Juhtub igasugu hooletusi

Viimasel ajal on juhtunud igasugu hooletusi, üks üllatavam kui teine. Esimeseks imeks oli läpaka taassünd. Eelmise nädala lõpus viskas läpakas poole sõna pealt pildi eest ära ja keeldus edasi töötamast. Olin üdini õnnetu, sest ma poleks iial arvanud, et internetiühenduse puudumine võib nii frustreeriv olla… Hankisin siis töökaaslase käest ühe arvutiparandaja telefoninumbri ja olin juba valmis oma kodulooma selga võtma ja parandusse viima. Järgmisel päeval lülitasin aga enne minema hakkamist huvi pärast oma läpaka sisse ja ei suutnud oma silmi uskuda: läpakas töötas jälleJ

Teine üllatus tabas mind eile õhtul üsna ebaharilikus kohas. Olles just Giorgioga kokku leppinud, et me ikkagi ei lähe kinno, otsustasin ma üks kordki vara magama minna. Pesin vannitoas nägu ja kuulsin, et keegi tuleb. Ümber pöörates nägin kõige ebatõenäolisemat isikut üldse: seal seisis Ryan, mu Newfoundlandi töökaaslane ja jõllitas mind sama uskumatu näoga kui mina teda. Tuli välja, et ta oli nädala eest St John`si hostelist lahkunud, Newfoundlandil ringi reisinud ja lõpuks pöidlaküüdiga Halifaxi jõudnud. Lisaks oli ta saabumisele järgneva paari tunni jooksul ära joonud terve pudeli veini ja ühe õlleJ Kõik puha sellepärast, et ta pidi Newfoundlandilt ära tulema ja saab sinna alles kevadel naasta. Nii ongi Ryan järjekordne liige klubis, kuhu kuuluvad inimesed, kelle jaoks on Newfoundland kripeldama jäänud ja kes tahavad sinna tagasi minna.   

Sellega ei olnud üllatused aga kaugeltki läbi. Nagu viimasele kuule omane, teeb uni minuga trikke, st hoiab minust eemale. Nii ka ööl vastu tänast, seekord tabas aga millegipärast sama saatus ka mu toakaaslast. Kui ma siis lõpuks raskelt ohates üles tõusin ja riidesse panema hakkasin, jäi Anita mind hämmeldunult vaatama ja teatas, et mul on ju täna vaba päev. Kuna idee järgi peaksin ma töötama viis päeva järjest, peale mida on mul kaks puhkepäeva, siis suhtusin tema väitesse ilmse kahtlusega. Vantsisin siis alla kontorisse ja lõin graafiku lahti. Oh seda õnne ja rõõmu, mul ongi täna ja homme vaba päevJ

Kiire pilk ilmateatele ütleb, et täna on päikesepaisteline päev ja 17 kraadi sooja. Seega on mu päevaplaan lihtne: uni ja päike, päike ja uni.

Lühikokkuvõte

Põhimõtteliselt näeb minu elu praegu välja selline nagu pildilt näha:

Ehk siis lühikokkuvõte: olen viimasel ajal väljas käies olnud rannakarpide dieedil (ise kokkamiseni pole veel jõudnud); unest tasub siin ainult unistada; mojito on ka siin neetult hea; filmielamuste hulka on lisandunud sellised filmid nagu In Bruge ja Sarah`s Key; tänu minu ja mu itaallasest sõbra Giorgio Harry Potteri vaimustusele on ka teised olnud sunnitud veetma kaks õhtut nädalas Harry Potteri filmide seltsis (sellest ajast peale on Harry Potteri populaarsus küll drastiliselt langenud) ja täna õhtul pidavat hostelisse üks eesti tüdruk saabuma.

Lisaks helistas täna St John`si hosteli omanik, kes muuhulgas kutsus mind Newfoundlandile tagasi. Lisaks esitas ta ka intrigeeriva küsimuse: kumb linn on parem, kas St John`s või Halifax? Teatasin selle peale, et sellistele protseerivatele küsimustele ma parem ei vastaJ

Sellest küsimusest peale olen ma aga päev otsa Newfoundlandile mõelnud ja otsustasin, et kunagi lähen ma sinna tagasi. Mu iirlasest töökaaslane James käis ka mõned nädalad tagasi Newfoundlandil ja jagas minu Newfoundlandi vaimustust. Nii et jätkuvalt ei oska ma vastata, kumb linn on parem, St John`s on lihtsalt nii teistmoodi linn, et seda ei annagi tavaliste linnadega võrrelda. 

Hõrgutiste lainel

Nüüd on lugu selline, et töötan ja elan Halifaxi hostelis. Algselt pidin siin nädalakese vabatahtlikuna töötama, aga kuidagi läks nii, et sellest sai täiskohaga töö. Algus oli aga päris karm, nii et kui ma peale üheksat järjestikust tööpäeva lõpuks eile vaba päeva sain, siis ärkasin endalegi üllatuseks kell üks päevalJ Õnneks on turismihooaeg läbi saamas ja loodetavasti läheb tulevikus veidi lihtsamaks.  

Senise kogemuse järgi otsustades paistab siinses hostelis elamine üsna kommuunielule sarnanevat. Õhtud on täidetud kõikvõimalike ettevõtmistega ja kui ise mitte hulkuma minna, siis on täiesti tõenäoline, et kõik tunnid ööpäevas mööduvad kellegi seltskonnas.   

Viimase aja märksõnaks on vaieldamatult olnud kulinaarsed elamused. Juhtus niimoodi, et mul ei õnnestunudki langusti söömist kuigi kaua edasi lükata. Reedel oli minu tööalase eelkäija viimane tööpäev ja selle puhul korraldati hostelis ühine õhtusöök. Selgus, et Connie armastab kirglikult languste ja täpselt need elukad siis lauale jõudsidki. Connie soovil ei ostnud me aga mitte keedetud languste, vaid tõime poest täiesti elus isendid. Nii veidrat poeskäiku pole mul ammu olnud, ma pole kunagi poest väljunud kotiga, mis liigutabJ

Lubasin alguses suure suuga, et panen vähemalt ühe langusti oma käega potti, aga kui õige aeg kätte jõudis, siis õnnestus mul sellest kohustusest siiski kõrvale hiilida. Sealjuures polnud mina mitte kõige suurem jänis: kaks meessoost töökaaslast vaatasid kogu seda langustide mõrvamise protseduuri üsna kaugelt  ja rääkisid sellest, kuidas nad veel potis appi karjuvad jne… No igatahes, kui need õnnetud langustid kogu selle protseduuri tulemusena lõpuks valmis said, siis ei saa ma öelda, et tegemist oleks minu uue lemmiktoiduga.

 

Hoopis rõõmsamaks muutsid mind rannakarbid küüslaugukastmes, vot need olid küll neetult head. Ka rannarkarbid on siinsetes toidupoodides värskena saadaval ja see pani mind juurdlema selle üle, et kui ma suudaks kuidagi välja mõelda, mismoodi neid valmistada, siis võiks seda küll ise proovida. Lisaks proovisin lõpuks ometi ära maguskartulist tehtud friikartulid. Piret rääkis mulle neist juba Torontos, aga siiani polnud ma nendega kokku puutunud. Nende maitse oli kuidagi harjumatu, aga tõeliselt hea.

Viimase aja suurim kulinaarne elamus tuli aga hoopis itaalia köögist. Hosteli üks püsielanik on itaallane, kes sööb iga päev pastat. Selles faktis pole iseenesest midagi veidrat, veidraks teeb selle asjaolu, et ta kaalub igal õhtul oma pastaportsu grammipealt ära. Alguses jäi selle tegevuse mõte minu jaoks üsna hämaraks, aga nagu selgus, siis ei tule eelmisel päeval keedetud pasta söömine tema puhul kõne allagi. Täpsemalt öeldes pidi see võrduma pasta mõrvagaJ Nii ei jäägi tal muud üle, kui oma pastaports igal õhtul ära kaaluda.

Halifaxis on päris palju itaalia kööki pakkuvaid toidukohti, aga Giorgio traagilise ilme järgi otsustades ei kõlba peaaegu ükski neist kassi saba allagi. Päris lootusetu siiski asi ei ole ja tõestamaks, et siin linnas siiski leidub kohti, kus pakutav toit ei ole täielik katastroof, viis ta meid eile itaalia restorani. Mis seal salata, sealsete toitude kirjeldamiseks jääb sõnavarast väheseks, seetõttu panen siia lihtsalt mõned pildid. 

Omamoodi päev

Mõned päevad lihtsalt on temaatilised. Kohalikus lehes oli kuulutus, et septembrikuus saab planeeritud matuste puhul tavahinnast 15% allahindlustJ Järgmisena oli ühe poe aknal soodushinnaga müügil Titanicu dušikardin. Mõned minutid hiljem tuli mulle  vastu üks sümpaatne proua, kes ulatas lahkelt kirikuteemalise brošüüri. Brošüüri esimene küsimus kõlas nii: “Kui Sa täna sureksid, siis oled Sa ikka kindel, et Sa saaksid taevasse?!” Hm, no ma ei tea. Lisaks kuulsin, et alles hiljuti leiti ühe hostelitoa madratsi alt kirvesJ

No igatahes sai tänase päeva jooksul üks mõistatus lahenduse. Elan nimelt tänaval, mis on nii pikk, et olen näinud majanumbreid, mis on suuremad kui 8000. Midagi sellist võiks Torontos normaalne olla, aga mitte Halifaxis. Lõpuks selgus, et tänava esimene maja kannab numbrit 1000…  Teine mõistatus on aga siiani lahenduseta. Halifaxi vaatamisväärsuste hulka peaks kuuluma selline hoone nagu Province House, aga seda lihtsalt ei ole. Ma ei ole seda lausa majanumbrite järgi taga otsima läinud, aga sealsamas piirkonnas olen ma korduvalt käinud ja mida ei ole, seda ei ole. Nii ei jäägi mul vist muud üle, kui lõpuks selle täpne aadress järgi uurida ja see lõpuks ometi ära vaadata.  

Esimesed muljed

Niisiis, Halifax, hoopis teistmoodi linn. Tundub, et olen jõudnud tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Esimene märk sellest oli Halifaxi lennujaam, mis oli St John`si omast mitu korda suurem. Linna jõudes oli minu esimene mulje selline, et majade osas on värvi vähemaks jäänud, aga inimkoosluse mõttes on kõik värvid uuesti pildil. Halifax on üdini multikultuurne linn ja see paistab välja igal sammul.

Minu suureks rõõmuks tähendab see ühtlasi ka seda, et ka erinevate maade toidud on uuesti kättesaadavad ja soodsa hinnaga. Siin ei valmista mingit probleemi leida näiteks Liibanoni või Mongoolia toitu, kõikidest muudest võimalikest variantidest rääkimata. Kuulsin legende siinsest kirevusest juba St John`sis olles. Rääkisin seal ramadani viimasel päeval oma egiptlasest töökaaslasega ja nagu arvata võibki, keerlesid tema mõtted peamiselt toidu ümber. Temalt kuulsingi, et Halifaxis käies saab ta alati oma isu egiptuse toidust täis süüa ja kui ta isu koduste toitude järgi kriitilise piiri ületab, siis tuleb ta lihtsalt siia.

Lisaks on siin linnas selline äge asi nagu iganädalane kohalike talunike turg. Mu endine majakaaslane oli Sheratoni hotelli peakokk ja tema pidi selle turu kaubavaliku peale iga kord endast väljuma. Nüüd saan ka aru, miks. Nova Scotia on provints, kus on erinevalt Newfoundlandist täitsa võimalik midagi kasvatada ja nii ongi see turg üks suur lõhnade ja värvide karussell. Tegin turust paar pilti ka, aga kõige rohkem oleks tahtnud just lõhnu jäädvustada… Tõeliseks Bermuda kolmnurgaks muudab selle aga asjaolu, et lisaks müüakse turul ka erinevatest kultuuridest pärit toitu. Niisiis leidsin peale hiina kevadrulli, kreeka lasanje ja prantsuse pannkoogi maitsmist, et pikaajalises perspektiivis tuleb sedalaadi ahvatlusi ohjeldada.

Põhjus, miks ma praegu endale selliseid asju veidigi lubada saan, peitub aga selles, et elan esimese nädala Halifaxi hostelis tasuta. Sain eelmiselt ülemuselt kirja, mis võimaldab kõikides Hostelling Internationali hostelites nädalakese tasuta ööbida. Nii ma siis kasutangi rõõmuga seda võimalust ja olen üdini oma elu nautinud. Esialgse plaani kohaselt olen siin hostelis ka teise nädala ja siis tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata, sest siis tuleb oma voodikoha eest mõned tunnid päevas tööd teha. Hostel on siin küll peaaegu poole suurem kui St John`si hosteli kolm maja kokku (kokku umbes 75 voodikohta), aga see paistab olevat oluliselt organiseeritum, nii et kui ma juba sealse hulluse üle elasin, siis jään ehk siingi ellu.

Privaatsuse mõttes olen ma muidugi hetkega skaala teise äärmusesse kukkunud. Elan kuueses toas, kus on nii mehed ja naised, nii et privaatsuse mõiste hakkab nüüdseks juba häguseks muutumaJ Suurel toal on muidugi ka oma eelised. Kohtusin siin ühe ülimalt sümpaatse naisega USA-st ja see oli üks tõeliselt vahva kohtumine. Terry on 62-aastane (ja näeb välja umbes 50) ja ta jäi paar kuud tagasi pensionile. Oma pensioniaega sisustab ta sellega, et on alustuseks kaks kuud Kanadas reisinud ja peale seda läheb kolmeks kuuks Euroopasse rändama.

Terry on süüdi ka selles, et ajas mulle veiniisu peale. Ta käis ühepäevasel Nova Scotia ekskursioonil, kus muuhulgas tutvustati ka Nova Scotia veiniistandusi. Kujutage ette, ma olen uuesti veinipiirkonda jõudnudJ Nii vähe kui ma Nova Scotia kohta seni ka lugenud olen, ei olnud selline ülitähtis fakt varem minu tähelepanu pälvinud. Kohaliku veini maitse kohta ei oska ma hetkel veel midagi öelda, aga kuna tegemist on ka õunapiirkonnaga, siis pakuti ühes pubis kohalikku siidrit, mis maitses küll neetult hästi.

Olen igatahes usinasti mööda linna ringi trampinud ja pilte teinud, need on nähtaval siin: https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotia?authuser=0&feat=directlink

Tegelikult aga läheb mu uurimisretkedel iga kord nii, et jõuan mingil hetkel sadamasse. Halifaxil on imepäraselt ilus sadamapromenaad, mis on tõeline jalutajate paradiis. Omal moel meenutab see Toronto järveäärset ala, aga on sellest oluliselt pikem. Kui Tallinna sadama ala ka kunagi nii ilusaks muutuks, siis oleksin ma selle üle küll juuksejuurteni uhke…

Halifaxil on muidugi ka looduslikult asukohaga vedanud. Siin asub suuruselt teine loomulik sadam maailmas ja siinsed linnavõimud on osanud sedalaadi eelist väga efektselt inimestele kättesaadavaks muuta. Inimeste hulka kuuluvad muidugi ka kalamehed. Idee järgi on sadamas olev vesi üdini reostunud, aga ma olen juba kahel päeval oma silmaga näinud, kuidas kalamehed veest suuri kalakolakaid välja tõmbavad. Huvitaval kombel ei paistnud ühelgi neist kaladest kolme saba või kahte pead olevat. Halifaxi firmaroaks on loomulikult mereannid, eriti langustid. Millegipärast on mul aga kahtlane tunne, et langust jääb minu poolt küll proovimata. Käisin ühes kalapoes ja vaatasin, mismoodi nad mööda akvaariumi ringi ronisid ja see võttis igasuguse isu neid oma taldrikul näha…

Tubli turistina hankisin endale terve portsu kaarte ja peale nende uurimist on Halifaxi kui linna mõiste minu jaoks aina segasemaks muutunud. Nagu ma aru saan, siis liideti 1996. aastal  Halifax koos selle ümber olevate linnade ja asulatega üheks piirkondlikuks üksuseks. Seeläbi sai sellest moodustisest umbes Tallinna elanike arvuga üksus. Segane on aga asja juures aga see, et tavakeeles võib Halifax tähendada nii algset Halifaxi linna kui kogu seda suurt piirkondlikku üksust. Nii võibki juhtuda, et kui kirja järgi asub mingi koht  Halifaxis, siis tegelikult on selle asukohaks 10 kilomeetri kaugusel asuv väike küla…

Sellel kõigel on muidugi ka oma plusspool. Nii asub teisel pool sadamat Dartmouth, mis on omamoodi algse Halifaxi linna kaksiklinn (Pratchetti lainel olles on see seega peaaegu nagu Ankh-MorporkJ). Dartmouthi saab lisaks silla ületamisele ka praamiga ja kuna tegemist on ühe piirkondliku üksusega, siis kuulub ka praamisõit ühistranspordi hulka ning maksab sama palju kui tavaline bussisõit. Tänu sellele tekkiski mul võimalus veeta kaks korda kaksteist õnnelikku minutit vee peal.

Ilma osas vastab Halifax igati mu ootustele. Või õieti ületab neid, sest seni on iga päev umbes 25 kraadi sooja olnud ja päike paistab lagipähe. Seetõttu tuleb eriti suureks saavutuseks pidada asjaolu, et olen sedalaadi ilmaga lausa pool päeva muuseumis veetnud. Halifax oli pikka aega paljudele (peamiselt Euroopast pärit) immigrantidele selleks kohaks, kus nende laevad  Kanadasse saabudes maabusid. Nende hulgas muidugi ka eestlastele.

Mitte et ma oleks selle peale varem mõelnud. Mina kõmpisin immigratsioonimuuseumist mööda ja selle ees olev infotahvel ütles, et paljud immigrandid sõitsid üle Atlandi imetillukeste laevadega. Nagu näiteks laev nimega Parnu. Parnu kõlas minu jaoks kahtlaselt Pärnu moodi ja nii oligi mul põhjust üle pika aja mõnele muuseumile raha anda. Muuseum oli tõeliselt muljetavaldav, minu suureks rõõmuks oli seal ka mõned eestlaste saabumist käsitlevad pildid. Kõige sügavama mulje jätsid mulle aga videosalvestused, mis olid tehtud immigrantidega, kes olid Kanadasse Pier 21 kaudu saabunud (Pier 21 on selle kai nimi, kus immigrantide laevad maabusid).  

Hulkumiste jooksul olen ka marjasöömise osas käe valgeks (või suu mustaks) saanud. Halifaxi linna kesklinna osa asub poolsaarel, mille avamere poolse tipu võtab enda alla suur park. Praktikas ei ole see aga mitte linnapargi moodi park, vaid seal on lihtsalt siiani säilinud looduslik keskkond. Ringi hulkudes oli seetõttu võimatu mööda vaadata põldmarjapõõsastest, kõik puha marju täis. Võin uhkusega öelda, et suutsin tervelt veerand tundi oma marjaisu ohjeldada. Halifax on ju ikkagi suurlinn, sama hästi võiks Kadrioru pargis sõstraid sööma hakata. Siis nägin aga ühte vanahärrat, kes oli ennast mugavalt marjapõõsas sisse seadnud ja sinna mu kombekus jäigi… Maitsesid need marjad igatahes hästi ja eks homme ole näha, kas need ikka olid põldmarjadJ