Idee oli suurepärane, aga teostus osutus oodatust keerulisemaks... Tuli välja, et novembris on peaaegu kõik Nova Scotia hostelid suletud ning seetõttu pole lihtsalt kuskil ööbida. Hakkasin juba meelt heitma, kui Anita osutus jälle kord päästeingliks. Nimelt asub üks aastaringselt avatud hostel Wentworthis, mis on üks Nova Scotia kahest suusakuurortist. Läpaka ostmine oli mind lootusetult vaeseks muutnud, nii et tasuta ööbimise võimalus tundus ka ahvatlev:) Seega nägi mu plaan ette seda, et esmaspäeva veedan veel Anitaga, teisipäeval sõidan Wentworthi ja kolmapäeval olen ilusti tagasi. Mitte et see kõik tegelikkuses niimoodi läinud oleks...
Esmaspäeva veetsin ma tõesti Anitaga, aga kuna Anita juba eelnevalt mainitud spontaanse tuju hetkel kihlveo kaotas ja veini jooma hakkas, siis sisaldas see päev ka ootamatut tipsutamist. Veini limpsimisele eelnes aga üks veidravõitu üllatus, sest alkoholipoodi minnes küsiti minult esimest korda vanuse tõestamiseks isikutunnistust. Kuna veini ostmiseks peab Nova Scotia provintsis olema vähemalt 19 aastat vana, siis olin selle palve peale pehmelt öeldes üllatunud:)
Vein oli aga liigagi hea ning teisipäeva hommikul oli minu ainukeseks sooviks veeta oma päev teki all... Seda võimalust polnud mul aga nagunii, sest saatuse tahtel pidime just sel päeval ülemisele korrusele kolima. Kolimisega sain olude sunnil läbi häda hakkama, aga mind nähes küsis Shane üsna laia irvega, et kas ma tahan endiselt Wentworthi minna... Lugu on selles, et hostel asub maanteest kaugel ning kohalejõudmiseks tuleb seitse kilomeetrit kõndida. Muidugi juhul, kui satuvad olema lahkemat sorti bussijuhid, siis pääseb ainult kahe kilomeetrise kõmpimisega, aga seda ei juhtu kuigi tihti. Lisaks on Acadian Lines`il (mis on ainuke kohalik bussifirma) nõue, et Wentworthist Halifaxi sõidul tuleb oma peatuse soovist bussifirmat vähemalt 24 tundi varem teavitada.
Teatasin valuliselt vapra ilmega, et muidugi lähen ma Wentworthi ja kõnnin selle seitse kilomeetrit ära ka. Buss sõidab Wentworthi umbes kaks tundi ja need olid ikka neetult pikad kaks tundi... Bussijuhid olid aga õnneks lahked ning pakkusid ise välja, et teevad mu jalutuskäigu mitu korda lühemaks. Kohe bussist maha astudes tundsin, et päev läks just paremaks. Lõhnas sügise järgi ja Halifaxiga võrreldes oli uskumatult vaikne. Kuna hostel on sügiseti lahti ainult õhtupoolikul, siis oli mul majja pääsemise ajani nagunii paar tundi aega. Seega kõmpisin hosteli poole üsna aeglaselt ning nautisin fakti, et ma olen nüüd maal ja mul pole tõesti mitte kuhugi kiiret.
Kohale jõudes olin täiesti vaimustuses, sest hostel asub väikese tee ääres mägedes ja ümbruskond on täiesti idülliline. Shane ennustas, et terve maja on minu päralt ja nii oligi. Ehk siis olin ainuke külastaja ja nautisin täielikku privaatsust. Halifaxis vaevab mind tihti unetus, aga seal magasin nagu titt...
Järgmisel hommikul tabas mind aga ehmatus. Olles mõnuga oma hommikusööki nautinud ja niisama nurrunud, tuli mulle äkitselt meelde asjaolu, et tahtsin Halifaxi naasta bussiga, mis väljus veidi peale nelja pärastlõunal. Kui te arvate, et ma olin hiljemalt eelmisel õhtul nelja paiku ajal bussifirmat oma soovist teavitanud, siis eksite sügavalt:) Haarasin selle peale telefonitoru ja mõtlesin, et ju saab selle asja ikka korda ajada. Idee järgi ei peaks ju ühes kohas peatumine eriti suur vaev olema. Selgus aga, et mu lootus oli asjatu, noormees telefoni teises otsas teatas külmalt, et oma peatusesoovist tuleb 24 tundi ette teatada ja kuna ma seda ei teinud, siis buss pärastlõunal Wentworthis ka ei peatu...
Niisiis olin Halifaxist 140 kilomeetri kaugusel üksikus majas mägede vahel ja idee järgi pidin järgmisel hommikul kell 8.30 tööl olema. Olukord oli pehmelt öeldes tragikoomiline, aga teha polnud miskit. Punastasin ja kahvatasin ning kirjutasin Timole (kes on mu otsene ülemus), et lugu on nüüd selline, et homme hommikul ma kuidagi tööl olla ei saa. Vabandasin ette ja taha ning uurisin, et kuna buss jõuab Halifaxi kell üks päeval, siis kas ma võiksin äkki tööd hiljem alustada. Saatsin oma meili ära, aga mida ei olnud, oli vastus. Kuna mul polnud õrna aimugi, kas Timo sai mu uudise peale vihakrambid või polnud ta lihtsalt tööl, siis ei jäänud mul muud üle, kui Shane´ile kirjutada (Shane on omakorda Timo ülemus). Sain vastuse, et tõenäoliselt maailm kokku ei kuku ja ilmugu ma järgmisel päeval tööle nii varakult kui ma saan.
Peale seda, kui häbipuna mu palgelt lahkunud oli, avastasin ma aga kogu olukorra plusspoole. Õnneks olin ma kaasa võtnud veidi rohkem toitu, kui mul hädasti vaja läks, seega nälg mind ei ähvardanud. Nüüd olin ma endalegi ootamatult saanud juurde teise öö täiesti suurepärases kohas ja sain rahulikult mägedes ringi hulkuda. Lisaks juhtus nii, et Hostelling Internationali nõukogu liige oli just järgmisel hommikul Halifaxi minemas ja ta pakkus mulle küüti.
Kogu loo kurvem osa oli aga see, et Chris lahkus neljapäeval Halifaxist ning lendas Calgarysse. Õnnetuseks lahkus ta juba keskpäeval, nii et mu hiline saabumine võttis minult võimaluse talle head aega öelda. Tegelikult kukkus asi üsna melodramaatiliselt välja, sest buss, millega Chris lennujaama sõitis, tuli mulle hosteli poole sõites kodutänaval vastu ja seega jäin oma naasmisega vaevalt kümme minutit hiljaks...
Minu päev Wentworthis oli aga puhas rõõm ja idüll. Kõmpisin ringi ja pea oli igasugustest mõtetest meeldivalt tühi. Kindel on aga see, et see oli täiuslik koht ja ma tahan sinna tagasi minna. Hooaeg algab seal detsembri keskel, st siis avatakse hosteli kõrval olev suusamägi. Lisaks kuulsin, et ümberkaudsetes metsades on imehead murdmaasuusarajad. Mina võiksin ausalt öeldes seal lihtsalt niisama nurruda, aga võibolla on hea mõte korraks suuskadega lastemäele ronida vms.
No comments:
Post a Comment