Koopaämblik õues

Niisiis, arst väitis, et kõik nähtavad ja nähtamatud kukkumise tagajärjed paranevad 5-7 päevaga ära. Paranesid need jah… Homme on kukkumisest kaks nädalat möödas ja paranemine jätkub endiselt. Tegelikult oli selle nädala alguseks mu väljanägemine nii palju paranenud küll, et inimesed mind nähes enam ei võpataJ Nii ongi võimalik võrrelda koopaämblikuna veedetud nädalat ja nn normaalset nädalat.

Sest mismoodi ma ka eelmist nädalat meenutada ei üritaks, siis ainukeseks muutuvaks teguriks oli parema silma ümber toimuv värvide mäng. Et siis mulle meeldivad kirevad lauvärvid küll, aga nii palju ererohelist ja lillat pole mul seni veel õnnestunud kokku sobitadaJ Nädavahetus läks samas joones ja õelalt soovisin selleks võimalikult kehva ilma. Ilmataat suhtus mu palvesse täie tõsidusega, aga kui pühapäeval hakkas lund sadama, siis see oli isegi minu jaoks veidi liiast…

Selle kõigega võrreldes on see nädal ikka erakordselt mõnus olnudJ Tuules lendlevad kilekotid näevad välja imeliselt poeetilised ning Korea linnaosa vürtsikad aroomid tunduvad eriliselt eksootilistena. Eriti vahva on seda kõike ka üsna teravalt näha. Kiire käik prillipoodi aitas mul lahti saada purunenud prilliklaasist ning kuna teine klaas on seni alles, siis kasutan rõõmuga olemasoleva prilliklaasi teeneid edasi. Igavesti muidugi niimoodi ringi trampida ei saa, aga sellest on uute prillide saamiseni palju abi.

Selleks nädalaks oli mul aga pikalt ette planeeritud Niagara joa külastus. Ended ei olnud just paljulubavad, sest ilmateade lubas vihma ja temperatuur ei ähvardanud ka ülekuumenemisega (3 kraadi). Nüüdseks olen ma aru saanud, et Kanada ilmateade eksib oluliselt vähem, kui loota võiks.

See kõik oli aga pisiasi, sest ma sain ju lõpuks ometi õue ja lausa linnast välja! Bussiga Niagara poole sõites hakkasin automaatselt oma prille kohendama, sest ma nägin viinamarjakasvatusi. Just nimelt mitmuses ja uskumatult suurel pindalal. Olles just lõpetanud antibiootikumidieedi tekitas see loomulikult igasugu mõttemõlgutusi teemal “viinamarjadieet”J

Niagara juga ise oli suur küll. Kui veel juurde lisada joa kohal tiirlev linnuparv, siis oli pilt nagu Hitchcocki filmisJ Kuigi ausalt öeldes ei tekitanud see päris loodetud muljet. Võibolla oli asi sombuses ja vihmases ilmas, võibolla selles, et vaadates ei taju ikkagi selle võimsust vms. Hetkel ei ole veel turismihooaeg alanud, nii et kahjuks ei liigu ka see pisike laev, mille abil saaks seda looduse imet lähemalt uurima minna. Seda kõike arvestades veeretan peas mõtet, et äkki peaks mais ikkagi teisele katsele minema…

Joa osas olid mul ootused olemas, aga suurima üllatuse pakkus mulle aga kõik see, mis seda loodusimet ümbritses. Juba ametliku liinibussi juht teatas, et lõpp-peatus on kohalik kasiinoJ Ja tõesti-tõesti, joa läheduses oligi hiiglaslik kasiino, õieti lausa mitu tükki. Lisaks siis veel vahakujude muuseum, kõiksugu laste kollitamise ja ujutamise kohad ning kõige tipuks järjekordne Dracula loss. Transilvaanias õnnestus vähemalt kolme Dracula lossi näha ja nüüd siis on nimekiri täienenud. Kohalikud olid sealjuures ilmutanud oma tavapärast pragmaatilisust ning seetõttu jagas Dracula oma lossi hoonet Burger KingigaJ Tagantjärgi olen aru saanud, et  ümbritsev linnake ongi väike Las Vegas. Omapärane kombinatsioon igatahes…

Turismilõks oli tekkinud päris joa kõrvale ja ajalooline linnakeskus (koos bussijaamaga) asus sealt mitme kilomeetri kaugusel. Nii kõmpisingi ma bussi oodates mööda väikelinna, mis oli teisipäeva õhtul kell seitse täiesti välja surnud. Omamoodi päris kõhe kogemus, nagu oleks Palle üksinda maailmas vms. Homme lõhnab aga vägagi uue väikelinna järgi ja lisaks avaneb ka hea võimalus Kanada kunstiga tutvust uuendada. Seega soovin ilusat pühade jätkuJ

Juhtub igasugu hooletusi

Vahepeal on siin tõesti olnud väike vaikus. Kõigepealt oli selle ajendiks asjaolu, et miskit põrutavat ei olnud juhtunud, mille peale see põrutav osa muidugi ka juhtus. Lugu oli ise selline, et kõmpisin laupäeva pärastlõunal rõõmsalt mööda tänavat, komistasin ja järgmise asjana sai mu nägu asfaldiga kokku.

Ma tean, et see kõlab uskumatult, sest pole just kuulda olnud, et seda eriti tihti inimestega juhtuks. Omamoodi on isegi koomiline, et mul õnnestus terve libeda talve korduvalt napilt püsti jääda ja nüüd siis panin oma põse vastu kuiva asfaltiJ Kokkupõrke tulemuseks olid sinine silm ning paistes mokk, aga kuna silmad, hambad ja jäsemed on kõik alles, siis oli kokkuvõttes tegemist õnneliku õnnetusega.

Tänu sellele vahejuhtumile olen siis nüüdseks kokku puutunud ka kohaliku meditsiinisüsteemiga. Kuna esmapilgul ei paistnud asi kuigi tõsine, siis ei tormanud ma ka samal päeval ummisjalu haiglasse, aga täna tuli ikka tee arsti juurde ette võtta. No et kui ühe silma vaateväli jääb ikka ebameeldivalt väikeseks ja paistes moka tõttu on ainsaks manustatavaks toiduks püreesupp, siis nii ei saa ju rallit sõita.

Nii mul õnnestuski näha arsti, kes ei sarnanenud sugugi tavalise meditsiinitöötajaga. Arst kandis nimelt teksapükse, dressipluusi ja peas oli uljalt nokamütsJ Ühtlasi tahtis ta küsitlemise käigus teada, kas ma olin kukkumise hetkel purjus. No ei olnud, päriselt ka, kuigi see oleks kogu selle loo selgituseks sobinud küll. Igatahes sain infektsiooni diagnoosi ja krõbistan nüüd rõõmsalt antibiootikume.

Kogu selle asja juures käib mulle aga kõige rohkem pinda see, et täna on väljas 22 kraadi sooja! Mõelge, see on ju Eesti suvi ja mina pean nüüd koopaämblikku mängima, et inimesi mitte ära hirmutada. Seda enam, et apteegi farmatseut ütles mulle rõõmsalt, et selliste vigastuste paranemine võtab 5-7 päeva aega. Eino aitäh, tõestiL Samas on ka aknast õue ilus vaadata, isegi kui sellega kaaseb kohutav tuulevihin. Vaatasin huvi pärast järgi ja tegemist on tavalise Toronto päevaga: tuul puhub 18 meetrit sekundis, paiguti ka 20.

Neil hetkedel, kui ma veel ei näinud kahtlaselt Quasimodo moodi välja, sain ma rõõmuga tõdeda, et Torontos isegi kasvab miskit. Kohalikud pole just ülemäära lillekasvatuse usku rahvas, aga mõnes aias on juba päris palju lumikellukesi ja krookuseid näha. Ilusaid lilli tuleb aga hoolikalt plakatite tagant otsida, sest valimised on lähenemas ja kõik aiad on valimisplakateid täis. Nendelt plakatitelt on ka selgelt näha piirkonna elanike päritolu, sest lähiümbruses on konkurentsitult populaarsem Olivia Chow, kellele portugali elanike piirkonnas pakub tihedat konkurentsi Mario Silva. Kuna ma nüüd tõelise kullipilguga õitsvaid lilli otsisin, siis hakkasid silma ka kõikvõimalikud aedadesse püstitatud kujud. Koerad ja kiisud on muidugi sellisel puhul tavalised, aga leidus ka üks pontsakas notsu ja üüratult suur elevantJ

Tegelikult oli  üks tähtis sündmus veel vahepeal. Nimelt sain ma oma elu esimese tšekiJ Vaatasin teist nii- ja teistpidi ning pidin tunnistama, et see nägi üllatavalt ilus välja, värviline ja puha. Kohalikus eesti pangas arvet avades küsiti minu käest, et kas ma tahan ka tšekiraamatut.  Paraku ma ei tahtnud, sest ma sest polnud sellist looma nagu tšekk kunagi varem näinud ja tahtsin seda olukorda võimalikult pikalt sellisena hoidagi. Teller väitis selle peale muiates, et Kanada on korduvalt üritanud oma kodanikke tšekimajandusest võõrutada, aga ilma igasuguse eduta. Nii näiteks ütles mu ülemus, et tema maksab näiteks oma igakuist üüri tšeki abil, sest see ongi ainus moodus, kuidas seda üldse teha saab… No ja nii siis sain minagi tšekkide osas käe valgeks. Ja kuigi pealtnäha oleks ju lihtsam see, kui palk lihtsalt üle kantakse, siis on selle võrra eksootilisem kord kuus tšekiga panka külastadaJ

Vahepeal kasvas ka mu kultuurinälg nii suureks, et käisin kinos. Ja mitte niisama kinos, vaid sellises kinos, mis on juba 100 aastat vana ning Toronto Filmifestivali kõrval teine nn väärtfilmikino. Ühikakaaslased teatasid, et nemad tahavad näha ikka normaalseid, mitte kunstilisi filme, ja olles ära vaadanud Mike Leigh filmi Another Year, saan ma neist täiesti aru. Et film algas nukrusega, vahepeal läks asi üle ängistuseks ja lõppes see pesuehtsa meeleheitega. Aga no vähemalt oli briti film ja juba see on suur asi. Koos kinopiletiga soetasin endale ka pooleaastase liikmekaardi, mistõttu on mul lähikuude jooksul võimalik veel mitu filmi ära vaadata, sealhulgas nn tavakinode hinnast poole odavama hinna eest.

Ahjaa, ühe laheda eestikeelse sõna õppisin ka ära: männimähkuridJ