Kevade tunne on. Kogu sügis ja talv on nii päikesepaisteline olnud, et see pole midagi uut, aga seekord on asi tõsisem. Päike paistab isegi Newfoundlandil lagipähe ja kuked on juba peast soojad. Elkel on hetkel kaks kukke, kes on varemgi vahelduva eduga võimuvõitluse mänge mänginud, aga nüüd paneb lähenev kevad neil ilmselt vere vemmeldama.
Täna läks kaklus nii tõsiseks, et Elke pidi neid lahutama, et seeläbi vanema kuke elu päästa. Kuna vanem kukk on Elke soosik, siis ähvardas nooremat kukke supi sisse sattumise oht. Kukel aga vedas, sest Elke sõbranna oli nõus ta endale võtma. Nii avaneski mul võimalus osaleda kuke kinninabimise operatsioonis. Kogu ettevõtmine toimus saladuslikult taskulambi valgel ja minu ülesandeks oli kotisuu lahtihoidmine ja koti kärme kinnisidumine. Õnneks läks kõik libedalt ja vaene kukk peab nüüd kotti suletuna hommikut ootama.
Matkamise osas on aga lähenev kevad veidi tülikas, sest kõik rajad on üleni jääga kaetud... East Coast Traili eripäraks on see, et rada kulgeb üsna kalda lähedal, nii et mööda rada kõndides tuleb üsna ettevaatlik olla. Koer Nina on endiselt minu truu matkakaaslane ja tõtt öelda kadestan ma aina rohkem tema nelja jalga ja elegantsi, millega ta mööda kaljusid turnib:)
Eluolu osas sain oma üllatuseks teada, et kohalikud saareelanikud kasutavad tutvuste loomiseks agaralt internetikohtingute võimalust. Nagu Elke ütles, siis ei ole siinses piiratud inimeste arvuga kogukonnas kuigi lihtne uusi inimesi kohata ning siinkohal on internetist päris palju abi. Tema endagi viimane suhe ühe Quebeci farmeriga sai alguse internetis, seega ei ole see mitte noorte pärusmaa. Eelmisel nädalal kohtasingi ühte ebatõenäolist paari: inglise keele professorist mees ja hiina päritolu üksikema. Tundsin huvi, et kuidas nad kohtusid ja vastus oli jällegi: internet:)
No comments:
Post a Comment