Niisiis, seni nähtud elusolendite nimekirja võib lisada kaks hüljest. Seekord elaval kujul, millegipärast on mul mitmel korral õnnestunud neid näha väga surnud olekus. Dawn nimetas seda külma ratsionaalsusega populatsiooni kontrolliks ja vihjas, et mõnikord on kohalikud kalamehed sellele veidi kaasa aidanud. Ühel korral olevat selle tegevuse käigus budistliku kloostri mungad sündmuskohale sattunud ja neis ei tekitanud see vaatepilt ülemäära suurt vaimustust.
Tuleb tunnistada, et ka minu tegevuse tulemusena on Cape Bretoni elusolendite arv ühe võrra väiksem. Mul oli nimelt koduloom, pontsakas hiir. Pikapeale muutus ta nii julgeks, et oleks paaril korral äärepealt mulle otsa jooksnud. Dawn kirjeldas elavalt olukorda, kus mul on varsti terve põrand suuremaid ja väiksemaid hiiri täis ning suutis mind ajapikku veenda selles, et mu viimase aja budistlikest meeleoludest hoolimata tuleb käised üles käärida ja hiirest lahti saada.
Seadsingi siis lõksu üles ja minu ehmatuseks oligi ülejärgmisel päeval hiir lõksus. Teatasin alguses Dawnile dramaatiliselt, et mina küll seda hiirt ära visata ei suuda, aga päeva peale tundus kuidagi imelik surnud hiirega kodu jagada. Pealegi hakkasid mulle meenuma mälupildid sellest, et kunagi Luise tänava puumajas elades olin ma korduvalt võimeline oma tegude tagajärgedest vabanema. Seekord oli aga karmatsükkel erakordselt lühike: mu haagissuvila on üsna mereäärse järsaku ääres ja nii tekkis mul kaval mõte hiir lihtsalt üle serva visata. Hiir lendaski elegantse kaarega üle ääre, aga sama tegi ka hiirelõks. Kusjuures lõks lendas oluliselt kaugemale kui hiir:) Kuna tegemist oli Dawni lemmiklõksuga, siis oli selgemast selgem, et lõks tuleb tagasi tuua. Õnneks kasvavad siin järsaku peal puud ja nii ma siis leidsingi ennast puudest kinni hoides mööda järsakut turnimas ja hiirelõksu otsimas...
Cape Bretoni peale mõeldes olen ma korduvalt jõudnud järeldusele, et sellest kohast ei saagi midagi kirjutada, palju mõttekam oleks lihtsalt pilte vaadata:
https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotiaVol2?authuser=0&feat=directlink
Kui ma aga siiski oma mälus sobran, siis võib rõõmuga raporteerida, et vahepealse aja jooksul olen ma jõudumööda matkamas käinud. Jalamehena on see aga üsna aeganõudev ja kui ma viimane kord pidin 20 kilomeetrit koju kõmpima, siis veendusin veelkord selles, et nii ei saa ikka rallit sõita. Minu suureks rõõmuks toodi aga täna lõpuks ometi hosteli rattad hooldusest tagasi ja nüüd on mul ratas! Tegin täna esimese sõidu kohe ära ja noh, mis seal salata, pidin üsna mitu korda rattaga ülesmäge jalutama:) Siiski on rattaga oluliselt reipam edasi liikuda ja kui mul silme ees juba tähekesed tantsima hakkasid, siis oli äraütlemata mõnus oma lemmikkohas vaalavaatlejat mängida. Vaalade arvu ei oska ma isegi mitte arvata, aga veepinnale tõusmas nägin ma neid täpselt kaksteist korda.
Käisime Dawniga vaatamas ka Cape Bretoni kõige põhjapoolsemat tippu, mille nimeks on Meat Cove. Sel nimel pole kuigi romantiline saamislugu, sest vanadel aegadel oli see heaks kohaks, kus laevad said randuda ja meremehed said küttimise tulemusena oma lihavarusid täiendada. Teel Meat Cove`i nägin ma aga oma üllatuseks peaaegu maailma lõpus asuvat suurt toidupoodi, kus müüdi alkoholi (olgu siinkohal öeldud, et Pleasant Bayle kõige lähem alkoholipood asub üle mägede sõites 40 kilomeetri kaugusel Cheticampis ja see on nii mõnegi hostelisse saabunud külalise jaoks ebameeldivaks üllatuseks osutunud). Dawni väitel on alkohol kohalike elanike seas nii populaarne, et alatihti püütakse autodega läbi poe seina sõita, et saaks veidi alkoholi pihta panna. Viimasel ajal on aga sedalaadi ettevõtmised üsna tulutuks osutunud, sest korduvate poe remontide tulemusena on see hoone peaaegu kindluseks muudetud.
Saturday, June 9, 2012
Tuesday, May 22, 2012
Viis põtra ja teised loomad
Niisiis, Kanadas seni nähtud elusolendite nimekirja on lisandunud karu, koolibri, lehm, hobune ja siga (mustavalge kirju notsu, väga eriskummaline).
Põtrade skoor on nüüdseks viis, kusjuures viimast põtra nägin ma peaaegu koduaias. Põder kõmpis ringi teisel pool teed oleva maja aias ning ei olnud seda nägugi, et ta peaks kedagi kartma. Cape Bretonile tulles ei olnud mul kindlat soovi karu näha, sest see tundus lihtsalt liiga ebatõenäoline olevat. Aga ühel päeval leidsin ennast kohaliku restorani akent värvimas ja ühel hetkel öeldi, et teisel pool teed mäenõlval on karu. Ja oligi, hiigelsuur karu oli puu otsas ja pidi kuuldavasti sealt marju otsima. Mis marju ta puu otsast kevadel leida võiks, jäi minu jaoks küll veidi hämaraks.
Hostel asub asulas nimega Pleasant Bay, siin elab umbes sadakond inimest ja ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kas tegemist on küla või linnaga. Hosteli perenaine Dawn on Inglismaalt pärit ja tema väitel tehakse Inglismaal külal ja linnal nii vahet, et linn on asula, milles on kirik. Kanadas on mul aga mõnikord tunne, et kõigepealt ehitatakse kirik, siis veel teinegi ja alles siis asutakse elumajade ehitamise juurde. Nii et siin ei paista see reegel kehtivat.
Pleasant Bay elu keerleb langusti püüdmise ja turismi ümber. Langusti püüdmise hooaeg kestab aga ainult kaks kuud ja see ongi mitmete inimeste jaoks kogu nende aastane tööperiood. Seniste reeglite järgi peavad inimesed töötama vähemalt 14 nädalat järjest ning peale seda makstakse neile töötuskindlustuse raha niikaua, et see võimaldab neil järgmise aastani vastu pidada. Langusti püüdmisega tegelevad inimesed venitavad selle aja tänu hooaja ettevalmistustöödele välja, aga see on ka kõik. Kuuldavasti tahetakse aga tulevikus seda aega 18 nädalani pikendada ja see võib paljude Cape Bretoni perede jaoks tähendada seda, et siit saarelt tuleb ära kolida.
Siinse kalurite eluviisi muudab veidi pikantseks asjaolu, et kuna paljud inimesed on omavahel sugulased, siis on siin äraütlemata palju värvipimedaid inimesi. Ametlikult ei saa aga värvipime inimene kuidagimoodi kaluri tööd teha. Kohalikud ei lase ennast sellest muidugi segada, sest juba nende esiisad teadsid, kus miskit merel asus ja mis värvi ta olema peaks.
Üheks lähedal asuvaks vaatamisväärsuseks on budistlik klooster. Kõlab üsna ebatõenäolise kohana, kas pole? Asukoht on kloostril aga ideaalne, sest kloostrisse viib kitsas kruusatee, mis kohale jõudes lihtsalt ära lõppeb. Klooster ise asub ookeani kaldal ning maja eest avanev vaade on uskumatult ilus. Kloostris elab püsiasukate kõrval ka palju inimesi, kes lähevad sinna teatud ajaks.
Kohal olles järgivad nad loomulikult teatud kindlat eluviisi ja söövad taimetoitu, aga kuna laupäev on neil vaba päev, siis on Dawni sõnul sel päeval üsna tõenäoline, et mitmed neist lähevad kohalikku restorani ja tellivad suurima võimaliku lihakäntsaka. Kloostri elanikel on ka ilus komme: langusti püüdmise hooaja viimasel päeval ostavad nad ühe kalamehe käest ära kogu tema päevasaagi ja lasevad selle merre tagasi. Dawni arvates on see ehe näide sellest, miks on hea olla optimist: vaene langust püütakse kinni ja ta mõtleb, et nüüd on kellad, aga ei, varsti on ta jälle kodus tagasi:)
Põtrade skoor on nüüdseks viis, kusjuures viimast põtra nägin ma peaaegu koduaias. Põder kõmpis ringi teisel pool teed oleva maja aias ning ei olnud seda nägugi, et ta peaks kedagi kartma. Cape Bretonile tulles ei olnud mul kindlat soovi karu näha, sest see tundus lihtsalt liiga ebatõenäoline olevat. Aga ühel päeval leidsin ennast kohaliku restorani akent värvimas ja ühel hetkel öeldi, et teisel pool teed mäenõlval on karu. Ja oligi, hiigelsuur karu oli puu otsas ja pidi kuuldavasti sealt marju otsima. Mis marju ta puu otsast kevadel leida võiks, jäi minu jaoks küll veidi hämaraks.
Hostel asub asulas nimega Pleasant Bay, siin elab umbes sadakond inimest ja ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kas tegemist on küla või linnaga. Hosteli perenaine Dawn on Inglismaalt pärit ja tema väitel tehakse Inglismaal külal ja linnal nii vahet, et linn on asula, milles on kirik. Kanadas on mul aga mõnikord tunne, et kõigepealt ehitatakse kirik, siis veel teinegi ja alles siis asutakse elumajade ehitamise juurde. Nii et siin ei paista see reegel kehtivat.
Pleasant Bay elu keerleb langusti püüdmise ja turismi ümber. Langusti püüdmise hooaeg kestab aga ainult kaks kuud ja see ongi mitmete inimeste jaoks kogu nende aastane tööperiood. Seniste reeglite järgi peavad inimesed töötama vähemalt 14 nädalat järjest ning peale seda makstakse neile töötuskindlustuse raha niikaua, et see võimaldab neil järgmise aastani vastu pidada. Langusti püüdmisega tegelevad inimesed venitavad selle aja tänu hooaja ettevalmistustöödele välja, aga see on ka kõik. Kuuldavasti tahetakse aga tulevikus seda aega 18 nädalani pikendada ja see võib paljude Cape Bretoni perede jaoks tähendada seda, et siit saarelt tuleb ära kolida.
Siinse kalurite eluviisi muudab veidi pikantseks asjaolu, et kuna paljud inimesed on omavahel sugulased, siis on siin äraütlemata palju värvipimedaid inimesi. Ametlikult ei saa aga värvipime inimene kuidagimoodi kaluri tööd teha. Kohalikud ei lase ennast sellest muidugi segada, sest juba nende esiisad teadsid, kus miskit merel asus ja mis värvi ta olema peaks.
Üheks lähedal asuvaks vaatamisväärsuseks on budistlik klooster. Kõlab üsna ebatõenäolise kohana, kas pole? Asukoht on kloostril aga ideaalne, sest kloostrisse viib kitsas kruusatee, mis kohale jõudes lihtsalt ära lõppeb. Klooster ise asub ookeani kaldal ning maja eest avanev vaade on uskumatult ilus. Kloostris elab püsiasukate kõrval ka palju inimesi, kes lähevad sinna teatud ajaks.
Kohal olles järgivad nad loomulikult teatud kindlat eluviisi ja söövad taimetoitu, aga kuna laupäev on neil vaba päev, siis on Dawni sõnul sel päeval üsna tõenäoline, et mitmed neist lähevad kohalikku restorani ja tellivad suurima võimaliku lihakäntsaka. Kloostri elanikel on ka ilus komme: langusti püüdmise hooaja viimasel päeval ostavad nad ühe kalamehe käest ära kogu tema päevasaagi ja lasevad selle merre tagasi. Dawni arvates on see ehe näide sellest, miks on hea olla optimist: vaene langust püütakse kinni ja ta mõtleb, et nüüd on kellad, aga ei, varsti on ta jälle kodus tagasi:)
Wednesday, May 2, 2012
Põdrad! Põdrad!
Vahepeal oli kirjutamispaus. Suuremat sorti paus, sest millegipärast keerab Halifaxi hostelis pesitsemine igasuguse kirjutamise soolika umbsõlme. Kui aga vahepealsest ajast lühikokkuvõte teha, siis peale Newfoundlandilt naasmist elasin ma peaaegu kaks kuud vanas heas Halifaxi hostelis. Üheks hostelisse naasmise ajendiks oli asjaolu, et Anita läks märtsi lõpus tagasi Iirimaale ja ma tahtsin kindlasti teda enne tema äraminekut näha. No ja mis seal salata, kogu Kanadas olemise aja jooksul on Halifaxi hostel kõige rohkem kodu moodi kohaks saanud.
Hoopis olulisemaks põhjus oli aga see, et kui olin veebruaris oma turistiviisa kätte saanud, siis kutsuti mind Cape Bretoni saarel asuvasse Cabot Traili hostelisse vabatahtlikuna tööle. Seesama hostel tundus mulle sügisel täieliku paradiisina, kui sain Halifaxi hullusest mõneks päevaks imeilusa looduse keskele. Seega ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui selgus, et saan siin oma kevade ja suve veeta. Kogu asja muutis aga keerulisemaks asjaolu, et väikestele hostelitele omaselt ei ole see hostel mitte aastaringselt avatud, vaid hooaeg algab siin alles maikuust. Seetõttu tunduski kõige lihtsam vahepealne aeg Halifaxis veeta.
Linnas olles mõlgutasin nukralt mõtteid sellel teemal, et kuigi ma kunagi lubasin isale, et tulen Kanadasse põdrakarjuseks, siis senimaani olin ma peamiselt oravaid näinud... Kevadise seisuga olin ma kaks korda Newfoundlandil elanud ja eelmisel sügisel ka Cape Bretonit külastanud, aga põtrade nägemise skoor oli ümmargune null. Vedasin Shane`iga pudeli veini peale kihla, et ma ei näegi Kanadas ühtegi põtra ja lootsin, et vein ravib veidigi mu kurvastust. Lõpuks ometi sai mu pikk ootamise aeg läbi ja asusime pühapäeval Dawniga Halifaxist teele. Halifaxist Cabot Traili hostelisse sõit võtab kuus tundi aega, sama palju kui võtaks aega lend Halifaxist Londonisse... Võiks ju arvata, et nii pika sõidu peale tahaks ainult magada, aga miski ei ole tõesti kaugemal, sest loodus on siin vapustavalt kaunis. Vahtisin rõõmsalt ringi ja mingil hetkel vajus mu suu hämmastusest lahti, sest ma nägin PÕTRA! Tegelikult lausa kahte põtra, mõlemat üsna hosteli lähedal. Võrdlemisi piinlik oli tunnistada, et ma kaotasin põdra nägemise kihlveo veel enne kohalejõudmist, aga minu rõõmu see ei tumestanud:)
Nüüdseks olen ma mõned päevad kohapeal olnud ja mu uus elu tundub olevat Halifaxis elamise täielik vastand. Halifaxis pidin ma viimase paari nädala jooksul oma tuba jagama viie tüdrukuga, aga siin on mul lausa privaatne residents:) Tõtt öelda on tegemist küll haagissuvilaga, aga suur punane silt ukse peal ütleb, et see on privaatne elukoht.
Täna hommikul tuli mul oma lossist küll üsna varakult lahkuda. Kohaliku küla jaoks on tegemist aasta kõige tähtsama päevaga, sest täna avati ametlikult langusti püüdmise hooaeg. Praktikas tähendas see seda, et kõik kalalaevad olid võrke täis laotud ja täpselt kell 6 hommikul sõitsid nad esimest korda merele, et püügihooajaga algust teha. Kogu küla oli suursündmust vaatama kogunenud ja päris äge oli näha paarikümmend laeva, mis üksteise võidu sadamast välja sõitsid.
Teel sadamasse nägin ma aga oma selle aasta esimest vaala! See oli aga alles eelmäng, sest koju sõites nägin ma kolmandat korda põtra! Seekord seisis põder täitsa tee kõrval ja mälus filosoofilise ilmega rohtu. Filosoofiline oli ta küll ainult senimaani, kui ta oma tagumiku tee poole keeras ja tee äärt väetama hakkas:)
Järgnev päev näitas aga seda, kuigi ma olen viimase kolmveerand aasta jooksul kahes hostelis igasugu veidrusi näinud, siis hostelite maailmal oli minu jaoks midagi uut varuks. Nimelt selgus hommikul, et WC-pott on umbes. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, aga kuna täna pidi meile saabuma tervelt 14 inimest, siis ei olnud see arusaadaval põhjusel kuigi hea uudis. Terve tänase päeva püüdsid Dawn ja üks naabrimees probleemi põhjust välja selgitada, aga edutult. Ei jäänudki muud üle, kui torumees kohale kutsuda. Mõistatuse lahendus oli aga üdini ootamatu: WC-potini viivas torus oli lind:) Hostel saab oma vee ojast, aga kuidas suutis üks lind kogu pika maa mööda torusid ojast WC-potini roomata, on siiani täielik mõistatus. Dawn arvas, et midagi sellist ma arvatavasti Halifaxis ei näinud (jumala õige!) ning et tegemist on ühega looduses elamise rõõmudest:)
Hoopis olulisemaks põhjus oli aga see, et kui olin veebruaris oma turistiviisa kätte saanud, siis kutsuti mind Cape Bretoni saarel asuvasse Cabot Traili hostelisse vabatahtlikuna tööle. Seesama hostel tundus mulle sügisel täieliku paradiisina, kui sain Halifaxi hullusest mõneks päevaks imeilusa looduse keskele. Seega ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui selgus, et saan siin oma kevade ja suve veeta. Kogu asja muutis aga keerulisemaks asjaolu, et väikestele hostelitele omaselt ei ole see hostel mitte aastaringselt avatud, vaid hooaeg algab siin alles maikuust. Seetõttu tunduski kõige lihtsam vahepealne aeg Halifaxis veeta.
Linnas olles mõlgutasin nukralt mõtteid sellel teemal, et kuigi ma kunagi lubasin isale, et tulen Kanadasse põdrakarjuseks, siis senimaani olin ma peamiselt oravaid näinud... Kevadise seisuga olin ma kaks korda Newfoundlandil elanud ja eelmisel sügisel ka Cape Bretonit külastanud, aga põtrade nägemise skoor oli ümmargune null. Vedasin Shane`iga pudeli veini peale kihla, et ma ei näegi Kanadas ühtegi põtra ja lootsin, et vein ravib veidigi mu kurvastust. Lõpuks ometi sai mu pikk ootamise aeg läbi ja asusime pühapäeval Dawniga Halifaxist teele. Halifaxist Cabot Traili hostelisse sõit võtab kuus tundi aega, sama palju kui võtaks aega lend Halifaxist Londonisse... Võiks ju arvata, et nii pika sõidu peale tahaks ainult magada, aga miski ei ole tõesti kaugemal, sest loodus on siin vapustavalt kaunis. Vahtisin rõõmsalt ringi ja mingil hetkel vajus mu suu hämmastusest lahti, sest ma nägin PÕTRA! Tegelikult lausa kahte põtra, mõlemat üsna hosteli lähedal. Võrdlemisi piinlik oli tunnistada, et ma kaotasin põdra nägemise kihlveo veel enne kohalejõudmist, aga minu rõõmu see ei tumestanud:)
Nüüdseks olen ma mõned päevad kohapeal olnud ja mu uus elu tundub olevat Halifaxis elamise täielik vastand. Halifaxis pidin ma viimase paari nädala jooksul oma tuba jagama viie tüdrukuga, aga siin on mul lausa privaatne residents:) Tõtt öelda on tegemist küll haagissuvilaga, aga suur punane silt ukse peal ütleb, et see on privaatne elukoht.
Täna hommikul tuli mul oma lossist küll üsna varakult lahkuda. Kohaliku küla jaoks on tegemist aasta kõige tähtsama päevaga, sest täna avati ametlikult langusti püüdmise hooaeg. Praktikas tähendas see seda, et kõik kalalaevad olid võrke täis laotud ja täpselt kell 6 hommikul sõitsid nad esimest korda merele, et püügihooajaga algust teha. Kogu küla oli suursündmust vaatama kogunenud ja päris äge oli näha paarikümmend laeva, mis üksteise võidu sadamast välja sõitsid.
Teel sadamasse nägin ma aga oma selle aasta esimest vaala! See oli aga alles eelmäng, sest koju sõites nägin ma kolmandat korda põtra! Seekord seisis põder täitsa tee kõrval ja mälus filosoofilise ilmega rohtu. Filosoofiline oli ta küll ainult senimaani, kui ta oma tagumiku tee poole keeras ja tee äärt väetama hakkas:)
Järgnev päev näitas aga seda, kuigi ma olen viimase kolmveerand aasta jooksul kahes hostelis igasugu veidrusi näinud, siis hostelite maailmal oli minu jaoks midagi uut varuks. Nimelt selgus hommikul, et WC-pott on umbes. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, aga kuna täna pidi meile saabuma tervelt 14 inimest, siis ei olnud see arusaadaval põhjusel kuigi hea uudis. Terve tänase päeva püüdsid Dawn ja üks naabrimees probleemi põhjust välja selgitada, aga edutult. Ei jäänudki muud üle, kui torumees kohale kutsuda. Mõistatuse lahendus oli aga üdini ootamatu: WC-potini viivas torus oli lind:) Hostel saab oma vee ojast, aga kuidas suutis üks lind kogu pika maa mööda torusid ojast WC-potini roomata, on siiani täielik mõistatus. Dawn arvas, et midagi sellist ma arvatavasti Halifaxis ei näinud (jumala õige!) ning et tegemist on ühega looduses elamise rõõmudest:)
Sunday, March 4, 2012
Sõltuvus ilmast
Eluvaim hakkab uuesti sisse tulema. Lõpuks ometi, oli juba viimane aeg... Niisiis on homme minu viimane päev Pouch Cove`is ning teisipäeval lähen ma St Johns`i. Seal on vaja oma silmaga üle vaadata, mismoodi sealne hostel nüüdsel ajal välja näeb (kuulu järgi on seal palju muutunud) ning plaanis on ka suvel kohatud sõpradega kohtuda.
Homme on niisiis viimane päev, kus ma saaksin idee järgi East Coast Traili imeilusaid vaateid nautida. Elke teatas uhkusega, et National Geographic avaldas nimekirja 2012. aasta 10 parima reisisihtkoha kohta ning East Coast Trail kuulus sinna nimekirja. Jagan täiesti Elke arvamust, et see on suur saavutus ja saan täitsa aru, miks tema arvates on selle matkaraja asutamisel osalemine tema jaoks doktorikraadist olulisem saavutus.
Kogu minu pakitsevat matkamise soovi kipub aga varjutama ilmaennustus, mis lubab homseks lumetormi... Ilmaennustused kipuvad siinmail masendavalt täpsed olema, aga ma loodan südamest, et seekord nad eksivad. Kuidagimoodi ei tahaks oma viimast päeva nukralt aknast välja vaadates veeta.
Ilmaga seondus ka tänase päeva parim nali. Tuleb kohe aga häbiga tunnistada, et seekord naersime me Elkega südamest kellegi teise üle. Märtsi keskel saabub Elke juurde järgmine vabatahtlik Saksamaalt ja see noorik oli Elkele kirjeldanud oma plaani, mille kohaselt ta läheb kõigepealt St John`si ja laenutab sealt jalgratta, et selle abil ringi sõites tärkavat loodust imetleda ning Cape Speari vaatama sõita. Plaan on uhkemast uhkem, aga kui arvestada asjaolu, et veel aprillis on siinmail üsna tihti lumetormid, esimesed märgid looduse tärkamisest ilmnevad heal juhul mai lõpus, ning St Johns`sis nägin ma inimesi peamiselt jalgratas käekõrval mäest üles ronimas, siis võib selle plaani teostamine võrdlemisi keeruliseks kujuneda:)
Tegelikult on Newfoundlandi fenomen minu jaoks jätkuvalt üks suur mõistatus. Tundub, et siin elamine on nii mitmes mõttes mandril elamisest keerulisem, et praktilisest seisukohast vaadates peaks see olema viimane koht, kus elada. Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lehest lugema intervjuusid kohalike tipprestoranide kokkadega. Kokakunst on siin saarel viimasel ajal suure arengu läbi teinud, sest Elke sõnade kohaselt polnud siin veel kümme aastat tagasi vähegi eksootilisemad toiduained kättesaadavad. Nüüdsel ajal on olukord paranenud, aga ikkagi on fakt see, et kuna siin saarel suurt midagi ei kasva, siis tuleb enamik toiduainetest mandrilt siia transportida.
Praktikas tähendab see muidugi seda, et toiduainete hinnad on siin mandriga võrreldes oluliselt kallimad ning kohale jõudes on nende toiduainete värskus ammu minevikuks saanud. Siinsete kokkade jutu järgi on üsna tüüpiline see, et kohalike ja värskete toiduainete nimekiri on üsna lakooniline ja koosneb peamiselt kartulist, porgandist ja kaalikast:)
Teine saare eripära on muidugi ilm. Vahva on vaadata, kuidas kõikvõimalike ürituste kuulutuste juurde käib alati lause "weather permitting":) Elke ei pane seda enam tähele, aga iga kord õue minnes on mul tunne, et tuul kisub kohe kõrvad peast. Päikesepaistega on siin ka lood nii nagu ta on (st päikest enamasti ei ole) ja nii käib iga õige saareelaniku elustiili juurde igakevadine reis Floridasse või Kuubale. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks just need kaks sihtkohta on ainuõiged kohad, kuhu päikesepaistet otsima minna, aga mõte kui selline on muidugi arusaadav. Ma olen viimasel ajal ilmateadet vaadates huvi pärast vaadanud nii St Johns`i kui Halifaxi kohta käivat infot. Ning neid võrreldes saab üsna ruttu selgeks, miks siinsed inimesed kurdavad pika ja pimeda talve üle ning Halifaxis ei jõudnud ma ära imestada, miks ometi keset talve päike nii tihti paistab.
Lõpuks üks statistiline tähelepanek hoopis teisest vallast:
eeldatav ja lubatud loomade arv toas: 0
tegelik loomade arv toas: 2 (koer Nina arvas, et kui kass on juba siin, siis tahab tema ka siia tulla)
Homme on niisiis viimane päev, kus ma saaksin idee järgi East Coast Traili imeilusaid vaateid nautida. Elke teatas uhkusega, et National Geographic avaldas nimekirja 2012. aasta 10 parima reisisihtkoha kohta ning East Coast Trail kuulus sinna nimekirja. Jagan täiesti Elke arvamust, et see on suur saavutus ja saan täitsa aru, miks tema arvates on selle matkaraja asutamisel osalemine tema jaoks doktorikraadist olulisem saavutus.
Kogu minu pakitsevat matkamise soovi kipub aga varjutama ilmaennustus, mis lubab homseks lumetormi... Ilmaennustused kipuvad siinmail masendavalt täpsed olema, aga ma loodan südamest, et seekord nad eksivad. Kuidagimoodi ei tahaks oma viimast päeva nukralt aknast välja vaadates veeta.
Ilmaga seondus ka tänase päeva parim nali. Tuleb kohe aga häbiga tunnistada, et seekord naersime me Elkega südamest kellegi teise üle. Märtsi keskel saabub Elke juurde järgmine vabatahtlik Saksamaalt ja see noorik oli Elkele kirjeldanud oma plaani, mille kohaselt ta läheb kõigepealt St John`si ja laenutab sealt jalgratta, et selle abil ringi sõites tärkavat loodust imetleda ning Cape Speari vaatama sõita. Plaan on uhkemast uhkem, aga kui arvestada asjaolu, et veel aprillis on siinmail üsna tihti lumetormid, esimesed märgid looduse tärkamisest ilmnevad heal juhul mai lõpus, ning St Johns`sis nägin ma inimesi peamiselt jalgratas käekõrval mäest üles ronimas, siis võib selle plaani teostamine võrdlemisi keeruliseks kujuneda:)
Tegelikult on Newfoundlandi fenomen minu jaoks jätkuvalt üks suur mõistatus. Tundub, et siin elamine on nii mitmes mõttes mandril elamisest keerulisem, et praktilisest seisukohast vaadates peaks see olema viimane koht, kus elada. Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lehest lugema intervjuusid kohalike tipprestoranide kokkadega. Kokakunst on siin saarel viimasel ajal suure arengu läbi teinud, sest Elke sõnade kohaselt polnud siin veel kümme aastat tagasi vähegi eksootilisemad toiduained kättesaadavad. Nüüdsel ajal on olukord paranenud, aga ikkagi on fakt see, et kuna siin saarel suurt midagi ei kasva, siis tuleb enamik toiduainetest mandrilt siia transportida.
Praktikas tähendab see muidugi seda, et toiduainete hinnad on siin mandriga võrreldes oluliselt kallimad ning kohale jõudes on nende toiduainete värskus ammu minevikuks saanud. Siinsete kokkade jutu järgi on üsna tüüpiline see, et kohalike ja värskete toiduainete nimekiri on üsna lakooniline ja koosneb peamiselt kartulist, porgandist ja kaalikast:)
Teine saare eripära on muidugi ilm. Vahva on vaadata, kuidas kõikvõimalike ürituste kuulutuste juurde käib alati lause "weather permitting":) Elke ei pane seda enam tähele, aga iga kord õue minnes on mul tunne, et tuul kisub kohe kõrvad peast. Päikesepaistega on siin ka lood nii nagu ta on (st päikest enamasti ei ole) ja nii käib iga õige saareelaniku elustiili juurde igakevadine reis Floridasse või Kuubale. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks just need kaks sihtkohta on ainuõiged kohad, kuhu päikesepaistet otsima minna, aga mõte kui selline on muidugi arusaadav. Ma olen viimasel ajal ilmateadet vaadates huvi pärast vaadanud nii St Johns`i kui Halifaxi kohta käivat infot. Ning neid võrreldes saab üsna ruttu selgeks, miks siinsed inimesed kurdavad pika ja pimeda talve üle ning Halifaxis ei jõudnud ma ära imestada, miks ometi keset talve päike nii tihti paistab.
Lõpuks üks statistiline tähelepanek hoopis teisest vallast:
eeldatav ja lubatud loomade arv toas: 0
tegelik loomade arv toas: 2 (koer Nina arvas, et kui kass on juba siin, siis tahab tema ka siia tulla)
Saturday, March 3, 2012
Koduaresti kannatused
Ma olen püüdnud mind tabanud tigedas taudis midagi positiivset näha, aga selleks on ilmselt vaja oluliselt kangemaid prille kui minu omad praegu on... Minu truu matkakaaslane koer Nina on siiani äärmiselt üllatunud selle üle, et igapäevased kolme-neljatunnised matkad lõppesid päevapealt otsa ja sellest ajast peale ei taha keegi temaga isegi veerand tunniks õue minna (ka Elke on siiani haige). Mõnikord üritab ta meid oma rahulolematusest kõva haukumisega teavitada, aga selle meeleavalduse ainukeseks tulemuseks on võimalus üksinda õue minna... Kass Montana naudib minu tõve tulemusena aga mõnusat elustiili. Idee järgi ei tohiks ta külaliste tuppa tulla, nende voodis peesitamisest rääkimata, aga ma olen avastanud, et haigena nõuab tema peletamine liigset pingutust ja nii ta siis mõnulebki siin soojas toas:)
Elke pooldab tõve peletamiseks looduslikke ravivahendeid ja nii on mul olnud ainukordne võimalus tarvitada segu purustatud küüslaugust ja sidrunimahlast ning sellele lisaks pidavat hästi mõjuma ka vees lahjendatud oreganoõli joomine. Mõlema olluse maitse on kirjeldamatult jube ning mõnikord on mul tunne, et needsamad vedelikud ongi selle põhjuseks, et me Elkega mõlemad siiani tõbised oleme...
Õnneks ei tähenda haige olemine siin majas erakuks olemist, sest inimesed lihtsalt astuvad uksest sisse. Praktikas näeb see välja nii, et keegi ei teata oma tulekust ette ja veelgi vähem lepitakse kohtumisi kokku. Inimesed lihtsalt koputavad mingil hetkel uksele ja jäävad tundideks juttu ajama. Tänasel päeval nägi see välja nii, et me polnud veel jõudnud hommikusöögi järel lauda koristada, kui saabus esimene külaline. Teise külalise lahkumise järel oli aga juba lõunasöögi aeg. Tavaolukorras oleksid kohalikud kahe tõbise inimesega kohtumise suhtes kahtleval seisukohal, aga kuna seesama viirus on enne meid linnas mitu tiiru teinud, siis ei paista keegi haigeksjäämist kartvat.
Selgus, et Elkel on teooria, mille kohaselt Newfoundland tõmbab ligi igasugu ekstsentrikuid. Ehk siis kui suurlinnas peavad inimesed teatud normidele alluma, siis siin saarel on koht kõikidele võimalikele veidrustele. Selle näiteks kirjeldas ta ühte oma sõpra, kes oli kogu elu olnud vaene kalamees. Kui ta aga päranduse teel veidi raha sai, siis kasutas ta seda üsna ebaharilikul moel: ta ostis endale Inglismaalt lorditiitli:) Elukohaks valis ta ühe Newfoundlandi lähedase üksiku saare, kus polnud isegi elektrit ning oli üsna üllatunud, kui tema naisel sellest eluviisist kõrini sai ja ta ühel päeval minema läks.
Selline sündmus muutis ta arusaadavalt mõneks ajaks nukraks, kuid mitte liiga kauaks, sest peale seda asus ta uue naise otsingule. Esimene katse läks aga luhta, sest ta sattus Viinist pärit seltskonnadaami otsa, kes küll üksikul saarel elamist seikluseks pidas, aga kes seal kuigi kaua vastu ei pidanud. Järgmine katse oli aga edukam, ta tutvus kirja teel filipiinlannaga, kes oli temast mitukümmend aastat noorem, aga kes hea meelega uut elu proovida tahtis. Paraku jättis ta oma tulevasele abikaasale mõned detailid ütlemata ja nii saabus vaene naine jaanuarikuus Newfoundlandile, kaasas ainult suveriided. Elke kampsunid aitasid tal siiski ellu jääda ning see abielu osutus vastu ootusi üsna õnnelikuks.
Nagu Elke ütles, siis oli sellel naisel erakordselt hea huumorimeel ja seda läks tal tihti tarvis. Näiteks oleks seesama naine ühel korral äärepealt loteriiga palju raha võitnud. Tema abikaasa oli äraütlemata kurb, et see nii ikkagi ei läinud, sest nagu ta Elkele ütles, oli tal juba peas kujutlus sellest, kuidas ta endale teise lorditiitli ostab:)
Üheks tänaseks külaliseks oli Elke sõbranna, kes käis tal alguses Saksamaalt külas ja kes on nüüdseks Kanada residendi staatuse omandanud. Ilse on peaaegu 60aastane ning tema inglise keele oskus on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga kogu immigratsioonprotsessi edu saladuseks on asjaolu, et ta töötab vanadekodus ja see amet on siin provintsis väga väärtustatud. Newfoundlandil on küll tööpuudus, aga vanadekodus töötamine on selline töö, mida paljud kohalikud teha ei taha.
Nii annab sellise töö tegemine hea võimaluse kodakondsuseni jõudmiseks. Tundub, et sellises olukorras ollakse tulevase immigrandi suhtes üsna leebed, sest kuuldavasti ei ole see tavaolukorras peale 50. eluaastat kuigi lihtne. Mis puudutab Ilse keeleoskust, siis minu katsetused saksa keele õppimise osas lõppesid korduvalt ilma suurema eduta, aga see vähene, mida ma õppida jõudsin, tuleb tema võluvat inglise-saksa segakeelt kuulates küll meelde:)
Kuna ta valmistub tublisti Kanada kodanikuks saamisega kaasnevaks eksamiks, siis tegeleb ta usinasti selliste asjade õppimisega nagu hümn. Minu üllatuseks selgus aga, et jutt ei käi mitte Kanada hümnist: esmatähtis on osata Newfoundlandi hümni, Kanada oma on taustateadmisena niisama tore:) Sealjuures ei ole ta erand, ta kirjeldas elavalt, kuidas vanadekodus toimuvate ürituste ajal tõusevad kõik vanurid Newfoundlandi hümni ajal püsti ning kui käes on aeg Kanada hümni laulda, siis väsivad nad kõik korraga ära ja istuvad uuesti maha:) Mõtlema hakates on just see minu jaoks üks kõige ägedamaid asju Newfoundlandi puhul: see nagu oleks Kanada osa ja ei ole ka. Paljude inimeste meelest on see siiani pigem Briti koloonia ning 1949. aastal toimunud ühinemine Kanadaga oli üks suur viga.
Jäljed vanast asjade korraldusest ilmnevad siiamaani näiteks selles, et St John`sis on äraütlemata palju ühesuunalisi tänavaid, aga autojuhtide jaoks on see üks tõeline õudusunenägu. Kõik saab aga selgemaks siis, kui arvestada asjaoluga, et kogu see liiklusskeem mõeldi välja siis, kui Newfoundland oli Briti koloonia ning ka siin kehtis vasakpoolne liiklus. Kuuldavasti iseloomustab liikluses kohalikke märkmisväärne hoolimatus reeglite suhtes ning samas on siin juhiloa saamine üsna lihtne, seetõttu on kohalikud harjunud sellega, et siin võib kõike juhtuda. Ilma autota on siin aga võimatu hakkama saada, sest ühistransporti siin praktiliselt ei eksisteeri...
Muide, Ilse teatas rõõmsalt, et ta nägi eile jälle põtra. Mul hakkasid selle peale kõrvad laperdama ja uurisin, et kus täpsemalt. Tuleb välja, et seekordne põder oli ringi vantsinud üsna linna piiril. Nähes, et ma ikka päris tõsiselt tahan lõpuks ometi põtra näha soovitas Ilse mul varahommikul või hilisõhtul metsa minna, sest siis pidi kohe päris kindlasti põtra nägema. Tuleb aga tunnistada, et nii tuline minu soov nüüd ka ei ole, et ma sellepärast pilkases pimeduse metsa koperdama läheksin...
Kõige vahvam leid viimase aja jooksul oli aga üks Newfoundlandi puudutav brošüür. Elke tegi mulle ülesandeks visata ära kõik need brošüürid, mis on nüüdseks vananenud (ja otse loomulikult küsis pärast murelikult, et miks ma neid nii palju ära viskasin, tema oleks enamiku neist alles jätnud). Selle sorteerimistöö käigus leidsin ma ühe brosüüri, mille peal oli minu viimase aja moto: "Relax. You`re on Newfoundland time":)
Elke pooldab tõve peletamiseks looduslikke ravivahendeid ja nii on mul olnud ainukordne võimalus tarvitada segu purustatud küüslaugust ja sidrunimahlast ning sellele lisaks pidavat hästi mõjuma ka vees lahjendatud oreganoõli joomine. Mõlema olluse maitse on kirjeldamatult jube ning mõnikord on mul tunne, et needsamad vedelikud ongi selle põhjuseks, et me Elkega mõlemad siiani tõbised oleme...
Õnneks ei tähenda haige olemine siin majas erakuks olemist, sest inimesed lihtsalt astuvad uksest sisse. Praktikas näeb see välja nii, et keegi ei teata oma tulekust ette ja veelgi vähem lepitakse kohtumisi kokku. Inimesed lihtsalt koputavad mingil hetkel uksele ja jäävad tundideks juttu ajama. Tänasel päeval nägi see välja nii, et me polnud veel jõudnud hommikusöögi järel lauda koristada, kui saabus esimene külaline. Teise külalise lahkumise järel oli aga juba lõunasöögi aeg. Tavaolukorras oleksid kohalikud kahe tõbise inimesega kohtumise suhtes kahtleval seisukohal, aga kuna seesama viirus on enne meid linnas mitu tiiru teinud, siis ei paista keegi haigeksjäämist kartvat.
Selgus, et Elkel on teooria, mille kohaselt Newfoundland tõmbab ligi igasugu ekstsentrikuid. Ehk siis kui suurlinnas peavad inimesed teatud normidele alluma, siis siin saarel on koht kõikidele võimalikele veidrustele. Selle näiteks kirjeldas ta ühte oma sõpra, kes oli kogu elu olnud vaene kalamees. Kui ta aga päranduse teel veidi raha sai, siis kasutas ta seda üsna ebaharilikul moel: ta ostis endale Inglismaalt lorditiitli:) Elukohaks valis ta ühe Newfoundlandi lähedase üksiku saare, kus polnud isegi elektrit ning oli üsna üllatunud, kui tema naisel sellest eluviisist kõrini sai ja ta ühel päeval minema läks.
Selline sündmus muutis ta arusaadavalt mõneks ajaks nukraks, kuid mitte liiga kauaks, sest peale seda asus ta uue naise otsingule. Esimene katse läks aga luhta, sest ta sattus Viinist pärit seltskonnadaami otsa, kes küll üksikul saarel elamist seikluseks pidas, aga kes seal kuigi kaua vastu ei pidanud. Järgmine katse oli aga edukam, ta tutvus kirja teel filipiinlannaga, kes oli temast mitukümmend aastat noorem, aga kes hea meelega uut elu proovida tahtis. Paraku jättis ta oma tulevasele abikaasale mõned detailid ütlemata ja nii saabus vaene naine jaanuarikuus Newfoundlandile, kaasas ainult suveriided. Elke kampsunid aitasid tal siiski ellu jääda ning see abielu osutus vastu ootusi üsna õnnelikuks.
Nagu Elke ütles, siis oli sellel naisel erakordselt hea huumorimeel ja seda läks tal tihti tarvis. Näiteks oleks seesama naine ühel korral äärepealt loteriiga palju raha võitnud. Tema abikaasa oli äraütlemata kurb, et see nii ikkagi ei läinud, sest nagu ta Elkele ütles, oli tal juba peas kujutlus sellest, kuidas ta endale teise lorditiitli ostab:)
Üheks tänaseks külaliseks oli Elke sõbranna, kes käis tal alguses Saksamaalt külas ja kes on nüüdseks Kanada residendi staatuse omandanud. Ilse on peaaegu 60aastane ning tema inglise keele oskus on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga kogu immigratsioonprotsessi edu saladuseks on asjaolu, et ta töötab vanadekodus ja see amet on siin provintsis väga väärtustatud. Newfoundlandil on küll tööpuudus, aga vanadekodus töötamine on selline töö, mida paljud kohalikud teha ei taha.
Nii annab sellise töö tegemine hea võimaluse kodakondsuseni jõudmiseks. Tundub, et sellises olukorras ollakse tulevase immigrandi suhtes üsna leebed, sest kuuldavasti ei ole see tavaolukorras peale 50. eluaastat kuigi lihtne. Mis puudutab Ilse keeleoskust, siis minu katsetused saksa keele õppimise osas lõppesid korduvalt ilma suurema eduta, aga see vähene, mida ma õppida jõudsin, tuleb tema võluvat inglise-saksa segakeelt kuulates küll meelde:)
Kuna ta valmistub tublisti Kanada kodanikuks saamisega kaasnevaks eksamiks, siis tegeleb ta usinasti selliste asjade õppimisega nagu hümn. Minu üllatuseks selgus aga, et jutt ei käi mitte Kanada hümnist: esmatähtis on osata Newfoundlandi hümni, Kanada oma on taustateadmisena niisama tore:) Sealjuures ei ole ta erand, ta kirjeldas elavalt, kuidas vanadekodus toimuvate ürituste ajal tõusevad kõik vanurid Newfoundlandi hümni ajal püsti ning kui käes on aeg Kanada hümni laulda, siis väsivad nad kõik korraga ära ja istuvad uuesti maha:) Mõtlema hakates on just see minu jaoks üks kõige ägedamaid asju Newfoundlandi puhul: see nagu oleks Kanada osa ja ei ole ka. Paljude inimeste meelest on see siiani pigem Briti koloonia ning 1949. aastal toimunud ühinemine Kanadaga oli üks suur viga.
Jäljed vanast asjade korraldusest ilmnevad siiamaani näiteks selles, et St John`sis on äraütlemata palju ühesuunalisi tänavaid, aga autojuhtide jaoks on see üks tõeline õudusunenägu. Kõik saab aga selgemaks siis, kui arvestada asjaoluga, et kogu see liiklusskeem mõeldi välja siis, kui Newfoundland oli Briti koloonia ning ka siin kehtis vasakpoolne liiklus. Kuuldavasti iseloomustab liikluses kohalikke märkmisväärne hoolimatus reeglite suhtes ning samas on siin juhiloa saamine üsna lihtne, seetõttu on kohalikud harjunud sellega, et siin võib kõike juhtuda. Ilma autota on siin aga võimatu hakkama saada, sest ühistransporti siin praktiliselt ei eksisteeri...
Muide, Ilse teatas rõõmsalt, et ta nägi eile jälle põtra. Mul hakkasid selle peale kõrvad laperdama ja uurisin, et kus täpsemalt. Tuleb välja, et seekordne põder oli ringi vantsinud üsna linna piiril. Nähes, et ma ikka päris tõsiselt tahan lõpuks ometi põtra näha soovitas Ilse mul varahommikul või hilisõhtul metsa minna, sest siis pidi kohe päris kindlasti põtra nägema. Tuleb aga tunnistada, et nii tuline minu soov nüüd ka ei ole, et ma sellepärast pilkases pimeduse metsa koperdama läheksin...
Kõige vahvam leid viimase aja jooksul oli aga üks Newfoundlandi puudutav brošüür. Elke tegi mulle ülesandeks visata ära kõik need brošüürid, mis on nüüdseks vananenud (ja otse loomulikult küsis pärast murelikult, et miks ma neid nii palju ära viskasin, tema oleks enamiku neist alles jätnud). Selle sorteerimistöö käigus leidsin ma ühe brosüüri, mille peal oli minu viimase aja moto: "Relax. You`re on Newfoundland time":)
Friday, March 2, 2012
Kevad jääb ära, tagasi talves...
Selgus, et kevade teemadel hõiskamiseks on ilmselgelt liiga vara. Newfoundlandi karge kliima näitas oma tõelist palet ja paaril viimasel päeval on vähemalt 10 kraadi külma olnud. Ilmajaama info järgi peaks see tuule mõjul tunduma umbes 20 külmakraadina, aga kuna Elke maja asub täpselt ookeani ääres, siis siin on asi veelgi karmim...
Kui karm täpselt, ei oska ma aga öelda, sest mind on tabanud eriliselt tige taud. Naudin siinse väikese kogukonna võlusid, sest kuuldavasti on pool linna viimasel ajal haige olnud. Elke sai oma viiruse linnapea käest ning terve nädala tundus, et seekord läheb see minust mööda. Lootus kustus aga paar päeva tagasi, kui mind tabas sajandi nohu. See ei ole nimelt mitte tavaline vesine nina, vaid ikka minu vanade aegade stiilis klassikaline nohu, mis välisel vaatlusel ilmneb tulipunase nina näol...
Kogu selle ikalduse tõttu olen ma nüüdseks kaotanud kolm potentsiaalset ringihulkumise päeva ja ma loodan väga, et see taud ruttu taandub. Kuidagi napakas tundub läbi akna ookeani ja mägesid vaadata...
Kui karm täpselt, ei oska ma aga öelda, sest mind on tabanud eriliselt tige taud. Naudin siinse väikese kogukonna võlusid, sest kuuldavasti on pool linna viimasel ajal haige olnud. Elke sai oma viiruse linnapea käest ning terve nädala tundus, et seekord läheb see minust mööda. Lootus kustus aga paar päeva tagasi, kui mind tabas sajandi nohu. See ei ole nimelt mitte tavaline vesine nina, vaid ikka minu vanade aegade stiilis klassikaline nohu, mis välisel vaatlusel ilmneb tulipunase nina näol...
Kogu selle ikalduse tõttu olen ma nüüdseks kaotanud kolm potentsiaalset ringihulkumise päeva ja ma loodan väga, et see taud ruttu taandub. Kuidagi napakas tundub läbi akna ookeani ja mägesid vaadata...
Monday, February 27, 2012
Kevade tunne
Kevade tunne on. Kogu sügis ja talv on nii päikesepaisteline olnud, et see pole midagi uut, aga seekord on asi tõsisem. Päike paistab isegi Newfoundlandil lagipähe ja kuked on juba peast soojad. Elkel on hetkel kaks kukke, kes on varemgi vahelduva eduga võimuvõitluse mänge mänginud, aga nüüd paneb lähenev kevad neil ilmselt vere vemmeldama.
Täna läks kaklus nii tõsiseks, et Elke pidi neid lahutama, et seeläbi vanema kuke elu päästa. Kuna vanem kukk on Elke soosik, siis ähvardas nooremat kukke supi sisse sattumise oht. Kukel aga vedas, sest Elke sõbranna oli nõus ta endale võtma. Nii avaneski mul võimalus osaleda kuke kinninabimise operatsioonis. Kogu ettevõtmine toimus saladuslikult taskulambi valgel ja minu ülesandeks oli kotisuu lahtihoidmine ja koti kärme kinnisidumine. Õnneks läks kõik libedalt ja vaene kukk peab nüüd kotti suletuna hommikut ootama.
Matkamise osas on aga lähenev kevad veidi tülikas, sest kõik rajad on üleni jääga kaetud... East Coast Traili eripäraks on see, et rada kulgeb üsna kalda lähedal, nii et mööda rada kõndides tuleb üsna ettevaatlik olla. Koer Nina on endiselt minu truu matkakaaslane ja tõtt öelda kadestan ma aina rohkem tema nelja jalga ja elegantsi, millega ta mööda kaljusid turnib:)
Eluolu osas sain oma üllatuseks teada, et kohalikud saareelanikud kasutavad tutvuste loomiseks agaralt internetikohtingute võimalust. Nagu Elke ütles, siis ei ole siinses piiratud inimeste arvuga kogukonnas kuigi lihtne uusi inimesi kohata ning siinkohal on internetist päris palju abi. Tema endagi viimane suhe ühe Quebeci farmeriga sai alguse internetis, seega ei ole see mitte noorte pärusmaa. Eelmisel nädalal kohtasingi ühte ebatõenäolist paari: inglise keele professorist mees ja hiina päritolu üksikema. Tundsin huvi, et kuidas nad kohtusid ja vastus oli jällegi: internet:)
Täna läks kaklus nii tõsiseks, et Elke pidi neid lahutama, et seeläbi vanema kuke elu päästa. Kuna vanem kukk on Elke soosik, siis ähvardas nooremat kukke supi sisse sattumise oht. Kukel aga vedas, sest Elke sõbranna oli nõus ta endale võtma. Nii avaneski mul võimalus osaleda kuke kinninabimise operatsioonis. Kogu ettevõtmine toimus saladuslikult taskulambi valgel ja minu ülesandeks oli kotisuu lahtihoidmine ja koti kärme kinnisidumine. Õnneks läks kõik libedalt ja vaene kukk peab nüüd kotti suletuna hommikut ootama.
Matkamise osas on aga lähenev kevad veidi tülikas, sest kõik rajad on üleni jääga kaetud... East Coast Traili eripäraks on see, et rada kulgeb üsna kalda lähedal, nii et mööda rada kõndides tuleb üsna ettevaatlik olla. Koer Nina on endiselt minu truu matkakaaslane ja tõtt öelda kadestan ma aina rohkem tema nelja jalga ja elegantsi, millega ta mööda kaljusid turnib:)
Eluolu osas sain oma üllatuseks teada, et kohalikud saareelanikud kasutavad tutvuste loomiseks agaralt internetikohtingute võimalust. Nagu Elke ütles, siis ei ole siinses piiratud inimeste arvuga kogukonnas kuigi lihtne uusi inimesi kohata ning siinkohal on internetist päris palju abi. Tema endagi viimane suhe ühe Quebeci farmeriga sai alguse internetis, seega ei ole see mitte noorte pärusmaa. Eelmisel nädalal kohtasingi ühte ebatõenäolist paari: inglise keele professorist mees ja hiina päritolu üksikema. Tundsin huvi, et kuidas nad kohtusid ja vastus oli jällegi: internet:)
Sunday, February 26, 2012
Elu saarel vol 3
Lõpuks ometi olid mul jõulud. Päris jõulud möödusid mul Halifaxi hostelis, aga kuna ma olin kogu jõuluaja tõbine, siis veetsin ma need pühad peamiselt horisontaalses asendis ja loivasin ainult mõnikord köögi ja telekatoa vahet. Minu rõõmuks olid köögis toimetamas suurepärased kokad ja nii kujunes ka seekordne jõululõuna suurepäraseks maitseelamuseks. Ema tehtud toitudega need muidugi võistelda ei saanud ja üks oluline asi oli puudu: laual ei olnud ju hapukapsast...
Eile sai see puudujääk lõpuks likvideeritud, sest Elke korraldas piduliku õhtusöögi, mille menüüs oli aukohal ehtne hapukapsas. Tuli välja, et hapukapsas oli siia jõudmiseks läbinud sama marsruudi, mis mina, st see oli Elkele saadetud Nova Scotiast, Halifaxi lähedalt. Nova Scotias, Lunenburgi lähedal on siiani tugev saksa kogukond ja ilmselgelt on neil meeles see, kuidas hapukapsa valmistamine käima peaks.
Peale seda, kui Newfoundlandil tursapüük õnnetul kombel 1992. aastal ära keelati, ilmnes üllatav asjaolu, et kirjaoskusega on siin saarel lood enam kui hõredad. Kalamehed polnud kunagi lugemisest suuremat lugu pidanud, aga olude muutumisega tuli neil see kunst küpses vanuses ära õppida. Kuuldavasti oli see olnud üsna tavaline, et 18aastane kooliõpetaja õpetas 30aastasi endisi kalamehi lugema... Kogu selle rahvavalgustuse käigus tuli keegi ka tänuväärsele mõttele, et siia saarele oleks hädasti vaja raamatuklubisid. Talv on siin ju pikk ja sünge ja raamatukogud on paljude inimeste jaoks kodust liiga kaugel.
Seega koostati nimekiri raamatutest, mis võiksid raamatuklubide liikmetele huvi pakkuda ning raamatukogud soetasid endale mitukümmend eksemplari igast selles nimekirjas olevast raamatust. Pouch Cove`i aktiivsed prouad on samuti raamatuklubi moodustanud ja nii valivad nad iga kuu välja ühe raamatu sellest nimekirjast ning kohalik raamatukogu laenutab selle neile kõigile lugemiseks. Korra kuus saavad nad kokku ja arutavad selle üle kas ja miks kellelegi see raamat meeldis või ei meeldinud. Seekordse raamatuklubi kogunemise teemaks oli raamat, mis meeldis ainult ühele osalejale, nii et seekordne arutelu libises üsna ruttu teistele teemadele. Idee kui selline on aga põnev ja järgmise kuu raamat paistis palju kobedam olevat.
Sotsiaalne suhtlemine paistab siin üldse väga elav olevat. Igal reede õhtupoolikul on Elke juures traditsiooniline "Happy hour" koos ohtra veini ja toiduga ning ka sel reedel ei suutnud ma ära imestada, kuidas kohalikud prouad suudavad igaüks ära juua rohkem kui pudeli veini ja näidata selle taustal kuulujuttude levitamise kõrgpilotaaži. Elke oli vahepeal aga murelikuks muutunud, sest peale kogu seda üüratut veinikogust istusid kõik need prouad rooli ja sõitsid koju... Kanadas on aga veider reegel, et kui külalisega peaks napsisena sõitmise tõttu õnnetus juhtuma, siis on see võõrustaja süü. Minu jaoks on see küll täielik müsteerium, sest minu meelest peab ikka igaüks ise vastutama selle eest, kas ja kui palju ta joob, aga siin on see teisiti. Elke pidas siis prouadele maha manitseva loengu teemal "alkohol ja autojuhtimine" ning prouade reaktsioon oli üllatav. Kõik nad lubasid nagu ühest suust, et nad ei räägi iialgi politseile välja, et nad tulid Elke juurest:) Keegi ei vaevunudki lubama, et nad ei istu peale pudelit veini rooli...
Siinne kogukond on aga vajadusel muljetavaldavalt ühtehoidev. Pouch Cove`i kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on vana sadamasild. Häda on aga selles, et see sadamasild on üdini roostes ja pehkinud ning kujutab endast inimestele ohtu. Probleemi arutamiseks kutsuti kokku koosolek, et asjaga tegelevad ametnikud ja kohalikud elanikud saaksid teemat arutada. Elke hoiatas mind, et kuna tegemist on tundliku teemaga, siis võib koosolek üsna emotsionaalseks kujuneda. Kiriku keldris olev saal täituski kohalike elanikega, kellest suur osa olid endised kalamehed.
Kalanduse ja sadamatega tegeleva ametkonna esindajad esitlesid oma analüüsi, mis näitas, et vähem kui viie aasta pärast laguneb see ehitis lihtsalt koost. Sadamasilla põhjalik remont maksaks aga umbes 500 000 dollarit ja kuna siinkandis ei ole peale kalastamise keelustamist enam tööstuslikku kalapüüki, siis ei pruugi Ottawas olev kalanduse ministeerium suhtuda kuigi entusiastlikult väljavaatesse kulutada nii suurt summat sellise väikelinna nagu Pouch Cove sümboli remondiks. Kohaliku kogukonna jaoks on aga see nende linna kõige tähtsam koht ja seega ei ole selle koha tähendus kuigivõrd seotud kalanduse, majanduse ega millegi ratsionaalsega. Koosolek kujunes aga üllatavalt tsiviliseerituks (olin peaegu pettunud, sest olin oodanud kisa ja kriiskamist) ning siinne kogukond jõudis otsusele, et nad on valmis esitama Ottawa valitsusele ühtse petitsiooni sadamasilla remondi toetuseks.
Igasugu ehitistest hoopis olulisem on minu jaoks see, et Pouch Cove asub otse East Coast Traili kõrval ja nii saan ma peaaegu iga päev matkamas käia. East Coast Trail on mööda Newfoundlandi rannikut kulgev matkarada, mis on peaaegu 500 kilomeetrit pikk. Raja kõige uuem lõik on aga täpselt Pouch Cove`i kõrval ja viib mööda rannikut imeilusa neemetipuni. St idee järgi peaks see sinnani viima, siiamaani on mind kaks korda tabanud hämming, kui rada mingil hetkel jõuab punkti, kust see minu meelest enam kuidagi edasi minna ei saa. Ma tegin küll ratsionaalsuse hoos tervisekindlustuse ära, aga ikkagi tunduks mulle kuidagi tülikas, kui peaksin seal oma kondid murdma. Samas on see kohutavalt frustreeriv ja nii on mul plaan järgmisel korral läheneda sellele kahtlasele kohale neeme poolt ja lõpuks ometi välja uurida, kuskohas see rada õieti olema peaks.
Koer nimega Nina on absoluutselt vaimustuses, et ta saab keset talve matkata, aga muidu on see matkarada täielikult tühi. Elke on ise üks East Coast Traili asutajaid ja tema majas peatuvad suvisel ajal paljud matkajad, aga isegi tema ütles, et veebruar ei ole küll matkamiseks õige aeg:) Mina ei lase sellest kõigest ennast küll häirida, sest loomulikult on märjad jalad ja külmunud näpud tülikas ebamugavad, aga rajalt avanevad vaated on siiski imeilusad ja paraku ei saa ma endale kevade või suve ootamist lubada...
Kohalikud peavad mind küll ilmselt kõik imelikuks, sest Elke väitel ei ole matkamine siin kuigi populaarne. Vanasti kulus kohalike kogu energia ellujäämisele ja nüüdsel ajal asendab lisandunud vaba aega teleka vaatamine. Newfied ei pidavat ise üldse aru saama, kui ilus nende loodus on ja statistika järgi on nad ühed ülekaalulisemad kogu Kanadas.
Pealegi tundub, et alati ei ole siinkandis üldse vaja õue minna, et loodust näha. Üks Elke sõbranna rääkis, et ta oli päise päeva ajal näinud põtra oma akendest mööda jalutamas. See uudis võttis mind küll sõnatuks, sest kõikide oma matkamiste jooksul nägin ma ainult korra jänest (väga äge jänis oli, täitsa valge ja puha) ja ma olen korduvalt mööda sedasama teed vantsinud, ilma ühtegi põtra nägemata...
Eile sai see puudujääk lõpuks likvideeritud, sest Elke korraldas piduliku õhtusöögi, mille menüüs oli aukohal ehtne hapukapsas. Tuli välja, et hapukapsas oli siia jõudmiseks läbinud sama marsruudi, mis mina, st see oli Elkele saadetud Nova Scotiast, Halifaxi lähedalt. Nova Scotias, Lunenburgi lähedal on siiani tugev saksa kogukond ja ilmselgelt on neil meeles see, kuidas hapukapsa valmistamine käima peaks.
Peale seda, kui Newfoundlandil tursapüük õnnetul kombel 1992. aastal ära keelati, ilmnes üllatav asjaolu, et kirjaoskusega on siin saarel lood enam kui hõredad. Kalamehed polnud kunagi lugemisest suuremat lugu pidanud, aga olude muutumisega tuli neil see kunst küpses vanuses ära õppida. Kuuldavasti oli see olnud üsna tavaline, et 18aastane kooliõpetaja õpetas 30aastasi endisi kalamehi lugema... Kogu selle rahvavalgustuse käigus tuli keegi ka tänuväärsele mõttele, et siia saarele oleks hädasti vaja raamatuklubisid. Talv on siin ju pikk ja sünge ja raamatukogud on paljude inimeste jaoks kodust liiga kaugel.
Seega koostati nimekiri raamatutest, mis võiksid raamatuklubide liikmetele huvi pakkuda ning raamatukogud soetasid endale mitukümmend eksemplari igast selles nimekirjas olevast raamatust. Pouch Cove`i aktiivsed prouad on samuti raamatuklubi moodustanud ja nii valivad nad iga kuu välja ühe raamatu sellest nimekirjast ning kohalik raamatukogu laenutab selle neile kõigile lugemiseks. Korra kuus saavad nad kokku ja arutavad selle üle kas ja miks kellelegi see raamat meeldis või ei meeldinud. Seekordse raamatuklubi kogunemise teemaks oli raamat, mis meeldis ainult ühele osalejale, nii et seekordne arutelu libises üsna ruttu teistele teemadele. Idee kui selline on aga põnev ja järgmise kuu raamat paistis palju kobedam olevat.
Sotsiaalne suhtlemine paistab siin üldse väga elav olevat. Igal reede õhtupoolikul on Elke juures traditsiooniline "Happy hour" koos ohtra veini ja toiduga ning ka sel reedel ei suutnud ma ära imestada, kuidas kohalikud prouad suudavad igaüks ära juua rohkem kui pudeli veini ja näidata selle taustal kuulujuttude levitamise kõrgpilotaaži. Elke oli vahepeal aga murelikuks muutunud, sest peale kogu seda üüratut veinikogust istusid kõik need prouad rooli ja sõitsid koju... Kanadas on aga veider reegel, et kui külalisega peaks napsisena sõitmise tõttu õnnetus juhtuma, siis on see võõrustaja süü. Minu jaoks on see küll täielik müsteerium, sest minu meelest peab ikka igaüks ise vastutama selle eest, kas ja kui palju ta joob, aga siin on see teisiti. Elke pidas siis prouadele maha manitseva loengu teemal "alkohol ja autojuhtimine" ning prouade reaktsioon oli üllatav. Kõik nad lubasid nagu ühest suust, et nad ei räägi iialgi politseile välja, et nad tulid Elke juurest:) Keegi ei vaevunudki lubama, et nad ei istu peale pudelit veini rooli...
Siinne kogukond on aga vajadusel muljetavaldavalt ühtehoidev. Pouch Cove`i kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on vana sadamasild. Häda on aga selles, et see sadamasild on üdini roostes ja pehkinud ning kujutab endast inimestele ohtu. Probleemi arutamiseks kutsuti kokku koosolek, et asjaga tegelevad ametnikud ja kohalikud elanikud saaksid teemat arutada. Elke hoiatas mind, et kuna tegemist on tundliku teemaga, siis võib koosolek üsna emotsionaalseks kujuneda. Kiriku keldris olev saal täituski kohalike elanikega, kellest suur osa olid endised kalamehed.
Kalanduse ja sadamatega tegeleva ametkonna esindajad esitlesid oma analüüsi, mis näitas, et vähem kui viie aasta pärast laguneb see ehitis lihtsalt koost. Sadamasilla põhjalik remont maksaks aga umbes 500 000 dollarit ja kuna siinkandis ei ole peale kalastamise keelustamist enam tööstuslikku kalapüüki, siis ei pruugi Ottawas olev kalanduse ministeerium suhtuda kuigi entusiastlikult väljavaatesse kulutada nii suurt summat sellise väikelinna nagu Pouch Cove sümboli remondiks. Kohaliku kogukonna jaoks on aga see nende linna kõige tähtsam koht ja seega ei ole selle koha tähendus kuigivõrd seotud kalanduse, majanduse ega millegi ratsionaalsega. Koosolek kujunes aga üllatavalt tsiviliseerituks (olin peaegu pettunud, sest olin oodanud kisa ja kriiskamist) ning siinne kogukond jõudis otsusele, et nad on valmis esitama Ottawa valitsusele ühtse petitsiooni sadamasilla remondi toetuseks.
Igasugu ehitistest hoopis olulisem on minu jaoks see, et Pouch Cove asub otse East Coast Traili kõrval ja nii saan ma peaaegu iga päev matkamas käia. East Coast Trail on mööda Newfoundlandi rannikut kulgev matkarada, mis on peaaegu 500 kilomeetrit pikk. Raja kõige uuem lõik on aga täpselt Pouch Cove`i kõrval ja viib mööda rannikut imeilusa neemetipuni. St idee järgi peaks see sinnani viima, siiamaani on mind kaks korda tabanud hämming, kui rada mingil hetkel jõuab punkti, kust see minu meelest enam kuidagi edasi minna ei saa. Ma tegin küll ratsionaalsuse hoos tervisekindlustuse ära, aga ikkagi tunduks mulle kuidagi tülikas, kui peaksin seal oma kondid murdma. Samas on see kohutavalt frustreeriv ja nii on mul plaan järgmisel korral läheneda sellele kahtlasele kohale neeme poolt ja lõpuks ometi välja uurida, kuskohas see rada õieti olema peaks.
Koer nimega Nina on absoluutselt vaimustuses, et ta saab keset talve matkata, aga muidu on see matkarada täielikult tühi. Elke on ise üks East Coast Traili asutajaid ja tema majas peatuvad suvisel ajal paljud matkajad, aga isegi tema ütles, et veebruar ei ole küll matkamiseks õige aeg:) Mina ei lase sellest kõigest ennast küll häirida, sest loomulikult on märjad jalad ja külmunud näpud tülikas ebamugavad, aga rajalt avanevad vaated on siiski imeilusad ja paraku ei saa ma endale kevade või suve ootamist lubada...
Kohalikud peavad mind küll ilmselt kõik imelikuks, sest Elke väitel ei ole matkamine siin kuigi populaarne. Vanasti kulus kohalike kogu energia ellujäämisele ja nüüdsel ajal asendab lisandunud vaba aega teleka vaatamine. Newfied ei pidavat ise üldse aru saama, kui ilus nende loodus on ja statistika järgi on nad ühed ülekaalulisemad kogu Kanadas.
Pealegi tundub, et alati ei ole siinkandis üldse vaja õue minna, et loodust näha. Üks Elke sõbranna rääkis, et ta oli päise päeva ajal näinud põtra oma akendest mööda jalutamas. See uudis võttis mind küll sõnatuks, sest kõikide oma matkamiste jooksul nägin ma ainult korra jänest (väga äge jänis oli, täitsa valge ja puha) ja ma olen korduvalt mööda sedasama teed vantsinud, ilma ühtegi põtra nägemata...
Sunday, February 19, 2012
Elu saarel vol 2
Veider on mõelda, et ma olen nüüdseks rohem kui aasta Kanadas elanud, aga ikkagi ei oska ma kuidagi kanadalasi iseloomustada. Olen juba pikemat aega üritanud oma kanadalastest sõprade ja tuttavate põhjal mingit ühist nimetajat leida, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Halifaxis ajasin ma oma töökaaslased hulluks sellega, et seostasin nende käitumise põhjuseid pidevalt nende päritolumaaga. Pikapeale süüdistati mind lausa stereotüüpide levitamises, aga minu ainuke soov oli jõuda mingigi kirjelduseni, mida ma saaksin kanadalastest rääkides kasutada.
Lõpuks olin aga sunnitud alla andma ja nentima, et kanadalased on viisakad (mis ei ütle nende kohta just palju) ja kipuvad tihti uduheeringad olema. Minu endine sakslasest töökaaslane kasutas kanadalaste kirjeldamiseks sõna "spacey" ja see on üks vägagi kasulik sõna. Huvitaval kombel on mu kanadalastest sõprade jaoks kuupäev ja kellaaeg üsna abstraktsed mõisted ning igasugu asjalike asjade meelespidamine paistab neile ka üle jõu käivat.
Paar esimest korda pidin ma viha pärast endast väljuma, kui veerand tundi kokkulepitud ajast hiljem ikkagi midagi veel juhtunud ei olnud. Timo oli soomlasena samasugused katsumused juba varem läbi teinud ja ta tõttas mind rahustama, et ärgu ma muretsegu, üldjuhul kõik kokkulepitud asjad ikkagi juhtuvad, seda lihtsalt väikese hilinemisega. Kõige selle juures on nad aga nii sõbralikud ja muretud, et võrdlemisi keeruline on nende peale kaua tige olla...
Sedalaadi maailmavaade, mis minu peas seni pigem Hispaaniaga seostub, on aga Newfoundlandil kordades hullem kui Nova Scotias. Elke on sakslasena võrdlemisi korralik ja range, aga ka temal on tulnud ajapikku kohaliku stiiliga harjuda. Ta kirjeldas värvikalt, mismoodi näiteks tema maja katuse valmimine võttis plaanitust kolm korda rohkem aega. Kõigepealt jäid töömehed pidevalt hiljaks ning üsna tihti juhtus ka seda, et nad ei ilmunudki mõnel päeval välja. Kõik puha sellepärast, et sel päeval oli mõni teine klient nende abi palunud ja selle teise kliendi probleem paistis neile sel hetkel Elke omast pakilisem... Kogu selle organiseerimatuse juures on aga kohalikud üksteise suhtes võrratult hoolivad ja kui mingi tõeline hädaolukord peaks tekkima, siis tulevad nad alati üksteisele appi.
Newfoundland on ühe saare kohta igavene lahmakas maad, aga tundub, et saare suurusest hoolimata on see üks suur võrgustik. Nüüdseks olen ma paaril korral näinud, kuidas tutvumise hetkeni võõrad inimesed avastavad vestlema hakates paari minuti pärast vähemalt tosin ühist sugulast, sõpra ja tuttavat. Üsna varsti on selge, kes on kelle sugulastega koos koolis käinud, ühel tänaval elanud vms. Lisaks suudavad nad oma jutus mainida inimesi, keda kumbki osapool reaalselt ei tunne, aga kellest nad sellest hoolimata hirmutavalt palju teavad. Omade ja võõraste vahel tehakse aga üsna selgelt vahet ning seetõttu on Newfoundlandil eraldi nimi nende jaoks, kes ei ole siin sündinud - "come from away" ja sellest ei pääse keegi saarele kolinud inimestest ka peale aastakümnete pikkust saarel elamist.
Lõpuks olin aga sunnitud alla andma ja nentima, et kanadalased on viisakad (mis ei ütle nende kohta just palju) ja kipuvad tihti uduheeringad olema. Minu endine sakslasest töökaaslane kasutas kanadalaste kirjeldamiseks sõna "spacey" ja see on üks vägagi kasulik sõna. Huvitaval kombel on mu kanadalastest sõprade jaoks kuupäev ja kellaaeg üsna abstraktsed mõisted ning igasugu asjalike asjade meelespidamine paistab neile ka üle jõu käivat.
Paar esimest korda pidin ma viha pärast endast väljuma, kui veerand tundi kokkulepitud ajast hiljem ikkagi midagi veel juhtunud ei olnud. Timo oli soomlasena samasugused katsumused juba varem läbi teinud ja ta tõttas mind rahustama, et ärgu ma muretsegu, üldjuhul kõik kokkulepitud asjad ikkagi juhtuvad, seda lihtsalt väikese hilinemisega. Kõige selle juures on nad aga nii sõbralikud ja muretud, et võrdlemisi keeruline on nende peale kaua tige olla...
Sedalaadi maailmavaade, mis minu peas seni pigem Hispaaniaga seostub, on aga Newfoundlandil kordades hullem kui Nova Scotias. Elke on sakslasena võrdlemisi korralik ja range, aga ka temal on tulnud ajapikku kohaliku stiiliga harjuda. Ta kirjeldas värvikalt, mismoodi näiteks tema maja katuse valmimine võttis plaanitust kolm korda rohkem aega. Kõigepealt jäid töömehed pidevalt hiljaks ning üsna tihti juhtus ka seda, et nad ei ilmunudki mõnel päeval välja. Kõik puha sellepärast, et sel päeval oli mõni teine klient nende abi palunud ja selle teise kliendi probleem paistis neile sel hetkel Elke omast pakilisem... Kogu selle organiseerimatuse juures on aga kohalikud üksteise suhtes võrratult hoolivad ja kui mingi tõeline hädaolukord peaks tekkima, siis tulevad nad alati üksteisele appi.
Newfoundland on ühe saare kohta igavene lahmakas maad, aga tundub, et saare suurusest hoolimata on see üks suur võrgustik. Nüüdseks olen ma paaril korral näinud, kuidas tutvumise hetkeni võõrad inimesed avastavad vestlema hakates paari minuti pärast vähemalt tosin ühist sugulast, sõpra ja tuttavat. Üsna varsti on selge, kes on kelle sugulastega koos koolis käinud, ühel tänaval elanud vms. Lisaks suudavad nad oma jutus mainida inimesi, keda kumbki osapool reaalselt ei tunne, aga kellest nad sellest hoolimata hirmutavalt palju teavad. Omade ja võõraste vahel tehakse aga üsna selgelt vahet ning seetõttu on Newfoundlandil eraldi nimi nende jaoks, kes ei ole siin sündinud - "come from away" ja sellest ei pääse keegi saarele kolinud inimestest ka peale aastakümnete pikkust saarel elamist.
Saturday, February 18, 2012
Elu saarel vol 1
Kanadasse tulles teatasin kõigile, et tulen põtru karjatama, aga läks nii, et tegelikus elus ei näinud ma oma Working Holiday aasta jooksul ühtegi põtra... Seega olen üdni rahul, et ma Newfoundlandile tulin, idee poolest peaks neid siin karjade kaupa ringi jooksma. Seda kuuldavasti isegi väiksemates asulates, mis annab mulle lootust, et äkki mul ikka õnnestub neid näha. Shane vedas minuga pudeli veini peale kihla, et ma näen enne Kanadast lahkumist põtra. Nagu tavaliselt, ei jaga ma ka selles küsimuses tema optimismi, aga kunagi ei või ju teada:)
Pesitsen nüüd mõned nädalad sellises asulas nagu Pouch Cove. Selles väikelinnas on umbes 2000 elanikku ja see asub pooletunnise autosõidu kaugusel St John`sist. Elan külalistemajas, mille perenaiseks on sakslanna Elke. Elke on kuuekümnendates eluaastates vanadaam, kellel on doktorikraad folkloristika alal. Ta tuli Newfoundlandile oma doktoriõppe ajal ja otsustas siia jäädagi.
Doktorikraadi omandamise järel sai tal aga akadeemilisest maailmast isu täis ja ta siirdus turismi valdkonda. Nüüdseks on ta peaaegu kakskümmend aastat külalistemaja pidanud ja on ühtlasi ka Newfoundlandi idarannikul asuva matkaraja East Coast Trail asutajatest. Newfoundlandi tabas 1992. aastal suur löök, kui saare ranniku lähedal keelati ära tursapüük. Sellega tõmmati kriips peale suure osa saare elanike traditsioonilisele eluviisile ning needsamad inimesed pidid äkitselt oma elu ümber korraldama.
Turismivaldkond oli üks neist, kus püüti inimestele uut rakendust leida, aga Elke jutu järgi läks see vaevaliselt. Kalurid olid tihti lihtsad mehed, kes tihtilugu ei osanud peaaegu üldse kirjutada ega lugeda ning kellel polnud mingit tahtmist ettevõtlusega tegeleda. Paljud neist siirdusid hiljem Albertasse tööle ja pendeldavad siiani Alberta ja Newfoundlandi vahel.
Pouch Cove on üks neist asulatest, mis on traditsiooniliselt olnud kaluriküla. Tänu St John`si lähedusele on see aga aina rohkem muutunud asulaks, kust inimesed linnas tööl käivad. Newfoundlandil avastati mõnda aega tagasi nafta ja nii on siin viimastel aastatel majandus õitsele löönud. Seetõttu levib kinnisvaraarendus kiiresti St John`sist väljaspoole ja uued majad on ka Pouch Cove`i jõudnud. Uued majad on aga traditsioonilistest erinevad: varasemal ajal tahtsid saareelanikud oma maju pigem ookeanist eemale ehitada ning ookeanivaate imetlemine on kohalike jaoks ilmne tunnus, et tegu ei ole põliselanikega. Aknad olid sealjuures samuti mitte ookeani poole, vaid asula poole, et saaks paremini jälgida, millega naabrid tegelevad. Mehed pidid nagunii ookeanil töötama ja naised ei näinud mingit põhjust, miks nad peaksid ookeani poole vaatama:)
Ühiskond on Newfoundlandil siiani väga konservatiivne, abielus on levinud traditsioonilised rollid, kus mees on perekonnapea ja naise koht on köögis. Lisaks sellele ollakse võrdlemisi religioossed. Pouch Cove on seetõttu rangelt jagatud kaheks: katoliiklased ja anglikaani kiriku liikmed. Veel hiljuti ei olnud isegi kahe kiriku liikmete vahelised segaabielud lubatud...
Väikesele kohale omaselt tunnevad kõik kõiki ja kuulujutud on omaette kunstivorm. Eile õhtul õnnestus mul pealt näha, kuidas kohalikud daamid jõid igaüks ära pudeli veini, levitasid kõige uskumatuid kuulujutte ja laulsid vintis peaga Joni Mitchell`i laule. Varsti peaks kätte jõudma uue linnapea valimine, aga kui see kõik tõele vastab, mida nad kandidaatide kohta rääkisid, ei ole vaesel linnapeal mingit võimalust siin ellu jääda...
Newfoundlandi puhul on legendaarne nende sõbralikkus, aga selle kohta ütles Elke sapiselt, et sõbralikkuse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et turist pakub kohalikele meelelahutust. Seega on nad turistide vastu sõbralikud, aga kõik muutub sellest hetkest, kui keegi siia kolib.
Selgemast selgem on see, et siinne elu erineb tunduvalt kõigest sellest, mida ma olen varem kogenud. Jalutan igal hommikul ja õhtul Elke imearmsa koera Ninaga, söödan kitsesid ja aitan muidu majapidamises. Tänane hommik oli aga eriskummaline, sest ma ei veeda kuigi tihti oma laupäevahommikuid sellega, et aitan kitsel küüsi lõigata:)
Pesitsen nüüd mõned nädalad sellises asulas nagu Pouch Cove. Selles väikelinnas on umbes 2000 elanikku ja see asub pooletunnise autosõidu kaugusel St John`sist. Elan külalistemajas, mille perenaiseks on sakslanna Elke. Elke on kuuekümnendates eluaastates vanadaam, kellel on doktorikraad folkloristika alal. Ta tuli Newfoundlandile oma doktoriõppe ajal ja otsustas siia jäädagi.
Doktorikraadi omandamise järel sai tal aga akadeemilisest maailmast isu täis ja ta siirdus turismi valdkonda. Nüüdseks on ta peaaegu kakskümmend aastat külalistemaja pidanud ja on ühtlasi ka Newfoundlandi idarannikul asuva matkaraja East Coast Trail asutajatest. Newfoundlandi tabas 1992. aastal suur löök, kui saare ranniku lähedal keelati ära tursapüük. Sellega tõmmati kriips peale suure osa saare elanike traditsioonilisele eluviisile ning needsamad inimesed pidid äkitselt oma elu ümber korraldama.
Turismivaldkond oli üks neist, kus püüti inimestele uut rakendust leida, aga Elke jutu järgi läks see vaevaliselt. Kalurid olid tihti lihtsad mehed, kes tihtilugu ei osanud peaaegu üldse kirjutada ega lugeda ning kellel polnud mingit tahtmist ettevõtlusega tegeleda. Paljud neist siirdusid hiljem Albertasse tööle ja pendeldavad siiani Alberta ja Newfoundlandi vahel.
Pouch Cove on üks neist asulatest, mis on traditsiooniliselt olnud kaluriküla. Tänu St John`si lähedusele on see aga aina rohkem muutunud asulaks, kust inimesed linnas tööl käivad. Newfoundlandil avastati mõnda aega tagasi nafta ja nii on siin viimastel aastatel majandus õitsele löönud. Seetõttu levib kinnisvaraarendus kiiresti St John`sist väljaspoole ja uued majad on ka Pouch Cove`i jõudnud. Uued majad on aga traditsioonilistest erinevad: varasemal ajal tahtsid saareelanikud oma maju pigem ookeanist eemale ehitada ning ookeanivaate imetlemine on kohalike jaoks ilmne tunnus, et tegu ei ole põliselanikega. Aknad olid sealjuures samuti mitte ookeani poole, vaid asula poole, et saaks paremini jälgida, millega naabrid tegelevad. Mehed pidid nagunii ookeanil töötama ja naised ei näinud mingit põhjust, miks nad peaksid ookeani poole vaatama:)
Ühiskond on Newfoundlandil siiani väga konservatiivne, abielus on levinud traditsioonilised rollid, kus mees on perekonnapea ja naise koht on köögis. Lisaks sellele ollakse võrdlemisi religioossed. Pouch Cove on seetõttu rangelt jagatud kaheks: katoliiklased ja anglikaani kiriku liikmed. Veel hiljuti ei olnud isegi kahe kiriku liikmete vahelised segaabielud lubatud...
Väikesele kohale omaselt tunnevad kõik kõiki ja kuulujutud on omaette kunstivorm. Eile õhtul õnnestus mul pealt näha, kuidas kohalikud daamid jõid igaüks ära pudeli veini, levitasid kõige uskumatuid kuulujutte ja laulsid vintis peaga Joni Mitchell`i laule. Varsti peaks kätte jõudma uue linnapea valimine, aga kui see kõik tõele vastab, mida nad kandidaatide kohta rääkisid, ei ole vaesel linnapeal mingit võimalust siin ellu jääda...
Newfoundlandi puhul on legendaarne nende sõbralikkus, aga selle kohta ütles Elke sapiselt, et sõbralikkuse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et turist pakub kohalikele meelelahutust. Seega on nad turistide vastu sõbralikud, aga kõik muutub sellest hetkest, kui keegi siia kolib.
Selgemast selgem on see, et siinne elu erineb tunduvalt kõigest sellest, mida ma olen varem kogenud. Jalutan igal hommikul ja õhtul Elke imearmsa koera Ninaga, söödan kitsesid ja aitan muidu majapidamises. Tänane hommik oli aga eriskummaline, sest ma ei veeda kuigi tihti oma laupäevahommikuid sellega, et aitan kitsel küüsi lõigata:)
Wednesday, February 15, 2012
Jäähoki
Et siis Kanada ja jäähoki. Jäähoki on minu jaoks alati olnud selline mäng, mille ilu ma kuidagi tabada ei suuda. Taliolümpi ajal olen ma tavaliselt teleka ette naelutatud, aga jäähokit vaatan ma küll alles siis, kui mitte miskit muud enam vaadata ei ole. Kanadalased suhtuvad jäähokisse aga sellise kirega, et see tekitab vägisi tunde, et peaks seda veidrat mängu ikka ise ka nägema. Igal kanadalasel tundub olevat oma lemmikmeeskond, keda nad toetavad ka siis, kui nad aastate kaupa edetabeli lõpus on.
Otse loomulikult on ka Timol oma lemmikmeeskond ja kui see lemmikmeeskond sügisel ühe Kanada tugevama meeskonnaga mängis, oli tema püha kohus oma lemmikuid toetama minna. Läksime siis Anitaga huvi pärast kaasa, mõlemad selle mängu osas nagu kuu pealt kukkunud:) Ausalt öeldes ei saanud me lõpuni täpselt aru, millised hetked need kõige ägedamad olid, aga Timo paistis mängu käiguga vägagi rahul olevat. Tema lemmikmeeskond sai muidugi koledal kombel lüüa, aga kuuldavasti olid nad sealjuures üdini osavalt mänginud.
Ringi vaadates võis aga näha kõikvõimalikus vanuses kanadalasi, kõige noorem pealtvaataja paistis olevat vaevalt kaheaastane. Kogu mängu kõige toredam osa oli aga vaheaeg, kui pisikesed jäähokimängijad oma lühikese mängu maha pidasid. Ilmselgelt uisutasid need nelja-viie aastased lapsed paremini kui mina kunagi uisutama hakkan, aga gravitatsioonijõud nõudis oma, nii oli mingil hetkel peaaegu kogu meeskond jää peal pikali. Anita tegi sellest kõigest ka video, mis on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=6POrggSa0CU&feature=youtu.be
Otse loomulikult on ka Timol oma lemmikmeeskond ja kui see lemmikmeeskond sügisel ühe Kanada tugevama meeskonnaga mängis, oli tema püha kohus oma lemmikuid toetama minna. Läksime siis Anitaga huvi pärast kaasa, mõlemad selle mängu osas nagu kuu pealt kukkunud:) Ausalt öeldes ei saanud me lõpuni täpselt aru, millised hetked need kõige ägedamad olid, aga Timo paistis mängu käiguga vägagi rahul olevat. Tema lemmikmeeskond sai muidugi koledal kombel lüüa, aga kuuldavasti olid nad sealjuures üdini osavalt mänginud.
Ringi vaadates võis aga näha kõikvõimalikus vanuses kanadalasi, kõige noorem pealtvaataja paistis olevat vaevalt kaheaastane. Kogu mängu kõige toredam osa oli aga vaheaeg, kui pisikesed jäähokimängijad oma lühikese mängu maha pidasid. Ilmselgelt uisutasid need nelja-viie aastased lapsed paremini kui mina kunagi uisutama hakkan, aga gravitatsioonijõud nõudis oma, nii oli mingil hetkel peaaegu kogu meeskond jää peal pikali. Anita tegi sellest kõigest ka video, mis on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=6POrggSa0CU&feature=youtu.be
Uisutamas
Kanada peale mõeldes oli mul kogu aeg tunne, et siin olles tuleb vähemalt korra jäähoki mängu vaatama minna ja uisutamine tuleb ka uuesti meelde tuletada. Mäletan lapsepõlvest, et uisutamine oli nii lihtne, aga tõtt öelda oli minu viimane selleteemaline katsetus paarkümmend aastat tagasi ja see seisnes peamiselt staadionipiirdest kinnihoidmises...
Torontos läks mul selle osas õnneks, st plaanisime küll uisutama minna, aga enne tuli kevad ja jää sulas ära:) Halifax on aga selle osas vahva linn, et seal on avalik uisuväli, kus nii uisutamine kui uisulaenutus on tasuta. Nii ei suutnudki ma enam kõige parema tahtmise juures välja mõelda põhjust, miks mitte uuesti uisutama minna.
Timo on soomlasena loomulikult tõeline jäähoki fänn ja oskab ka muljetavaldavalt hästi uisutada. Seega kuulutasingi kõva häälega, et millalgi tahaksin mina ka uisutamist proovida. Samal ajal tundus see kõik aga üsna hirmutav ja kui Shane keset ühte tööpäeva teatas, et tunni aja pärast on aeg uisutama minna, oli minu esimene vastus raudne ei. No et ma olen oma töödega ajagraafikust maas ja täna ei sobi mitte.
Paraku oli Shane mu ülemusena täiesti teadlik faktist, et ega ma nüüd nii kibekiiresti ka töötama ei pea ja seega kõlab selline vastuväide üsna naeruväärselt. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui hirmust värisedes ennast riidesse panna. Suure saavutusena suutsin Anita kaasa meelitada, kahekesi ikka toredam karta. Anita oli iirlasena ainult korra elus uisutanud ja millegipärast seostus uisutamine tema jaoks vältimatult luumurdudega.
Timo on aga üks ütlemata rahulik ja hea õpetaja ning nii võttiski ta Anita käekõrvale ja hakkas talle nullist peale uisutamist õpetama. Shane näis aga arvavat, et ma juba oskan uisutada, seega ei kavatsenudki ta ennast minu õpetamisega vaevata. Ausalt öeldes oli see kõik aga päris harjumatu ja kui Shane poleks mu käest kinni hoidnud, siis oleksin ennast neli-viis korda jäält lamamas leidnud. Ajapikku läks aga asi paremaks ja oleksin juba peaaegu ilma tema abita hakkama saanud. Paraku sai aga aeg enne otsa...
Enne Newfoundlandile tulekut tahtsin veel korra uisutamist proovida ja palusin, et Shane oleks ainult esimese ringi ajal minu kõrval, peale seda võiks juba ise hakkama saada. Kui aga õige päev kätte jõudis, siis teatas ta mulle hommikul, et liuväli on külma tõttu suletud. Kujutate ette, kanadalased, kes peaksid ju enam-vähem jääkarud olema, sulgevad liuvälja, sest väljas on liiga külm! Teha polnud muidugi midagi, uisutama minna ma ei saanud ja kuigi Shane arvas, et seda võib ju ka märtsis teha, ei ole mul erilist lootust, et Halifaxi niigi veider ilm märtsis seda võimaldab...
Torontos läks mul selle osas õnneks, st plaanisime küll uisutama minna, aga enne tuli kevad ja jää sulas ära:) Halifax on aga selle osas vahva linn, et seal on avalik uisuväli, kus nii uisutamine kui uisulaenutus on tasuta. Nii ei suutnudki ma enam kõige parema tahtmise juures välja mõelda põhjust, miks mitte uuesti uisutama minna.
Timo on soomlasena loomulikult tõeline jäähoki fänn ja oskab ka muljetavaldavalt hästi uisutada. Seega kuulutasingi kõva häälega, et millalgi tahaksin mina ka uisutamist proovida. Samal ajal tundus see kõik aga üsna hirmutav ja kui Shane keset ühte tööpäeva teatas, et tunni aja pärast on aeg uisutama minna, oli minu esimene vastus raudne ei. No et ma olen oma töödega ajagraafikust maas ja täna ei sobi mitte.
Paraku oli Shane mu ülemusena täiesti teadlik faktist, et ega ma nüüd nii kibekiiresti ka töötama ei pea ja seega kõlab selline vastuväide üsna naeruväärselt. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui hirmust värisedes ennast riidesse panna. Suure saavutusena suutsin Anita kaasa meelitada, kahekesi ikka toredam karta. Anita oli iirlasena ainult korra elus uisutanud ja millegipärast seostus uisutamine tema jaoks vältimatult luumurdudega.
Timo on aga üks ütlemata rahulik ja hea õpetaja ning nii võttiski ta Anita käekõrvale ja hakkas talle nullist peale uisutamist õpetama. Shane näis aga arvavat, et ma juba oskan uisutada, seega ei kavatsenudki ta ennast minu õpetamisega vaevata. Ausalt öeldes oli see kõik aga päris harjumatu ja kui Shane poleks mu käest kinni hoidnud, siis oleksin ennast neli-viis korda jäält lamamas leidnud. Ajapikku läks aga asi paremaks ja oleksin juba peaaegu ilma tema abita hakkama saanud. Paraku sai aga aeg enne otsa...
Enne Newfoundlandile tulekut tahtsin veel korra uisutamist proovida ja palusin, et Shane oleks ainult esimese ringi ajal minu kõrval, peale seda võiks juba ise hakkama saada. Kui aga õige päev kätte jõudis, siis teatas ta mulle hommikul, et liuväli on külma tõttu suletud. Kujutate ette, kanadalased, kes peaksid ju enam-vähem jääkarud olema, sulgevad liuvälja, sest väljas on liiga külm! Teha polnud muidugi midagi, uisutama minna ma ei saanud ja kuigi Shane arvas, et seda võib ju ka märtsis teha, ei ole mul erilist lootust, et Halifaxi niigi veider ilm märtsis seda võimaldab...
Tuesday, February 14, 2012
Jälle Newfoundland
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et olen jälle Newfoundlandil. Kui arvesse võtta asjaolu, et mu blogimises on olnud kahekuuline paus, siis võib see üsna ootamatult kõlada, aga mul on siiras taotlus vahepeal juhtunud sündmused tagantjärgi kirja panna.
Nii pikal kirjutamise pausil oli vägagi mõjuv põhjus, sest juba detsembris hakkas mind painama suuremat sorti küsimus: "mis edasi saab?". Sain Working Holiday viisa ju ainult aastaks ning teadsin algusest peale, et mul pole vähimatki lootust seda pikendada. Seetõttu muutuski 10. veebruar painavaks kuupäevaks, mis tundus kohutava kiirusega lähenevat.
Filmides ja raamatutes on kõik korrapärane: peategelasi tabavad täpselt õigel hetkel äratundmishetked ning rännuaasta lõpuks tabab neid rahu ja selgus. Minul oli aga täpselt vastupidi: mida aeg edasi, seda segasemaks asjad läksid. Kogu asja ei teinud ka üldse lihtsamaks see, et iga päev tuli mul vastata sellesamale küsimusele, millele mul tegelikult ei olnud mitte ühtegi vastust. Nii tunduski lihtsam mõneks ajaks urgu pugeda ja oma mõtteid selgemaks mõelda.
Järgmisena oleks ilus kirjeldada hetke, kus ma suutsin välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, aga kahjuks seda hetke ei saabunudki. Küll aga sai aja jooksul aina selgemaks, et ma tahan veel veidi Bilbo olla, st ma ei taha veel kuidagi koju tulla ja korralikuks kodanikuks hakata.
Working Holiday viisal oli aga selgelt kirjas, et ma pean Kanadast hiljemalt 10. veebruaril lahkuma. Nii jõudsingi ma järeldusele, et tuleb korrata sama trikki, mida tegi ka mu tööalane eelkäija. Ehk siis tuleb sõita USA piirile, et umbes 5 minuti pärast Kanadasse turistina naasta. Teoorias kõlab see aga oluliselt lihtsamalt kui reaalses elus, sest nii USA kui Kanada piirivalve käitus sellesama tüdrukuga üdini karmilt ja ebaviisakalt ning kuigi idee järgi võib turist Kanadas viibida kuni 6 kuud, siis sai tema vaevalt kahe kuu viisa. Kui veel arvestada asjaolu, et mul ei ole biomeetrilist passi, mis on Ühendriikidesse sisenemise eeltingimuseks, siis pole imestada, et olin kogu selle ettevõtmise tõttu hirmust poolkange.
Anita oli nii armas, et võttis endale autojuhi rolli ja sõidutas mind piirile. Lähim Ühendriikide piir asub New Brunswicki provintsis ja Google Mapi väitel on see kuuetunnise autosõidu kaugusel. Sõiduaja lühendamiseks sõitsime esimesel päeval sellest ära kolmandiku, st läksime Wentworthi hostelisse. Wentworthi jõudes pidin jälle nentima, et see on üks üdini täiuslik koht ja kui ma saaksin, siis elaksin hea meelega seal...
Ebameeldiv kohustus ennast piiril näole anda ei lasknud meil seal aga kaua mõnuleda ja nii asusime hommikul vara teele. New Brunswicki ja Nova Scotia provintside ühine uhkus on Bay of Fundy laht, mis on kuulus oma tõusude ja mõõnade poolest. Mingil hetkel otsustasime kiirteelt kõrvale pöörata, et lahe äärsemat teed kasutada ja jõudsimegi uskumatult ilusa külani. Suur oli aga meie üllatus, et tee jõudis idüllilise külani ja lõppes siis ära:) Selgus, et meie kaardivabal sõiduviisil on ka väikesed miinused ja kuigi Alma nimeline küla oleks harmooniliseks eluks ideaalne, ei aita see meid kuigivõrd piirile läheneda. Pöörasime siis otsa ringi ja mind tabas teadmine, et tänu sellele kahetunnisele eksirännakule pean ma veel kauem piirile jõudmist ootama.
Õhtul jõudsime lõpuks St Steveni piiripunkti ja minu rõõmuks selgus, et ma ei peagi seal piiri ületama, vaid võin otse Kanada piirivalve poole pöörduda. Veidral kombel sattusin ma väga meeldiva ja viisaka piirivalvuri jutule, kes mind küll põhjalikult minu tulevikuplaanide osas küsitles, aga kes ei paistnud arvavat, et ma Kanada riigile mingit ohtu kujutan. Otse loomulikult uuris ta ka seda, kuidas ma plaanin kuue kuu jooksul töötamata ellu jääda ja vastasin vapralt, et ma plaanin kogu selle aja söögi ja öömaja eest vabatahtlikku tööd teha. Samal ajal vasardas mul peas küll teadmine, et isegi vabatahtlikuna on raske nii pikka aega vastu pidada ja ka piirivalvur paistis seda kuuldes kõhklevat.
Kui ta mind aga peale ootamist enda juurde kutsus, siis tabas mind rõõmus üllatus, sest saingi turistiviisa kuueks kuuks! Lisaks sain teada, et seda viisat on võimalik ka pikendada, kui sellest soovist vähemalt kuu aega enne teada annan. Ühtlasi teavitas piirivalvur mind ka sellest, et võin alati taotleda tööviisat, mis on seotud konkreetse töökohaga. Rahustasin teda küll infoga, et mul ei ole mingit palavat soovi igaveseks Kanadasse jääda, aga muidugi on neid võimalusi hea teada. Nii siis juhtuski, et saan kuni 10. augustini ametlikult Kanadas olla!
Kogu Halifaxis oldud aja jooksul oli mul kuklas teadmine, et ma tahan tegelikult Newfoundlandile tagasi tulla. Halifaxis elavad inimesed, kes on mulle üdini kallid (hostel lihtsalt poeb naha alla, midagi pole teha), aga kõikidest seni nähtud kohtadest on Newfoundland kõige erilisem... Kui siis jaanuaris äkitselt lennupiletite soodusmüük algas ja need tavahinnast 50 protsenti soodsamaks muutusin, siis oli selge, et seda igatsust saab ravida ainult siia naastes. Olin kogu aeg mõelnud, et ma peaksin tegelikult ju ka läänerannikut külastama, aga see oli pigem ratsionaalne mõte. Newfoundlandiga ei seo ming aga mitte ühtegi ratsionaalset mõtet, ainult puhas külgetõmme.
Anita oli mulle juba varem rääkinud sellest, kuidas ta Newfoundlandil vabatahtlikuna töötas. Pouch Cove on St Johns`ist poole tunni autosõidu kaugusel ja siinse külalistemaja omanik on mitu aastat enda juures vabatahtlikke võõrustanud. Üllataval kombel võtab ta vabatahtlikke ka talvisel ajal vastu ja siin ma nüüd olengi: minu ülesandeks saab kitsede ja kanade toitmine, koeraga jalutamas käimine ja muud mitte just pakilist laadi ülesanded. Peamiselt tekitab see koht minus aga nurrumise funktsiooni:) Külalistemaja perenaine Elke on sakslannast vanaproua, sotsioloogia doktorikraadi omanik, kelle külalistemajas peatuvad suvel turistid ja talvel korraldab ta joogalaagreid jms üritusi. Tulevikus on tal plaanis siia luua holistilise meditsiini keskus ja ka see mõte on minu jaoks üdini sümpaatne.
Seega on mul plaanis veeta siin järgmised kolm nädalat ja peale seda paar päeva St John`sis vanu tuttavaid külastada. Idee järgi peaksin ma peale seda Halifaxi naasma, et oma koduhostelis vabatahtlikuna töötada. Edasiste plaanide osas ei oska ma hetkel veel miskit täpsemat arvata, aga minu suureks rõõmuks pöördus minu poole Cape Bretoni saarel asuva hosteli perenaine ja tahtis, et ma seal ka mõnda aega vabatahtlikuna töötaksin.
Tundub, et vaba aega on mul nüüdsest oluliselt rohkem kui varem, nii et üritan nüüd ennast kokku võtta ja vahepealsed sündmused ajapikku kirja panna. Mingil põhjusel on mu mälu ka pika puhkuse võtnud, nii et ilmselgelt ei ole mul igasugu detailid enam meeles, aga miskit äkki kougib ikka mälusügavustest uuesti välja.
Nii pikal kirjutamise pausil oli vägagi mõjuv põhjus, sest juba detsembris hakkas mind painama suuremat sorti küsimus: "mis edasi saab?". Sain Working Holiday viisa ju ainult aastaks ning teadsin algusest peale, et mul pole vähimatki lootust seda pikendada. Seetõttu muutuski 10. veebruar painavaks kuupäevaks, mis tundus kohutava kiirusega lähenevat.
Filmides ja raamatutes on kõik korrapärane: peategelasi tabavad täpselt õigel hetkel äratundmishetked ning rännuaasta lõpuks tabab neid rahu ja selgus. Minul oli aga täpselt vastupidi: mida aeg edasi, seda segasemaks asjad läksid. Kogu asja ei teinud ka üldse lihtsamaks see, et iga päev tuli mul vastata sellesamale küsimusele, millele mul tegelikult ei olnud mitte ühtegi vastust. Nii tunduski lihtsam mõneks ajaks urgu pugeda ja oma mõtteid selgemaks mõelda.
Järgmisena oleks ilus kirjeldada hetke, kus ma suutsin välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, aga kahjuks seda hetke ei saabunudki. Küll aga sai aja jooksul aina selgemaks, et ma tahan veel veidi Bilbo olla, st ma ei taha veel kuidagi koju tulla ja korralikuks kodanikuks hakata.
Working Holiday viisal oli aga selgelt kirjas, et ma pean Kanadast hiljemalt 10. veebruaril lahkuma. Nii jõudsingi ma järeldusele, et tuleb korrata sama trikki, mida tegi ka mu tööalane eelkäija. Ehk siis tuleb sõita USA piirile, et umbes 5 minuti pärast Kanadasse turistina naasta. Teoorias kõlab see aga oluliselt lihtsamalt kui reaalses elus, sest nii USA kui Kanada piirivalve käitus sellesama tüdrukuga üdini karmilt ja ebaviisakalt ning kuigi idee järgi võib turist Kanadas viibida kuni 6 kuud, siis sai tema vaevalt kahe kuu viisa. Kui veel arvestada asjaolu, et mul ei ole biomeetrilist passi, mis on Ühendriikidesse sisenemise eeltingimuseks, siis pole imestada, et olin kogu selle ettevõtmise tõttu hirmust poolkange.
Anita oli nii armas, et võttis endale autojuhi rolli ja sõidutas mind piirile. Lähim Ühendriikide piir asub New Brunswicki provintsis ja Google Mapi väitel on see kuuetunnise autosõidu kaugusel. Sõiduaja lühendamiseks sõitsime esimesel päeval sellest ära kolmandiku, st läksime Wentworthi hostelisse. Wentworthi jõudes pidin jälle nentima, et see on üks üdini täiuslik koht ja kui ma saaksin, siis elaksin hea meelega seal...
Ebameeldiv kohustus ennast piiril näole anda ei lasknud meil seal aga kaua mõnuleda ja nii asusime hommikul vara teele. New Brunswicki ja Nova Scotia provintside ühine uhkus on Bay of Fundy laht, mis on kuulus oma tõusude ja mõõnade poolest. Mingil hetkel otsustasime kiirteelt kõrvale pöörata, et lahe äärsemat teed kasutada ja jõudsimegi uskumatult ilusa külani. Suur oli aga meie üllatus, et tee jõudis idüllilise külani ja lõppes siis ära:) Selgus, et meie kaardivabal sõiduviisil on ka väikesed miinused ja kuigi Alma nimeline küla oleks harmooniliseks eluks ideaalne, ei aita see meid kuigivõrd piirile läheneda. Pöörasime siis otsa ringi ja mind tabas teadmine, et tänu sellele kahetunnisele eksirännakule pean ma veel kauem piirile jõudmist ootama.
Õhtul jõudsime lõpuks St Steveni piiripunkti ja minu rõõmuks selgus, et ma ei peagi seal piiri ületama, vaid võin otse Kanada piirivalve poole pöörduda. Veidral kombel sattusin ma väga meeldiva ja viisaka piirivalvuri jutule, kes mind küll põhjalikult minu tulevikuplaanide osas küsitles, aga kes ei paistnud arvavat, et ma Kanada riigile mingit ohtu kujutan. Otse loomulikult uuris ta ka seda, kuidas ma plaanin kuue kuu jooksul töötamata ellu jääda ja vastasin vapralt, et ma plaanin kogu selle aja söögi ja öömaja eest vabatahtlikku tööd teha. Samal ajal vasardas mul peas küll teadmine, et isegi vabatahtlikuna on raske nii pikka aega vastu pidada ja ka piirivalvur paistis seda kuuldes kõhklevat.
Kui ta mind aga peale ootamist enda juurde kutsus, siis tabas mind rõõmus üllatus, sest saingi turistiviisa kuueks kuuks! Lisaks sain teada, et seda viisat on võimalik ka pikendada, kui sellest soovist vähemalt kuu aega enne teada annan. Ühtlasi teavitas piirivalvur mind ka sellest, et võin alati taotleda tööviisat, mis on seotud konkreetse töökohaga. Rahustasin teda küll infoga, et mul ei ole mingit palavat soovi igaveseks Kanadasse jääda, aga muidugi on neid võimalusi hea teada. Nii siis juhtuski, et saan kuni 10. augustini ametlikult Kanadas olla!
Kogu Halifaxis oldud aja jooksul oli mul kuklas teadmine, et ma tahan tegelikult Newfoundlandile tagasi tulla. Halifaxis elavad inimesed, kes on mulle üdini kallid (hostel lihtsalt poeb naha alla, midagi pole teha), aga kõikidest seni nähtud kohtadest on Newfoundland kõige erilisem... Kui siis jaanuaris äkitselt lennupiletite soodusmüük algas ja need tavahinnast 50 protsenti soodsamaks muutusin, siis oli selge, et seda igatsust saab ravida ainult siia naastes. Olin kogu aeg mõelnud, et ma peaksin tegelikult ju ka läänerannikut külastama, aga see oli pigem ratsionaalne mõte. Newfoundlandiga ei seo ming aga mitte ühtegi ratsionaalset mõtet, ainult puhas külgetõmme.
Anita oli mulle juba varem rääkinud sellest, kuidas ta Newfoundlandil vabatahtlikuna töötas. Pouch Cove on St Johns`ist poole tunni autosõidu kaugusel ja siinse külalistemaja omanik on mitu aastat enda juures vabatahtlikke võõrustanud. Üllataval kombel võtab ta vabatahtlikke ka talvisel ajal vastu ja siin ma nüüd olengi: minu ülesandeks saab kitsede ja kanade toitmine, koeraga jalutamas käimine ja muud mitte just pakilist laadi ülesanded. Peamiselt tekitab see koht minus aga nurrumise funktsiooni:) Külalistemaja perenaine Elke on sakslannast vanaproua, sotsioloogia doktorikraadi omanik, kelle külalistemajas peatuvad suvel turistid ja talvel korraldab ta joogalaagreid jms üritusi. Tulevikus on tal plaanis siia luua holistilise meditsiini keskus ja ka see mõte on minu jaoks üdini sümpaatne.
Seega on mul plaanis veeta siin järgmised kolm nädalat ja peale seda paar päeva St John`sis vanu tuttavaid külastada. Idee järgi peaksin ma peale seda Halifaxi naasma, et oma koduhostelis vabatahtlikuna töötada. Edasiste plaanide osas ei oska ma hetkel veel miskit täpsemat arvata, aga minu suureks rõõmuks pöördus minu poole Cape Bretoni saarel asuva hosteli perenaine ja tahtis, et ma seal ka mõnda aega vabatahtlikuna töötaksin.
Tundub, et vaba aega on mul nüüdsest oluliselt rohkem kui varem, nii et üritan nüüd ennast kokku võtta ja vahepealsed sündmused ajapikku kirja panna. Mingil põhjusel on mu mälu ka pika puhkuse võtnud, nii et ilmselgelt ei ole mul igasugu detailid enam meeles, aga miskit äkki kougib ikka mälusügavustest uuesti välja.
Subscribe to:
Posts (Atom)