Suveaeg

Suveaeg on käes. Seda paraku mitte nähtaval moel, aga täna öösel toimus Kanadas üleminek suveajale.  Aegamööda olen ma aina rohkem avastanud neid asju, mille osas ma olen lähtunud vaikivast eeldusest, et nii nagu on Eestis, on ka mujal. Kusjuures ka suveajale ülemineku ajastus (kui suveaega üldse rakendatakse) on minu jaoks pealtnäha selline asi, mille osas ei tundu riikidevahelised erinevused kuigi loogilised.

Seetõttu jäigi minu jaoks üsna hämaraks see, miks räägiti juba nädala keskel raadios ülima põhjalikkusega sellest, kui keeruline on ikka Toronto vana raekoja kellaosutite nihutamine. Mingeid erilisi järeldusi ma sellest jutust ei teha ei osanudki, aga õnneks on mu korterinaabrid kohalike kommetega rohkem kursis. Nii selguski täna hommikul, et oleme sel nädalavahetusel ühest tunnist ilma jäänud. Korterinaabritest üliõpilased paistsid selle teadmise peale näost veel hallimaks minevat, aga mul tahtis suu vägisi kõrvadega kokku saada. Nagu ka kodus, ei suutnud ma siingi kuidagi kellakeeramist ära oodata ja nüüd siis selline ootamatu  kingitus. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et kui torman tööpäeva õhtuti kell pudrukuulina 17 arhiivist välja, siis on pimedani lausa mitu tundi aega.

Olles niisiis uue ajaga harjunud ei jäänudki ma tänasele üritusele tund aega hiljaks. Nimelt toimus täna Tartu College`is emakeelepäeva tähistamine. Õige päev on vist homme, nii et soovin kõigile head emakeelepäeva:) Kohaliku ürituse täpsemaks teemaks oli Villem Reimani 150. sünniaastapäeva tähistamine. Kui minult enne üritust küsiti, et kas ma tean, kes oli Villem Reiman, siis vastasin kiiresti jaatavalt. Aga vastuse kiirusest võis ilmselt aimata, et see vastus oli pigem õige, mitte aus, sest ega ma nüüd üleliia palju ei teadnud küll... Nüüd tean oluliselt rohkem ja kui nüüd väga ulakas olla, siis tekkis mul peale tänaste vägagi paeluvate loengute kuulamist ikkagi eelkõige see küsimus, et miks ometi ta küll nii aktiivne karskusliikumise tegelane oli?

No igatahes on vahva, et Torontos selliseid üritusi toimub ja et neil ka osalejaid on. Täna oli tegelikult osalejaid lausa niipalju, et korraldajad pidid kaks rida toole juurde tooma, mida ei juhtu kuuldavasti kuigi tihti. Meie kui Eestist pärit ühikaelanikud saime aga oma panuse anda sellel moel, et tänu meile neljale langes märgatavalt osalejate keskmine vanus:)

Ahjaa, eile nägin ka kohaliku kodulooma ära. Ühikas pesitsevateks koduloomadeks on hiired, kellest olin siiamaani ainult linnalegende kuulnud. Pühendasin eilse päeva unele ja raamatutele ning kui olin mõnda aega vaikselt lugenud, siis hakkas nurgast kostma reetlikku krõbinat. Krõbistamisega aga asi ei piirdunud, sest mõne aja pärast tuiskas pealtnäha seina seest välja väike hiir. Hiir küttis täiskiirusega teise seinani, tegi seal elegantse täispöörde ja põrutas tuldud teed tagasi.

Kunagi nabisime vennaga maal kinni ühe hiire, kelle ajutiseks vangikongiks sai kolmeliitrine purk ja kelle nimeks panime Billy. Kohalik hiir ei lasknud ennast nii kaua imetleda, et ma oleksin jõudnud talle nime panna, aga ükski loom ei saa ju nimetu olla, nii et küll ma selles osas pikapeale midagi välja mõtlen. Tõele au andes tegin ma küll kohalikule keemiatudengile ettepaneku see hiir ära mürgitada, aga millegipärast on mul tunne, et see üritus on juba ette nurjumisele määratud...