Kuna Conor andis ametliku loa oma elukäiku siin blogis käsitleda, siis ei saa ma kiusatusele vastu panna ja kirjeldan oma tänast kohtumist temaga. Nägin teda poolel teel trepist üles minemas ja kuigi tal ei paistnud pohmakat olevat, nägi ta kuidagi närtsinud välja. Hetke pärast oli ta hõivanud kogu trepimademe ja rääkis ära oma kurva loo.
Nagu alati, läks ta välja, et mõned õlled juua. Hostelis on igal õhtul turvalisuse mõttes uus uksekood ja nii võttis ta välja minnes ka selle kaasa. Tagasi pöördudes tekkis aga ootamatu tõrge, sest uksekood ei toiminud mitte. Olles umbes pool tundi erinevaid kombinatsioone katsetanud, vantsis ta oma sõbranna juurde ja palus tema käest öömaja:) Ma ei saanud kuidagi küsimata jätta, kas see oli ka piinlik ja olevat ikka piinlik olnud küll. Huvi pärast küsisin oma töökaaslase käest eilse õhtu uksekoodi ning selgus, et Conor oli endaga kaasa võtnud neljapäevase koodi, mis otse loomulikult enam ei toiminud:) Rõõmsa iiri poisina ei lasknud ta sellel uudisel ennast küll eriti häirida, eriti arvestades asjaolu, et talle eelnevalt mainitud sõbranna väga meeldib.
Teine elamus tabas mind ühte tuppa sisse astudes, sest sealt leidsin ma eest telgi. Ma mäletan siiani neid telke, mida me lapsena kahe tugitooli vahele ehitasime ja tänane telk oli midagi taolist. Ehk siis ülemise voodi võrestikule oli tõmmatud lina, mis kattis täielikult alumise voodi ja sellega oligi väike koobas valmis. Hosteli puudulikku privaatsust arvestades oli tegemist geniaalse leiutisega, nii et võibolla oleks mul tulevikuski hea mõte sellisel viisil endale väike pesa ehitada:)
No comments:
Post a Comment