Niisiis, omamoodi eilse postituse jätkuks on mul võimalus tuua mõned näited selle kohta, et asiste asjadega seotud elevust leidub minu jaoks ka Kanadas. Teemaks on seekord juba kurikuulus kaart sotsiaalkindlustuse numbriga, ilma milleta siin töötada ei saa. Kuuldavasti ei hiilga Kanada Post tihti just kiirusega ja selle kaardi kättesaamise viimane tärmin pole veel ka käes. Aga tahaks ju ikka seda vajalikku asja võimalikult kiiresti kätte saada.
Täna saabus siis selle müsteeriumi osas selgus: sain Facebooki kaudu kirja ühelt Lätist pärit tüdrukult, kes elab hetkel Stockholmis. Me elasime samal ajal hostelis ja kuna ta kolis ajutiselt Rootsi, siis palus ta hosteli administraatoril oma kaardi sinna edasi saata. Ja tuleb välja, et hosteli administraator oli ka minu SIN kaardi koos selle tüdriku kaardiga Stockholmi saatnud! Nii et mu kaart ei olegi kadunud, ta on hoopis otsaga Rootsis... Midagi nii naljakat pole ma ammu kuulnud ja selle peale naersin küll laginal:) Loodetavasti ei otsusta Kanada Post seda teistkordse saatmise jooksul ära kaotada ja saan selle varsti ikka postiga kätte...
Üldse tundub, et asjalike inimeste jumal on mind millegipärast oma kaitsealuste hulgast välja heitnud. Lisaks eelnevale ei hakanud ka mu kohalik pangakaart tööle (peale teist pangakülastust on see nüüd õnneks töökorras) ning Toronto raamatukogus tehti mu lugejaks registreerimisel mingi näpukas, nii et mu PIN-kood ei toiminud mitte. Muidu on aga Toronto raamatukogu süsteem vägagi tõhus, sest kogu linna peale on rohkem kui 90 harukontorit ja kui tahan endale midagi lugemiseks tellida, siis on minu jaoks kättesaadavad kõikide harukontorite raamatud. Sealjuures saadetakse minu poolt tellitud raamatud lausa minu poolt soovitud raamatukogusse. Nii et kuna lähim raamatukogu asub ümber nurga, siis nüüd jääbki mul ära oodata raamatukogu teade ja olengi ilma igasuguse jalavaevata lugemisvaraga varustatud.
Olles aga eile veel ilma raamatute tellimisvõimaluseta käisin ma Toronto kõige suuremas raamatukogus kohapeal raamatuid lugemas. Sain lõpuks ometi oma küünte vahele Robertson Daviese romaani "The Lyre of Orpheus", mis kunagi eesti keelde ei jõudnudki... Ja see on täpselt nii hea, nagu ma kogu aeg lootsin. Võibolla isegi veidi parem, sest võrreldes ajalehtedega on elegantne kirjutamine nagu matka ajal söödud magustoit. Raamatu alguses oli ka tabavalt sõnastatud akadeemilise elu üks peamisi põhimõtteid, mille järgi "ei tohi mitte kunagi, mitte mingil tingimusel midagi ära visata". Ning nähes nüüd üle pika aja uuesti üliõpilasi on mul tekkinud mulje, et see reegel kehtib kontinendist sõltumata:)
No comments:
Post a Comment