Tegin täna kokkuvõtte ja jõudsin järeldusele, et Kanadas oleku ajal olen ma tehnikapoodides käinud rohkem kui Eestis terve viisaastaku jooksul kokku. Olles just läbinud adapteri ja võrgujuhtme kadalipu avastasin oma ahastuseks, et mul on lisaks vaja ka transformaatorit. Või mis ma nüüd ise avastasin, ma kaeblesin just oma adapteri ostmise vajaduse üle, kui üks kohalik tuttav lahkelt märkis, et igasugu teiste elektriliste asjanduste jaoks on vaja ka transformaatorit... Venna on endiselt selliste küsimuste osas esmaklassiline päästeingel ja minu kurvastuseks kinnitas neid sõnu. Aga mul oli kindel plaan tulevikus oma epilaatorit kasutada, mis ma temast siis muidu nii kaugele kaasa vedasin. Ja siis see kõik siis algaski.
Mõtlesin alguses reipalt, et mis selle julla leidmine ka ära ei ole, Toronto on ju Kanada New York, kust on soovi korral võimalik leida mida iganes Aga mis sa kostad: esimese kolme tehnikapoodi müüjad väitsid nagu ühest suust, et seda jullat pole üheski Kanada poes olemas ja üks neist soovitas kohe endale uue epilaatori osta. Kesklinna suurimas tehnikapoes oli mul veidigi rohkem õnne, sest suure tuhnimise peale leitigi mulle üks õige julla, mis aga maksis 40 dollarit...
Mul polnud aga mingit tahtmist kellelegi tervelt 40 dollarit ära anda, mistõttu ma veetsin mõned pingelised tunnid arvuti taga ja leidsin netist ühe poe, kus vähemalt pealtnäha oli vajalik julla olemas. Hinnaks oli sellele märgitud 15 dollarit, mis oli juba palju parem ja alla mille vist nagunii miskit ei saa. Kõikide selliste asjade juures on aga väike konks ja seekord ilmutas konks ennast selliselt, et leitud pood asus enam-vähem maailma lõpus... Teadaolevalt leidub küll ka kaardistatud tsivilatsiooni sellest kaugemal, aga minu seniste jalgsirännakute raadiusest jäi see küll lootusetult välja.
Samas, nüüd oli juba hilja alla anda ning nii avaneski mul suurepärane võimalus näha ära selline Toronto piirkond nagu Little India. Kohalejõudmist oli raske maha magada, sest esimese märgina jõudis tänavaäärsetest poodidest ninna terav vürtsilõhn. Ringi vaadates tundus, et keegi oleks nagu talvisele mustvalgele ekraanipildile äkitselt värvid peale keeranud. Poeaknad olid tihedalt täis topitud nii eredavärvilisi riideid ja sädelevad ehteid, et kõik mulle teadaolevad harakad oleksid rõõmust kiljatanud ning järgmiseks ööpäevaks jahile siirdunud...
See kõik tekitas minus aga veidi hämmeldust, sest kuidas nüüd öelda - see ei tundunud just olevat selline piirkond, kust võiks leida hästivarustatud tehnikapoe. Poe asukoha leidsin ma küll üsna varsti üles ja ukse peal olev silt väitis, et müüja on viie minuti pärast tagasi. Jäin siis vaguralt ootama, aga mõne aja pärast selgus, et see "viis minutit" oli vist küll pigem metafoor, sest välja ei ilmunud kedagi.
Naabruses asus aga üks india toidupood ja sealt paiskus välja sellist vürtsilõhna, et üsna väikesse poeruumi sisenedes võttis see silmist vee välja... Ringi vaadates otsustasin, et tühja sellest kellaajast, sest sellisesse kohta sattudes tuleb oma espitsiooni täie tõsidusega suhtuda. Niisiis nuhkisin läbi kõik riiulid ja avastasin uskumatult palju erinevaid maitseaineid, millest mitmed olid ikka päris harjumatu lõhnaga. Erilist hämmingut tekitas minus aga pikk riiul, mis oli idee järgi ühe jänise unistus. Pikas riiulis olid järjest kotid läätsede, ubade ja igas mõõdus teraliste asjandustega, aga kõigil nii võõrad nimed, et ma ei oskaks nendega miskit peale hakata. No igatahes, selge on see, et üks õige india köögi huviline oleks pidanud sellst poest väljudes oma ostude äravedamiseks kelleltki käru laenama...
Kogu selle uurimisretke jooksul oli tehnikapoe uks lahti tehtud ja astusin sisse ühte tuppa, mis oleks kõik korralikud kontrollifriigid minestama pannud. Jäi mulje, et igas mõõdus tehnikavidinatega kaetud toast on hiljuti üle käinud üks suuremat sorti tornaado... Hetkeks tundus, et see kaose pesa on tühi, aga siis ilmus leti tagant nähtavale üks eakas turbanit kandev india mees ning rääkisin talle oma mure ära. Onu teatas rõõmsalt, et tal on küll selline transformaator olemas, andku ma aga oma epilaator talle ja siis koos vaatame, kas see ka toimib. Ja nii siis juhtuski, et ühel ilusal päikeselisel pärastlõunal õnnestus mul koos ühe vana india mehega transformaatori ja epilaatori kooskõla testida:) Olukord oli kergelt koomiline, aga õnneks saime rõõmsalt nentida, et kõik funkab. Onu teatas uhkelt, et see töötab mul igavesti ja võin selle surres oma lastele pärandada:) Ning kui julla hinda küsisin, siis teatas ta muretult, et tal arvuti täna ei tööta, aga ta arvab, et see võiks maksta näiteks 12 dollarit. Nii et kokkuvõttes olin eriti rõõmus: sain oma tüütu missiooni edukalt lõppenuks lugeda ja lisaks olin just trammiraha kokku hoidnud. Selle kirjeldusega loodan, et vähemalt tehnikavidinate osas on mu katsumused läbi...
Muide, mis puudutab asjalikke toimetusi, siis on ka selles osas väikest laadi arenguid. Olen mõnes mõttes ajutiselt naasnud oma juurte juurde (üks mu esimesi ameteid oli nimelt raamatukoguhoidja oma), sest tegelen loodava välis-eesti muuseumi raamatute inventuuriga. Kuna ma olen endiselt paadunud raamatusõber, siis teeb selline võimalus mulle suurt heameelt. Lisaks on sellel ettevõtmisel igati auväärne missioon, mis mõjub samuti minu jaoks motiveerivalt.
Mis aga puudutab edasisi plaane, siis kuuldavasti on suved Torontos väga niisked ja palavad, nii et olen siin kõigile teatanud, et lähen suveks Newfoundlandile. Ja kui selgub, et tööpuuduse tõttu ma seal elada ei saa, siis üritan ennast mõnes mereäärses provintsis sisse seada. Inimesed väidavad küll ühest suust, et kõikidel saartel on igav ja seal ei toimu miskit, mistõttu nad ei saa üldse aru, miks ma küll sinna minna tahan. Aga minu poolest olgu seal kuitahes igav, peaasi, et ma saaks lõpuks ometi saarel elamise ära proovida. Toronto pidigi ju olema kiirustavate ja stressavate inimeste kogunemispunkt Kanadas, mistõttu tahaksin juba üldpildi mõttes näha ka teistsuguseid kohti.
No comments:
Post a Comment