Täiskohaga turist

Reedel oli mu viimane tööpäev. Kõik ikka selleks, et saaksin mõne päeva täiskohaga turist olla. Olles ära vaadanud Pratchetti “Võlukunsti värvi” järgi tehtud miniseriaali, on mul küll siiani ehedalt silme ees innukusest õhetav Kettamaailma turist Kakslill ning seetõttu on mul raske ennast turistina tõsiselt võttaJ

Sellest hoolimata olen olnud eeskujulik turist ning otsisin lausa St John`si kaardi uuesti üles. Seni on mul uue kohaga kohanemine käinud nii, et mingil hetkel kaob linnakaart silmapiirilt. Peas tekib mingi aja jooksul piisav kaart, mis võimaldab mitte igapäevaselt ära eksida (ning St John`si puhul ka kojuminekul kõige vihasemaid mägesid vältida), nii et kaardi järgi polnudki õieti vajadust.

Õigel turistil on aga kindlasti kaarti vaja ning õnnekombel leidsin ma lõpuks oma räbaldunud kaardi üles. Selgus, et on veel päris mitu kohta, mis tasuvad lähemat uurimist. Nii ma siis olengi käinud kindluses, mis asub teisel pool sadamat, kahes muuseumis ja läbinud mitu tähistatud jalutusrada. Olen igal pool ka usinalt pilte klõpsinud ja need korralikult üles riputanud (https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/Newfoundland?authuser=0&feat=directlink). Sadama teisel pool asuvat kindlust uurima minnes tabas mind terve militaarinfo laviin, millest ei jäänud mu mällu ühtegi jälge. Ainsaks erandiks oli selline fakt, et kuna St John`si sadama sissepääs on nii kitsas (sealt ka nimetus The Narrows, mis on kõige kitsamas kohas ainult 61 meetrit lai), siis veeti sõja ajal üle selle kanali kaabel ja püüti selle abil vaenlase laevad kinni. 

Kogu selle linnauurimise peale on minu suurimaks elamuseks kujunenud hoopis marjad. Marjade all mõtlen ma päris ehtsad marju, st vaarikaid, mustikaid ja pohli. Kange kiusatus on ju radadest kõrvale kalduda ja St John`s on täpselt selline linn, kus võib väikese kõrvalpõike tulemusena sattuda keset vaarikapõõsast. Nii siis võibki juhtuda, et jalutusrada, mis kirja järgi võtab aega 20 minutit, kujuneb vaarikakoefitsendiga korrutamise tulemusena kahetunniseks.

Mis puutub ilma, siis hakkab mulle tunduma, et siin saarel on kõik nihkes. Viimased paar nädalat on olnud 20-23 kraadi sooja ning see kõik näeb lõpuks ometi välja nagu suvi. Lisaks avastasin, et pärnad on õitsema hakanud. Olles just veerand tundi tagasi pohli söönud tekkis mul kahtlane tunne, et kodumaal need kaks asja küll sama päeva sisse ei mahu. Viimane ilmaüllatus oli sel saarel aga alles varuks. Täna oli nimelt 26 kraadi sooja, mis on senise suve kuumarekord. Kui sellele juurde lisada veel 80% õhuniiskust, siis usun ilmateadet, et see subjektiivselt tundus see rohkem 34 kraadi moodi olevat. Keele võttis selline niiske leitsak igatahes ripakile ja peale paari kurnavat mäest üles ronimist jõudsin ma järeldusele, et selline ilm ja St John`si pinnavormid ei sobi kuidagi kokku.

Kulinaarsete elamust osas proovisin ära Newfoundlandi kohalikud pannkoogid. Kirjelduse järgi on tegemist praetud saiataignaga, mis kõlab vähemalt minu jaoks veidi kahtlaselt. Maitse oli neil aga taevalik ja kuigi mõte pärmitaigna praadimisest on endiselt veidi harjumatu, siis samasuguse maitse nimel oleksin ma nõus seda tegema küll. Teise elamuse pakkus mulle majakaaslane, kes oli huvi pärast ostnud sojast tehtud salaamit. Salaamist oli selle maitse küll kaugel, pigem maitses see nagu lagrits...   

Inimeste osas on hostelis endiselt kirev. Huvitaval kombel ei peetagi mind aktsendi põhjal enam hollandlaseks, nüüd olen järjekindlalt rootslase moodi kõlama hakanud. Kohtasin hostelis ka esimest eestlast siin saarel. Tegelikult oli see tüdruk  küll ainult poolenisti eestlane, kes oli sündinud ja üles kasvanud Ukrainas, aga ikkagi. Viimased aastad oli ta elanud Montrealis ja St John`si jõudes hakkas ta uurima Newfoundlandile kolimise võimalusi. Siin tabas teda aga üsna kiiresti kohalik reaalsus. Idee järgi peaks mañana mentaliteet lõunamaade pärusmaa olema, aga nüüdseks tundub mulle, et see on puha siinse saare saavutus. See tüdruk oli varem tätoveerijana töötanud ja nii läks ta siinseid tätoveerimissalonge külastama. Selgus aga, et kuigi ukse peal oleva sildi järgi olid kõik viis kohta avatud, siis tegelikult olid neli neist kinni, mis kinniJ Arvestades  selle päeva ilusat ilma pole selles midagi imelikku, sama saatus on mindki ilusa ilmaga nii mõnegi poe uksel tabanud.

Sama kehtib ka muu asjaajamise kohta, mis paneb mõtlema selle üle, et kuidas siin üldse asjaajamine püsti püsib. Kuna aga kõik kohalikud on oma asjaajamistes ilmselt sama takti võrra nihkes ja samavõrra muretud, siis pole vist hullu midagi. Mina aga avastasin, et kuigi see kõik on ennustatav, siis ei ole see selle võrra vähem ärritav. Olles oma ülemusega kohtumise kokku leppinud ning teda siis kõigepealt tunni, siis järgmise poolteist tundi oodanud ning lõpuks teada saanud, et ta saabub alles homme, siis tundsin küll, kuidas vaenulikkus minus oma juuri ajab…

Panen siia lõppu pildi oma kodumajast, see punane maja on olnud viimased poolteist kuud minu imehea pesa.

Järgmine peatus - Halifax

Mõtlesin ja mõtlesin teemal “edasised plaanid”, kuni aju hakkas vaikselt paiste minema… Inspiratsiooni otsides lõin lahti Air Canada kodulehekülje ning selgus, et parajasti oli käimas lennupiletite soodusmüük. Trikk oli aga selles, et allahindlus kestis sama päeva lõpuni, st ainult pool tundi veel… Niisiis, täpselt kaks minutit enne keskööd hankisin endale lennupileti Halifaxi ja 31. augustil on minek!

Newfoundlandil paistab minu otsuse kohta oma arvamus olevat. Üheks minu ärasõidu ajendiks oli kindlasti närune ilm ning alates järgmise päeva hommikust on jälle 20 kraadi sooja ja päike paistabJ Üks töökaaslane lubas hakata mind igapäevaselt kiusama ilusa ilma kirjeldustega, et ma ikka oma lahkumise üle piisavalt kahetsust ilmutaksin. Hetkel pole kahetsusest küll veel märkigi, pigem tahaks juba šotlaste provintsi näha.

 

Kuus kuud

Kuus kuud on täis! Täpselt täna sai mul Kanadas kuud kuud täis. Üks töökaaslane märkis selle peale süüdimatult, et mul on siis veel mõned kuud Kanadas olemist alles jäänud. No halloo, miski ei ole tõest kaugemal, sest minu meelest on mul hoopis pool aega veel ees.

Jälle kord ilma teemat üles võttes tundub, et kodumaa on mingil salapärasel moel hoolitsenud selle eest, et Kanada vähemalt ilma poolest mind ära võluda ei saaks. Nii nagu Torontos kurdeti erakordselt kehva kevade üle, siis nii on see ka Newfoundlandi selleaastase suvega. Täna kuulsin väidet, et viimase 60 päeva jooksul on olnud ainult 7 täiesti päikesepaistelist päeva ja see on isegi selle jumalast hüljatud koha kohta kriminaalselt vähe.

Ideeline segadus on mind viimasel ajal pannud juurdlema märkide üle. Kuna ma pole endiselt südaööl kohaliku jumala kõuehäälse ilmutuse peale üles ärganud, siis tuleb otsida veidi varjatumaid märke. Olen viimasel ajal mõtliku/mõttelageda näoga Kanada kaarti uurinud ja selgub, et mingid Korduma Kippuvad Kohad hakkavad vaikselt pinnale ujuma. Mingid kohad tunduvad pealiskaudsel vaatlemisel väga põnevad olevat ja äkitselt hakkavad erinevad inimesed just neidsamu kohti oma jutus mainima…

Täna oli igatahes eriline päev. Mitte ilma poolest, sest endiselt on 10 kraadi sooja ja sajab vihma, paksust udust rääkimata. Kõik see aga ei loe, sest käisin täna ekskursioonil. Hosteli omanik oli mulle juba mõnda aega tagasi tasuta ekskursiooni lubanud, aga kuna viimasel ajal on hostel tipphooaja tõttu hullumaja filiaali meenutanud, siis hakkasin juba vaikselt kaotama igasugust lootust, et ma üldse kunagi sinna jõuan.

Aga jõudsin, vaatasime uuesti üle St John`si vaatamisväärsused ning võisin ennast õnnitleda, sest tundub, et kõik vajalik oli mul juba varem nähtud. Ekskursiooni suurim tõmbenumber minu jaoks oli hoopis laevareis, idee järgi vaalade vaatlemise reis.  Vaalad olid aga olukorda adekvaatselt hinnanud ja ei kavatsenudki ennast sellise ilmaga näole anda. See-eest olid lunnid kohal, sõitsime laevaga mööda täpselt sellisest saarest, mis sobiks Kunksmoorile elukohaks, ja mis lausa kihas lunnidest. Ühtlasi mainin kohe ära, et ühtegi pilti ma laevareisi jooksul ei teinud, udu muutis sellesuunalised pingutused juba eos mõttetuks.

Küll aga on olen üdini rahul sellega, et ekskursiooni lõpus käisime ära sellises kohas nagu Cape Spear. Cape Spear on Põhja-Ameerika kõige idapoolsem tipp ning vaade sealt oli… noh, seda ei olnudkiJ Seetõttu osutus kõige praktilisemaks teha pilti sildist, mis oli sobivalt eredates toonides, nii et siit ta tuleb.

Töökaaslane Ryan kirjeldas mulle elavalt ja muljetavaldava põhjalikkusega seda, kui vapustav see vaade ikka ilusa ilmaga on. Lõpuks jõudsime aga ühisele arvamusele, et paduudune ilm ongi see tõeline Newfoundland. Näiteks Ryan isegi oli samas kohas neljandat korda ning ainult ühel eelmistest kordadest oli ta üldse mingit vaadet näinudJ

Teine pilt on ühest lahedast autost, millest ma juhtusin mööda minema. Autoakendest sisse piiludes paistis seal olevat kogu elamine, isegi kiisu ja kutsu trampisid reipalt ringi.  

Nüüdseks hakkab mulle tunduma, et selle kohaga seondubki kindel muster. Kõigepealt ei saa ei kanadalased ega kohalikud (ja kohalikud ei ole endiselt kanadalased, kaugel sellest) aru sellest, miks ma ometi Newfoundlandile tulin. Kui selles küsimuses on selgus majas, siis järgmisena ei saa nad aru, miks ma ei taha siia igaveseks elama jääda. Sellel viimasel küsimusel paistab isegi mõte sees olevat, sest kohtasin järjekordselt ühte tüdrukut, kes tuli siia Working Holiday viisaga ning ei plaani siit kunagi lahkuda. Nii et aina rohkem tundub huvi selle koha vastu diagnoosina: see haigus ei ole kuigi sage, aga kui see juba esineb, siis on see progresseeruv ja ravimatu.

Kanada on aga suur ja lai ning minu pähe mahub päris mitu saart, isegi poolsaartel on seal oma koht. Nii et eks aeg näitab, millal ja mis tulemuse need mõtted annavad. Kuus kuud on ju veel eesJ 

     

Ideeline segadus

Selge on see, et miski pole selgeJ Tundub, et mind on tabanud ideeline segadus. Kuna mu praeguse elukoha üüriaeg saab augusti lõpuga läbi, siis ei õnnestu mul kuidagi endale praeguses pesas juuri alla kasvatada. Siit hargneb aga rida küsimusi: kas jääda St John`si või kolida kuhugi mujale Newfoundlandil? Või minna hoopis augusti lõpus Nova Scotiasse? 

Kogu asjale lisab vürtsi asjaolu, et St John`s on ülikoolilinn ja üliõpilased hakkavad varsti linna tagasi tulema, mistõttu käib hetkel aktiivne sebimine üüripindade leidmise nimel.Olen oma plaane kaalunud nii ja naapidi ning oodanud, et mu sisetunne miskit ütleks. Aga sisetunne ei paista antud küsimuses mingit seisukohta omavat ja on vait kut sukk. Tuleb tunnistada, et sedalaadi ideeline segadus on ühtaegu nii frustreeriv kui lahe. Harjumatu on see aga kindlasti, sest kui tihti tuleb ikka ette olukorda, kus pole õrna aimugi, kus ma järgmisel kuul elan?

Minul mitte ülemäära tihti, samas olen viimasel ajal kohanud inimesi, kelle jaoks pole selles midagi erakorralist. Näiteks töötab hostelis oma ööbimiskulude katmiseks üks noormees, kes hääletas Torontost Newfoundlandile. Olles restoranis töötamise kogemusega sai ta kohale jõudes kohe ühes kohalikus söögikohas tööd. Töökoht talle aga ei sobinud ja nii tuli ta nädala pärast töölt ära. Nüüd veedab ta aega hostelis ja mingil hetkel plaanib ta uuesti hääletades saarelt lahkuda. Kuhu, pole tal õrna aimugi. Ühe korra ta juba võttis kogu oma maise vara selga ja hakkas mööda matkarada astuma, aga tundub, et ta ülehindas oma füüsilist vormi, sest nüüd on ta jälle hostelis tagasiJ Lisaks on mul uus majakaaslane, kes müüs kolm kuud tagasi Albertas oma maja ja kogu vara maha.Ta jättis alles ainult oma auto ja tema ainukeseks plaaniks on reisida mööda Kanadat niikaua kuni raha otsa saab. Tema ametit kuuldes tabas mind tõeline üllatus, sest ta on elukutselt  raamatupidaja.

Muidu edeneb suvi St John`sis hoogsalt. Suve moodi aastaaega on siin ju ainult kaks kuud ja siis võetakse sellest viimast. St John`s on muuhulgas tuntud ka linnana, kus on kõige rohkem joomakohti ruutmeetri kohta. Kogu selle alkoholi epitsenter on koondunud George Streetile ja eelmine nädal möödus George Streeti festivali tähe all. Hosteli jaoks kujunes see parajaks peavaluks, sest alkoholilehk pani juba hosteli uksest sisse astudes tagasi põrkuma ning kogu hoonest sai kohalik õllepudelite ladu… Lisaks juhtus ka igasugu muid koledusi, mis pärast puhastamist vajasid. Seetõttu oli puhas õnn, et mul õnnestus neist kõigist ainult kuulda ja neid mitte oma silmaga nähaJ

Tänasest algas iga-aastane folgifestival, mis minus hoopis soojemaid tundeid tekitab. Õnnekombel toimub see pargis, mis on peaaegu üle tänava ja nii kostab muusika päris hästi ka ilma piletiraha maksmata minu tuppa ära. Idee poolest oli mul isegi plaanis piletiraha maksta, aga ilm on järjekordselt õela vembu visanud, nii et see plaan võib sõna otseses mõttes vett vedama minna. Tundub nagu oleks sügis ootamatult kätte jõudnud, sest mitmendat päeva ladistab vihma ja sooja on 11 kraadiL  Udu on ka tagasi ja sellega koos ka udupasunate rahustav undamine. Tundub, et mis puudutab helisid, siis just udupasuna hääl jääb mulle St John`si meenutama.