Teater

Teatrihulluna leppisin ma Kanadasse tulles mõttega, et selle aasta pean küll ilma teatrita läbi ajama. Millegipärast oli mulle seni jäänud mulje, et kindlasti on teater siin maal kas olematu või nii kallis, et ma ei saa seda endale nagunii lubada. Halifaxi saabumiseni oligi mu teatrikülastuste arv ümmargune null, aga siia saabudes avastasin oma üllatuseks, et Halifaxis tegutseb mitu teatrit. Kõige tuntum neist on Neptune teater, mis tegutseb juba alates 1963. aastast.

Ühel ilusal oktoobrikuu päeval jõudis minuni info, et samal õhtul esietendub lavastus nimega "Lost- A Memoir" ja pileti ostmise asemel saab teatrile teha endale sobivas suuruses annetuse. Pay What You Can süsteem oli mulle seni endale täiesti tundmatu, aga seda enam tänuväärne:) Nii siis juhtuski, et asusime Anita, Christiani ja veel mõne inimesega pool tundi enne etenduse algust teatri ees looklevasse sappa.

Saba tundus pealtnäha nii pikk olevat, et mul hakkas juba tekkima kahtlus selle osas, kas me üldse teatrisse sisse saame. Shane oli eelnevalt rääkinud sellest, et tema viimane katse samal moel teatrisse saada lõppes edutult teatri uksest üsna kaugel. See jutt ei mõjunud just kuigi julgustavalt, aga õnneks ei olnud asi seekord siiski nii hull ja mahtusime ilusti saali.

"Lost- A Memoir" oli monotükk, nii et laval oli poolteist tundi ainult üks näitlejanna. Monotükid pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga seekord oli lugu teisiti. See näitlejanna oli nii võimas, et täitis sõna otseses mõttes oma kohalolekuga kogu lavaruumi ja hoidis kogu etenduse aja publiku tähelepanu. Täpsemalt öeldes küll suurema osa publiku tähelepanu, sest Christian ja üks meiega kaasas olnud noor hostelikülaline hakkasid üsna pea nihelema.
Iseenesest polnud selles faktis midagi imelikku, sest nende jaoks oli tegemist esimese teatrikülastusega üldse.

Selgus, et mina olin kuuest inimesest ainus, kes oli enne oma elus klassikalist draamaetendust vaatamas käinud. Millegipärast lõi see teadmine mind siiski hetkeks pahviks. Ülejäänud seltskonna liikmed olid pärit Iirimaalt, Saksamaalt, Kanadast ja Austraaliast ning seega tundub, et üheski neist riikidest ei ole teatriskäimine levinud komme. Seetõttu oli üsna loogiline, et minu käest küsiti seda, kas kõik eestlased käivad teatris. Vastasin esimese hooga jaatavalt, aga ilmselgelt ei vasta see tõele. Siiski on mul tunne, et enamik eestlastest on kasvõi sunniviisil oma elus teatrisse sattunud ja vähemalt teavad, mida seal oodata võib (st oskavad vajaduse korral sellest kõrvale hoida:)).

Teatriarmastus on aga nakkav tõbi ja minu hämmastuseks oli Anita etendusest täielikus vaimustuses. Neptune teater oli selleks hetkeks kogu oma hooaja kava avalikustanud ning järgmise esietendusena pidi välja tulema The Jungle Book. Mina ei ole seda raamatut ealeski lugenud (Mowgli nimi on muidugi tuttav) ja nii ei tekkinud mul selle loo osas erilisi tundeid. Anita oli aga entusiastlik ning kuna aminu jaoks on igasugune teater hea teater, siis otsustasime, et lähme seda vaatama.

Saatuse tahtel juhtus aga nii, et Jungle Book`i esietenduse päeval (st päeval, kus oli võimalik taaskord etenduse eest annetusega tasuda) oli Anita Iirimaal. Nii sundiski ta mind lubama, et ma ootan ta ära ja lähme seda koos vaatama. Hiljem selgus, et see oli ainuõige otsus. Üks meie ühine sõber elab teatri lähedal ja tema kirjelduse kohaselt oli järjekord sellel õhtul eelmisest korraga võrreldes mitmeid kordi pikem ning kuuldavasti ei mahtunudki paljud inimesed teatrisse ära.

Ootamine pole kunagi mu lemmiktegevus olnud ja teatrisse mineku ootamine on minu jaoks eriliselt vaevaline... Shane`i viimasest teatrikülastusest oli päris pikka aega möödas, aga minu elevust nähes tahtis ta ilmselt puhast uudihimust teada, mis teatris küll nii erilist olla võib, nii tuli tema ka meiega kaasa. Enne etenduse algust tabas mind aga üllatus, mis tegelikult polnudki üllatus. Piret oli mulle juba varem rääkinud, et Kanadas on üsna tavaline, et inimesed võtavad kontserdi- ja teatrisaali oma mantlid kaasa ja nii oligi. Mina olen selles osas vist lootusetult vanamoodne, aga ma ei suutnud kuidagi oma jopega saali jalutada.

Etendus ise oli minu rõõmuks muljetavaldav. Seda mitte oma sisu (eelkõige oli see lastele mõeldud), vaid näitlejate mitmekülgsuse poolest. Muusikalina lavastatud lugu oli täis tantse ja laule ning see, kuidas näitlejad suutsid lisaks tavapärasele dialoogile tantsida ja laulda, oli imetlusväärne. Kuna aga ükski peaosi mänginud näitlejatest ei olnud pärit Halifaxist ja eelmises etendusest mänginud näitlejanna elab Calgarys, siis tundub, et Kanadas on väheste professionaalsete näitlejate elu küll üsna rändnäitleja elu moodi...

Pildid

Mõtlesin, et kuna ma nii palju hosteli tegemistest kirjutan, siis äkki oleks hea mõte ka mõni pilt üles riputada, et nimedele näod juurde saaks. Kui vasakult pihta hakata, siis on järjekord selline: mina, James, Anita, Shane, Timo ja Mikey.

Mikey tegi täna oma telefoniga uue pildi ja paraku sellel enam James`i ei ole...

Wentworth

Kuigi vahepeal juhtus ka tubasemaid asju, siis olen endiselt reisilainel, seega järgmine peatus on Wentworth. Sain ootamatul kombel kahe vaba päeva asemel kolm vaba päeva ja see tekitas minus mõtte, et peaks jälle linnast välja saama. Privaatsusega olid endiselt lood hõredad, seega unistasin vaikselt minipuhkusest inimtühjas kohas.

Idee oli suurepärane, aga teostus osutus oodatust keerulisemaks... Tuli välja, et novembris on peaaegu kõik Nova Scotia hostelid suletud ning seetõttu pole lihtsalt kuskil ööbida. Hakkasin juba meelt heitma, kui Anita osutus jälle kord päästeingliks. Nimelt asub üks aastaringselt avatud hostel Wentworthis, mis on üks Nova Scotia kahest suusakuurortist. Läpaka ostmine oli mind lootusetult vaeseks muutnud, nii et tasuta ööbimise võimalus tundus ka ahvatlev:) Seega nägi mu plaan ette seda, et esmaspäeva veedan veel Anitaga, teisipäeval sõidan Wentworthi ja kolmapäeval olen ilusti tagasi. Mitte et see kõik tegelikkuses niimoodi läinud oleks...

Esmaspäeva veetsin ma tõesti Anitaga, aga kuna Anita juba eelnevalt mainitud spontaanse tuju hetkel kihlveo kaotas ja veini jooma hakkas, siis sisaldas see päev ka ootamatut tipsutamist. Veini limpsimisele eelnes aga üks veidravõitu üllatus, sest alkoholipoodi minnes küsiti minult esimest korda vanuse tõestamiseks isikutunnistust. Kuna veini ostmiseks peab Nova Scotia provintsis olema vähemalt 19 aastat vana, siis olin selle palve peale pehmelt öeldes üllatunud:)

Vein oli aga liigagi hea ning teisipäeva hommikul oli minu ainukeseks sooviks veeta oma päev teki all... Seda võimalust polnud mul aga nagunii, sest saatuse tahtel pidime just sel päeval ülemisele korrusele kolima. Kolimisega sain olude sunnil läbi häda hakkama, aga mind nähes küsis Shane üsna laia irvega, et kas ma tahan endiselt Wentworthi minna... Lugu on selles, et hostel asub maanteest kaugel ning kohalejõudmiseks tuleb seitse kilomeetrit kõndida. Muidugi juhul, kui satuvad olema lahkemat sorti bussijuhid, siis pääseb ainult kahe kilomeetrise kõmpimisega, aga seda ei juhtu kuigi tihti. Lisaks on Acadian Lines`il (mis on ainuke kohalik bussifirma) nõue, et Wentworthist Halifaxi sõidul tuleb oma peatuse soovist bussifirmat vähemalt 24 tundi varem teavitada.

Teatasin valuliselt vapra ilmega, et muidugi lähen ma Wentworthi ja kõnnin selle seitse kilomeetrit ära ka. Buss sõidab Wentworthi umbes kaks tundi ja need olid ikka neetult pikad kaks tundi... Bussijuhid olid aga õnneks lahked ning pakkusid ise välja, et teevad mu jalutuskäigu mitu korda lühemaks. Kohe bussist maha astudes tundsin, et päev läks just paremaks. Lõhnas sügise järgi ja Halifaxiga võrreldes oli uskumatult vaikne. Kuna hostel on sügiseti lahti ainult õhtupoolikul, siis oli mul majja pääsemise ajani nagunii paar tundi aega. Seega kõmpisin hosteli poole üsna aeglaselt ning nautisin fakti, et ma olen nüüd maal ja mul pole tõesti mitte kuhugi kiiret.

Kohale jõudes olin täiesti vaimustuses, sest hostel asub väikese tee ääres mägedes ja ümbruskond on täiesti idülliline. Shane ennustas, et terve maja on minu päralt ja nii oligi. Ehk siis olin ainuke külastaja ja nautisin täielikku privaatsust. Halifaxis vaevab mind tihti unetus, aga seal magasin nagu titt...

Järgmisel hommikul tabas mind aga ehmatus. Olles mõnuga oma hommikusööki nautinud ja niisama nurrunud, tuli mulle äkitselt meelde asjaolu, et tahtsin Halifaxi naasta bussiga, mis väljus veidi peale nelja pärastlõunal. Kui te arvate, et ma olin hiljemalt eelmisel õhtul nelja paiku ajal bussifirmat oma soovist teavitanud, siis eksite sügavalt:) Haarasin selle peale telefonitoru ja mõtlesin, et ju saab selle asja ikka korda ajada. Idee järgi ei peaks ju ühes kohas peatumine eriti suur vaev olema. Selgus aga, et mu lootus oli asjatu, noormees telefoni teises otsas teatas külmalt, et oma peatusesoovist tuleb 24 tundi ette teatada ja kuna ma seda ei teinud, siis buss pärastlõunal Wentworthis ka ei peatu...

Niisiis olin Halifaxist 140 kilomeetri kaugusel üksikus majas mägede vahel ja idee järgi pidin järgmisel hommikul kell 8.30 tööl olema. Olukord oli pehmelt öeldes tragikoomiline, aga teha polnud miskit. Punastasin ja kahvatasin ning kirjutasin Timole (kes on mu otsene ülemus), et lugu on nüüd selline, et homme hommikul ma kuidagi tööl olla ei saa. Vabandasin ette ja taha ning uurisin, et kuna buss jõuab Halifaxi kell üks päeval, siis kas ma võiksin äkki tööd hiljem alustada. Saatsin oma meili ära, aga mida ei olnud, oli vastus. Kuna mul polnud õrna aimugi, kas Timo sai mu uudise peale vihakrambid või polnud ta lihtsalt tööl, siis ei jäänud mul muud üle, kui Shane´ile kirjutada (Shane on omakorda Timo ülemus). Sain vastuse, et tõenäoliselt maailm kokku ei kuku ja ilmugu ma järgmisel päeval tööle nii varakult kui ma saan.

Peale seda, kui häbipuna mu palgelt lahkunud oli, avastasin ma aga kogu olukorra plusspoole. Õnneks olin ma kaasa võtnud veidi rohkem toitu, kui mul hädasti vaja läks, seega nälg mind ei ähvardanud. Nüüd olin ma endalegi ootamatult saanud juurde teise öö täiesti suurepärases kohas ja sain rahulikult mägedes ringi hulkuda. Lisaks juhtus nii, et Hostelling Internationali nõukogu liige oli just järgmisel hommikul Halifaxi minemas ja ta pakkus mulle küüti.

Kogu loo kurvem osa oli aga see, et Chris lahkus neljapäeval Halifaxist ning lendas Calgarysse. Õnnetuseks lahkus ta juba keskpäeval, nii et mu hiline saabumine võttis minult võimaluse talle head aega öelda. Tegelikult kukkus asi üsna melodramaatiliselt välja, sest buss, millega Chris lennujaama sõitis, tuli mulle hosteli poole sõites kodutänaval vastu ja seega jäin oma naasmisega vaevalt kümme minutit hiljaks...

Minu päev Wentworthis oli aga puhas rõõm ja idüll. Kõmpisin ringi ja pea oli igasugustest mõtetest meeldivalt tühi. Kindel on aga see, et see oli täiuslik koht ja ma tahan sinna tagasi minna. Hooaeg algab seal detsembri keskel, st siis avatakse hosteli kõrval olev suusamägi. Lisaks kuulsin, et ümberkaudsetes metsades on imehead murdmaasuusarajad. Mina võiksin ausalt öeldes seal lihtsalt niisama nurruda, aga võibolla on hea mõte korraks suuskadega lastemäele ronida vms.

Roadtrip Lunenburgi

Cape Bretonilt naasmise järel tekkis mul pehmelt öeldes mõõnaperiood. Mingil põhjusel saabus just sel perioodil hostelisse mitu külalist, kes ei tahtnud kuidagimoodi siit lahkuda ja kelle puhul hakkasid mul vägisi meelde tulema kunagi kliinilise psühholoogia spetsialiseerumise raames õpitud teadmised. See asjaolu koos tõdemusega, et tegelikult tahaksin ma lärmaka segasumma suvila asemel hoopis maal elada, muutis mu nii rahutuks ja tujutuks, et mu asendusõde Anita otsustas tegutsema hakata.

Juhtus nii, et sel nädalal õnnestus meil Anitaga ühel päeval vaba päev saada. Nii andiski ta mulle teada, et meile mõlemale kulub hädasti üks roadtrip ära. Õnneks ei ole mitte kõik Nova Scotia vaatamisväärsused nii kaugel nagu Cape Breton (mis on Eesti mõistes umbes sama kaugel nagu Võru Tallinnast). Ühepäevaseks reisiks ideaalsel kaugusel asuvad sellised populaarsed vaatamisväärsused nagu nagu Peggy´s Cove ning väikelinn Lunenburg.

Niisiis toimus hommikul pidulik start. Reisiseltskond oli seekord üdini euroopalik ja üsna rahvusvaheline: iirlanna Anita, sakslased Christian (tavaelus küll rohkem Chris) ja Janin, inglane James ja mina. Chris oli autojuhiks ja Anita võttis endale kaardilugeja rolli. Kohe alguses hakkasid ilmnema saksa ja iiri stiili erinevused. Christian tahtis autojuhina üsna täpseid juhiseid selle kohta, kust ära keerata, millised on kiiruspiirangud jms. Anita vastused tema küsimustele olid aga nii iirilikult ebamäärased ja muretud, et varsti andis ta alla ja läks lihtsalt vooluga kaasa.

Hommikul reisiriietust valides ei suutnud ma kuidagi tuulejope ja talvejope vahel valida. Selleaastane sügis on olnud erakordselt soe isegi siinse provintsi kohta, nii et tundus kuidagi napakas talvejopet kaasa võtta. Targemate soovitusel seda siiski tegin ja Peggy´s Cove tõestas, et see oli õige otsus... Parasjagu oli kohale jõudnud mahlakas sügistorm ja autost välja astudes tahtis tuul kõrvad küljest sikutada. Turistilikust merevaate imetlemisest ei tulnud seetõttu midagi välja, pigem üritasin silma peal hoida oma fotokal, mis tahtis vägisi minust enneaegselt lahkuda.

Lunenburgi poole sõites tundus kogu meie reis üsna vesiseks kujunevat, sest vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Arvestades Anita muretut kaardilugemisstiili sisaldas meie marsruut ka ohtralt 180 kraadiseid pöördeid. Ühe sedalaadi mõttepausi ajal nägime põlevat elektriliini, mis vähemalt minu jaoks üsna häiriv välja nägi. Chris tegi sellest pilti ja alles hiljem sain oma targa venna käest teada, et lugu ei olnud tegelikult nii paha, kui ta välja paistis.

Lunenburgi jõudes tekkis meil kõigil korraga tunne, et me oleme tegelased raamatust "Palle üksinda maailmas". Lunenburg on kohalik turismikeskus, kus hooaja lõpp tähendab ühtlasi ka igasuguse elutegevuse lõppu. Restoranid olid suletud ja päikesepaistelisest päevast hoolimata oli linn peaaegu inimtühi. Meie hämmastuseks oli Isegi turismiinfo punkt suletud. Kõik see oli kuidagi sürrealistlik, idee järgi võiks ju ka oktoobri keskel mõni turist linna sattuda. Täna kohaliku lehte lugedes sain aga teada, et turismiinfo punktis töötasid ainult vabatahtlikud ja linnal ei olegi raha, et kedagi aastaringselt sinna tööle palgata.

Kõik see hakkas meis pikapeale tekitama näriva tunde, et hoolimata linna ohtratest restoranidest võib see ootamatu näljadieediga lõppeda. Õnneks leidsime lõpuks ikka ühe kohviku, mis oli avatud ning Christiani ja Janini rõõmuks oli kohvikuomanik rahvuselt sakslane. Minu rõõmu põhjustas selle kohvikuga seoses küll tõtt öelda asjaolu, et fish ja chips olid seal uskumatult head. No ikka nii head, et on maitse selgelt meeles. Viimane ere elamus selle toidu osas oli mul ju Bonavistas Newfoundlandil ja ma ei teagi täpselt, kumb neist maitsetest parem oli.

Näljaohu likvideerimise järel hulkusime veel sihitult mööda linna ringi ja imetlesime linna värvilisi maju. Lunenburg kuulub UNESCO kultuuripärandi nimistusse ja kuna erinevalt Halifaxist oli seal majade värvimisel häbitult eredaid värve kasutatud, siis meenutas see kõik mulle väga St Johns`i Newfoundlandil. Kõik see oli üdini idülliline ning kui me kõigele lisaks leidsime künkapealse, kus kohaliku kolledžimaja ees kiikuda sai, siis oli mul üheks hetkeks selline tunne, et mu elu on täiuslik.

Edasine reisi käik võttis aga veidi koomilisemaid toone. Lunenburgi lähedal pidi olema üks mägi, millelt avanev vaade päikeseloojangu ajal oli kuulu järgi kirjeldamatult ilus. Kuna päikeseloojangu hetk oli kiiresti lähenemas, siis asus meie ekipaaž väsimatult seda mäge otsima. Mida aga ei olnud, oli see mägi ja nii tabas päikeseloojang meid ühes suvalises võserikus:)

Tagasi sõites muutus olukord aina naljakamaks, Chris tegi kaks korda 180 kraadise pöörde ja pikapeale muutus väga ebatõenäoliseks, et me üldse kunagi Halifaxi naaseme:) Mitte et see mind eriti häirinud oleks, mul oli ka järgmine päev vaba. Mingi ime läbi suutsime me lõpuks ikka kiirtee üles leida ja millegipärast eelistas Chris seekord kiirteed maalilisemale külavaheteele.

Pildid on iseenesest juba ammuilma üleval, aga panen lihtsalt illustratsiooniks mõned ka siia üles.

　

Cape Breton

Mäletan selgelt seda hetke, kui ma olin endale eelmisel sügisel Lonely Planeti Kanada raamatu hankinud ja raamatu esileheküljel oleva kaardi lahti lõin. Tuleb tunnistada, et kuna mu geograafia alased teadmised on pehmelt öeldes nõrgavõitu, siis ei teadnud ma sellel hetkel sellest riigist õieti miskit. See tähendab, et Toronto, Ottawa ja Vancouveri oleksin ilmselt suure vaevaga üles leidnud, aga sellega asi piirduski... Olles sel hetkel veel oma asises olekus (seda olekut enam ei eksisteeri, mul on tõesti väga kahju) võtsin planeerimisel aluseks oma piiritu armastuse saarte vastu. Nii siis juhtuski, et esimene provints, mis mulle kaardil silma jäi, oli just Nova Scotia. Seda oma mereaäärse asukoha ja ennekõike Cape Bretoni saare pärast. Newfoundland jõudis minu teadvusesse palju hiljem, kuigi selle saare suurust arvestades on seda raske mitte märgata:)

Teel saarele avanes mul võimalus ära proovida selline ilmaime nagu root beer. Arvatavasti jääb selleteemaline katsetus küll ka viimaseks, sest mul pole mingit tahtmist teist korda vedelat lagritsat juua. Mu toakaaslane Anita oli mind juba eelnevalt hoiatanud, et Cape Breton on sõna otseses mõttes omaette maailm, sest seal pole isegi mobiililevi. Ausalt öeldes ei kõlanud see kuigi tõepäraselt, sest kohalik Rogers tundub hoolimata oma veidrusest vähemalt levi mõttes üsna kõikehõlmav olevat. Selgus aga, et see jutt oli sulatõsi. Enam-vähem saarele jõudmise hetkest kadus levi ära ning kuna ma olin oma läpaka koju jätnud, siis polnud hirmugi, et keegi võiks minuga kontakti saada.

Kuna tegemist oli tänupüha päevaga, siis kuulus kõikide kohalike selle päeva menüüsse kalkun. Nii siis kostitatigi meid õhtul kalkuniprae ja imehea mustikapirukaga. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi varem kalkunit söönud või mitte, lemmiktoiduks see ei saanud, aga midagi paha selle kohta ka öelda ei saa. Läbisime pärastlõunal ka mõned kohalikud matkarajad ning ma isegi ei ürita kirjeldada neid vaateid, mis sealt avanesid... Ühtlasi hakkas minus juuri ajama tunne, et ma olen siin juba olnud. Cape Breton on uskumatult sarnane Norraga ja Norra on teadupärast minu lemmikmaa. See on ühtlasi ka vastuseks mu isale, kes ei suutnud alguses ära imestada, miks ma ometi Kanadasse minna tahan, Norra on ju ligemal. Nüüdseks olen ma aru saanud, et nii Newfoundland kui Cape Breton on nagu kohalik versioon Norrast...

Matkarajal kõmpides kutsus minus aga kirjeldamatu vaimustuse esile fakt, et metsa all jalutades nägin ma ohtralt seeni! Kohe päris ehtsaid seeni, millest osad (näiteks pilvikud ja mõned riisikad) olid vägagi tuttavad. Kummalisel kombel ei ole aga siinsetel inimestel seente korjamine tavaks ja nii sain ma ruttu endale seenehullu maine külge:)

Õhtul toimus ka üks ootamatu sündmus. Äkitselt läks uks lahti ja uksest sisse tormas mees, kes nägi sõna otseses mõttes välja nagu Kolumats, juuksed püsti peas ja silmad krõllis. Tuli välja, et see noormees matkas Cape Bretonil jalgrattaga ja õhtu saabudes pani telgi üles sellesama matkaraja kõrvale, kus me päeval jalutasime. Korraga nägi ta aga enda poole sammumas hiiglasuurt põtra. Kiiresti taganedes sattus ta aga kahe teise põdra otsa, kes ilmutasid tema suhtes ilmselget agressiivsust. Kõige selle peale jättis vaene poiss oma telgi sinnapaika ja kimas rattaga hostelisse. Enda sõnul püstitas ta sealjuures kahtlemata oma senise elu kiirusrekordi:) Ei tasu ilmselt isegi mainida, et päeval ei näinud ma sel matkarajal ühtegi looma, ei põtra ega isegi jänest...

Lisaks imelistele loodusvaadetele tõi see reis lisa ka mu senisesse inglise keele aktsentide kogumisse. Igapäevaselt olen ma nüüdseks harjunud iiri aktsendiga ja saarel õnnestus mul kuulda ka ehedat Cape Bretoni aktsenti. Idee järgi peaks see olema šoti algupäraga ja veidi sedamoodi see kõlas ka. Reisil olnud iirlased ja kanadalased ei saanud sellest küll paiguti aru, aga minu jaoks tundus see võrreldes Newfoundlandi aktsendiga oluliselt arusaadavam.

Järjejutt vol 2

Kuna Conor andis ametliku loa oma elukäiku siin blogis käsitleda, siis ei saa ma kiusatusele vastu panna ja kirjeldan oma tänast kohtumist temaga. Nägin teda poolel teel trepist üles minemas ja kuigi tal ei paistnud pohmakat olevat, nägi ta kuidagi närtsinud välja. Hetke pärast oli ta hõivanud kogu trepimademe ja rääkis ära oma kurva loo.

Nagu alati, läks ta välja, et mõned õlled juua. Hostelis on igal õhtul turvalisuse mõttes uus uksekood ja nii võttis ta välja minnes ka selle kaasa. Tagasi pöördudes tekkis aga ootamatu tõrge, sest uksekood ei toiminud mitte. Olles umbes pool tundi erinevaid kombinatsioone katsetanud, vantsis ta oma sõbranna juurde ja palus tema käest öömaja:) Ma ei saanud kuidagi küsimata jätta, kas see oli ka piinlik ja olevat ikka piinlik olnud küll. Huvi pärast küsisin oma töökaaslase käest eilse õhtu uksekoodi ning selgus, et Conor oli endaga kaasa võtnud neljapäevase koodi, mis otse loomulikult enam ei toiminud:) Rõõmsa iiri poisina ei lasknud ta sellel uudisel ennast küll eriti häirida, eriti arvestades asjaolu, et talle eelnevalt mainitud sõbranna väga meeldib.

Teine elamus tabas mind ühte tuppa sisse astudes, sest sealt leidsin ma eest telgi. Ma mäletan siiani neid telke, mida me lapsena kahe tugitooli vahele ehitasime ja tänane telk oli midagi taolist. Ehk siis ülemise voodi võrestikule oli tõmmatud lina, mis kattis täielikult alumise voodi ja sellega oligi väike koobas valmis. Hosteli puudulikku privaatsust arvestades oli tegemist geniaalse leiutisega, nii et võibolla oleks mul tulevikuski hea mõte sellisel viisil endale väike pesa ehitada:)

Järjejutt vol 1

Niisiis, otsustasin käised üles käärida ja üritan oma viimast kuud meelde tuletada. Kuna viieleheküljelised postitused on nii kirjutamise kui lugemise mõttes peavalu, siis tuleb postitusi üsna mitu... Sündmuste kronoloogilisest järjestusest ei ole minu peas nüüdseks enam nagunii midagi järgi jäänud ja esimese hooga panen kirja killukesi sündmustest, mis on vahepeal juhtunud, ilma igasuguse järjestuseta.

Kogu pika pausi põhjustas lisaks hosteli hullumeelsele tempole ka asjaolu, et mu läpakas otsustas siit ilmast lahkuda. Esimese hoiatuse andis ta juba kuu aega enne lõplikku lahkumist ning mu ülitark vend soovitas juba siis kõik vajalikud asjad kuhugi ära salvestada. Mina tema pessimismi ei jaganud, mistõttu olin üdini üllatunud, kui ühel päeval läpakas enam pilti ette ei võtnud.

Olles paari nädala jooksul veendunud, et ta ei kavatsegi surnust üles ärgata, ohkasin ma traagiliselt ja läksin temaga parandusse. Paranduses vaatas IT poiss seda siitpoolt ja sealtpoolt, ütles lakooniliselt, et see on "garbagio" ning lennutas mu läpaka elegantse liigutusega ruumi teises otsas olevasse prügikasti:) Ilmselgelt polnud ma uue läpaka ostmise mõttega arvestanud, aga vältida ma seda ka ei saanud. Nii siis saingi paar päeva hiljem oma uue kodulooma kätte ja olen oma ostuga üdini rahul.

Vahepealse aja jooksul andsin oma panuse Halifaxi hosteli kujundusse selle näol, et hankisin kontorisse Eesti lipu. Jalgpallivaimustus oli just tuure võtmas ja kuigi tavaliselt jätab see mäng mind täiesti külmaks, siis muutus iirlastest töökaaslaste elevus pikapeale nakkavaks. Neil oli kindel plaan Iiri lipp telekatuppa üles riputada, mistõttu mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui ka Eesti lipp hankida. Kuna ainuke lipupood asub lahe teisel kaldal Dartmouthis, siis pidin selleks enam-vähem maailma lõppu sõitma, aga asi oli seda väärt. Iga kord on seda lippu vaadates hea tunne ja tänagi küsis üks külastaja, et mis riigi lipuga on tegemist.

Iirlastest rääkides ei saa kuidagi kõrvale hiilida nende joomakommetest. Täna astusin näiteks kell 12 päeval ühe toa uksest sisse ja leidsin ühe siinse pikaajalise elaniku traagilise näoga pikali voodis lebamas. Mainisin talle, et esiteks on tegemist reede hommikupoolikuga ja teiseks on selline olek ühe iirlase kohta küll ilmne amatöörluse näide. Conor arvas selle peale, et ta on küll zombi, aga selle eest seksikas zombi, nii et iiri sarm ei jätnud teda sel hetkelgi maha:)

Iirlaste ja alkoholiga seondub aga minu viimase aja kõige üllatavam kihlvedu. Asi sai alguse aga palju varem. Oktoobri keskpaigas hakkas mulle tunduma, et iirlastega koos joomiseks pole ma piisavalt vastupidav, lisaks hakkasid mu migreenid vastikult sagedaseks muutuma. Nii siis teatasin ma kõigile, et oktoobris ma ei joo. Selleks hetkeks oli oktoobri lõpuni jäänud vaevalt kaks nädalat, mistõttu ülesanne tundus lihtsamast lihtsam. Kõik see lõppes aga viie päeva pärast fiaskoga, kui saabus mu ülemuse Shane´i sünnipäev ja tal õnnestus mulle selgeks teha, et tema sünnipäeva auks rummi joomine ei olegi nagu joomine. Tõe huvides pean ma aga mainima, et peale seda õhtut jäin haigeks, nii et ma tõesti enam oktoobri lõpuni ei joonud.

No igatahes rääkisime mõnda aega hiljem oma iirlasest töökaaslase Anitaga juttu ja jutt tüüris alkoholi teemale. Ilma et ma oleks täpselt aru saanud, mis juhtus, tuli Anital mingil hetkel mõte, et me võiks selle peale kihla vedada, et ta enne kojuminekut enam ei joo. Anital oli plaanis koju Iirimaale külla minna ja selleks hetkeks oli reisini jäänud umbes kümme päeva. Arvestades Anita ülisotsiaalset loomust (ega ma teda niisama oma asendusõeks ei hüüa) olin ma selle ettepaneku peale pehmelt öeldes jahmunud, aga lõime loomulikult käed. Teised meie sõbrad olid veel mitme kraadi võrra rohkem üllatunud ja millegipärast paistsid kõik arvavat, et tegemist oli minu kurikavala manipulatsiooniga, mis pani Anitat midagi sellist lubama. Mis oli loomulikult alatu laim:)

Igatahes oli Anita vapramast vapram iiri tüdruk, sest ta jätkas endiselt igaõhtust väljaskäimist, aga ei puutunud alkoholi sõrmeotsagagi. Kuni viimase õhtuni. Ehk siis viimasel kihlveo õhtul suutsid meie ühised sõbrad teda veenda, et tema Kanadas oleku viimast päeva peab tähistama ja kell 5 õhtul jõi ta juba rõõmsalt õlut:) Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas ta ei suutnud oma õllejoomisega vähemalt südaööni oodata, aga see oli kuidagi nii iirilik:) Mulle on iirlased alati meeldinud ja see lugu on minu meelest ehe näide iiri jonnakusest ning alati silmapiiril olevast spontaansusest.

Kulinaarsete elamuste osas on minu viimase aja suurimaks leiuks kahtlemata donair. Käisin sellest imeasjast tükk aga kauge kaarega mööda, sest ma ei saanud täpselt aru, mis loomaga on tegemist. Tuli aga välja, et see on väga sarnane kebabiga, st sisaldab vürtsikat liha. Lisandiks on tavaliselt värsked tomatid ja sibul. Eripäraseks teeb selle aga asjaolu, et kogu see kraam valatakse üle magusa kastmega. Idee järgi ei peaks need kaks asja üldse kokku sobima, aga sobivad. Ning kuigi ma armastan öelda, et ma olen taimetoitlane, siis viimasel ajal olen ma taimetoitlane, kes sööb regulaarselt donaire:) 

Kirjatõrge

Mul on nüüd uus arvuti. Ühtlasi on mul ka blokk kirjutamise suhtes, ei tea isegi, kust see tuli ja miks. Seetõttu olen ma ajutiselt kirjutamise pildistamise vastu vahetanud ja kui kirjutamise pudelilt lõpuks kork ära tuleb, siis üritan oma viimast kuud kirjeldada veidi lühemalt kui Tammsaare kogutud teosed:)

Arvuti on kutu

Lugu on selline, et mu arvuti on kutu. Kui nyyd k6ik ausalt ara raakida, siis on ta juba m6nda aega kutu, aga mul pole olnud aega ega tahtmist tema tervisega tegeleda. Aga luban, et viin ta esmaspaeval parandusse ja kui ma ta jalle katte saan, siis kriban k6igest. Ehk siis vahepeal on olnud Cape Breton, roadtrip Lunenburgi, esimene teatriskaik Kanadas ja esimene hokimang Kanadas. Midagi on kindlasti veel olnud, aga rohkem ei tule esimese hooga meelde. Ahjaa, Halloween oli ka, aga kuna ma olin terve nadala haige, siis ei ole mul sellest miskit toredat kirjutada...

Cape Bretonilt Segasummasuvilasse

Cape Breton oli ilus, uskumatult ilus... Sõnadega on seda peaaegu võimatu kirjeldada, aga eks ma üritan. Ainuke häda on selles, et Halifaxi naastes sattusin jälle Segasummasuvilasse, mis ei ole kirjutamiseks just parim keskkond. Üritan siiski lähipäevil mingi vaikse nurgakese leida ja oma ideaalsest kolmest päevast kokkuvõtte teha. Pildid on aga juba üleval siin: https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotia?authuser=0&feat=directlink

Põtrade juurde!

Kätte on jõudnud tänupühade nädalavahetus. Esmaspäeval on tänupüha (Thanksgiving) ja nagu ma läbi oma toa ukse kuulen, suhtuvad inimesed saabunud vabade päevade sisustamisse täie tõsidusega. Kogu see lust ja lillepidu tähendab minu jaoks küll suuremat sorti peavalu, sest hostel on puupüsti inimesi täis. Ringi liikudes tekib kahtlane tunne, et ma olen seda juba kuskil näinud ning vägisi hakkavad meelde tulema mõned eriti värvikad pildid, mis talletusid mu mällu St John`sis juulikuise George Street Festivali ajalJ

Siinne hostel on mitmeid kordi rangema stiiliga ja nii hulluks asjad ilmselt ei lähe, aga mürafoon on juba praegu muljetavaldav. Lisaks on nüüdseks selge, et homme, st pühapäeval tuleb mu senise Halifaxis töötamise aja kõige kiirem päev. Idee järgi on mulle sealjuures abiks üks vabatahtlik, aga õnnetuseks on tema näol tegemist sellise inimesega, kelle nägemine tekitab minus automaatselt külmavärinaid. Nii et jõudu mulle homseksJ

Kõik see jätab mind aga üsna külmaks, sest ma saan jälle reisile minna! Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis veedan tervelt kolm päeva sellises ilusas kohas nagu Cape Bretoni saarel. Huvitaval kombel oli just Cape Bretoni saar see päris esimene koht, mis mulle kui saarehullule eelmisel sügisel Kanada kaarti uurima hakates silma jäi. Täiesti seletamatutel põhjustel ei märganud ma sealjuures üldse Newfoundlandi, aga see viga sai ka hiljem parandatud. 

Cape Breton kui saar oleks nagunii põnev, aga lisaks tekitab see reis minus suure lootuse, et saan lõpuks ometi põtra näha. Muidu jääbki nii, et lubasin tulla põtru karjatama ja praktikas näen ainult oravaid ja hiiriJ Kõik mu tuttavad, kes on sellel reisil käinud, on selle käigus seni põtru näinud, nii et loodetavasti annab minu põder ka ennast näole. Kuigi, järele mõeldes olen ma siiski vähenõudlik ja isegi üks kõhetu rebis ajaks asja äraJ  

Tõlkes kaduma läinud

Keel on ikka üks veider asi. Kuna minu viimane pikem välismaal viibimine oli nii kaua aega tagasi, siis pole võõrkeel kunagi minu jaoks eriliseks probleemiks kujunenud. Nüüd aga juhtus selline tore lugu, et kohtasin hostelis eestlast ja selgus, et käigupealt suulise keele vahetamine võib üllatavalt keeruliseks kujuneda… Veider, väga veider, sest ma pole ju aastaid emakeelest eemal olnud jne. Siiski, võibolla on praegusel juhul erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel, sest kui ma mõtlema hakkan, siis viimast korda rääkisin ma nn päriselus eesti keelt maikuus.  

Preagune elu on aga teistsugune ja arvestades hosteli üliintensiivset sotsiaalset elu olen ma  praegu harjunud sellega, et emakeelest pole suuremat kasu ja pean kogu aja ärkamisest uinumiseni oma peas tõlkimisega tegelema. Oleme töökaaslastega nagunii kogu aeg ninapidi koos ja lisaks on veel päris mitu inimest, kes kõiksugu ettevõtmistes kaasa löövad. Mingil hetkel tabas mind aga äratundmine, et kui välja arvata soomlane Timo ja itaallane Giorgio, siis on nad pärit kõigi nende inimeste emakeeleks  inglise keel. Seega on sedalaadi “tõlkes kaduma läinud” probleem nende jaoks täiesti tundmatu. Tegin ühel õhtul huvi pärast antropoloogilise uuringu ja nägin enda ümber inimesi Kanadast, Iirimaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Seega on mõistetav, et mõnikord koperdavad nemadki oma vestlustes väljendite otsa, mis on teisele poolele tundmatud, aga seda ei juhtu kuigi tihti.

Niisiis ongi tekkinud kummaline olukord, kus minu soov vähemalt kirjalikus tekstis emakeelt kasutada tekitab inimestes veidraid reaktsioone. Näiteks ei ole mul mingit tahtmist Facebookis inglise keeles kirjutada. Samas  tuleb mul nüüdsel ajal iga päev vastata  küsimustele teemal “Mida sa kirjutasid sinna kaks tundi tagasi ja miks sa ei teinud seda inglise keeles?” Seega olgu tänatud Google TranslatorJ

Teine tähelepanek ei ole seotud keelega, vaid Toronto kui linnaga. Arvestades Toronto suurt eestlaste kogukonda pole minu sinna sattumine kuigi üllatav. Kuna aga minu praeguste päevade lahutamatuks osaks on küsimused selle kohta, kust ma pärit olen ja kus ma enne Kanadas käinud olen, siis üllatab mind endiselt inimeste reaktsioon minu Torontos elamise faktile. Peaaegu kõik inimesed jäävad mind üllatunult vaatama ja teatavad, et heal juhul võiksid nad veeta mõned päevad Torontos, aga nad ei valiks iialgi Torontot oma elukohaks. Sealjuures pole vahet, kas nad on ise pärit Kanadast või välismaalt, suurest või väikesest linnast. Ma ei ole siiani täpselt aru saanud, miks Torontot elukeskkonnana nii vastumeelseks peetakse, aga nii tundub see olevat. Nüüdseks on sellest saanud juba põnev sotsiaalne eksperiment, sest ma tahan lihtsalt huvi pärast näha, kas ma lõpuks kohtan kedagi, kellele Toronto meeldib ja kes on seal ise pikemat aega elanud. 

Taudist tabatud

Nagu ma juba kirjutanud olen, jagatakse siin hostelis kõike. Mõned nädalad tagasi alustas hostelis võidukäiku üks eriti õel viirus. Hosteli külaliste kohta ma ei tea, aga sellest ajast peale on see viirus järjest hosteli töötajaid rajalt maha võtnud. Veidral kombel polnud mul siiani nohust, köhast ega palavikust jälgegi. Seda hoolimata asjaolust, et töötasin terve nädala koos oma eelkäijaga, kes suutis halvematel nohupäevadel poole päevaga terve prügikasti kasutatud taskurätikutega täita.

Nii hakkaski mulle tunduma, et seekord läheb see ilgus minust mööda. Läks ta jah…Nüüdseks meenutab mu väljanägemine peegelpildi põhjal otsustades purjus päkapikku ja pea oleks nagu pilvi täis. Mu iirlasest töökaaslane vaatas mind uurivalt ja oli enam kui kindel, et tegelikult joon ma öösiti köögis viskit (ta olevat oma kodumaal palju samalaadseid nägusid näinud)J

Külmetusel on ka omad head küljed, näiteks muudab see mind tavapärasest kordi tuimemaks. Vedelesin eile peale tööd voodis ja äkki nägin silmanurgast liikumist. Esimese hooga arvasin, et see ainult tundus mulle, aga kui liikumine kordus, siis nägin pead pöörates keset tuba hiirt. Hiir oli mind vaadates ilmselt samuti aru saanud, et ma ei kujuta endast talle mingit ohtu ja jalutas mõõduka sammuga mööda tuba ringi. Lõpuks hakkas olukorra absurdsus mulle kohale jõudma ja tegin veidi suuremat lärmi. Hiir oli selle peale nõus hirmumist teesklema ja jooksis nurka, kus asub mu seljakott. Nagu arvata võibki, ei olnud mul mingit tahtmist oma seljakotti lähemalt uurima hakata ning siiani on mul kõhe tunne, et võin seljakotile lähenedes sealt hiirepesa leidaJ  

Hostel on aga endiselt ajutiseks peatuspaigaks kogu Issanda loomaaiale. Näiteks peatub siin mees, kes töötab inimkujuna (mis iganes selle õige nimi ka eesti keeles on). Nii võibki juhtuda, et pahaaimamatult tuppa astudes tuleb vastu üleni hõbedane mees. Tuleb välja, et ta on seda tööd teinud juba seitse aastat ja võrreldes tema eelmise tööga toob see kordades rohkem raha sisse. Ilmselt on tal õigus, sest ta saab endale hostelis elamist lubada küll. Mitte et neid küll palju oleks, kes hostelitoa eest müntidega maksaksidJ

Minu vaieldamatu lemmik on aga mu endine töökaaslane Ryan, kes on viimased päevad hostelis elanud. Ryani käed on üleni kaetud tätoveeringutega ja tema hoiak on selline, et teda pimedal tänaval nähes tekiks mul vastupandamatu tahtmine kiiremas korras jalga lasta. Keskkooli pole ta kunagi lõpetanud ja on juba aastaid mööda Kanadat rännanud, kusagil pikemalt peatumata. Telefoni tal pole, arvutist rääkimata (kuigi kasutada oskab ta mõlemat). Nagu ma aru sain, seisneb ainus regulaarsus tema elus selles, et tänupühade ajal on ta Montrealis ja jõuludeks läheb Saskatooni. Kõik muu sõltub aga juhusest. Kujutan juba ette, mismoodi selline kirjeldus ajab korralikel kodanikel kulmu kortsu. Ja siiski, ta kõnnib alati ringi, raamat taskus, loeb igal võimalikul ja võimatul juhul ning pole just palju neid kanadalasi, kellega ma saaks arutleda näiteks selle üle, milline Salingeri lühijuttudest see kõige ägedam on…

Juhtub igasugu hooletusi

Viimasel ajal on juhtunud igasugu hooletusi, üks üllatavam kui teine. Esimeseks imeks oli läpaka taassünd. Eelmise nädala lõpus viskas läpakas poole sõna pealt pildi eest ära ja keeldus edasi töötamast. Olin üdini õnnetu, sest ma poleks iial arvanud, et internetiühenduse puudumine võib nii frustreeriv olla… Hankisin siis töökaaslase käest ühe arvutiparandaja telefoninumbri ja olin juba valmis oma kodulooma selga võtma ja parandusse viima. Järgmisel päeval lülitasin aga enne minema hakkamist huvi pärast oma läpaka sisse ja ei suutnud oma silmi uskuda: läpakas töötas jälleJ

Teine üllatus tabas mind eile õhtul üsna ebaharilikus kohas. Olles just Giorgioga kokku leppinud, et me ikkagi ei lähe kinno, otsustasin ma üks kordki vara magama minna. Pesin vannitoas nägu ja kuulsin, et keegi tuleb. Ümber pöörates nägin kõige ebatõenäolisemat isikut üldse: seal seisis Ryan, mu Newfoundlandi töökaaslane ja jõllitas mind sama uskumatu näoga kui mina teda. Tuli välja, et ta oli nädala eest St John`si hostelist lahkunud, Newfoundlandil ringi reisinud ja lõpuks pöidlaküüdiga Halifaxi jõudnud. Lisaks oli ta saabumisele järgneva paari tunni jooksul ära joonud terve pudeli veini ja ühe õlleJ Kõik puha sellepärast, et ta pidi Newfoundlandilt ära tulema ja saab sinna alles kevadel naasta. Nii ongi Ryan järjekordne liige klubis, kuhu kuuluvad inimesed, kelle jaoks on Newfoundland kripeldama jäänud ja kes tahavad sinna tagasi minna.   

Sellega ei olnud üllatused aga kaugeltki läbi. Nagu viimasele kuule omane, teeb uni minuga trikke, st hoiab minust eemale. Nii ka ööl vastu tänast, seekord tabas aga millegipärast sama saatus ka mu toakaaslast. Kui ma siis lõpuks raskelt ohates üles tõusin ja riidesse panema hakkasin, jäi Anita mind hämmeldunult vaatama ja teatas, et mul on ju täna vaba päev. Kuna idee järgi peaksin ma töötama viis päeva järjest, peale mida on mul kaks puhkepäeva, siis suhtusin tema väitesse ilmse kahtlusega. Vantsisin siis alla kontorisse ja lõin graafiku lahti. Oh seda õnne ja rõõmu, mul ongi täna ja homme vaba päevJ

Kiire pilk ilmateatele ütleb, et täna on päikesepaisteline päev ja 17 kraadi sooja. Seega on mu päevaplaan lihtne: uni ja päike, päike ja uni.

Lühikokkuvõte

Põhimõtteliselt näeb minu elu praegu välja selline nagu pildilt näha:

Ehk siis lühikokkuvõte: olen viimasel ajal väljas käies olnud rannakarpide dieedil (ise kokkamiseni pole veel jõudnud); unest tasub siin ainult unistada; mojito on ka siin neetult hea; filmielamuste hulka on lisandunud sellised filmid nagu In Bruge ja Sarah`s Key; tänu minu ja mu itaallasest sõbra Giorgio Harry Potteri vaimustusele on ka teised olnud sunnitud veetma kaks õhtut nädalas Harry Potteri filmide seltsis (sellest ajast peale on Harry Potteri populaarsus küll drastiliselt langenud) ja täna õhtul pidavat hostelisse üks eesti tüdruk saabuma.

Lisaks helistas täna St John`si hosteli omanik, kes muuhulgas kutsus mind Newfoundlandile tagasi. Lisaks esitas ta ka intrigeeriva küsimuse: kumb linn on parem, kas St John`s või Halifax? Teatasin selle peale, et sellistele protseerivatele küsimustele ma parem ei vastaJ

Sellest küsimusest peale olen ma aga päev otsa Newfoundlandile mõelnud ja otsustasin, et kunagi lähen ma sinna tagasi. Mu iirlasest töökaaslane James käis ka mõned nädalad tagasi Newfoundlandil ja jagas minu Newfoundlandi vaimustust. Nii et jätkuvalt ei oska ma vastata, kumb linn on parem, St John`s on lihtsalt nii teistmoodi linn, et seda ei annagi tavaliste linnadega võrrelda. 

Hõrgutiste lainel

Nüüd on lugu selline, et töötan ja elan Halifaxi hostelis. Algselt pidin siin nädalakese vabatahtlikuna töötama, aga kuidagi läks nii, et sellest sai täiskohaga töö. Algus oli aga päris karm, nii et kui ma peale üheksat järjestikust tööpäeva lõpuks eile vaba päeva sain, siis ärkasin endalegi üllatuseks kell üks päevalJ Õnneks on turismihooaeg läbi saamas ja loodetavasti läheb tulevikus veidi lihtsamaks.  

Senise kogemuse järgi otsustades paistab siinses hostelis elamine üsna kommuunielule sarnanevat. Õhtud on täidetud kõikvõimalike ettevõtmistega ja kui ise mitte hulkuma minna, siis on täiesti tõenäoline, et kõik tunnid ööpäevas mööduvad kellegi seltskonnas.   

Viimase aja märksõnaks on vaieldamatult olnud kulinaarsed elamused. Juhtus niimoodi, et mul ei õnnestunudki langusti söömist kuigi kaua edasi lükata. Reedel oli minu tööalase eelkäija viimane tööpäev ja selle puhul korraldati hostelis ühine õhtusöök. Selgus, et Connie armastab kirglikult languste ja täpselt need elukad siis lauale jõudsidki. Connie soovil ei ostnud me aga mitte keedetud languste, vaid tõime poest täiesti elus isendid. Nii veidrat poeskäiku pole mul ammu olnud, ma pole kunagi poest väljunud kotiga, mis liigutabJ

Lubasin alguses suure suuga, et panen vähemalt ühe langusti oma käega potti, aga kui õige aeg kätte jõudis, siis õnnestus mul sellest kohustusest siiski kõrvale hiilida. Sealjuures polnud mina mitte kõige suurem jänis: kaks meessoost töökaaslast vaatasid kogu seda langustide mõrvamise protseduuri üsna kaugelt  ja rääkisid sellest, kuidas nad veel potis appi karjuvad jne… No igatahes, kui need õnnetud langustid kogu selle protseduuri tulemusena lõpuks valmis said, siis ei saa ma öelda, et tegemist oleks minu uue lemmiktoiduga.

 

Hoopis rõõmsamaks muutsid mind rannakarbid küüslaugukastmes, vot need olid küll neetult head. Ka rannarkarbid on siinsetes toidupoodides värskena saadaval ja see pani mind juurdlema selle üle, et kui ma suudaks kuidagi välja mõelda, mismoodi neid valmistada, siis võiks seda küll ise proovida. Lisaks proovisin lõpuks ometi ära maguskartulist tehtud friikartulid. Piret rääkis mulle neist juba Torontos, aga siiani polnud ma nendega kokku puutunud. Nende maitse oli kuidagi harjumatu, aga tõeliselt hea.

Viimase aja suurim kulinaarne elamus tuli aga hoopis itaalia köögist. Hosteli üks püsielanik on itaallane, kes sööb iga päev pastat. Selles faktis pole iseenesest midagi veidrat, veidraks teeb selle asjaolu, et ta kaalub igal õhtul oma pastaportsu grammipealt ära. Alguses jäi selle tegevuse mõte minu jaoks üsna hämaraks, aga nagu selgus, siis ei tule eelmisel päeval keedetud pasta söömine tema puhul kõne allagi. Täpsemalt öeldes pidi see võrduma pasta mõrvagaJ Nii ei jäägi tal muud üle, kui oma pastaports igal õhtul ära kaaluda.

Halifaxis on päris palju itaalia kööki pakkuvaid toidukohti, aga Giorgio traagilise ilme järgi otsustades ei kõlba peaaegu ükski neist kassi saba allagi. Päris lootusetu siiski asi ei ole ja tõestamaks, et siin linnas siiski leidub kohti, kus pakutav toit ei ole täielik katastroof, viis ta meid eile itaalia restorani. Mis seal salata, sealsete toitude kirjeldamiseks jääb sõnavarast väheseks, seetõttu panen siia lihtsalt mõned pildid. 

Omamoodi päev

Mõned päevad lihtsalt on temaatilised. Kohalikus lehes oli kuulutus, et septembrikuus saab planeeritud matuste puhul tavahinnast 15% allahindlustJ Järgmisena oli ühe poe aknal soodushinnaga müügil Titanicu dušikardin. Mõned minutid hiljem tuli mulle  vastu üks sümpaatne proua, kes ulatas lahkelt kirikuteemalise brošüüri. Brošüüri esimene küsimus kõlas nii: “Kui Sa täna sureksid, siis oled Sa ikka kindel, et Sa saaksid taevasse?!” Hm, no ma ei tea. Lisaks kuulsin, et alles hiljuti leiti ühe hostelitoa madratsi alt kirvesJ

No igatahes sai tänase päeva jooksul üks mõistatus lahenduse. Elan nimelt tänaval, mis on nii pikk, et olen näinud majanumbreid, mis on suuremad kui 8000. Midagi sellist võiks Torontos normaalne olla, aga mitte Halifaxis. Lõpuks selgus, et tänava esimene maja kannab numbrit 1000…  Teine mõistatus on aga siiani lahenduseta. Halifaxi vaatamisväärsuste hulka peaks kuuluma selline hoone nagu Province House, aga seda lihtsalt ei ole. Ma ei ole seda lausa majanumbrite järgi taga otsima läinud, aga sealsamas piirkonnas olen ma korduvalt käinud ja mida ei ole, seda ei ole. Nii ei jäägi mul vist muud üle, kui lõpuks selle täpne aadress järgi uurida ja see lõpuks ometi ära vaadata.  

Esimesed muljed

Niisiis, Halifax, hoopis teistmoodi linn. Tundub, et olen jõudnud tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Esimene märk sellest oli Halifaxi lennujaam, mis oli St John`si omast mitu korda suurem. Linna jõudes oli minu esimene mulje selline, et majade osas on värvi vähemaks jäänud, aga inimkoosluse mõttes on kõik värvid uuesti pildil. Halifax on üdini multikultuurne linn ja see paistab välja igal sammul.

Minu suureks rõõmuks tähendab see ühtlasi ka seda, et ka erinevate maade toidud on uuesti kättesaadavad ja soodsa hinnaga. Siin ei valmista mingit probleemi leida näiteks Liibanoni või Mongoolia toitu, kõikidest muudest võimalikest variantidest rääkimata. Kuulsin legende siinsest kirevusest juba St John`sis olles. Rääkisin seal ramadani viimasel päeval oma egiptlasest töökaaslasega ja nagu arvata võibki, keerlesid tema mõtted peamiselt toidu ümber. Temalt kuulsingi, et Halifaxis käies saab ta alati oma isu egiptuse toidust täis süüa ja kui ta isu koduste toitude järgi kriitilise piiri ületab, siis tuleb ta lihtsalt siia.

Lisaks on siin linnas selline äge asi nagu iganädalane kohalike talunike turg. Mu endine majakaaslane oli Sheratoni hotelli peakokk ja tema pidi selle turu kaubavaliku peale iga kord endast väljuma. Nüüd saan ka aru, miks. Nova Scotia on provints, kus on erinevalt Newfoundlandist täitsa võimalik midagi kasvatada ja nii ongi see turg üks suur lõhnade ja värvide karussell. Tegin turust paar pilti ka, aga kõige rohkem oleks tahtnud just lõhnu jäädvustada… Tõeliseks Bermuda kolmnurgaks muudab selle aga asjaolu, et lisaks müüakse turul ka erinevatest kultuuridest pärit toitu. Niisiis leidsin peale hiina kevadrulli, kreeka lasanje ja prantsuse pannkoogi maitsmist, et pikaajalises perspektiivis tuleb sedalaadi ahvatlusi ohjeldada.

Põhjus, miks ma praegu endale selliseid asju veidigi lubada saan, peitub aga selles, et elan esimese nädala Halifaxi hostelis tasuta. Sain eelmiselt ülemuselt kirja, mis võimaldab kõikides Hostelling Internationali hostelites nädalakese tasuta ööbida. Nii ma siis kasutangi rõõmuga seda võimalust ja olen üdini oma elu nautinud. Esialgse plaani kohaselt olen siin hostelis ka teise nädala ja siis tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata, sest siis tuleb oma voodikoha eest mõned tunnid päevas tööd teha. Hostel on siin küll peaaegu poole suurem kui St John`si hosteli kolm maja kokku (kokku umbes 75 voodikohta), aga see paistab olevat oluliselt organiseeritum, nii et kui ma juba sealse hulluse üle elasin, siis jään ehk siingi ellu.

Privaatsuse mõttes olen ma muidugi hetkega skaala teise äärmusesse kukkunud. Elan kuueses toas, kus on nii mehed ja naised, nii et privaatsuse mõiste hakkab nüüdseks juba häguseks muutumaJ Suurel toal on muidugi ka oma eelised. Kohtusin siin ühe ülimalt sümpaatse naisega USA-st ja see oli üks tõeliselt vahva kohtumine. Terry on 62-aastane (ja näeb välja umbes 50) ja ta jäi paar kuud tagasi pensionile. Oma pensioniaega sisustab ta sellega, et on alustuseks kaks kuud Kanadas reisinud ja peale seda läheb kolmeks kuuks Euroopasse rändama.

Terry on süüdi ka selles, et ajas mulle veiniisu peale. Ta käis ühepäevasel Nova Scotia ekskursioonil, kus muuhulgas tutvustati ka Nova Scotia veiniistandusi. Kujutage ette, ma olen uuesti veinipiirkonda jõudnudJ Nii vähe kui ma Nova Scotia kohta seni ka lugenud olen, ei olnud selline ülitähtis fakt varem minu tähelepanu pälvinud. Kohaliku veini maitse kohta ei oska ma hetkel veel midagi öelda, aga kuna tegemist on ka õunapiirkonnaga, siis pakuti ühes pubis kohalikku siidrit, mis maitses küll neetult hästi.

Olen igatahes usinasti mööda linna ringi trampinud ja pilte teinud, need on nähtaval siin: https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotia?authuser=0&feat=directlink

Tegelikult aga läheb mu uurimisretkedel iga kord nii, et jõuan mingil hetkel sadamasse. Halifaxil on imepäraselt ilus sadamapromenaad, mis on tõeline jalutajate paradiis. Omal moel meenutab see Toronto järveäärset ala, aga on sellest oluliselt pikem. Kui Tallinna sadama ala ka kunagi nii ilusaks muutuks, siis oleksin ma selle üle küll juuksejuurteni uhke…

Halifaxil on muidugi ka looduslikult asukohaga vedanud. Siin asub suuruselt teine loomulik sadam maailmas ja siinsed linnavõimud on osanud sedalaadi eelist väga efektselt inimestele kättesaadavaks muuta. Inimeste hulka kuuluvad muidugi ka kalamehed. Idee järgi on sadamas olev vesi üdini reostunud, aga ma olen juba kahel päeval oma silmaga näinud, kuidas kalamehed veest suuri kalakolakaid välja tõmbavad. Huvitaval kombel ei paistnud ühelgi neist kaladest kolme saba või kahte pead olevat. Halifaxi firmaroaks on loomulikult mereannid, eriti langustid. Millegipärast on mul aga kahtlane tunne, et langust jääb minu poolt küll proovimata. Käisin ühes kalapoes ja vaatasin, mismoodi nad mööda akvaariumi ringi ronisid ja see võttis igasuguse isu neid oma taldrikul näha…

Tubli turistina hankisin endale terve portsu kaarte ja peale nende uurimist on Halifaxi kui linna mõiste minu jaoks aina segasemaks muutunud. Nagu ma aru saan, siis liideti 1996. aastal  Halifax koos selle ümber olevate linnade ja asulatega üheks piirkondlikuks üksuseks. Seeläbi sai sellest moodustisest umbes Tallinna elanike arvuga üksus. Segane on aga asja juures aga see, et tavakeeles võib Halifax tähendada nii algset Halifaxi linna kui kogu seda suurt piirkondlikku üksust. Nii võibki juhtuda, et kui kirja järgi asub mingi koht  Halifaxis, siis tegelikult on selle asukohaks 10 kilomeetri kaugusel asuv väike küla…

Sellel kõigel on muidugi ka oma plusspool. Nii asub teisel pool sadamat Dartmouth, mis on omamoodi algse Halifaxi linna kaksiklinn (Pratchetti lainel olles on see seega peaaegu nagu Ankh-MorporkJ). Dartmouthi saab lisaks silla ületamisele ka praamiga ja kuna tegemist on ühe piirkondliku üksusega, siis kuulub ka praamisõit ühistranspordi hulka ning maksab sama palju kui tavaline bussisõit. Tänu sellele tekkiski mul võimalus veeta kaks korda kaksteist õnnelikku minutit vee peal.

Ilma osas vastab Halifax igati mu ootustele. Või õieti ületab neid, sest seni on iga päev umbes 25 kraadi sooja olnud ja päike paistab lagipähe. Seetõttu tuleb eriti suureks saavutuseks pidada asjaolu, et olen sedalaadi ilmaga lausa pool päeva muuseumis veetnud. Halifax oli pikka aega paljudele (peamiselt Euroopast pärit) immigrantidele selleks kohaks, kus nende laevad  Kanadasse saabudes maabusid. Nende hulgas muidugi ka eestlastele.

Mitte et ma oleks selle peale varem mõelnud. Mina kõmpisin immigratsioonimuuseumist mööda ja selle ees olev infotahvel ütles, et paljud immigrandid sõitsid üle Atlandi imetillukeste laevadega. Nagu näiteks laev nimega Parnu. Parnu kõlas minu jaoks kahtlaselt Pärnu moodi ja nii oligi mul põhjust üle pika aja mõnele muuseumile raha anda. Muuseum oli tõeliselt muljetavaldav, minu suureks rõõmuks oli seal ka mõned eestlaste saabumist käsitlevad pildid. Kõige sügavama mulje jätsid mulle aga videosalvestused, mis olid tehtud immigrantidega, kes olid Kanadasse Pier 21 kaudu saabunud (Pier 21 on selle kai nimi, kus immigrantide laevad maabusid).  

Hulkumiste jooksul olen ka marjasöömise osas käe valgeks (või suu mustaks) saanud. Halifaxi linna kesklinna osa asub poolsaarel, mille avamere poolse tipu võtab enda alla suur park. Praktikas ei ole see aga mitte linnapargi moodi park, vaid seal on lihtsalt siiani säilinud looduslik keskkond. Ringi hulkudes oli seetõttu võimatu mööda vaadata põldmarjapõõsastest, kõik puha marju täis. Võin uhkusega öelda, et suutsin tervelt veerand tundi oma marjaisu ohjeldada. Halifax on ju ikkagi suurlinn, sama hästi võiks Kadrioru pargis sõstraid sööma hakata. Siis nägin aga ühte vanahärrat, kes oli ennast mugavalt marjapõõsas sisse seadnud ja sinna mu kombekus jäigi… Maitsesid need marjad igatahes hästi ja eks homme ole näha, kas need ikka olid põldmarjadJ

Täiskohaga turist

Reedel oli mu viimane tööpäev. Kõik ikka selleks, et saaksin mõne päeva täiskohaga turist olla. Olles ära vaadanud Pratchetti “Võlukunsti värvi” järgi tehtud miniseriaali, on mul küll siiani ehedalt silme ees innukusest õhetav Kettamaailma turist Kakslill ning seetõttu on mul raske ennast turistina tõsiselt võttaJ

Sellest hoolimata olen olnud eeskujulik turist ning otsisin lausa St John`si kaardi uuesti üles. Seni on mul uue kohaga kohanemine käinud nii, et mingil hetkel kaob linnakaart silmapiirilt. Peas tekib mingi aja jooksul piisav kaart, mis võimaldab mitte igapäevaselt ära eksida (ning St John`si puhul ka kojuminekul kõige vihasemaid mägesid vältida), nii et kaardi järgi polnudki õieti vajadust.

Õigel turistil on aga kindlasti kaarti vaja ning õnnekombel leidsin ma lõpuks oma räbaldunud kaardi üles. Selgus, et on veel päris mitu kohta, mis tasuvad lähemat uurimist. Nii ma siis olengi käinud kindluses, mis asub teisel pool sadamat, kahes muuseumis ja läbinud mitu tähistatud jalutusrada. Olen igal pool ka usinalt pilte klõpsinud ja need korralikult üles riputanud (https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/Newfoundland?authuser=0&feat=directlink). Sadama teisel pool asuvat kindlust uurima minnes tabas mind terve militaarinfo laviin, millest ei jäänud mu mällu ühtegi jälge. Ainsaks erandiks oli selline fakt, et kuna St John`si sadama sissepääs on nii kitsas (sealt ka nimetus The Narrows, mis on kõige kitsamas kohas ainult 61 meetrit lai), siis veeti sõja ajal üle selle kanali kaabel ja püüti selle abil vaenlase laevad kinni. 

Kogu selle linnauurimise peale on minu suurimaks elamuseks kujunenud hoopis marjad. Marjade all mõtlen ma päris ehtsad marju, st vaarikaid, mustikaid ja pohli. Kange kiusatus on ju radadest kõrvale kalduda ja St John`s on täpselt selline linn, kus võib väikese kõrvalpõike tulemusena sattuda keset vaarikapõõsast. Nii siis võibki juhtuda, et jalutusrada, mis kirja järgi võtab aega 20 minutit, kujuneb vaarikakoefitsendiga korrutamise tulemusena kahetunniseks.

Mis puutub ilma, siis hakkab mulle tunduma, et siin saarel on kõik nihkes. Viimased paar nädalat on olnud 20-23 kraadi sooja ning see kõik näeb lõpuks ometi välja nagu suvi. Lisaks avastasin, et pärnad on õitsema hakanud. Olles just veerand tundi tagasi pohli söönud tekkis mul kahtlane tunne, et kodumaal need kaks asja küll sama päeva sisse ei mahu. Viimane ilmaüllatus oli sel saarel aga alles varuks. Täna oli nimelt 26 kraadi sooja, mis on senise suve kuumarekord. Kui sellele juurde lisada veel 80% õhuniiskust, siis usun ilmateadet, et see subjektiivselt tundus see rohkem 34 kraadi moodi olevat. Keele võttis selline niiske leitsak igatahes ripakile ja peale paari kurnavat mäest üles ronimist jõudsin ma järeldusele, et selline ilm ja St John`si pinnavormid ei sobi kuidagi kokku.

Kulinaarsete elamust osas proovisin ära Newfoundlandi kohalikud pannkoogid. Kirjelduse järgi on tegemist praetud saiataignaga, mis kõlab vähemalt minu jaoks veidi kahtlaselt. Maitse oli neil aga taevalik ja kuigi mõte pärmitaigna praadimisest on endiselt veidi harjumatu, siis samasuguse maitse nimel oleksin ma nõus seda tegema küll. Teise elamuse pakkus mulle majakaaslane, kes oli huvi pärast ostnud sojast tehtud salaamit. Salaamist oli selle maitse küll kaugel, pigem maitses see nagu lagrits...   

Inimeste osas on hostelis endiselt kirev. Huvitaval kombel ei peetagi mind aktsendi põhjal enam hollandlaseks, nüüd olen järjekindlalt rootslase moodi kõlama hakanud. Kohtasin hostelis ka esimest eestlast siin saarel. Tegelikult oli see tüdruk  küll ainult poolenisti eestlane, kes oli sündinud ja üles kasvanud Ukrainas, aga ikkagi. Viimased aastad oli ta elanud Montrealis ja St John`si jõudes hakkas ta uurima Newfoundlandile kolimise võimalusi. Siin tabas teda aga üsna kiiresti kohalik reaalsus. Idee järgi peaks mañana mentaliteet lõunamaade pärusmaa olema, aga nüüdseks tundub mulle, et see on puha siinse saare saavutus. See tüdruk oli varem tätoveerijana töötanud ja nii läks ta siinseid tätoveerimissalonge külastama. Selgus aga, et kuigi ukse peal oleva sildi järgi olid kõik viis kohta avatud, siis tegelikult olid neli neist kinni, mis kinniJ Arvestades  selle päeva ilusat ilma pole selles midagi imelikku, sama saatus on mindki ilusa ilmaga nii mõnegi poe uksel tabanud.

Sama kehtib ka muu asjaajamise kohta, mis paneb mõtlema selle üle, et kuidas siin üldse asjaajamine püsti püsib. Kuna aga kõik kohalikud on oma asjaajamistes ilmselt sama takti võrra nihkes ja samavõrra muretud, siis pole vist hullu midagi. Mina aga avastasin, et kuigi see kõik on ennustatav, siis ei ole see selle võrra vähem ärritav. Olles oma ülemusega kohtumise kokku leppinud ning teda siis kõigepealt tunni, siis järgmise poolteist tundi oodanud ning lõpuks teada saanud, et ta saabub alles homme, siis tundsin küll, kuidas vaenulikkus minus oma juuri ajab…

Panen siia lõppu pildi oma kodumajast, see punane maja on olnud viimased poolteist kuud minu imehea pesa.

Järgmine peatus - Halifax

Mõtlesin ja mõtlesin teemal “edasised plaanid”, kuni aju hakkas vaikselt paiste minema… Inspiratsiooni otsides lõin lahti Air Canada kodulehekülje ning selgus, et parajasti oli käimas lennupiletite soodusmüük. Trikk oli aga selles, et allahindlus kestis sama päeva lõpuni, st ainult pool tundi veel… Niisiis, täpselt kaks minutit enne keskööd hankisin endale lennupileti Halifaxi ja 31. augustil on minek!

Newfoundlandil paistab minu otsuse kohta oma arvamus olevat. Üheks minu ärasõidu ajendiks oli kindlasti närune ilm ning alates järgmise päeva hommikust on jälle 20 kraadi sooja ja päike paistabJ Üks töökaaslane lubas hakata mind igapäevaselt kiusama ilusa ilma kirjeldustega, et ma ikka oma lahkumise üle piisavalt kahetsust ilmutaksin. Hetkel pole kahetsusest küll veel märkigi, pigem tahaks juba šotlaste provintsi näha.

 

Kuus kuud

Kuus kuud on täis! Täpselt täna sai mul Kanadas kuud kuud täis. Üks töökaaslane märkis selle peale süüdimatult, et mul on siis veel mõned kuud Kanadas olemist alles jäänud. No halloo, miski ei ole tõest kaugemal, sest minu meelest on mul hoopis pool aega veel ees.

Jälle kord ilma teemat üles võttes tundub, et kodumaa on mingil salapärasel moel hoolitsenud selle eest, et Kanada vähemalt ilma poolest mind ära võluda ei saaks. Nii nagu Torontos kurdeti erakordselt kehva kevade üle, siis nii on see ka Newfoundlandi selleaastase suvega. Täna kuulsin väidet, et viimase 60 päeva jooksul on olnud ainult 7 täiesti päikesepaistelist päeva ja see on isegi selle jumalast hüljatud koha kohta kriminaalselt vähe.

Ideeline segadus on mind viimasel ajal pannud juurdlema märkide üle. Kuna ma pole endiselt südaööl kohaliku jumala kõuehäälse ilmutuse peale üles ärganud, siis tuleb otsida veidi varjatumaid märke. Olen viimasel ajal mõtliku/mõttelageda näoga Kanada kaarti uurinud ja selgub, et mingid Korduma Kippuvad Kohad hakkavad vaikselt pinnale ujuma. Mingid kohad tunduvad pealiskaudsel vaatlemisel väga põnevad olevat ja äkitselt hakkavad erinevad inimesed just neidsamu kohti oma jutus mainima…

Täna oli igatahes eriline päev. Mitte ilma poolest, sest endiselt on 10 kraadi sooja ja sajab vihma, paksust udust rääkimata. Kõik see aga ei loe, sest käisin täna ekskursioonil. Hosteli omanik oli mulle juba mõnda aega tagasi tasuta ekskursiooni lubanud, aga kuna viimasel ajal on hostel tipphooaja tõttu hullumaja filiaali meenutanud, siis hakkasin juba vaikselt kaotama igasugust lootust, et ma üldse kunagi sinna jõuan.

Aga jõudsin, vaatasime uuesti üle St John`si vaatamisväärsused ning võisin ennast õnnitleda, sest tundub, et kõik vajalik oli mul juba varem nähtud. Ekskursiooni suurim tõmbenumber minu jaoks oli hoopis laevareis, idee järgi vaalade vaatlemise reis.  Vaalad olid aga olukorda adekvaatselt hinnanud ja ei kavatsenudki ennast sellise ilmaga näole anda. See-eest olid lunnid kohal, sõitsime laevaga mööda täpselt sellisest saarest, mis sobiks Kunksmoorile elukohaks, ja mis lausa kihas lunnidest. Ühtlasi mainin kohe ära, et ühtegi pilti ma laevareisi jooksul ei teinud, udu muutis sellesuunalised pingutused juba eos mõttetuks.

Küll aga on olen üdini rahul sellega, et ekskursiooni lõpus käisime ära sellises kohas nagu Cape Spear. Cape Spear on Põhja-Ameerika kõige idapoolsem tipp ning vaade sealt oli… noh, seda ei olnudkiJ Seetõttu osutus kõige praktilisemaks teha pilti sildist, mis oli sobivalt eredates toonides, nii et siit ta tuleb.

Töökaaslane Ryan kirjeldas mulle elavalt ja muljetavaldava põhjalikkusega seda, kui vapustav see vaade ikka ilusa ilmaga on. Lõpuks jõudsime aga ühisele arvamusele, et paduudune ilm ongi see tõeline Newfoundland. Näiteks Ryan isegi oli samas kohas neljandat korda ning ainult ühel eelmistest kordadest oli ta üldse mingit vaadet näinudJ

Teine pilt on ühest lahedast autost, millest ma juhtusin mööda minema. Autoakendest sisse piiludes paistis seal olevat kogu elamine, isegi kiisu ja kutsu trampisid reipalt ringi.  

Nüüdseks hakkab mulle tunduma, et selle kohaga seondubki kindel muster. Kõigepealt ei saa ei kanadalased ega kohalikud (ja kohalikud ei ole endiselt kanadalased, kaugel sellest) aru sellest, miks ma ometi Newfoundlandile tulin. Kui selles küsimuses on selgus majas, siis järgmisena ei saa nad aru, miks ma ei taha siia igaveseks elama jääda. Sellel viimasel küsimusel paistab isegi mõte sees olevat, sest kohtasin järjekordselt ühte tüdrukut, kes tuli siia Working Holiday viisaga ning ei plaani siit kunagi lahkuda. Nii et aina rohkem tundub huvi selle koha vastu diagnoosina: see haigus ei ole kuigi sage, aga kui see juba esineb, siis on see progresseeruv ja ravimatu.

Kanada on aga suur ja lai ning minu pähe mahub päris mitu saart, isegi poolsaartel on seal oma koht. Nii et eks aeg näitab, millal ja mis tulemuse need mõtted annavad. Kuus kuud on ju veel eesJ 

     

Ideeline segadus

Selge on see, et miski pole selgeJ Tundub, et mind on tabanud ideeline segadus. Kuna mu praeguse elukoha üüriaeg saab augusti lõpuga läbi, siis ei õnnestu mul kuidagi endale praeguses pesas juuri alla kasvatada. Siit hargneb aga rida küsimusi: kas jääda St John`si või kolida kuhugi mujale Newfoundlandil? Või minna hoopis augusti lõpus Nova Scotiasse? 

Kogu asjale lisab vürtsi asjaolu, et St John`s on ülikoolilinn ja üliõpilased hakkavad varsti linna tagasi tulema, mistõttu käib hetkel aktiivne sebimine üüripindade leidmise nimel.Olen oma plaane kaalunud nii ja naapidi ning oodanud, et mu sisetunne miskit ütleks. Aga sisetunne ei paista antud küsimuses mingit seisukohta omavat ja on vait kut sukk. Tuleb tunnistada, et sedalaadi ideeline segadus on ühtaegu nii frustreeriv kui lahe. Harjumatu on see aga kindlasti, sest kui tihti tuleb ikka ette olukorda, kus pole õrna aimugi, kus ma järgmisel kuul elan?

Minul mitte ülemäära tihti, samas olen viimasel ajal kohanud inimesi, kelle jaoks pole selles midagi erakorralist. Näiteks töötab hostelis oma ööbimiskulude katmiseks üks noormees, kes hääletas Torontost Newfoundlandile. Olles restoranis töötamise kogemusega sai ta kohale jõudes kohe ühes kohalikus söögikohas tööd. Töökoht talle aga ei sobinud ja nii tuli ta nädala pärast töölt ära. Nüüd veedab ta aega hostelis ja mingil hetkel plaanib ta uuesti hääletades saarelt lahkuda. Kuhu, pole tal õrna aimugi. Ühe korra ta juba võttis kogu oma maise vara selga ja hakkas mööda matkarada astuma, aga tundub, et ta ülehindas oma füüsilist vormi, sest nüüd on ta jälle hostelis tagasiJ Lisaks on mul uus majakaaslane, kes müüs kolm kuud tagasi Albertas oma maja ja kogu vara maha.Ta jättis alles ainult oma auto ja tema ainukeseks plaaniks on reisida mööda Kanadat niikaua kuni raha otsa saab. Tema ametit kuuldes tabas mind tõeline üllatus, sest ta on elukutselt  raamatupidaja.

Muidu edeneb suvi St John`sis hoogsalt. Suve moodi aastaaega on siin ju ainult kaks kuud ja siis võetakse sellest viimast. St John`s on muuhulgas tuntud ka linnana, kus on kõige rohkem joomakohti ruutmeetri kohta. Kogu selle alkoholi epitsenter on koondunud George Streetile ja eelmine nädal möödus George Streeti festivali tähe all. Hosteli jaoks kujunes see parajaks peavaluks, sest alkoholilehk pani juba hosteli uksest sisse astudes tagasi põrkuma ning kogu hoonest sai kohalik õllepudelite ladu… Lisaks juhtus ka igasugu muid koledusi, mis pärast puhastamist vajasid. Seetõttu oli puhas õnn, et mul õnnestus neist kõigist ainult kuulda ja neid mitte oma silmaga nähaJ

Tänasest algas iga-aastane folgifestival, mis minus hoopis soojemaid tundeid tekitab. Õnnekombel toimub see pargis, mis on peaaegu üle tänava ja nii kostab muusika päris hästi ka ilma piletiraha maksmata minu tuppa ära. Idee poolest oli mul isegi plaanis piletiraha maksta, aga ilm on järjekordselt õela vembu visanud, nii et see plaan võib sõna otseses mõttes vett vedama minna. Tundub nagu oleks sügis ootamatult kätte jõudnud, sest mitmendat päeva ladistab vihma ja sooja on 11 kraadiL  Udu on ka tagasi ja sellega koos ka udupasunate rahustav undamine. Tundub, et mis puudutab helisid, siis just udupasuna hääl jääb mulle St John`si meenutama.        

Oma tuba

Mul on nüüd oma tuba! Tavaolukorras ei pruugi see kuigi revolutsiooniliselt kõlada, aga peale hostelis elamist tundub see taevalik. Lisaks jalutan ma kodust tööle täpselt neli minutit, mis pole just ülemäära pikk aeg. Saan siin toas elada kuni augusti lõpuni ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Kuna St John`sis on ülikool ja linna elanike arv on viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud, siis on selles linnas üüritubade leidmine paras katsumus. Majanaabrid on toredad ning esimest korda elus on kaks neist pika sabaga. Julial on nimelt kaks rotti ja kui välja jätta nende jõleda väljanägemisega sabad, siis on nad päris vahvad. 

Suvi on Newfoundlandil lühike ja sinna sisse mahub uskumatult palju erinevaid kultuurisündmusi. Õnneks kuulub nende hulka ka tasuta kino vabas õhus. Nii on igal esmaspäeval võimalik linna peatänaval vaadata kohalike filmitegijate loomingut. Sellenädalase filmi pealkirjaks oli “Vihm ja udu”. Filmis uuriti huvitavat fenomeni, mis puudutab mitmeid kohalikke inimesi. St John`s on tõesti Kanada vihma ja udu pealinn ning kogu saar asub omamoodi maailma lõpus. Seetõttu on unistavad paljud kohalikud üles kasvades sellest, kuidas siit pärapõrgust võimalikult kiiresti minema saada. Ja nii nad lähevadki ära, aga selles paigas on midagi sellist, et lõpuks tulevad nad ikkagi tagasi. Iroonilise püändi lisas kogu üritusele muidugi asjaolu, et terve esmaspäeva oli olnud  ideaalselt ilus ilm, aga otse loomulikult hakkas poole filmi pealt sadamaJ

Asukohast sõltumata tundub mu nimi huvitavaid reaktsioone tekitavat. Näiteks hüüab

mu ülemus mind järjekindlalt Tuuiks. Teda on selles osas mitu korda parandatud, aga kasu ei miskit, ikka olen tema jaoks Tuui. Üks teine inimene, keda mõned nädalad tagasi kohtasin, oli mu nime aga hoopis ära unustanud ja arvas, et mu nimi võiks olla KatrinaJ 

Minu viimase aja teeneks on see, et päris mitu inimest teavad nüüd seda, kus Eesti asub. Samas on väga mitu korda küsitud seda, mis keelt Eestis räägitakse. Vot sellest ma küll aru ei saa, sest kui on juba olemas Eesti riik, siis miks peaks eesti keele olemasolu nii suurt hämmingut tekitama? Eriliselt kole oli sealjuures üks arvamus, mille kohaselt me räägime kindlasti vene keelt… Stereotüüpe on muidugi teisigi. Ettekujutusele, et Eestis juuakse palju viina, ei saa kahjuks ka parema tahtmise juures vastu vaielda. Küll aga pole ma täheldanud seda, et Eestis säilitatakse toitu viina seesJ

Olen ka ühe kokandusliku elamuse võrra rikkam. Läksin sööma ühte kohalikku sööklasse ja seal pakuti praetud turska. Tursk oli kusjuures imehea maitsega, nii et minust hakkab vaikselt kohalik saama. Või siis mitte, sest värske salati asemel pakuti keedetud porgandeid ja kaalikaid, mida ma südamest jälestan. Samas saan sellest valikust aru, sest see kaljune saar ei ole just põllumajanduslik paradiis ja nii ei ole värske roheline kraam kunagi kohalike menüüsse kuulunud.

Hostelis on endiselt tipphooaeg ja ajuti meenutab see kõik oma kaootilisuses Fawlty Towersit. Näiteks olevat ühel hommikul tänava poole avaneva akna küljes rippunud meeste aluspüksid. Järgmine päev jäi viimaseks ühele hosteli voodile. Hostelis ööbis üks paar ja voodi katkimineku põhjus oli üpris proosaline. Mõlemad abikaasad olid nii volüümikad, et voodi ei pidanud sellele kõigele lihtsalt vastu...

Eriliselt värvikaid olukordi tekitab aga hosteli omanik, kes võtab telefoni teel reipalt vastu kõikvõimalikke broneeringuid, omamata vähimatki aimu, kas hostelis ka vabu kohti on. Lahke mehena lubab ta sealjuures koos reisivatele inimestele samasse tuppa paigutamist. Nii ongi igapäevaseks rituaaliks kujunenud ringmäng, mille käigus olemasolevad külalised on sunnitud ühest toast teise kolima ja kus niigi täis tubadesse tuleb lisavoodeid panna. Seetõttu õnnestus mul kahe nädala jooksul viis korda tuba vahetada ja arvatavasti ei ole ma mitte rekordiomanikJ