Veider on mõelda, et ma olen nüüdseks rohem kui aasta Kanadas elanud, aga ikkagi ei oska ma kuidagi kanadalasi iseloomustada. Olen juba pikemat aega üritanud oma kanadalastest sõprade ja tuttavate põhjal mingit ühist nimetajat leida, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Halifaxis ajasin ma oma töökaaslased hulluks sellega, et seostasin nende käitumise põhjuseid pidevalt nende päritolumaaga. Pikapeale süüdistati mind lausa stereotüüpide levitamises, aga minu ainuke soov oli jõuda mingigi kirjelduseni, mida ma saaksin kanadalastest rääkides kasutada.
Lõpuks olin aga sunnitud alla andma ja nentima, et kanadalased on viisakad (mis ei ütle nende kohta just palju) ja kipuvad tihti uduheeringad olema. Minu endine sakslasest töökaaslane kasutas kanadalaste kirjeldamiseks sõna "spacey" ja see on üks vägagi kasulik sõna. Huvitaval kombel on mu kanadalastest sõprade jaoks kuupäev ja kellaaeg üsna abstraktsed mõisted ning igasugu asjalike asjade meelespidamine paistab neile ka üle jõu käivat.
Paar esimest korda pidin ma viha pärast endast väljuma, kui veerand tundi kokkulepitud ajast hiljem ikkagi midagi veel juhtunud ei olnud. Timo oli soomlasena samasugused katsumused juba varem läbi teinud ja ta tõttas mind rahustama, et ärgu ma muretsegu, üldjuhul kõik kokkulepitud asjad ikkagi juhtuvad, seda lihtsalt väikese hilinemisega. Kõige selle juures on nad aga nii sõbralikud ja muretud, et võrdlemisi keeruline on nende peale kaua tige olla...
Sedalaadi maailmavaade, mis minu peas seni pigem Hispaaniaga seostub, on aga Newfoundlandil kordades hullem kui Nova Scotias. Elke on sakslasena võrdlemisi korralik ja range, aga ka temal on tulnud ajapikku kohaliku stiiliga harjuda. Ta kirjeldas värvikalt, mismoodi näiteks tema maja katuse valmimine võttis plaanitust kolm korda rohkem aega. Kõigepealt jäid töömehed pidevalt hiljaks ning üsna tihti juhtus ka seda, et nad ei ilmunudki mõnel päeval välja. Kõik puha sellepärast, et sel päeval oli mõni teine klient nende abi palunud ja selle teise kliendi probleem paistis neile sel hetkel Elke omast pakilisem... Kogu selle organiseerimatuse juures on aga kohalikud üksteise suhtes võrratult hoolivad ja kui mingi tõeline hädaolukord peaks tekkima, siis tulevad nad alati üksteisele appi.
Newfoundland on ühe saare kohta igavene lahmakas maad, aga tundub, et saare suurusest hoolimata on see üks suur võrgustik. Nüüdseks olen ma paaril korral näinud, kuidas tutvumise hetkeni võõrad inimesed avastavad vestlema hakates paari minuti pärast vähemalt tosin ühist sugulast, sõpra ja tuttavat. Üsna varsti on selge, kes on kelle sugulastega koos koolis käinud, ühel tänaval elanud vms. Lisaks suudavad nad oma jutus mainida inimesi, keda kumbki osapool reaalselt ei tunne, aga kellest nad sellest hoolimata hirmutavalt palju teavad. Omade ja võõraste vahel tehakse aga üsna selgelt vahet ning seetõttu on Newfoundlandil eraldi nimi nende jaoks, kes ei ole siin sündinud - "come from away" ja sellest ei pääse keegi saarele kolinud inimestest ka peale aastakümnete pikkust saarel elamist.
No comments:
Post a Comment