Nädalavahetuse rõõmud

Nädalavahetus on läbi saamas ja tänu sellele olen saanud tublisti parema ettekujutuse Toronto ühikaelust. Ehk siis sel nädalal, kui ma siia sisse kolisin, oli üliõpilastel miskine lugemisnädal vms, nii et peaaegu kedagi ei olnud kohal. Nüüdseks on aga kõik välja ilmunud ja eile (st laupäeva) õhtul toimus ühika köögis pidu. Kuuldavasti on just see korter (ühes korteris on kuus tuba ja ühine kook ning vannituba) eriti kuulus oma sotsiaalsuse poolest. Eilse peo järgi otsustades on see maine igati auga väljateenitudJ

Peokoht, st köök, ei ole iseenesest eriti suur, aga mingi nipiga mahutas see mingil hetkel mitukümmend inimest, nii et tekkis üsna ehe küünarnukitunne. Kuna ka gravitatsioonijõud ei ole meid maha jätnud, siis oli selle tihelioleku üheks tulemuseks see, et köögipõrandal leidub siiani üsna kleepuvaid plekke.

Taustaks kõlav muusika tahtis paiguti mu trummikiled plahvatama panna ning idee järgi oleks pidanud see terve maja jalgele ajama. Tundus aga, et teised majaelanikud ei lase ennast sellisest asjast küll kuigivõrd häirida. Külalised olid ilmselt kõik üliõpilased ning juba visuaalne vaatlus viitas nende kirevale päritolule. Samas selgus, et märkimisväärselt palju oli kohal sakslasi ja eestlasi. Kanadalased on ühikates ilmselgelt haruldane inimliik, aga seekord õnnestus siiski tuttavaks saada ka ühe kohalikuga. Kasutasin kohe võimalust ja küsisin, et kui olen Kanadas aasta, siis kuhu ma tema arvates võiksin selle aja jooksul minna. Mispeale sain soovituse, et peaksin kindlasti sõitma läbi Kanada väikelinnade.

Väikelinnade all pidas ta silmas selliseid asulaid, mis koosnevad ontlikest eramajadest, mille elanikel on tüüpiliselt kaks last, kass, koer ja kaks autot. No ausõna, see kirjeldus kõlas täpselt selliselt, sest ta ise olevat ühest sellisest linnast pärit. Ma olen ise ka mõelnud, et tahaks vahelduseks mõnes sellises väikelinnas elada või siis seal vähemalt põhjalikult ringi vaadata. Kogu asja juures on ainult see pisitilluke miinus, et kuuldavasti oleks neid väikelinnu kõige mõttekam külastada autoga, mida mul ju ei ole. Load on küll, isegi kaasas on, aga need load ei taha kuidagi ilma minuta ise rooli taha istuda…

Nii et eks näis, kuidas mul õnnestub sellest takistusest üle või ümber ronida. No ja lisaks arvas ta mu Newfoundlandi plaani kuuldes, et see on tore koht küll ning seda hoolimata asjaolust, et kõik njuufad, keda tema tunneb, olevat pehmelt öeldes omapärased. Aru neist nagunii ei saa, sest nad räägivad murret, mis kõlab nagu briti inglise keel, aga millest ka britid aru ei saa. Ning kuumarabanduse pärast pole ka mõtet muretseda, sest üle 15 kraadi pole Newfoundlandil kunagi sooja. See viimane on kindlasti liialdus, ma vähemalt loodan…

Pidu oli põhjalik, aga tulenevalt minu ealistest iseärasustest murdis uni mind öösel kell 2 maha, mis võib juhtuda ainult amatöörigaJ Hommikul olin selle üle siiski võrdlemisi rõõmus, sest välja vaadates paistis ilm, mis oli täpselt loodud üheks järjekordseks espitsiooniks.  Õue astudes tabas mind kohe kodune tunne, sest öösel oli maha sadanud lörtsi tõttu kattis tänavaid mingi ebamäärane löga. Nii olidki mu jalad järjekordselt juba viis minutit peale õue astumist läbimärjad.

Kui ma mõtlen sellele, et varsti hakkab Torontosse saabumisest juba kuu aega täis saama, siis on mul kui linnauurijal praegu kätte jõudnud süvenemise staadium. Esimene uudishimu ja võõrastamine on nüüdseks läbi ja rutiini pole õnneks veel saabunud.  Peale kohalejõudmist kappasin meeletu hooga kõik tähtsamad kohad läbi, aga nad ei moodustanud peas mingit süsteemi. Nüüd hakkavad aga linnajaod kuidagi peas mingi süsteemi moodustama ja nii on kuidagi lihtsam detaile näha.

Tegelikult, mis siin detailidest rääkida, kui mul oli korralikult läbi käimata selline omapärane paik nagu Kensington Market. Enne sinna minekut lugesin igasugu raamatutest välja, et tegemist on vabameelsete inimeste meelispaigaga, kus pesitseb palju kunstnikke, kirjanikke jne. Kirja järgi on see ka piirkond ka marihuaana kasutajate ja propageerijate  pesapaigaksJ Tuleb aga kohe märkida, et Kensington Marketis ei juhtunud ma ühtegi narkosõpra nägema, küll aga veetis üks pensioniealine ekstravagantne daam aega tükk maad kaugemal asuva alkoholipoe ees ja teavitas kõiki rõõmsalt sellest, et ta on küll täitsa pilves, aga muidu ohutuJ

Kensington Market kubiseb kõikvõimalikest poodidest ja kohvikutest, aga minu parimaks avastuseks oli üks orgaanilise toidu pood. Sedalaadi poode on Torontos ohtralt, aga kuna sealne hinnatase on tavapäraste poodidega võrreldes veelgi kõrgem, siis olen seni piirdunud niisama ringi nuuskimisega. Ega ma tänagi midagi ei ostnud, aga oma üllatuseks avastasin sellest poest looduslikke juuksehooldustooteid, mis ei olnud ka Eesti hinnatasemega võrreldes kallid. Nii et kui senised varud on ammendunud, siis vudin sinna oma varusid täiendama.

Olin kelleltki juba varem kuulnud, et sealkandis on ka spetsiaalseid juustupoode, kus võib mõnikord häid pakkumisi olla. Astusingi ühte sisse ja valik oli tõesti rikkalik. Kuigi poodi sisse astudes tekkis mul seal leviva odööri järgi otsustades kahtlus, et nad hoiavad oma tagaruumis ka paari lagunevat laipa.. Aga tühja sellest, kui keegi mind rahaga ründab, siis ostan endale kindlasti mõne eriti pikantse tüki delikatessjuustu…

Läände siirdudes on järgmine linnaosa Little Italy, kust sain järjekordse plusspunkti oma kulinaarsete rännakute arvestusse. Kunagi Itaalias käies olid minu jaoks kõige vingemad need pizzad, mida müüdi suvalistes tänavaäärsetes poodides. Ma mäletan siiamaani nende taevalikku maitset ja ometi sisaldasid need pealtnäha ainult tainast, tomatikastet, ürte ja juustu. Nüüd siis ajalugu kordus: sattusin pizzakohta, kust hankisin endale ainult kahe (!) dollari eest kaks suurt lõiku pizzat. Jälle kord ei tuvastanud ma pizzakattena midagi peale tomatikastme, ürtide ja juustu.

Uurisin oma pizzalõiku igast küljest ja üritasin välja mõelda, et mis see müstiliselt hea maitseaine küll olla võiks, aga mul pole aimugi… Maitse oleks nagu pune moodi olnud, aga mitte päris. Tundus, et ka Little Italy linnaosas tunnevad ennast koduselt omapärased poed, mis ei seila just peavoolus. Sattusin jälle raamatupoodi ja leidsin sealt maailma kõige ägedama draakoniraamatu. Teema oli põhjalikult ette võetud, sest tervelt 200 lehekülge oli täidetud värviliste draakonipiltidega, üks ilusam elukas kui teine.

Torontos ei valmista mingit probleemi teha tunni jooksul kogu maailmale tiir peale ja Itaalia asendus üsna järsult kohaliku Hiinaga, kus pesitsevad hoopis teistsugused draakonid. Huvitaval kombel on siin levinud omamoodi tänavaturud, kus puuviljariiulid ulatuvad poest kaugele tänavale. Ma olen mitu korda juurelnud selle üle, et kas puuviljad ja juurviljad niimoodi ära ei külmu, aga ju siis mitte. Minu tänaseks avastuseks oli selline asi nagu “magus draakonipuuvili”. Peale vaadates näeb see välja nagu ereroosa hurmaa, millele keegi on soomused külge kleepinud.  Lisaks olid saadaval okastega maasikad, mille õiget nime ma ei suutnudki meelde jätta, aga kuhu oli varesejalgadega juurde kirjutatud, et need on väga magusad. Tahtsin täna lõpuks ometi ainult käekotiga ringi kapata, nii et tegin kõikide puuvlijade juures südame kõvaks, aga kunagi proovin need kindlasti ära. 

Kogu minu tänase hulkumise peamiseks sihiks oli aga Fort York. Kirja järgi on tegemist ühe Toronto kõige vanema vaatamisväärsusega, mis tuleb kindlasti ära vaadata. Lonely Planeti järgi on selle leidmine imelihtne: tuleb vaid mööda Bathursti tänavat mööda järve poole lonkida ja siis on võimatu seda mitte märgata.

Selle peale ütleks ma Woosteri moodi lihtsalt: “häh”! Olles reipa marsiga juba Ontario järveni jõudnud, oli ju ilmselge, et miski siin ei klapi. Lennujaama turismiinfo punktist saadud linnakaart näeb nüüdseks juba väga räsitud välja, aga ei jäänud ikka muud üle, kui see lahti lüüa. Kaardi järgi otsustades olin ma sellest võimsast vaatamisväärsusest lihtsalt mööda jalutanud, mis ei tundunud sel hetkel kuigi loogilise võimalusena.  Näiteks kui lihtne oleks Rakvere linnuse varemetest niimoodi mööda minna, et sa seda isegi ei märka?

Aga seda asjandust tõesti ei märka, sest kohale jõudes avastasin oma üllatuseks, et tegemist oli madala valliga. Arvestades selle valli kõrgust (või õieti  selle puudumist) oli selle kokkukuhjamine ilmselt pisikese sõduritesalga päevatöö. Ainukese vihje õige koha leidmise kohta andis üle valli ääre paistev kahuritoru, mis just väga hirmuäratavat muljet ei jätnudJ Kindlus ise koosnes kaugelt vaadates mõnest ühekorruselisest telliskivihoonest ja see oligi kõik.

Distantsilt vaatasin ma seda aga seetõttu, et kogu vaatamisväärsuse külastamise eest taheti saada 9 kohalikku raha ja minus ei tekkinud mingit tunnet, et ma tahaksin seda raha neile loovutada… Kuuldavasti peeti ameeriklastega selle kindluse pärast 19. sajandi alguses maha tuline lahing, mille ameeriklased lõpuks võitsid. Aga mul on kahtlane tunne, et kardetavasti kulus ka ameeriklastel selle koha leidmiseks tunde või päevi, nii et äärepealt oleks sõda niimoodi soiku jäänud.

Samas on mul hea meel, et üks uurimist vajav koht on jälle nimekirjast maha tõmmatud. Ühikasse saabudes tegin oma rännakust ülevaate ja kanadalasest toanaaber ütles, et tal on senimaani Little Italy külastamata, Fort York samuti. Küll aga oli tema oma tänast päeva sisustanud sellega, et jooksis poolmaratoni. Ning seda vähem kui kahe tunniga... Lisaks tegeleb ta miskise spordialaga, mille nime ma ei suutnud  meelde jätta, aga mis on sisuliselt naiste jäähoki. Selles mängus vist üldjuhul hambaid ja ihuliikmeid ei kaotata, aga mingid vigastused käivad ikka asja juurde. Mistõttu minu lemmikspordialaks jääb endiselt lonkimineJ