Talves tagasi

Nüüd on siis jälle talv kätte jõudnud. Talve all mõtlen ma ikka täispaketti: miinuskraadid, lumetuisk ja lõõtsuv tuul. Tegelikult meeldiks mulle oluliselt rohkem see, kui saaksin kirjeldada parkides õitsvaid tulpe jms kevadist idülli, aga miski ei oleks tõest kaugem. Õieti tundub mulle, et nüüd on vist lõpuks kätte jõudnud see hetk, kus Tallinnas on soojem kui siin. Neti järgi on täna Torontos 5 kraadi külma, mis tegelikult tundub inimestele 12 külmakraadina. Kas see ka tõele vastab, ei ole mul õrna aimugi, aga vaadates õuest tulnud inimeste lillakat näovärvi, pole mul ka mingit kavatsust seda omal nahal järgi uurida.
Et aga vägisi langevat moraali kuidagimoodi jälle üle nulli upitada, otsustasin vahelduseks tegeleda kevadiste väljasõitude planeerimisega. See tegevus osutus minu rõõmuks üle ootuste edukaks, sest väike netis nuuskimine aitas leida võimaluse, mille abil saan vähem kui kolme dollari eest Niagara juga vaatama sõita. Kuna Niagara juga on turistide sihtpunktina kustumatult populaarne, siis oleks mul võimalik sama ettevõtmise eest ka väga mitu raha maksta, mistõttu olen hetkel endaga ülimalt rahul.

Praeguse ilmaga on aga üsna mugav linnas olude paranemist oodata ning siin võib ka üsna kogemata igasugu vaatamisväärsuste otsa koperdada. Pühapäeval sattusin näiteks ringi kõmpides ootamatult Robertson Daviese nimelisse parki. Nii nagu mu ülemus on üleni Haruki Murakami lainel, olen mina endiselt Robertson Daviesest vaimustuses. Ja kui juba Toronto kesklinna lähedal on talle terve lahmakas park pühendatud, siis peab ta ju üks tähtis mees olema:) 

Muidu toimus pühapäeval ühe rootsi tüdruku ärasaatmispidu ning seda brunchi vormis. Nagu siinsele korterile kombeks, kestis üritus üle nelja tunni ning hommikusöögist sai vägisi hiline lõuna. Ürituse käigus ilmnes mul üsna ootamatul kombel võimalus puutuda kokku järjekordsete kultuurierinevustega. Tegemist ei olnud drastiliste maailmavaateliste erinevustega, vaid kogu asi puudutas pannkooke:) Tegin väikeseid pannkooke ning veidral kombel polnud ükski üritusel osaleja (päritolu järgi Saksamaalt, Rootsist ja USA-st) midagi sellist varem näinud. Üks sakslane küsis veel tõsisel ilmel, et kas meil on Eestis nende väikeste pannkookide kohta mingi eraldi nimi. No ma ei tea, vanaema pannkoogid äkki?:) Lõpuks suudeti see ebatavaline kulinaarne nähtus maailma kirevusse ära paigutada sellel teel, et Hollandis pidid ka samasugused väikesed pannkoogid olemas olema.

Killuke kohaliku elu kirevusest jõudis minuni ka esmaspäeva hommikul. Idee järgi on tegemist nädala kõige mustema ajaga ning kui ühika kontoris helises telefon, siis peegeldus administraatori näost vastu süngus. Süngusest sai peagi halvasti varjatud pahurus, kui helistaja ei suutnud kuidagimoodi arusaadavalt selgitada, mida täpselt ta tahta võiks. Ristküsitluse teel selgitati aga aegamööda välja vähemalt inimese nimi, keda küsimus puudutas ning sel hetkel toimus administraatori näoilmes huvitav muutus.

Kui administraator oli toru ära pannud, siis selgus ka selle muutuse põhjus. Helistaja enda nimi jäigi lõpuni saladuseks, aga ta helistas oma sõbra eest, kelle nimi oli Hui. Sellisest nimest piisas, et minu päeva päästa ning kuuldavasti on esinenud ka teisi värvikaid juhtumeid nimede vallas. Üheks markantsemaks oli olnud õnnelik noorpaar, kus mehe nimi oli Hui Tui ja naise nimi Rosa Pang:) Nende puhul tunnistas administraator, et tal ei õnnestunud kuidagi tõsist näoilmet säilitada... Lisaks on ühikas elanud veel Munn Kelvin, Pelle Moos ja terve rodu teisi tegelasi. Arvestades seda, kui rõõmsaks minu nimi mõnikord inimesed muudab, siis on mul pikapeale tekkinud kahtlus, et ju on ka minu nimel mingi kelmikas tähendus, mis minu eest seni varjule jäänud on.

Kulinaarsete kogemuste osas proovisin lõpuks ära sellise Kanada spetsialiteedi nagu poutine. Tegemist on friikartulitega, millele on otsa kuhjatud hunnik maailma kõige venivamat juustu. Kogu see kompott on veel üle valatud pruuni kastmega, mis meenutas oma maitselt veidi pruunistatud jahukastet. Selline kooslus jääb tervislikust toidust muidugi valgusaastate kaugusele ning ausalt öeldes ei oska ma ka selle maitsest miskit arvata. Friikartulid on ju iseenesest söödav kraam ning juustu ma lausa armastan, aga kui need kaks asja kokku panna ja kastmega üle valada, siis oli tulemuseks miskit ebamäärast. Muidugi on võimalik see, et kogu viga oli selles konkreetses söögikohas, nii et järele mõeldes otsustasin sellele leiutisele kunagi veel ühe võimaluse anda.