Viis põtra ja teised loomad

Niisiis, Kanadas seni nähtud elusolendite nimekirja on lisandunud karu, koolibri, lehm, hobune ja siga (mustavalge kirju notsu, väga eriskummaline).

Põtrade skoor on nüüdseks viis, kusjuures viimast põtra nägin ma peaaegu koduaias. Põder kõmpis ringi teisel pool teed oleva maja aias ning ei olnud seda nägugi, et ta peaks kedagi kartma. Cape Bretonile tulles ei olnud mul kindlat soovi karu näha, sest see tundus lihtsalt liiga ebatõenäoline olevat. Aga ühel päeval leidsin ennast kohaliku restorani akent värvimas ja ühel hetkel öeldi, et teisel pool teed mäenõlval on karu. Ja oligi, hiigelsuur karu oli puu otsas ja pidi kuuldavasti sealt marju otsima. Mis marju ta puu otsast kevadel leida võiks, jäi minu jaoks küll veidi hämaraks.

Hostel asub asulas nimega Pleasant Bay, siin elab umbes sadakond inimest ja ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kas tegemist on küla või linnaga. Hosteli perenaine Dawn on Inglismaalt pärit ja tema väitel tehakse Inglismaal külal ja linnal nii vahet, et linn on asula, milles on kirik. Kanadas on mul aga mõnikord tunne, et kõigepealt ehitatakse kirik, siis veel teinegi ja alles siis asutakse elumajade ehitamise juurde. Nii et siin ei paista see reegel kehtivat.

Pleasant Bay elu keerleb langusti püüdmise ja turismi ümber. Langusti püüdmise hooaeg kestab aga ainult kaks kuud ja see ongi mitmete inimeste jaoks kogu nende aastane tööperiood. Seniste reeglite järgi peavad inimesed töötama vähemalt 14 nädalat järjest ning peale seda makstakse neile töötuskindlustuse raha niikaua, et see võimaldab neil järgmise aastani vastu pidada. Langusti püüdmisega tegelevad inimesed venitavad selle aja tänu hooaja ettevalmistustöödele välja, aga see on ka kõik. Kuuldavasti tahetakse aga tulevikus seda aega 18 nädalani pikendada ja see võib paljude Cape Bretoni perede jaoks tähendada seda, et siit saarelt tuleb ära kolida.

Siinse kalurite eluviisi muudab veidi pikantseks asjaolu, et kuna paljud inimesed on omavahel sugulased, siis on siin äraütlemata palju värvipimedaid inimesi. Ametlikult ei saa aga värvipime inimene kuidagimoodi kaluri tööd teha. Kohalikud ei lase ennast sellest muidugi segada, sest juba nende esiisad teadsid, kus miskit merel asus ja mis värvi ta olema peaks.

Üheks lähedal asuvaks vaatamisväärsuseks on budistlik klooster. Kõlab üsna ebatõenäolise kohana, kas pole? Asukoht on kloostril aga ideaalne, sest kloostrisse viib kitsas kruusatee, mis kohale jõudes lihtsalt ära lõppeb. Klooster ise asub ookeani kaldal ning maja eest avanev vaade on uskumatult ilus. Kloostris elab püsiasukate kõrval ka palju inimesi, kes lähevad sinna teatud ajaks.

Kohal olles järgivad nad loomulikult teatud kindlat eluviisi ja söövad taimetoitu, aga kuna laupäev on neil vaba päev, siis on Dawni sõnul sel päeval üsna tõenäoline, et mitmed neist lähevad kohalikku restorani ja tellivad suurima võimaliku lihakäntsaka. Kloostri elanikel on ka ilus komme: langusti püüdmise hooaja viimasel päeval ostavad nad ühe kalamehe käest ära kogu tema päevasaagi ja lasevad selle merre tagasi. Dawni arvates on see ehe näide sellest, miks on hea olla optimist: vaene langust püütakse kinni ja ta mõtleb, et nüüd on kellad, aga ei, varsti on ta jälle kodus tagasi:)