Jäähoki

Et siis Kanada ja jäähoki. Jäähoki on minu jaoks alati olnud selline mäng, mille ilu ma kuidagi tabada ei suuda. Taliolümpi ajal olen ma tavaliselt teleka ette naelutatud, aga jäähokit vaatan ma küll alles siis, kui mitte miskit muud enam vaadata ei ole. Kanadalased suhtuvad jäähokisse aga sellise kirega, et see tekitab vägisi tunde, et peaks seda veidrat mängu ikka ise ka nägema. Igal kanadalasel tundub olevat oma lemmikmeeskond, keda nad toetavad ka siis, kui nad aastate kaupa edetabeli lõpus on.

Otse loomulikult on ka Timol oma lemmikmeeskond ja kui see lemmikmeeskond sügisel ühe Kanada tugevama meeskonnaga mängis, oli tema püha kohus oma lemmikuid toetama minna. Läksime siis Anitaga huvi pärast kaasa, mõlemad selle mängu osas nagu kuu pealt kukkunud:) Ausalt öeldes ei saanud me lõpuni täpselt aru, millised hetked need kõige ägedamad olid, aga Timo paistis mängu käiguga vägagi rahul olevat. Tema lemmikmeeskond sai muidugi koledal kombel lüüa, aga kuuldavasti olid nad sealjuures üdini osavalt mänginud.

Ringi vaadates võis aga näha kõikvõimalikus vanuses kanadalasi, kõige noorem pealtvaataja paistis olevat vaevalt kaheaastane. Kogu mängu kõige toredam osa oli aga vaheaeg, kui pisikesed jäähokimängijad oma lühikese mängu maha pidasid. Ilmselgelt uisutasid need nelja-viie aastased lapsed paremini kui mina kunagi uisutama hakkan, aga gravitatsioonijõud nõudis oma, nii oli mingil hetkel peaaegu kogu meeskond jää peal pikali. Anita tegi sellest kõigest ka video, mis on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=6POrggSa0CU&feature=youtu.be