelasi. Arvestades seda, kui rõõmsaks minu nimi mõnikord inimesed muudab, siis on mul pikapeale tekkinud kahtlus, et ju on ka minu nimel mingi kelmikas tähendus, mis minu eest seni varjule jäänud on.

Kulinaarsete kogemuste osas proovisin lõpuks ära sellise Kanada spetsialiteedi nagu poutine. Tegemist on friikartulitega, millele on otsa kuhjatud hunnik maailma kõige venivamat juustu. Kogu see kompott on veel üle valatud pruuni kastmega, mis meenutas oma maitselt veidi pruunistatud jahukastet. Selline kooslus jääb tervislikust toidust muidugi valgusaastate kaugusele ning ausalt öeldes ei oska ma ka selle maitsest miskit arvata. Friikartulid on ju iseenesest söödav kraam ning juustu ma lausa armastan, aga kui need kaks asja kokku panna ja kastmega üle valada, siis oli tulemuseks miskit ebamäärast. Muidugi on võimalik see, et kogu viga oli selles konkreetses söögikohas, nii et järele mõeldes otsustasin sellele leiutisele kunagi veel ühe võimaluse anda.

Vahtrasiirup

Täna juhtus ime: mu ilma peale rändama läinud sotsiaalkindlustuse numbriga kaart jõudis lõpuks kohaleJ Andsin kaardi taotluse sisse 15. veebruaril ja juba 17. märtsil jõudiski kaart minuni, olles vahepeal rännanud Rootsi ja tagasi. Eriti kelmikas kogu asja juures oli see, et kaardile oli lisatud Service Canada kiri, mis soovitas kaarti turvalisuse huvides näiteks seifis hoida, et see võõraste kätte ei satuksJ Ümbrikul oli kirjas, et see kiri pandi Rootsis posti 2. märtsil, seega võttis selle kohalejõudmine tervelt kaks nädalat aega...

See pole aga sugugi rekord, sest olen nüüdseks juba kahe välis-eesti proua käest kuulnud, et nemad said Eestist saadetud jõulukaardid kätte alles veebruaris. See kõik süvendas veelgi minu varasemat vastumeelsust tavaposti suhtes. Kanada Posti kohta räägitakse üldse igasugu õuduslugusid, mistõttu olen jõudnud kindlale veendumusele, et kui vähegi võimalik, siis üritan ma igasugu kirjade/kaartide saatmist iga hinna eest vältida.

Muidu tegin ma aga järjekordse suure sammu Kanada eripäradega tutvumise teel ja ostsin endale oma elu esimese vahtrasiirupi. Eestis oli vahtrasiirup võrdlemisi kallis ja mu Torontost pärit endine kolleeg väitis kindlalt, et samavõrd kui see on kallis, on see ka kehv. Nii siis jäigi mul kodus see imeasi ostmata. Aga eile poes lonkides oli ahvatlevast siirupipudelist täiesti võimatu mööda vaadata, pealegi maksis see peaaegu kolm korda vähem kui Eestis.

Tegin siis esimest korda Kanadas pannkooke ning olles need vahtrasiirupiga üle valanud, olen ma nüüdsest selle siirupi tulihingeline fänn. Ainukeseks probleemiks kogu asja juures tõotab aga kujuneda see, et mingil hetkel tuleb mul jälle seljakott pakkida. Ning siis tekib küll küsimus, et mida oma siirupiga peale hakata…

Täna on St Patricku päev ja tundub, et üliõpilastel on täie rauaga kevad käes. Ühika kõrval asub igati soliidne ja vaikne eramajade tänav, mille alguses paikneb ka üks iiri pubi. Mul õnnestus täna veidi varem töölt pääseda ning kuna ma olen viimasel ajal une Robertson Daviese raamatu vastu vahetanud, siis hakkas see pikapeale tunda andma (ealised iseärasused). Nii oli minu tänaseks unistuseks kulutada lisandunud vaba aeg täiesti ebaromantiliselt uinakuks.

See plaan osutus aga õuest kostva lõugamise tõttu teostamatuks. Aknast välja vaadates sai selgeks ka heli allikas, milleks oli pubi ukse taha tekkinud paarisaja meetri pikkune tihe järjekord (mis paistab aja jooksul aina pikemaks muutuvat). Võrreldes omavahel pisikest pubi hoonet ja seda tihedat saba jääb minu jaoks küll täielikuks mõistatuseks see, kuidas kogu see rahvamass sinna majja üldse ära mahtuda saaks. Tudengeid ei paista see tänaval ootamine küll kuivõrd häirivat ning vahepeal hakkas tänavalt lausa torupillimängu kostma. No igatahes, kui arvestada ojadena voolava rohelise õlu hulka, mis pidavat tänase päeva juurde käima, siis võib homne päev üsna mitmele inimesele väga valuliseks kujuneda.

Samas ei jää mul muud üle, kui imetleda üliõpilaste elujõudu. Hetkel on mul lähemalt võimalus jälgida oma korterinaabreid ja kui igal hommikul näevad nad välja nagu oleksid sooja saiaga pähe saanud, siis lõpeb õhtu ikka sellega, et mingil hetkel hakkab igasugu tegelasi uksest sisse sadama (ning siis ei ole väsimusest enam jälgegi)J

Emakeel

Millegipärast on mulle jäänud selline mulje, et välismaal elamine muudab inimesed varasemast oluliselt patriootlikumaks. Olen seetõttu ennast kõrvalt jälginud, et aegsasti selle fenomeni esimesi sümptomeid märgata. Seni ei ole ma selles osas midagi väga põhjapanevat märganud, aga eesti keele tähtsus on küll minu jaoks aina selgemaks saanud.

Elades praegu maailma suurima välis-eesti kogukonna keskel kuulen ma iga päev vägagi erinevaid versioone meie emakeelest. Inglise keele aktsendi märkamine on sealjuures kõige lihtsam, aga palju lahedamad on need hetked, kus öeldu on grammatiliselt täiesti õige, aga ometi on selge see, et Eestis keegi nii ei räägi.

Kusjuures omapärasel kombel segunevad tihti ühe inimese kõnes vanaisade aegsed väljendid inglisekeelsete sõnade tõlkega, nii et kokku tuleb täiesti eripärane segu. Naljad nagu "pane tissid sinki ja lähme partima" on muidugi klassika, aga neid on veel. Seega olengi aru saanud, et Eestist tulnud inimeste puhul ei valmista siinsetele väliseestlastele muret mitte ainult liiga kiire kõne tempo, vaid ka see, et paljud väljendid on neile täiesti tundmatud.

Kogu retoorika sellest, kuidas eesti rahvus ja keel on hävimisohus ja seda peab kaitsma jne on loomulikult arusaadav. Minu jaoks on aga see tasand veidi liiga abstraktne  Seetõttu olen nüüdseks ehedalt mõistnud seda, et minu jaoks on esmatähtis hoopis asjaolu, et eesti keel on ainuke keel, mille nüansse ma sabajuureni tajun. Ilmselt suudaksin ma usina õppimise kaudu ka inglise või mõne teise keele väga kõrgele tasemele viia, aga selliselt omandatud keeleoskusel oleksid alati piirid. Nii et selles mõttes oleks põnev veeta veidi aega sellise inimese nahas, kes ongi tegelikus elus üdini kakskeelne.

Mina oma ükskeelses eestikeelsuses imestan aga iga päev aina rohkem selle üle, kui palju eripäraseid raamatuid on kohalikud eestlased siinsesse raamatukogusse kokku korjanud. Kogu selle kirevuse seas hakkavad silma ka mõned pealkirjad, mis juba kõla poolest on nii ägedad, et teevad tuju rõõmsaks. Tänane valik oli näiteks selline: "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood", "Kivi kiljatas aknasse", "Olematu võiks ju ka olemata olla" ja "Teadvus on ussinahk". Selles kõiges on ju poeesiat, kas pole:)

Õue minnes on aga kevadet võimatu mitte tähele panna. Siin pidigi kevad ehmatavalt järsku kätte jõudma, nii et siis pole imestada, et keegi oleks nagu nuppu keeranud, misjärjel linnud nagu ühest suust täiest kõrist lõugama panid. Täna nägin ka tõelise kevadekuulutaja ära, kelleks ei olnud mitte mingi lind, vaid ikka kiisu. Tegemist oli pontsaka kodukiisuga ja kui juba selline kõuts õue ronida viitsib, siis on meil kõigil elulootust. Üldiselt ennustatakse esimese liblika järgi seda, milline suvi on tulemas. Aga kui varakevadel näha punast kiisut, siis mida see võiks järgneva kevade kohta öelda?

Täitsa kevade moodi

Tuleb välja, et kellakeeramine ikka toimis: juba teist päeva särab päike lagipähe ja temperatuur on otsustavalt tõusnud üle nulli. Täpsemalt öeldes oli täna kuus kraadi sooja ning juba mitu inimest väidab ühest suust, et lähipäevil on lausa 12 soojakraadi oodata. Mina olen varasematele kogemustele tuginedes otsustanud oma ootusi mitte liiga kõrgeks ajada, mistõttu ma tunnen juba kuuest kraadistki rõõmu.

Muutust on tänavale astudes kohe tunda: endiselt lõõtsub siin tänavatel selline tuul, et see võtab hetkega silmist vee välja, aga see tuul ei ole enam kaugeltki jäine. Millegipärast paistab siin olevat moes laste kiletamine, st kärudele on enamasti kiled peale tõmmatud. Aga nüüd on isegi lapsed sellest kilefiltrist pääsemas. Lisaks on kevadet tunda sellestki, et Toronto tänavate ääres olevatel pinkidel istub lõpuks ometi ka inimesi. Või siis koeri, sest huvitaval kombel nägin täna mitmeid koeri, kes ülimalt väärika olekuga peremeeste kõrval pingil peesitasid.

Pidin täna panka minema ja kuna Toronto Eesti Ühispank asub Greektowni lähistel, siis otsustasin lõpuks ka selle linnaosa üle vaadata. Ja jälle oleksin ma nagu mingi nähtamatu piiri ületamise järel teise riiki astunud. Tänavasiltidel lisandus inglise keelele kohe kreeka keel ning ühe tänavanurga peal ei olnud inglisekeelset silti üldse näha. Tänavapilt läks hoobilt oluliselt värvilisemaks ning inimeste hääl mitu korda valjumaks.

Tartu College`i  kohvikupidajad on samuti kreeklased, nii et selles mõttes olen ma nüüdseks juba päris palju kreeka toitu süüa saanud. Mis aga ei tähenda seda, et ma oleks oma peas selle köögi osas linnukese ära teinud. Nii astusingi sisse kreeka kohvikusse, mis müüs peamiselt pagaritooteid.

Sisse astudes oli tõesti tunne, et ma olen Kreekas, sest ei kohvikupidajatel ega ka klientidel ei läinud omavahelises suhtlemises küll inglise keelt vaja. Kohvikus veetsid oma aega ka mõned vanamehed, kelle jaoks see tundus olevat päevatöö. Täpselt sel hetkel kui kell sai 5 õhtul, läks aga uks lahti ja sisse sadas veel terve parv vanamehi.  Alguses ma ei saanudki aru, mis neid sinna tõi, aga siis pandi telekas möirgama ja algas jalka vahtimise ning õllejoomise rituaalJ

Sain kohvikust ka järjekordse kulinaarse elamuse, mis tuleb raudselt plusspoolele kanda. Sõin nimelt imeodavat juustupirukat, mis pealiskaudsel vaatlemisel sisaldas peamiselt  filotainast ja kodujuustu moodi juustu. Toit on koostise poolest ju imelihtne, aga sellise maitse nimel oleksin ma küll nõus teinekordki nii kaugele vudima.

Üldiselt olen ma seni üritanud magusast suure kaarega mööda käia, aga seekord andsin ilma võitluseta alla. Niisiis nillisin igasugu letist paistavaid hõrgutisi ja lõpuks ostsin endale kaasa ühe tüki baklavat. Kuna see oli nii siirupine, siis esimese hooga tekkis mul mure, et mu hambad jäävadki sellesse, aga maitse oli sellel igal juhul taevalik… Ning jumal tänatud, et ma ei oska filotaignaga midagi peale hakata, üks kiusatus vähemJ

Tänane päev tuleks maailmaajalukku kanda ka seetõttu, et ostsin esimest korda Kanadas olemise jooksul juustu! Arvestades maailmas toimuvat võib see tunduda vähetähtsa sündmusena, mida see aga kindlasti ei ole. Teatasin nimelt varem kategooriliselt, et neli dollarit juustutüki eest on röövimine ja ma ostan juustu ainult siis, kui see maksab sellest piirist vähem. Mispeale mulle sooviti õnne ja soovitati harjutada ennast mõttega juustuvabast aastast. Aga tubli nuuskimine aitas ka antud juhul ja nüüd on mul oma juustJ

Lõppu tahtsin aga lisada ühe tsitaadi Robertson Davieselt. Olen viimaste päevade jooksul kaelani tema raamatusse sukeldunud ja ei pane õieti tähelegi, mis minu ümber toimub. No igatahes pärineb Robertson Davieselt ka palve, mille pomisemine pidi olema kanadalastele ürgselt omane: “O God, grant me mediocrity and comfort; protect me from radiance of Thy light” J

Suveaeg

Suveaeg on käes. Seda paraku mitte nähtaval moel, aga täna öösel toimus Kanadas üleminek suveajale.  Aegamööda olen ma aina rohkem avastanud neid asju, mille osas ma olen lähtunud vaikivast eeldusest, et nii nagu on Eestis, on ka mujal. Kusjuures ka suveajale ülemineku ajastus (kui suveaega üldse rakendatakse) on minu jaoks pealtnäha selline asi, mille osas ei tundu riikidevahelised erinevused kuigi loogilised.

Seetõttu jäigi minu jaoks üsna hämaraks see, miks räägiti juba nädala keskel raadios ülima põhjalikkusega sellest, kui keeruline on ikka Toronto vana raekoja kellaosutite nihutamine. Mingeid erilisi järeldusi ma sellest jutust ei teha ei osanudki, aga õnneks on mu korterinaabrid kohalike kommetega rohkem kursis. Nii selguski täna hommikul, et oleme sel nädalavahetusel ühest tunnist ilma jäänud. Korterinaabritest üliõpilased paistsid selle teadmise peale näost veel hallimaks minevat, aga mul tahtis suu vägisi kõrvadega kokku saada. Nagu ka kodus, ei suutnud ma siingi kuidagi kellakeeramist ära oodata ja nüüd siis selline ootamatu  kingitus. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et kui torman tööpäeva õhtuti kell pudrukuulina 17 arhiivist välja, siis on pimedani lausa mitu tundi aega.

Olles niisiis uue ajaga harjunud ei jäänudki ma tänasele üritusele tund aega hiljaks. Nimelt toimus täna Tartu College`is emakeelepäeva tähistamine. Õige päev on vist homme, nii et soovin kõigile head emakeelepäeva:) Kohaliku ürituse täpsemaks teemaks oli Villem Reimani 150. sünniaastapäeva tähistamine. Kui minult enne üritust küsiti, et kas ma tean, kes oli Villem Reiman, siis vastasin kiiresti jaatavalt. Aga vastuse kiirusest võis ilmselt aimata, et see vastus oli pigem õige, mitte aus, sest ega ma nüüd üleliia palju ei teadnud küll... Nüüd tean oluliselt rohkem ja kui nüüd väga ulakas olla, siis tekkis mul peale tänaste vägagi paeluvate loengute kuulamist ikkagi eelkõige see küsimus, et miks ometi ta küll nii aktiivne karskusliikumise tegelane oli?

No igatahes on vahva, et Torontos selliseid üritusi toimub ja et neil ka osalejaid on. Täna oli tegelikult osalejaid lausa niipalju, et korraldajad pidid kaks rida toole juurde tooma, mida ei juhtu kuuldavasti kuigi tihti. Meie kui Eestist pärit ühikaelanikud saime aga oma panuse anda sellel moel, et tänu meile neljale langes märgatavalt osalejate keskmine vanus:)

Ahjaa, eile nägin ka kohaliku kodulooma ära. Ühikas pesitsevateks koduloomadeks on hiired, kellest olin siiamaani ainult linnalegende kuulnud. Pühendasin eilse päeva unele ja raamatutele ning kui olin mõnda aega vaikselt lugenud, siis hakkas nurgast kostma reetlikku krõbinat. Krõbistamisega aga asi ei piirdunud, sest mõne aja pärast tuiskas pealtnäha seina seest välja väike hiir. Hiir küttis täiskiirusega teise seinani, tegi seal elegantse täispöörde ja põrutas tuldud teed tagasi.

Kunagi nabisime vennaga maal kinni ühe hiire, kelle ajutiseks vangikongiks sai kolmeliitrine purk ja kelle nimeks panime Billy. Kohalik hiir ei lasknud ennast nii kaua imetleda, et ma oleksin jõudnud talle nime panna, aga ükski loom ei saa ju nimetu olla, nii et küll ma selles osas pikapeale midagi välja mõtlen. Tõele au andes tegin ma küll kohalikule keemiatudengile ettepaneku see hiir ära mürgitada, aga millegipärast on mul tunne, et see üritus on juba ette nurjumisele määratud...

Kräun ilma teemadel

Õue vaadates tabas mind väljakannatamatu soov veidi vinguda. Mul oli kindel plaan, et lähen täna uuesti kunstigaleriisse, aga ei... Hetkel sajab taevast alla mingit märga ollust, mida heatahtlikud inimesed ka lörtsiks nimetavad. Ma olen selle lögaga aga nüüdseks piisavalt kokku puutunud ja kujutan ehedalt ette, kuidas õue minnes oleks mu matkasaapad jälle mõne minutiga märjad, pükstest rääkimata. Seda enam olen rahul sellega, et esimest korda elus on mu elu- ja töökoht ühes majas. Kui siia juurde lisada veel asjaolu, et olen nüüdseks kohalikust linnaraamatukogust sületäie raamatuid kohale lohistanud, siis on täitsa võimalik ka seda päeva päästa.

Tundub, et siin on üldse ilmataat üsna labiilse loomuga. Torontos on täiesti tavaline see, kui ühel päeval on 10 külmakraadi ja järgmisel päeval 5 soojakraadi (halvemal juhul toimub see muutus ka ühe päeva jooksul). Kusjuures see ei olekski nii hull, aga viimasel ajal tundub, et siinse ilmataadi lemmikuks on just sellised nullilähedased temperatuurid.

Olin täna selle läga tõttu aktiivselt õnnetu ja mõtlesin välja uurida, millal Torontos tavaliselt kevad tuleb. Mispeale sain teada, et enne aprilli lõppu ei tasu mul midagi loota, võibolla heal juhul läheb aprilli keskel veidi ilusamaks... Mina, naiivitar, muidugi lootsin, et praegu on tegemist viimase lögalaviiniga:) Nii et nüüd ma siis tean ja olen rõõmus iga sellise päeva üle, kui sussid õue minnes kohe märjaks ei saa.

Täiesti teisest ooperist liikus mu mõte sellise nähtuse juurde nagu vaheaasta (gap year). Olen Kanadas kohtunud päris mitme inimesega, kellel on praegu vaheaasta käsil. Nagu ma aru saan, on vaheaasta nii Kanadas kui paljudes Euroopa riikides täiesti tavapärane. Samas Eestis nagu ei ole sellist kommet? Või on ja ma pole sellega lihtsalt kokku puutunud?

Mulle tundub, et Eestis peetakse normaalseks pigem seda, kui lähed kohe peale keskkooli ülikooli, juba ülikooli ajal hakkad (võimaluse korral) erialast tööd tegema ja lõpuks lähed pensionile/sured ära. Seega on vaheaasta mõiste minu jaoks üsna võõras ja ma ei olegi täpselt aru saanud, kas minu ettevõtmine läheb idee poolest sama asja alla või mitte. Aga tundub, et kõik need, kes midagi sellist on ette võtnud, on sellega väga rahul, täpselt nagu minagi:)

Kolm laipa, kõik surnud

Tuhnides nüüdsel ajal tundide kaupa raamatutes ei ole mul küll võimalik neid põhjalikumalt uurima jääda, aga mõned pealkirjad jäävad paratamatult silma. Eilseks vaieldamatuks lemmikuks oli selline pealkiri nagu "Kolm laipa, kõik surnud". Päris vahva oli ka "Ametiühingutöötaja käsiraamat", mis ei olnud mingi niru vihik, vaid sisaldas kirja järgi üle 300 lehekülge tarkusi. No ja siis on ikka abiks, kui raamatu esilehel on kirjas, et see raamat on "lugemiseks enne teisi kirjatükke":) 

Et ninapidi raamatutes olemine mind päris koopaämblikuks ei muudaks, siis püüan endiselt oma espitsioone jätkata. Õnneks on kell 17 välja tormates veel täitsa valge ja eile lonkisin põhja poole, et Casa Loma üle vaadata. Tegemist on lossiga, mis on alati Toronto "kohustuslike" vaatamisväärsuste hulgas ära mainitud. Selgus, et see loss näeb välja täpselt nii veider, nagu seda ka reklaamitakse. Kõige lihtsamalt saaks sellest ettekujutuse nii, et kujutage ette kõige suuremat Lollidemaa lossi ja siis võtke see oma peas ruutu. Samas on selle ehitise puhul kindlasti asukohaga täppi pandud. Loss on ehitatud künka otsa ja nii on sellest küll võimatu kogemata mööda joosta.   

Kuna elan üsna kesklinna lähedal, siis olen aina rohkem hakanud tähele panema müra, mis ei vaibu ka öösel. Nii olen hakanud ringi hulkumiseks otsima veidi vaiksemaid kohti. Sellesama lossi lähedalt leidsingi lõpuks ühe pargi, mis näeb küll kindlasti kevadel parem välja. Nimelt ei olnud lumi üsna mitmes kohas mitte valge, vaid üsna erekollast tooni...  (Seda muret siin vist küll ei ole, et kevadel ka tahedamat kraami välja sulama hakkaks, ma vähemalt loodan nii.) Kuna Toronto on aja jooksul nii palju laienenud, siis kuuldavasti on viimasel ajal prioriteediks muudetud linna roheliste alade loomine ja kaitsmine. Tuleb välja, et see ei olegi ainult jutt, sest avastasin pargi lähedalt taimekaitseala, mille eesmärgiks oli kaitsta ammu kuivanud jõe kaldal kasvanud haruldasi taimi.

Mingil hetkel avastasin aga oma ehmatuseks, et taimedest on asi kaugel ja minu poole on kappamas vähemalt viis vasikasuurust koera. See oli aga alles algus, kuna ilmselt on selle haruldase rohelise vööndi näol tegemist ka populaarse koerte jalutamise kohaga. Olles krooniline koerafoobik ei saa ma väita, et see mind üleliia rõõmustanud oleks, pigem tuli ikka Baskerville`ide koer meelde. Eriti vahva oli veel see, et minu juurde jõudes otsustasid kaks neist omavahel kaklema hakata...Ma olen juba varem märganud, et Toronto tänavad on paksult koeri täis ja mitte ühelgi neist ei ole suukorvi. Mitte et ükski neist koertest oleks tahtnud mind nahka panna, aga ikkagi.

Nädalavahetuse rõõmud

Nädalavahetus on läbi saamas ja tänu sellele olen saanud tublisti parema ettekujutuse Toronto ühikaelust. Ehk siis sel nädalal, kui ma siia sisse kolisin, oli üliõpilastel miskine lugemisnädal vms, nii et peaaegu kedagi ei olnud kohal. Nüüdseks on aga kõik välja ilmunud ja eile (st laupäeva) õhtul toimus ühika köögis pidu. Kuuldavasti on just see korter (ühes korteris on kuus tuba ja ühine kook ning vannituba) eriti kuulus oma sotsiaalsuse poolest. Eilse peo järgi otsustades on see maine igati auga väljateenitudJ

Peokoht, st köök, ei ole iseenesest eriti suur, aga mingi nipiga mahutas see mingil hetkel mitukümmend inimest, nii et tekkis üsna ehe küünarnukitunne. Kuna ka gravitatsioonijõud ei ole meid maha jätnud, siis oli selle tihelioleku üheks tulemuseks see, et köögipõrandal leidub siiani üsna kleepuvaid plekke.

Taustaks kõlav muusika tahtis paiguti mu trummikiled plahvatama panna ning idee järgi oleks pidanud see terve maja jalgele ajama. Tundus aga, et teised majaelanikud ei lase ennast sellisest asjast küll kuigivõrd häirida. Külalised olid ilmselt kõik üliõpilased ning juba visuaalne vaatlus viitas nende kirevale päritolule. Samas selgus, et märkimisväärselt palju oli kohal sakslasi ja eestlasi. Kanadalased on ühikates ilmselgelt haruldane inimliik, aga seekord õnnestus siiski tuttavaks saada ka ühe kohalikuga. Kasutasin kohe võimalust ja küsisin, et kui olen Kanadas aasta, siis kuhu ma tema arvates võiksin selle aja jooksul minna. Mispeale sain soovituse, et peaksin kindlasti sõitma läbi Kanada väikelinnade.

Väikelinnade all pidas ta silmas selliseid asulaid, mis koosnevad ontlikest eramajadest, mille elanikel on tüüpiliselt kaks last, kass, koer ja kaks autot. No ausõna, see kirjeldus kõlas täpselt selliselt, sest ta ise olevat ühest sellisest linnast pärit. Ma olen ise ka mõelnud, et tahaks vahelduseks mõnes sellises väikelinnas elada või siis seal vähemalt põhjalikult ringi vaadata. Kogu asja juures on ainult see pisitilluke miinus, et kuuldavasti oleks neid väikelinnu kõige mõttekam külastada autoga, mida mul ju ei ole. Load on küll, isegi kaasas on, aga need load ei taha kuidagi ilma minuta ise rooli taha istuda…

Nii et eks näis, kuidas mul õnnestub sellest takistusest üle või ümber ronida. No ja lisaks arvas ta mu Newfoundlandi plaani kuuldes, et see on tore koht küll ning seda hoolimata asjaolust, et kõik njuufad, keda tema tunneb, olevat pehmelt öeldes omapärased. Aru neist nagunii ei saa, sest nad räägivad murret, mis kõlab nagu briti inglise keel, aga millest ka britid aru ei saa. Ning kuumarabanduse pärast pole ka mõtet muretseda, sest üle 15 kraadi pole Newfoundlandil kunagi sooja. See viimane on kindlasti liialdus, ma vähemalt loodan…

Pidu oli põhjalik, aga tulenevalt minu ealistest iseärasustest murdis uni mind öösel kell 2 maha, mis võib juhtuda ainult amatöörigaJ Hommikul olin selle üle siiski võrdlemisi rõõmus, sest välja vaadates paistis ilm, mis oli täpselt loodud üheks järjekordseks espitsiooniks.  Õue astudes tabas mind kohe kodune tunne, sest öösel oli maha sadanud lörtsi tõttu kattis tänavaid mingi ebamäärane löga. Nii olidki mu jalad järjekordselt juba viis minutit peale õue astumist läbimärjad.

Kui ma mõtlen sellele, et varsti hakkab Torontosse saabumisest juba kuu aega täis saama, siis on mul kui linnauurijal praegu kätte jõudnud süvenemise staadium. Esimene uudishimu ja võõrastamine on nüüdseks läbi ja rutiini pole õnneks veel saabunud.  Peale kohalejõudmist kappasin meeletu hooga kõik tähtsamad kohad läbi, aga nad ei moodustanud peas mingit süsteemi. Nüüd hakkavad aga linnajaod kuidagi peas mingi süsteemi moodustama ja nii on kuidagi lihtsam detaile näha.

Tegelikult, mis siin detailidest rääkida, kui mul oli korralikult läbi käimata selline omapärane paik nagu Kensington Market. Enne sinna minekut lugesin igasugu raamatutest välja, et tegemist on vabameelsete inimeste meelispaigaga, kus pesitseb palju kunstnikke, kirjanikke jne. Kirja järgi on see ka piirkond ka marihuaana kasutajate ja propageerijate  pesapaigaksJ Tuleb aga kohe märkida, et Kensington Marketis ei juhtunud ma ühtegi narkosõpra nägema, küll aga veetis üks pensioniealine ekstravagantne daam aega tükk maad kaugemal asuva alkoholipoe ees ja teavitas kõiki rõõmsalt sellest, et ta on küll täitsa pilves, aga muidu ohutuJ

Kensington Market kubiseb kõikvõimalikest poodidest ja kohvikutest, aga minu parimaks avastuseks oli üks orgaanilise toidu pood. Sedalaadi poode on Torontos ohtralt, aga kuna sealne hinnatase on tavapäraste poodidega võrreldes veelgi kõrgem, siis olen seni piirdunud niisama ringi nuuskimisega. Ega ma tänagi midagi ei ostnud, aga oma üllatuseks avastasin sellest poest looduslikke juuksehooldustooteid, mis ei olnud ka Eesti hinnatasemega võrreldes kallid. Nii et kui senised varud on ammendunud, siis vudin sinna oma varusid täiendama.

Olin kelleltki juba varem kuulnud, et sealkandis on ka spetsiaalseid juustupoode, kus võib mõnikord häid pakkumisi olla. Astusingi ühte sisse ja valik oli tõesti rikkalik. Kuigi poodi sisse astudes tekkis mul seal leviva odööri järgi otsustades kahtlus, et nad hoiavad oma tagaruumis ka paari lagunevat laipa.. Aga tühja sellest, kui keegi mind rahaga ründab, siis ostan endale kindlasti mõne eriti pikantse tüki delikatessjuustu…

Läände siirdudes on järgmine linnaosa Little Italy, kust sain järjekordse plusspunkti oma kulinaarsete rännakute arvestusse. Kunagi Itaalias käies olid minu jaoks kõige vingemad need pizzad, mida müüdi suvalistes tänavaäärsetes poodides. Ma mäletan siiamaani nende taevalikku maitset ja ometi sisaldasid need pealtnäha ainult tainast, tomatikastet, ürte ja juustu. Nüüd siis ajalugu kordus: sattusin pizzakohta, kust hankisin endale ainult kahe (!) dollari eest kaks suurt lõiku pizzat. Jälle kord ei tuvastanud ma pizzakattena midagi peale tomatikastme, ürtide ja juustu.

Uurisin oma pizzalõiku igast küljest ja üritasin välja mõelda, et mis see müstiliselt hea maitseaine küll olla võiks, aga mul pole aimugi… Maitse oleks nagu pune moodi olnud, aga mitte päris. Tundus, et ka Little Italy linnaosas tunnevad ennast koduselt omapärased poed, mis ei seila just peavoolus. Sattusin jälle raamatupoodi ja leidsin sealt maailma kõige ägedama draakoniraamatu. Teema oli põhjalikult ette võetud, sest tervelt 200 lehekülge oli täidetud värviliste draakonipiltidega, üks ilusam elukas kui teine.

Torontos ei valmista mingit probleemi teha tunni jooksul kogu maailmale tiir peale ja Itaalia asendus üsna järsult kohaliku Hiinaga, kus pesitsevad hoopis teistsugused draakonid. Huvitaval kombel on siin levinud omamoodi tänavaturud, kus puuviljariiulid ulatuvad poest kaugele tänavale. Ma olen mitu korda juurelnud selle üle, et kas puuviljad ja juurviljad niimoodi ära ei külmu, aga ju siis mitte. Minu tänaseks avastuseks oli selline asi nagu “magus draakonipuuvili”. Peale vaadates näeb see välja nagu ereroosa hurmaa, millele keegi on soomused külge kleepinud.  Lisaks olid saadaval okastega maasikad, mille õiget nime ma ei suutnudki meelde jätta, aga kuhu oli varesejalgadega juurde kirjutatud, et need on väga magusad. Tahtsin täna lõpuks ometi ainult käekotiga ringi kapata, nii et tegin kõikide puuvlijade juures südame kõvaks, aga kunagi proovin need kindlasti ära. 

Kogu minu tänase hulkumise peamiseks sihiks oli aga Fort York. Kirja järgi on tegemist ühe Toronto kõige vanema vaatamisväärsusega, mis tuleb kindlasti ära vaadata. Lonely Planeti järgi on selle leidmine imelihtne: tuleb vaid mööda Bathursti tänavat mööda järve poole lonkida ja siis on võimatu seda mitte märgata.

Selle peale ütleks ma Woosteri moodi lihtsalt: “häh”! Olles reipa marsiga juba Ontario järveni jõudnud, oli ju ilmselge, et miski siin ei klapi. Lennujaama turismiinfo punktist saadud linnakaart näeb nüüdseks juba väga räsitud välja, aga ei jäänud ikka muud üle, kui see lahti lüüa. Kaardi järgi otsustades olin ma sellest võimsast vaatamisväärsusest lihtsalt mööda jalutanud, mis ei tundunud sel hetkel kuigi loogilise võimalusena.  Näiteks kui lihtne oleks Rakvere linnuse varemetest niimoodi mööda minna, et sa seda isegi ei märka?

Aga seda asjandust tõesti ei märka, sest kohale jõudes avastasin oma üllatuseks, et tegemist oli madala valliga. Arvestades selle valli kõrgust (või õieti  selle puudumist) oli selle kokkukuhjamine ilmselt pisikese sõduritesalga päevatöö. Ainukese vihje õige koha leidmise kohta andis üle valli ääre paistev kahuritoru, mis just väga hirmuäratavat muljet ei jätnudJ Kindlus ise koosnes kaugelt vaadates mõnest ühekorruselisest telliskivihoonest ja see oligi kõik.

Distantsilt vaatasin ma seda aga seetõttu, et kogu vaatamisväärsuse külastamise eest taheti saada 9 kohalikku raha ja minus ei tekkinud mingit tunnet, et ma tahaksin seda raha neile loovutada… Kuuldavasti peeti ameeriklastega selle kindluse pärast 19. sajandi alguses maha tuline lahing, mille ameeriklased lõpuks võitsid. Aga mul on kahtlane tunne, et kardetavasti kulus ka ameeriklastel selle koha leidmiseks tunde või päevi, nii et äärepealt oleks sõda niimoodi soiku jäänud.

Samas on mul hea meel, et üks uurimist vajav koht on jälle nimekirjast maha tõmmatud. Ühikasse saabudes tegin oma rännakust ülevaate ja kanadalasest toanaaber ütles, et tal on senimaani Little Italy külastamata, Fort York samuti. Küll aga oli tema oma tänast päeva sisustanud sellega, et jooksis poolmaratoni. Ning seda vähem kui kahe tunniga... Lisaks tegeleb ta miskise spordialaga, mille nime ma ei suutnud  meelde jätta, aga mis on sisuliselt naiste jäähoki. Selles mängus vist üldjuhul hambaid ja ihuliikmeid ei kaotata, aga mingid vigastused käivad ikka asja juurde. Mistõttu minu lemmikspordialaks jääb endiselt lonkimineJ

Julla jahil Indiasse

Tegin täna kokkuvõtte ja jõudsin järeldusele, et Kanadas oleku ajal olen ma tehnikapoodides käinud rohkem kui Eestis terve viisaastaku jooksul kokku. Olles just läbinud adapteri ja võrgujuhtme kadalipu avastasin oma ahastuseks, et mul on lisaks vaja ka transformaatorit. Või mis ma nüüd ise avastasin, ma kaeblesin just oma adapteri ostmise vajaduse üle, kui üks kohalik tuttav lahkelt märkis, et igasugu teiste elektriliste asjanduste jaoks on vaja ka transformaatorit... Venna on endiselt selliste küsimuste osas esmaklassiline päästeingel ja minu kurvastuseks kinnitas neid sõnu. Aga mul oli kindel plaan tulevikus oma epilaatorit kasutada, mis ma temast siis muidu nii kaugele kaasa vedasin. Ja siis see kõik siis algaski.

Mõtlesin alguses reipalt, et mis selle julla leidmine ka ära ei ole, Toronto on ju Kanada New York, kust on soovi korral võimalik leida mida iganes Aga mis sa kostad: esimese kolme tehnikapoodi müüjad väitsid nagu ühest suust, et seda jullat pole üheski Kanada poes olemas ja üks neist soovitas kohe endale uue epilaatori osta. Kesklinna suurimas tehnikapoes oli mul veidigi rohkem õnne, sest suure tuhnimise peale leitigi mulle üks õige julla, mis aga maksis 40 dollarit...

Mul polnud aga mingit tahtmist kellelegi tervelt 40 dollarit ära anda, mistõttu ma veetsin mõned pingelised tunnid arvuti taga ja leidsin netist ühe poe,  kus vähemalt pealtnäha oli vajalik julla olemas. Hinnaks oli sellele märgitud 15 dollarit, mis oli juba palju parem ja alla mille vist nagunii miskit ei saa. Kõikide selliste asjade juures on aga väike konks ja seekord ilmutas konks ennast selliselt, et leitud pood asus enam-vähem maailma lõpus... Teadaolevalt leidub küll ka kaardistatud tsivilatsiooni sellest kaugemal, aga minu seniste jalgsirännakute raadiusest jäi see küll lootusetult välja.

Samas, nüüd oli juba hilja alla anda ning nii avaneski mul suurepärane võimalus näha ära selline Toronto piirkond nagu Little India. Kohalejõudmist oli raske maha magada, sest esimese märgina jõudis tänavaäärsetest poodidest ninna terav vürtsilõhn. Ringi vaadates tundus, et keegi oleks nagu talvisele mustvalgele ekraanipildile äkitselt värvid peale keeranud. Poeaknad olid tihedalt täis topitud nii eredavärvilisi riideid ja sädelevad ehteid, et kõik mulle teadaolevad harakad oleksid rõõmust kiljatanud ning järgmiseks ööpäevaks jahile siirdunud...

See kõik tekitas minus aga veidi hämmeldust, sest kuidas nüüd öelda - see ei tundunud just olevat selline piirkond, kust võiks leida hästivarustatud tehnikapoe. Poe asukoha leidsin ma küll üsna varsti üles ja ukse peal olev silt väitis, et müüja on viie minuti pärast tagasi. Jäin siis vaguralt ootama, aga mõne aja pärast selgus, et see "viis minutit" oli vist küll pigem metafoor, sest välja ei ilmunud kedagi.

Naabruses asus aga üks india toidupood ja sealt paiskus välja sellist vürtsilõhna, et üsna väikesse poeruumi sisenedes võttis see silmist vee välja... Ringi vaadates otsustasin, et tühja sellest kellaajast, sest sellisesse kohta sattudes tuleb oma espitsiooni täie tõsidusega suhtuda. Niisiis nuhkisin läbi kõik riiulid ja avastasin uskumatult palju erinevaid maitseaineid, millest mitmed olid ikka päris harjumatu lõhnaga. Erilist hämmingut tekitas minus aga pikk riiul, mis oli idee järgi ühe jänise unistus. Pikas riiulis olid järjest kotid läätsede, ubade ja igas mõõdus teraliste asjandustega, aga kõigil nii võõrad nimed, et ma ei oskaks nendega miskit peale hakata. No igatahes, selge on see, et üks õige india köögi huviline oleks pidanud sellst poest väljudes oma ostude äravedamiseks kelleltki käru laenama...

Kogu selle uurimisretke jooksul oli tehnikapoe uks lahti tehtud ja astusin sisse ühte tuppa, mis oleks kõik korralikud kontrollifriigid minestama pannud. Jäi mulje, et igas mõõdus tehnikavidinatega kaetud toast on hiljuti üle käinud üks suuremat sorti tornaado... Hetkeks tundus, et see kaose pesa on tühi, aga siis ilmus leti tagant nähtavale üks eakas turbanit kandev india mees ning rääkisin talle oma mure ära. Onu teatas rõõmsalt, et tal on küll selline transformaator olemas, andku ma aga oma epilaator talle ja siis koos vaatame, kas see ka toimib. Ja nii siis juhtuski, et ühel ilusal päikeselisel pärastlõunal õnnestus mul koos ühe vana india mehega transformaatori ja epilaatori kooskõla testida:) Olukord oli kergelt koomiline, aga õnneks saime rõõmsalt nentida, et kõik funkab. Onu teatas uhkelt, et see töötab mul igavesti ja võin selle surres oma lastele pärandada:) Ning kui julla hinda küsisin, siis teatas ta muretult, et tal arvuti täna ei tööta, aga ta arvab, et see võiks maksta näiteks 12 dollarit. Nii et kokkuvõttes olin eriti rõõmus: sain oma tüütu missiooni edukalt lõppenuks lugeda ja lisaks olin just trammiraha kokku hoidnud. Selle kirjeldusega loodan, et vähemalt tehnikavidinate osas on mu katsumused läbi...

Muide, mis puudutab asjalikke toimetusi, siis on ka selles osas väikest laadi arenguid. Olen mõnes mõttes  ajutiselt naasnud oma juurte juurde (üks mu esimesi ameteid oli nimelt raamatukoguhoidja oma), sest tegelen loodava välis-eesti muuseumi raamatute inventuuriga. Kuna ma olen endiselt paadunud raamatusõber, siis teeb selline võimalus mulle suurt heameelt. Lisaks on sellel ettevõtmisel igati auväärne missioon, mis mõjub samuti minu jaoks motiveerivalt.

Mis aga puudutab edasisi plaane, siis kuuldavasti on suved Torontos väga niisked ja palavad, nii et olen siin kõigile teatanud, et lähen suveks Newfoundlandile. Ja kui selgub, et tööpuuduse tõttu ma seal elada ei saa, siis üritan ennast mõnes mereäärses provintsis sisse seada. Inimesed väidavad küll ühest suust, et kõikidel saartel on igav ja seal ei toimu miskit, mistõttu nad ei saa üldse aru, miks ma küll sinna minna tahan. Aga minu poolest olgu seal kuitahes igav, peaasi, et ma saaks lõpuks ometi saarel elamise ära proovida. Toronto pidigi ju olema kiirustavate ja stressavate inimeste kogunemispunkt Kanadas, mistõttu tahaksin juba üldpildi mõttes näha ka teistsuguseid kohti.

Kultuurne kolmapäev

Kui kätte jõudis kolmapäev, siis ei olnud mul isegi kahtlusi selle osas, et mida nüüd ette võtta. Royal Ontario Museum jäi ju täitsa pooleli ja mulle ei meeldi lõpetamata asjad... Seekord olin targem: tasuta külastusaeg algas kell 15:30 ja kell 15:35 olin ma innuka näoga kohal. Galopeerisin kohe oma innuiitide juurde ja olen oma otsusega väga rahul, kuna ka väljapaneku lõpp tasus vaatamist. Kui mina varem arvasin, et innuiidid kappasid lihtsalt nahkades ringi, siis miski ei saaks tõest kaugem olla. Tegelikult tundus, et nad nägid oma riiete kaunistamisega vägagi palju vaeva ja kasutasid sealjuures uskumatult kirevat värvipaletti. Mingi muster oli esmapilgul täitsa eesti rahvariide mustri moodi, aga siis selgus, et mustrites oli kajastatud terve mütoloogiline maailm, millest valged inimesed juba omal ajal mõhkugi ei tabanud. Nagu näha, ei ole aeg selles osas valgeid (minu näitel) ka oluliselt sügavamaks muutnud:)

Seni läbitud väljapanekud moodustasid aga ainult ühe korruse viiest ja seekord oli ka aega oma läbitud territooriumi laiendada. Mispeale toimus järsk teemamuutus ning olin äkitselt keset kirjeldamatult suuri dinosauruseid. Royal Ontario Museumi hoone näeb arhitektuuriliselt võhikule välja nii, et tegemist on soliidse vana kivimajaga, kuhu on sisse kukkunud lennuk. Et siis maja sees on miskine hüper-supermoodne  väljapoole punguv juurdeehitus, mis näeb välja nagu lennukitiib. Ja ma mõtlesin enda jaoks välja ka selle mõtte, sest need üüratult suured dinosaurused poleks ilmselt muidu mingi nipiga vanasse majja mahtunud.

Vaatepilt oli igatahes nii mõjuv, et mina küll ei tahaks sinna ruum öösel sattuda. Need elukad nägid täpselt sellised välja, et öösiti tantsivad nad saatanlikke surmatantse... Vanematega koos muuseumisse tulnud lapsed olid muidugi vaimustuses, sest kes see ikka viitsib mingeid kivikilde vahtida, sellised elukad on juba teine tera. Lisaks dinosaurustele oli seal ka igasugu muid elukaid ja minu jaoks oli kõige harivam hetk see, kui vahtisin tõtt grislikaruga. Nüüd ma siis vähemalt tean, et milline see mõmmi välja näeb, kelle eest kõik mind hoiatavad. Hetkel on mul muidugi üsna turvaline olla, peamiseks ohuallikaks pidi ühikas olema hiir, kellega on mul seni rõõm mitte kohtuda...

Lisaks sain lõpuks ometi täpsemat aimu oma tuleviku kohta. Muuseumis oli selline asi nagu eluratas ja demonstreerimaks seda, kui väike osa on kogu maakera kirevusest inimestel, oli ketas esinemissageduse järgi ära jaotatud kõigi nende eluvormide vahel, keda maakeral kohata võib. Konkurentsitult suurima osa moodustasid putukad, aga siis oli veel igasugu loomi ja seeni jne. Ratast sai ka keerutada, et teada saada seda, kelleks või milleks oleks selle keerutaja võinud sündida (või tulevikus sünnib). Idee järgi oli see muidugi mõeldud lastele, aga kiusatus sai minust võitu...

Kusjuures mul läks isegi hästi, ma pääsesin ikka ülinapilt putuka saatusest ja järgmises elus võiks küll loom olla. Võimaluse korral tahaksin ma olla kodukiisu, kellel on hea kodu, ma olen vähemalt sellise soovi Universumile sisse andnud. Igatahes tundub, et Nublu pole ainuke laps, kes armastab muuseumis käia, sest ka see muuseum oli paksult lapsi täis. Mõned neist kippusid küll ka pikapeale ära kustuma, nii et mul õnnestus näha noort ema kahe lapsega, kellest üks oli umbes neljane ja teine kahene. Nelja-aastasel tüdrukul oli igatahes ilmselgelt kork pealt lennanud, sest ta andis parajasti huilates täismõõdulist draamakuninganna etteastet. Piinlikkusest punastav ema üritas teda rahustada, mille peale tüdruku kaheaastane vend tabas ära olukorras peituvad võimalused ja tegi korduvaid sööste erinevates suundades. Ema tormas muidugi selle peale teda kinni nabima, mis muutis publikust ilmajäänud väikese draamakuninganna veel eriti raevukaks:)

Sellega ei olnud aga kultuuriline päev üldse mitte lõppenud, sest üheks Toronto tõmbenumbriks on ka Art Gallery of Ontario. Huvitaval kombel algab sealne iganädalane tasuta külastamisaeg pool tundi peale muuseumi sulgemist. Ei teagi, kas neil kahel asjal on omavahelist seos, aga jala liikudes võimaldab see ideaalselt ühest kohast teise jõuda ja vahepeal ka odavaid hiina nuudleid süüa. Nuudlid olid kusjuures imehead, jälle üks punkt kulinaarsete rännakute plusspoolele. Tegemist oli jälle kord nn söögiplatsiga, kus on järjest erinevad kiirsöögikohad. Arvestades hiina linnaosa lähedust oli seekord rõhk idamaistel söögikohtadel. Kusjuures juba mitmendat korda panen ma tähele, et kui üheks söögikohaks on ka McDonalds, siis on kõige pikem saba ikka just selle juures. Aga miks ometi peaksin ma sööma burksi, kui on nii palju teisi võimalusi, aru ma ei saa...

Kunstigalerii oli jälle kord suur ja võimas ning seekord polnud mul isegi ambitsiooni, et käiks selle kõik läbi. Niisiis keskendusin kohe Kanada kunstile. Jäin oma valikuga väga rahule, sest õnneks on need kunstnikest kollid küll viitsinud oma aega õues veeta ja mööda Kanadat ringi rännata. Ehk siis peaaegu kõik pildid kujutasid Kanada loodust ja tegid seda vägagi ilmekalt. Tuleb ausalt tunnistada, et ma olen kujutava kunsti osas väga nõrk ei oska mingi nipiga teha süvaanalüüsi Kanada kunsti kohta, aga mulle see meeldis. No ja nüüd siis ongi seis selline, et kuigi kolmapäev sisaldas endas kaks tundi muuseumis ja kaks tundi kunstigaleriis, siis nüüd on jälle galerii tuur pooleli...

Asjalikud asjad

Niisiis, omamoodi eilse postituse jätkuks on mul võimalus tuua mõned näited selle kohta, et asiste asjadega seotud elevust leidub minu jaoks ka Kanadas. Teemaks on seekord juba kurikuulus kaart sotsiaalkindlustuse numbriga, ilma milleta siin töötada ei saa. Kuuldavasti ei hiilga Kanada Post tihti just kiirusega ja selle kaardi kättesaamise viimane tärmin pole veel ka käes. Aga tahaks ju ikka seda vajalikku asja võimalikult kiiresti kätte saada.

Täna saabus siis selle müsteeriumi osas selgus: sain Facebooki kaudu kirja ühelt Lätist pärit tüdrukult, kes elab hetkel Stockholmis. Me elasime samal ajal hostelis ja kuna ta kolis ajutiselt Rootsi, siis palus ta hosteli administraatoril oma kaardi sinna edasi saata. Ja tuleb välja, et hosteli administraator oli ka minu SIN kaardi koos selle tüdriku kaardiga Stockholmi saatnud! Nii et mu kaart ei olegi kadunud, ta on hoopis otsaga Rootsis... Midagi nii naljakat pole ma ammu kuulnud ja selle peale naersin küll laginal:) Loodetavasti ei otsusta Kanada Post seda teistkordse saatmise jooksul ära kaotada ja saan selle varsti ikka postiga kätte...

Üldse tundub, et asjalike inimeste jumal on mind millegipärast oma kaitsealuste hulgast välja heitnud. Lisaks eelnevale ei hakanud ka mu kohalik pangakaart tööle (peale teist pangakülastust on see nüüd õnneks töökorras) ning Toronto raamatukogus tehti mu lugejaks registreerimisel mingi näpukas, nii et mu PIN-kood ei toiminud mitte. Muidu on aga Toronto raamatukogu süsteem vägagi tõhus, sest kogu linna peale on rohkem kui 90 harukontorit ja kui tahan endale midagi lugemiseks tellida, siis on minu jaoks kättesaadavad kõikide harukontorite raamatud. Sealjuures saadetakse minu poolt tellitud raamatud lausa minu poolt soovitud raamatukogusse. Nii et kuna lähim raamatukogu asub ümber nurga, siis nüüd jääbki mul ära oodata raamatukogu teade ja olengi ilma igasuguse jalavaevata lugemisvaraga varustatud.

Olles aga eile veel ilma raamatute tellimisvõimaluseta käisin ma Toronto kõige suuremas raamatukogus kohapeal raamatuid lugemas. Sain lõpuks ometi oma küünte vahele  Robertson Daviese romaani "The Lyre of Orpheus", mis kunagi eesti keelde ei jõudnudki... Ja see on täpselt nii hea, nagu ma kogu aeg lootsin. Võibolla isegi veidi parem, sest võrreldes ajalehtedega on elegantne kirjutamine nagu matka ajal söödud magustoit. Raamatu alguses oli ka tabavalt sõnastatud akadeemilise elu üks peamisi põhimõtteid, mille järgi "ei tohi mitte kunagi, mitte mingil tingimusel midagi ära visata". Ning nähes nüüd üle pika aja uuesti üliõpilasi on mul tekkinud mulje, et see reegel kehtib kontinendist sõltumata:)