Emakeel

Millegipärast on mulle jäänud selline mulje, et välismaal elamine muudab inimesed varasemast oluliselt patriootlikumaks. Olen seetõttu ennast kõrvalt jälginud, et aegsasti selle fenomeni esimesi sümptomeid märgata. Seni ei ole ma selles osas midagi väga põhjapanevat märganud, aga eesti keele tähtsus on küll minu jaoks aina selgemaks saanud.

Elades praegu maailma suurima välis-eesti kogukonna keskel kuulen ma iga päev vägagi erinevaid versioone meie emakeelest. Inglise keele aktsendi märkamine on sealjuures kõige lihtsam, aga palju lahedamad on need hetked, kus öeldu on grammatiliselt täiesti õige, aga ometi on selge see, et Eestis keegi nii ei räägi.

Kusjuures omapärasel kombel segunevad tihti ühe inimese kõnes vanaisade aegsed väljendid inglisekeelsete sõnade tõlkega, nii et kokku tuleb täiesti eripärane segu. Naljad nagu "pane tissid sinki ja lähme partima" on muidugi klassika, aga neid on veel. Seega olengi aru saanud, et Eestist tulnud inimeste puhul ei valmista siinsetele väliseestlastele muret mitte ainult liiga kiire kõne tempo, vaid ka see, et paljud väljendid on neile täiesti tundmatud.

Kogu retoorika sellest, kuidas eesti rahvus ja keel on hävimisohus ja seda peab kaitsma jne on loomulikult arusaadav. Minu jaoks on aga see tasand veidi liiga abstraktne  Seetõttu olen nüüdseks ehedalt mõistnud seda, et minu jaoks on esmatähtis hoopis asjaolu, et eesti keel on ainuke keel, mille nüansse ma sabajuureni tajun. Ilmselt suudaksin ma usina õppimise kaudu ka inglise või mõne teise keele väga kõrgele tasemele viia, aga selliselt omandatud keeleoskusel oleksid alati piirid. Nii et selles mõttes oleks põnev veeta veidi aega sellise inimese nahas, kes ongi tegelikus elus üdini kakskeelne.

Mina oma ükskeelses eestikeelsuses imestan aga iga päev aina rohkem selle üle, kui palju eripäraseid raamatuid on kohalikud eestlased siinsesse raamatukogusse kokku korjanud. Kogu selle kirevuse seas hakkavad silma ka mõned pealkirjad, mis juba kõla poolest on nii ägedad, et teevad tuju rõõmsaks. Tänane valik oli näiteks selline: "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood", "Kivi kiljatas aknasse", "Olematu võiks ju ka olemata olla" ja "Teadvus on ussinahk". Selles kõiges on ju poeesiat, kas pole:)

Õue minnes on aga kevadet võimatu mitte tähele panna. Siin pidigi kevad ehmatavalt järsku kätte jõudma, nii et siis pole imestada, et keegi oleks nagu nuppu keeranud, misjärjel linnud nagu ühest suust täiest kõrist lõugama panid. Täna nägin ka tõelise kevadekuulutaja ära, kelleks ei olnud mitte mingi lind, vaid ikka kiisu. Tegemist oli pontsaka kodukiisuga ja kui juba selline kõuts õue ronida viitsib, siis on meil kõigil elulootust. Üldiselt ennustatakse esimese liblika järgi seda, milline suvi on tulemas. Aga kui varakevadel näha punast kiisut, siis mida see võiks järgneva kevade kohta öelda?