Tuleb välja, et kellakeeramine ikka toimis: juba teist päeva särab päike lagipähe ja temperatuur on otsustavalt tõusnud üle nulli. Täpsemalt öeldes oli täna kuus kraadi sooja ning juba mitu inimest väidab ühest suust, et lähipäevil on lausa 12 soojakraadi oodata. Mina olen varasematele kogemustele tuginedes otsustanud oma ootusi mitte liiga kõrgeks ajada, mistõttu ma tunnen juba kuuest kraadistki rõõmu.
Muutust on tänavale astudes kohe tunda: endiselt lõõtsub siin tänavatel selline tuul, et see võtab hetkega silmist vee välja, aga see tuul ei ole enam kaugeltki jäine. Millegipärast paistab siin olevat moes laste kiletamine, st kärudele on enamasti kiled peale tõmmatud. Aga nüüd on isegi lapsed sellest kilefiltrist pääsemas. Lisaks on kevadet tunda sellestki, et Toronto tänavate ääres olevatel pinkidel istub lõpuks ometi ka inimesi. Või siis koeri, sest huvitaval kombel nägin täna mitmeid koeri, kes ülimalt väärika olekuga peremeeste kõrval pingil peesitasid.
Pidin täna panka minema ja kuna Toronto Eesti Ühispank asub Greektowni lähistel, siis otsustasin lõpuks ka selle linnaosa üle vaadata. Ja jälle oleksin ma nagu mingi nähtamatu piiri ületamise järel teise riiki astunud. Tänavasiltidel lisandus inglise keelele kohe kreeka keel ning ühe tänavanurga peal ei olnud inglisekeelset silti üldse näha. Tänavapilt läks hoobilt oluliselt värvilisemaks ning inimeste hääl mitu korda valjumaks.
Tartu College`i kohvikupidajad on samuti kreeklased, nii et selles mõttes olen ma nüüdseks juba päris palju kreeka toitu süüa saanud. Mis aga ei tähenda seda, et ma oleks oma peas selle köögi osas linnukese ära teinud. Nii astusingi sisse kreeka kohvikusse, mis müüs peamiselt pagaritooteid.
Sisse astudes oli tõesti tunne, et ma olen Kreekas, sest ei kohvikupidajatel ega ka klientidel ei läinud omavahelises suhtlemises küll inglise keelt vaja. Kohvikus veetsid oma aega ka mõned vanamehed, kelle jaoks see tundus olevat päevatöö. Täpselt sel hetkel kui kell sai 5 õhtul, läks aga uks lahti ja sisse sadas veel terve parv vanamehi. Alguses ma ei saanudki aru, mis neid sinna tõi, aga siis pandi telekas möirgama ja algas jalka vahtimise ning õllejoomise rituaalJ
Sain kohvikust ka järjekordse kulinaarse elamuse, mis tuleb raudselt plusspoolele kanda. Sõin nimelt imeodavat juustupirukat, mis pealiskaudsel vaatlemisel sisaldas peamiselt filotainast ja kodujuustu moodi juustu. Toit on koostise poolest ju imelihtne, aga sellise maitse nimel oleksin ma küll nõus teinekordki nii kaugele vudima.
Üldiselt olen ma seni üritanud magusast suure kaarega mööda käia, aga seekord andsin ilma võitluseta alla. Niisiis nillisin igasugu letist paistavaid hõrgutisi ja lõpuks ostsin endale kaasa ühe tüki baklavat. Kuna see oli nii siirupine, siis esimese hooga tekkis mul mure, et mu hambad jäävadki sellesse, aga maitse oli sellel igal juhul taevalik… Ning jumal tänatud, et ma ei oska filotaignaga midagi peale hakata, üks kiusatus vähemJ
Tänane päev tuleks maailmaajalukku kanda ka seetõttu, et ostsin esimest korda Kanadas olemise jooksul juustu! Arvestades maailmas toimuvat võib see tunduda vähetähtsa sündmusena, mida see aga kindlasti ei ole. Teatasin nimelt varem kategooriliselt, et neli dollarit juustutüki eest on röövimine ja ma ostan juustu ainult siis, kui see maksab sellest piirist vähem. Mispeale mulle sooviti õnne ja soovitati harjutada ennast mõttega juustuvabast aastast. Aga tubli nuuskimine aitas ka antud juhul ja nüüd on mul oma juustJ
Lõppu tahtsin aga lisada ühe tsitaadi Robertson Davieselt. Olen viimaste päevade jooksul kaelani tema raamatusse sukeldunud ja ei pane õieti tähelegi, mis minu ümber toimub. No igatahes pärineb Robertson Davieselt ka palve, mille pomisemine pidi olema kanadalastele ürgselt omane: “O God, grant me mediocrity and comfort; protect me from radiance of Thy light” J
No comments:
Post a Comment