Kultuurne kolmapäev

Kui kätte jõudis kolmapäev, siis ei olnud mul isegi kahtlusi selle osas, et mida nüüd ette võtta. Royal Ontario Museum jäi ju täitsa pooleli ja mulle ei meeldi lõpetamata asjad... Seekord olin targem: tasuta külastusaeg algas kell 15:30 ja kell 15:35 olin ma innuka näoga kohal. Galopeerisin kohe oma innuiitide juurde ja olen oma otsusega väga rahul, kuna ka väljapaneku lõpp tasus vaatamist. Kui mina varem arvasin, et innuiidid kappasid lihtsalt nahkades ringi, siis miski ei saaks tõest kaugem olla. Tegelikult tundus, et nad nägid oma riiete kaunistamisega vägagi palju vaeva ja kasutasid sealjuures uskumatult kirevat värvipaletti. Mingi muster oli esmapilgul täitsa eesti rahvariide mustri moodi, aga siis selgus, et mustrites oli kajastatud terve mütoloogiline maailm, millest valged inimesed juba omal ajal mõhkugi ei tabanud. Nagu näha, ei ole aeg selles osas valgeid (minu näitel) ka oluliselt sügavamaks muutnud:)

Seni läbitud väljapanekud moodustasid aga ainult ühe korruse viiest ja seekord oli ka aega oma läbitud territooriumi laiendada. Mispeale toimus järsk teemamuutus ning olin äkitselt keset kirjeldamatult suuri dinosauruseid. Royal Ontario Museumi hoone näeb arhitektuuriliselt võhikule välja nii, et tegemist on soliidse vana kivimajaga, kuhu on sisse kukkunud lennuk. Et siis maja sees on miskine hüper-supermoodne  väljapoole punguv juurdeehitus, mis näeb välja nagu lennukitiib. Ja ma mõtlesin enda jaoks välja ka selle mõtte, sest need üüratult suured dinosaurused poleks ilmselt muidu mingi nipiga vanasse majja mahtunud.

Vaatepilt oli igatahes nii mõjuv, et mina küll ei tahaks sinna ruum öösel sattuda. Need elukad nägid täpselt sellised välja, et öösiti tantsivad nad saatanlikke surmatantse... Vanematega koos muuseumisse tulnud lapsed olid muidugi vaimustuses, sest kes see ikka viitsib mingeid kivikilde vahtida, sellised elukad on juba teine tera. Lisaks dinosaurustele oli seal ka igasugu muid elukaid ja minu jaoks oli kõige harivam hetk see, kui vahtisin tõtt grislikaruga. Nüüd ma siis vähemalt tean, et milline see mõmmi välja näeb, kelle eest kõik mind hoiatavad. Hetkel on mul muidugi üsna turvaline olla, peamiseks ohuallikaks pidi ühikas olema hiir, kellega on mul seni rõõm mitte kohtuda...

Lisaks sain lõpuks ometi täpsemat aimu oma tuleviku kohta. Muuseumis oli selline asi nagu eluratas ja demonstreerimaks seda, kui väike osa on kogu maakera kirevusest inimestel, oli ketas esinemissageduse järgi ära jaotatud kõigi nende eluvormide vahel, keda maakeral kohata võib. Konkurentsitult suurima osa moodustasid putukad, aga siis oli veel igasugu loomi ja seeni jne. Ratast sai ka keerutada, et teada saada seda, kelleks või milleks oleks selle keerutaja võinud sündida (või tulevikus sünnib). Idee järgi oli see muidugi mõeldud lastele, aga kiusatus sai minust võitu...

Kusjuures mul läks isegi hästi, ma pääsesin ikka ülinapilt putuka saatusest ja järgmises elus võiks küll loom olla. Võimaluse korral tahaksin ma olla kodukiisu, kellel on hea kodu, ma olen vähemalt sellise soovi Universumile sisse andnud. Igatahes tundub, et Nublu pole ainuke laps, kes armastab muuseumis käia, sest ka see muuseum oli paksult lapsi täis. Mõned neist kippusid küll ka pikapeale ära kustuma, nii et mul õnnestus näha noort ema kahe lapsega, kellest üks oli umbes neljane ja teine kahene. Nelja-aastasel tüdrukul oli igatahes ilmselgelt kork pealt lennanud, sest ta andis parajasti huilates täismõõdulist draamakuninganna etteastet. Piinlikkusest punastav ema üritas teda rahustada, mille peale tüdruku kaheaastane vend tabas ära olukorras peituvad võimalused ja tegi korduvaid sööste erinevates suundades. Ema tormas muidugi selle peale teda kinni nabima, mis muutis publikust ilmajäänud väikese draamakuninganna veel eriti raevukaks:)

Sellega ei olnud aga kultuuriline päev üldse mitte lõppenud, sest üheks Toronto tõmbenumbriks on ka Art Gallery of Ontario. Huvitaval kombel algab sealne iganädalane tasuta külastamisaeg pool tundi peale muuseumi sulgemist. Ei teagi, kas neil kahel asjal on omavahelist seos, aga jala liikudes võimaldab see ideaalselt ühest kohast teise jõuda ja vahepeal ka odavaid hiina nuudleid süüa. Nuudlid olid kusjuures imehead, jälle üks punkt kulinaarsete rännakute plusspoolele. Tegemist oli jälle kord nn söögiplatsiga, kus on järjest erinevad kiirsöögikohad. Arvestades hiina linnaosa lähedust oli seekord rõhk idamaistel söögikohtadel. Kusjuures juba mitmendat korda panen ma tähele, et kui üheks söögikohaks on ka McDonalds, siis on kõige pikem saba ikka just selle juures. Aga miks ometi peaksin ma sööma burksi, kui on nii palju teisi võimalusi, aru ma ei saa...

Kunstigalerii oli jälle kord suur ja võimas ning seekord polnud mul isegi ambitsiooni, et käiks selle kõik läbi. Niisiis keskendusin kohe Kanada kunstile. Jäin oma valikuga väga rahule, sest õnneks on need kunstnikest kollid küll viitsinud oma aega õues veeta ja mööda Kanadat ringi rännata. Ehk siis peaaegu kõik pildid kujutasid Kanada loodust ja tegid seda vägagi ilmekalt. Tuleb ausalt tunnistada, et ma olen kujutava kunsti osas väga nõrk ei oska mingi nipiga teha süvaanalüüsi Kanada kunsti kohta, aga mulle see meeldis. No ja nüüd siis ongi seis selline, et kuigi kolmapäev sisaldas endas kaks tundi muuseumis ja kaks tundi kunstigaleriis, siis nüüd on jälle galerii tuur pooleli...