Nurrumise kroonika

Niisiis, seni nähtud elusolendite nimekirja võib lisada kaks hüljest. Seekord elaval kujul, millegipärast on mul mitmel korral õnnestunud neid näha väga surnud olekus. Dawn nimetas seda külma ratsionaalsusega populatsiooni kontrolliks ja vihjas, et mõnikord on kohalikud kalamehed sellele veidi kaasa aidanud. Ühel korral olevat selle tegevuse käigus budistliku kloostri mungad sündmuskohale sattunud ja neis ei tekitanud see vaatepilt ülemäära suurt vaimustust.

Tuleb tunnistada, et ka minu tegevuse tulemusena on Cape Bretoni elusolendite arv ühe võrra väiksem. Mul oli nimelt koduloom, pontsakas hiir. Pikapeale muutus ta nii julgeks, et oleks paaril korral äärepealt mulle otsa jooksnud. Dawn kirjeldas elavalt olukorda, kus mul on varsti terve põrand suuremaid ja väiksemaid hiiri täis ning suutis mind ajapikku veenda selles, et mu viimase aja budistlikest meeleoludest hoolimata tuleb käised üles käärida ja hiirest lahti saada.

Seadsingi siis lõksu üles ja minu ehmatuseks oligi ülejärgmisel päeval hiir lõksus. Teatasin alguses Dawnile dramaatiliselt, et mina küll seda hiirt ära visata ei suuda, aga päeva peale tundus kuidagi imelik surnud hiirega kodu jagada. Pealegi hakkasid mulle meenuma mälupildid sellest, et kunagi Luise tänava puumajas elades olin ma korduvalt võimeline oma tegude tagajärgedest vabanema. Seekord oli aga karmatsükkel erakordselt lühike: mu haagissuvila on üsna mereäärse järsaku ääres ja nii tekkis mul kaval mõte hiir lihtsalt üle serva visata. Hiir lendaski elegantse kaarega üle ääre, aga sama tegi ka hiirelõks. Kusjuures lõks lendas oluliselt kaugemale kui hiir:) Kuna tegemist oli Dawni lemmiklõksuga, siis oli selgemast selgem, et lõks tuleb tagasi tuua. Õnneks kasvavad siin järsaku peal puud ja nii ma siis leidsingi ennast puudest kinni hoides mööda järsakut turnimas ja hiirelõksu otsimas...

Cape Bretoni peale mõeldes olen ma korduvalt jõudnud järeldusele, et sellest kohast ei saagi midagi kirjutada, palju mõttekam oleks lihtsalt pilte vaadata:

https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotiaVol2?authuser=0&feat=directlink

Kui ma aga siiski oma mälus sobran, siis võib rõõmuga raporteerida, et vahepealse aja jooksul olen ma jõudumööda matkamas käinud. Jalamehena on see aga üsna aeganõudev ja kui ma viimane kord pidin 20 kilomeetrit koju kõmpima, siis veendusin veelkord selles, et nii ei saa ikka rallit sõita. Minu suureks rõõmuks toodi aga täna lõpuks ometi hosteli rattad hooldusest tagasi ja nüüd on mul ratas! Tegin täna esimese sõidu kohe ära ja noh, mis seal salata, pidin üsna mitu korda rattaga ülesmäge jalutama:) Siiski on rattaga oluliselt reipam edasi liikuda ja kui mul silme ees juba tähekesed tantsima hakkasid, siis oli äraütlemata mõnus oma lemmikkohas vaalavaatlejat mängida. Vaalade arvu ei oska ma isegi mitte arvata, aga veepinnale tõusmas nägin ma neid täpselt kaksteist korda.

Käisime Dawniga vaatamas ka Cape Bretoni kõige põhjapoolsemat tippu, mille nimeks on Meat Cove. Sel nimel pole kuigi romantiline saamislugu, sest vanadel aegadel oli see heaks kohaks, kus laevad said randuda ja meremehed said küttimise tulemusena oma lihavarusid täiendada. Teel Meat Cove`i nägin ma aga oma üllatuseks peaaegu maailma lõpus asuvat suurt toidupoodi, kus müüdi alkoholi (olgu siinkohal öeldud, et Pleasant Bayle kõige lähem alkoholipood asub üle mägede sõites 40 kilomeetri kaugusel Cheticampis ja see on nii mõnegi hostelisse saabunud külalise jaoks ebameeldivaks üllatuseks osutunud). Dawni väitel on alkohol kohalike elanike seas nii populaarne, et alatihti püütakse autodega läbi poe seina sõita, et saaks veidi alkoholi pihta panna. Viimasel ajal on aga sedalaadi ettevõtmised üsna tulutuks osutunud, sest korduvate poe remontide tulemusena on see hoone peaaegu kindluseks muudetud.