Niisiis, Kanadas seni nähtud elusolendite nimekirja on lisandunud karu, koolibri, lehm, hobune ja siga (mustavalge kirju notsu, väga eriskummaline).
Põtrade skoor on nüüdseks viis, kusjuures viimast põtra nägin ma peaaegu koduaias. Põder kõmpis ringi teisel pool teed oleva maja aias ning ei olnud seda nägugi, et ta peaks kedagi kartma. Cape Bretonile tulles ei olnud mul kindlat soovi karu näha, sest see tundus lihtsalt liiga ebatõenäoline olevat. Aga ühel päeval leidsin ennast kohaliku restorani akent värvimas ja ühel hetkel öeldi, et teisel pool teed mäenõlval on karu. Ja oligi, hiigelsuur karu oli puu otsas ja pidi kuuldavasti sealt marju otsima. Mis marju ta puu otsast kevadel leida võiks, jäi minu jaoks küll veidi hämaraks.
Hostel asub asulas nimega Pleasant Bay, siin elab umbes sadakond inimest ja ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kas tegemist on küla või linnaga. Hosteli perenaine Dawn on Inglismaalt pärit ja tema väitel tehakse Inglismaal külal ja linnal nii vahet, et linn on asula, milles on kirik. Kanadas on mul aga mõnikord tunne, et kõigepealt ehitatakse kirik, siis veel teinegi ja alles siis asutakse elumajade ehitamise juurde. Nii et siin ei paista see reegel kehtivat.
Pleasant Bay elu keerleb langusti püüdmise ja turismi ümber. Langusti püüdmise hooaeg kestab aga ainult kaks kuud ja see ongi mitmete inimeste jaoks kogu nende aastane tööperiood. Seniste reeglite järgi peavad inimesed töötama vähemalt 14 nädalat järjest ning peale seda makstakse neile töötuskindlustuse raha niikaua, et see võimaldab neil järgmise aastani vastu pidada. Langusti püüdmisega tegelevad inimesed venitavad selle aja tänu hooaja ettevalmistustöödele välja, aga see on ka kõik. Kuuldavasti tahetakse aga tulevikus seda aega 18 nädalani pikendada ja see võib paljude Cape Bretoni perede jaoks tähendada seda, et siit saarelt tuleb ära kolida.
Siinse kalurite eluviisi muudab veidi pikantseks asjaolu, et kuna paljud inimesed on omavahel sugulased, siis on siin äraütlemata palju värvipimedaid inimesi. Ametlikult ei saa aga värvipime inimene kuidagimoodi kaluri tööd teha. Kohalikud ei lase ennast sellest muidugi segada, sest juba nende esiisad teadsid, kus miskit merel asus ja mis värvi ta olema peaks.
Üheks lähedal asuvaks vaatamisväärsuseks on budistlik klooster. Kõlab üsna ebatõenäolise kohana, kas pole? Asukoht on kloostril aga ideaalne, sest kloostrisse viib kitsas kruusatee, mis kohale jõudes lihtsalt ära lõppeb. Klooster ise asub ookeani kaldal ning maja eest avanev vaade on uskumatult ilus. Kloostris elab püsiasukate kõrval ka palju inimesi, kes lähevad sinna teatud ajaks.
Kohal olles järgivad nad loomulikult teatud kindlat eluviisi ja söövad taimetoitu, aga kuna laupäev on neil vaba päev, siis on Dawni sõnul sel päeval üsna tõenäoline, et mitmed neist lähevad kohalikku restorani ja tellivad suurima võimaliku lihakäntsaka. Kloostri elanikel on ka ilus komme: langusti püüdmise hooaja viimasel päeval ostavad nad ühe kalamehe käest ära kogu tema päevasaagi ja lasevad selle merre tagasi. Dawni arvates on see ehe näide sellest, miks on hea olla optimist: vaene langust püütakse kinni ja ta mõtleb, et nüüd on kellad, aga ei, varsti on ta jälle kodus tagasi:)
Tuesday, May 22, 2012
Wednesday, May 2, 2012
Põdrad! Põdrad!
Vahepeal oli kirjutamispaus. Suuremat sorti paus, sest millegipärast keerab Halifaxi hostelis pesitsemine igasuguse kirjutamise soolika umbsõlme. Kui aga vahepealsest ajast lühikokkuvõte teha, siis peale Newfoundlandilt naasmist elasin ma peaaegu kaks kuud vanas heas Halifaxi hostelis. Üheks hostelisse naasmise ajendiks oli asjaolu, et Anita läks märtsi lõpus tagasi Iirimaale ja ma tahtsin kindlasti teda enne tema äraminekut näha. No ja mis seal salata, kogu Kanadas olemise aja jooksul on Halifaxi hostel kõige rohkem kodu moodi kohaks saanud.
Hoopis olulisemaks põhjus oli aga see, et kui olin veebruaris oma turistiviisa kätte saanud, siis kutsuti mind Cape Bretoni saarel asuvasse Cabot Traili hostelisse vabatahtlikuna tööle. Seesama hostel tundus mulle sügisel täieliku paradiisina, kui sain Halifaxi hullusest mõneks päevaks imeilusa looduse keskele. Seega ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui selgus, et saan siin oma kevade ja suve veeta. Kogu asja muutis aga keerulisemaks asjaolu, et väikestele hostelitele omaselt ei ole see hostel mitte aastaringselt avatud, vaid hooaeg algab siin alles maikuust. Seetõttu tunduski kõige lihtsam vahepealne aeg Halifaxis veeta.
Linnas olles mõlgutasin nukralt mõtteid sellel teemal, et kuigi ma kunagi lubasin isale, et tulen Kanadasse põdrakarjuseks, siis senimaani olin ma peamiselt oravaid näinud... Kevadise seisuga olin ma kaks korda Newfoundlandil elanud ja eelmisel sügisel ka Cape Bretonit külastanud, aga põtrade nägemise skoor oli ümmargune null. Vedasin Shane`iga pudeli veini peale kihla, et ma ei näegi Kanadas ühtegi põtra ja lootsin, et vein ravib veidigi mu kurvastust. Lõpuks ometi sai mu pikk ootamise aeg läbi ja asusime pühapäeval Dawniga Halifaxist teele. Halifaxist Cabot Traili hostelisse sõit võtab kuus tundi aega, sama palju kui võtaks aega lend Halifaxist Londonisse... Võiks ju arvata, et nii pika sõidu peale tahaks ainult magada, aga miski ei ole tõesti kaugemal, sest loodus on siin vapustavalt kaunis. Vahtisin rõõmsalt ringi ja mingil hetkel vajus mu suu hämmastusest lahti, sest ma nägin PÕTRA! Tegelikult lausa kahte põtra, mõlemat üsna hosteli lähedal. Võrdlemisi piinlik oli tunnistada, et ma kaotasin põdra nägemise kihlveo veel enne kohalejõudmist, aga minu rõõmu see ei tumestanud:)
Nüüdseks olen ma mõned päevad kohapeal olnud ja mu uus elu tundub olevat Halifaxis elamise täielik vastand. Halifaxis pidin ma viimase paari nädala jooksul oma tuba jagama viie tüdrukuga, aga siin on mul lausa privaatne residents:) Tõtt öelda on tegemist küll haagissuvilaga, aga suur punane silt ukse peal ütleb, et see on privaatne elukoht.
Täna hommikul tuli mul oma lossist küll üsna varakult lahkuda. Kohaliku küla jaoks on tegemist aasta kõige tähtsama päevaga, sest täna avati ametlikult langusti püüdmise hooaeg. Praktikas tähendas see seda, et kõik kalalaevad olid võrke täis laotud ja täpselt kell 6 hommikul sõitsid nad esimest korda merele, et püügihooajaga algust teha. Kogu küla oli suursündmust vaatama kogunenud ja päris äge oli näha paarikümmend laeva, mis üksteise võidu sadamast välja sõitsid.
Teel sadamasse nägin ma aga oma selle aasta esimest vaala! See oli aga alles eelmäng, sest koju sõites nägin ma kolmandat korda põtra! Seekord seisis põder täitsa tee kõrval ja mälus filosoofilise ilmega rohtu. Filosoofiline oli ta küll ainult senimaani, kui ta oma tagumiku tee poole keeras ja tee äärt väetama hakkas:)
Järgnev päev näitas aga seda, kuigi ma olen viimase kolmveerand aasta jooksul kahes hostelis igasugu veidrusi näinud, siis hostelite maailmal oli minu jaoks midagi uut varuks. Nimelt selgus hommikul, et WC-pott on umbes. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, aga kuna täna pidi meile saabuma tervelt 14 inimest, siis ei olnud see arusaadaval põhjusel kuigi hea uudis. Terve tänase päeva püüdsid Dawn ja üks naabrimees probleemi põhjust välja selgitada, aga edutult. Ei jäänudki muud üle, kui torumees kohale kutsuda. Mõistatuse lahendus oli aga üdini ootamatu: WC-potini viivas torus oli lind:) Hostel saab oma vee ojast, aga kuidas suutis üks lind kogu pika maa mööda torusid ojast WC-potini roomata, on siiani täielik mõistatus. Dawn arvas, et midagi sellist ma arvatavasti Halifaxis ei näinud (jumala õige!) ning et tegemist on ühega looduses elamise rõõmudest:)
Hoopis olulisemaks põhjus oli aga see, et kui olin veebruaris oma turistiviisa kätte saanud, siis kutsuti mind Cape Bretoni saarel asuvasse Cabot Traili hostelisse vabatahtlikuna tööle. Seesama hostel tundus mulle sügisel täieliku paradiisina, kui sain Halifaxi hullusest mõneks päevaks imeilusa looduse keskele. Seega ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui selgus, et saan siin oma kevade ja suve veeta. Kogu asja muutis aga keerulisemaks asjaolu, et väikestele hostelitele omaselt ei ole see hostel mitte aastaringselt avatud, vaid hooaeg algab siin alles maikuust. Seetõttu tunduski kõige lihtsam vahepealne aeg Halifaxis veeta.
Linnas olles mõlgutasin nukralt mõtteid sellel teemal, et kuigi ma kunagi lubasin isale, et tulen Kanadasse põdrakarjuseks, siis senimaani olin ma peamiselt oravaid näinud... Kevadise seisuga olin ma kaks korda Newfoundlandil elanud ja eelmisel sügisel ka Cape Bretonit külastanud, aga põtrade nägemise skoor oli ümmargune null. Vedasin Shane`iga pudeli veini peale kihla, et ma ei näegi Kanadas ühtegi põtra ja lootsin, et vein ravib veidigi mu kurvastust. Lõpuks ometi sai mu pikk ootamise aeg läbi ja asusime pühapäeval Dawniga Halifaxist teele. Halifaxist Cabot Traili hostelisse sõit võtab kuus tundi aega, sama palju kui võtaks aega lend Halifaxist Londonisse... Võiks ju arvata, et nii pika sõidu peale tahaks ainult magada, aga miski ei ole tõesti kaugemal, sest loodus on siin vapustavalt kaunis. Vahtisin rõõmsalt ringi ja mingil hetkel vajus mu suu hämmastusest lahti, sest ma nägin PÕTRA! Tegelikult lausa kahte põtra, mõlemat üsna hosteli lähedal. Võrdlemisi piinlik oli tunnistada, et ma kaotasin põdra nägemise kihlveo veel enne kohalejõudmist, aga minu rõõmu see ei tumestanud:)
Nüüdseks olen ma mõned päevad kohapeal olnud ja mu uus elu tundub olevat Halifaxis elamise täielik vastand. Halifaxis pidin ma viimase paari nädala jooksul oma tuba jagama viie tüdrukuga, aga siin on mul lausa privaatne residents:) Tõtt öelda on tegemist küll haagissuvilaga, aga suur punane silt ukse peal ütleb, et see on privaatne elukoht.
Täna hommikul tuli mul oma lossist küll üsna varakult lahkuda. Kohaliku küla jaoks on tegemist aasta kõige tähtsama päevaga, sest täna avati ametlikult langusti püüdmise hooaeg. Praktikas tähendas see seda, et kõik kalalaevad olid võrke täis laotud ja täpselt kell 6 hommikul sõitsid nad esimest korda merele, et püügihooajaga algust teha. Kogu küla oli suursündmust vaatama kogunenud ja päris äge oli näha paarikümmend laeva, mis üksteise võidu sadamast välja sõitsid.
Teel sadamasse nägin ma aga oma selle aasta esimest vaala! See oli aga alles eelmäng, sest koju sõites nägin ma kolmandat korda põtra! Seekord seisis põder täitsa tee kõrval ja mälus filosoofilise ilmega rohtu. Filosoofiline oli ta küll ainult senimaani, kui ta oma tagumiku tee poole keeras ja tee äärt väetama hakkas:)
Järgnev päev näitas aga seda, kuigi ma olen viimase kolmveerand aasta jooksul kahes hostelis igasugu veidrusi näinud, siis hostelite maailmal oli minu jaoks midagi uut varuks. Nimelt selgus hommikul, et WC-pott on umbes. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, aga kuna täna pidi meile saabuma tervelt 14 inimest, siis ei olnud see arusaadaval põhjusel kuigi hea uudis. Terve tänase päeva püüdsid Dawn ja üks naabrimees probleemi põhjust välja selgitada, aga edutult. Ei jäänudki muud üle, kui torumees kohale kutsuda. Mõistatuse lahendus oli aga üdini ootamatu: WC-potini viivas torus oli lind:) Hostel saab oma vee ojast, aga kuidas suutis üks lind kogu pika maa mööda torusid ojast WC-potini roomata, on siiani täielik mõistatus. Dawn arvas, et midagi sellist ma arvatavasti Halifaxis ei näinud (jumala õige!) ning et tegemist on ühega looduses elamise rõõmudest:)
Subscribe to:
Posts (Atom)