Tuhnides nüüdsel ajal tundide kaupa raamatutes ei ole mul küll võimalik neid põhjalikumalt uurima jääda, aga mõned pealkirjad jäävad paratamatult silma. Eilseks vaieldamatuks lemmikuks oli selline pealkiri nagu "Kolm laipa, kõik surnud". Päris vahva oli ka "Ametiühingutöötaja käsiraamat", mis ei olnud mingi niru vihik, vaid sisaldas kirja järgi üle 300 lehekülge tarkusi. No ja siis on ikka abiks, kui raamatu esilehel on kirjas, et see raamat on "lugemiseks enne teisi kirjatükke":)
Et ninapidi raamatutes olemine mind päris koopaämblikuks ei muudaks, siis püüan endiselt oma espitsioone jätkata. Õnneks on kell 17 välja tormates veel täitsa valge ja eile lonkisin põhja poole, et Casa Loma üle vaadata. Tegemist on lossiga, mis on alati Toronto "kohustuslike" vaatamisväärsuste hulgas ära mainitud. Selgus, et see loss näeb välja täpselt nii veider, nagu seda ka reklaamitakse. Kõige lihtsamalt saaks sellest ettekujutuse nii, et kujutage ette kõige suuremat Lollidemaa lossi ja siis võtke see oma peas ruutu. Samas on selle ehitise puhul kindlasti asukohaga täppi pandud. Loss on ehitatud künka otsa ja nii on sellest küll võimatu kogemata mööda joosta.
Kuna elan üsna kesklinna lähedal, siis olen aina rohkem hakanud tähele panema müra, mis ei vaibu ka öösel. Nii olen hakanud ringi hulkumiseks otsima veidi vaiksemaid kohti. Sellesama lossi lähedalt leidsingi lõpuks ühe pargi, mis näeb küll kindlasti kevadel parem välja. Nimelt ei olnud lumi üsna mitmes kohas mitte valge, vaid üsna erekollast tooni... (Seda muret siin vist küll ei ole, et kevadel ka tahedamat kraami välja sulama hakkaks, ma vähemalt loodan nii.) Kuna Toronto on aja jooksul nii palju laienenud, siis kuuldavasti on viimasel ajal prioriteediks muudetud linna roheliste alade loomine ja kaitsmine. Tuleb välja, et see ei olegi ainult jutt, sest avastasin pargi lähedalt taimekaitseala, mille eesmärgiks oli kaitsta ammu kuivanud jõe kaldal kasvanud haruldasi taimi.
Mingil hetkel avastasin aga oma ehmatuseks, et taimedest on asi kaugel ja minu poole on kappamas vähemalt viis vasikasuurust koera. See oli aga alles algus, kuna ilmselt on selle haruldase rohelise vööndi näol tegemist ka populaarse koerte jalutamise kohaga. Olles krooniline koerafoobik ei saa ma väita, et see mind üleliia rõõmustanud oleks, pigem tuli ikka Baskerville`ide koer meelde. Eriti vahva oli veel see, et minu juurde jõudes otsustasid kaks neist omavahel kaklema hakata...Ma olen juba varem märganud, et Toronto tänavad on paksult koeri täis ja mitte ühelgi neist ei ole suukorvi. Mitte et ükski neist koertest oleks tahtnud mind nahka panna, aga ikkagi.
No comments:
Post a Comment