Uisutamas

Kanada peale mõeldes oli mul kogu aeg tunne, et siin olles tuleb vähemalt korra jäähoki mängu vaatama minna ja uisutamine tuleb ka uuesti meelde tuletada. Mäletan lapsepõlvest, et uisutamine oli nii lihtne, aga tõtt öelda oli minu viimane selleteemaline katsetus paarkümmend aastat tagasi ja see seisnes peamiselt staadionipiirdest kinnihoidmises...

Torontos läks mul selle osas õnneks, st plaanisime küll uisutama minna, aga enne tuli kevad ja jää sulas ära:) Halifax on aga selle osas vahva linn, et seal on avalik uisuväli, kus nii uisutamine kui uisulaenutus on tasuta. Nii ei suutnudki ma enam kõige parema tahtmise juures välja mõelda põhjust, miks mitte uuesti uisutama minna.

Timo on soomlasena loomulikult tõeline jäähoki fänn ja oskab ka muljetavaldavalt hästi uisutada. Seega kuulutasingi kõva häälega, et millalgi tahaksin mina ka uisutamist proovida. Samal ajal tundus see kõik aga üsna hirmutav ja kui Shane keset ühte tööpäeva teatas, et tunni aja pärast on aeg uisutama minna, oli minu esimene vastus raudne ei. No et ma olen oma töödega ajagraafikust maas ja täna ei sobi mitte.

Paraku oli Shane mu ülemusena täiesti teadlik faktist, et ega ma nüüd nii kibekiiresti ka töötama ei pea ja seega kõlab selline vastuväide üsna naeruväärselt. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui hirmust värisedes ennast riidesse panna. Suure saavutusena suutsin Anita kaasa meelitada, kahekesi ikka toredam karta. Anita oli iirlasena ainult korra elus uisutanud ja millegipärast seostus uisutamine tema jaoks vältimatult luumurdudega.

Timo on aga üks ütlemata rahulik ja hea õpetaja ning nii võttiski ta Anita käekõrvale ja hakkas talle nullist peale uisutamist õpetama. Shane näis aga arvavat, et ma juba oskan uisutada, seega ei kavatsenudki ta ennast minu õpetamisega vaevata. Ausalt öeldes oli see kõik aga päris harjumatu ja kui Shane poleks mu käest kinni hoidnud, siis oleksin ennast neli-viis korda jäält lamamas leidnud. Ajapikku läks aga asi paremaks ja oleksin juba peaaegu ilma tema abita hakkama saanud. Paraku sai aga aeg enne otsa...

Enne Newfoundlandile tulekut tahtsin veel korra uisutamist proovida ja palusin, et Shane oleks ainult esimese ringi ajal minu kõrval, peale seda võiks juba ise hakkama saada. Kui aga õige päev kätte jõudis, siis teatas ta mulle hommikul, et liuväli on külma tõttu suletud. Kujutate ette, kanadalased, kes peaksid ju enam-vähem jääkarud olema, sulgevad liuvälja, sest väljas on liiga külm! Teha polnud muidugi midagi, uisutama minna ma ei saanud ja kuigi Shane arvas, et seda võib ju ka märtsis teha, ei ole mul erilist lootust, et Halifaxi niigi veider ilm märtsis seda võimaldab...