Põtrade juurde!

Kätte on jõudnud tänupühade nädalavahetus. Esmaspäeval on tänupüha (Thanksgiving) ja nagu ma läbi oma toa ukse kuulen, suhtuvad inimesed saabunud vabade päevade sisustamisse täie tõsidusega. Kogu see lust ja lillepidu tähendab minu jaoks küll suuremat sorti peavalu, sest hostel on puupüsti inimesi täis. Ringi liikudes tekib kahtlane tunne, et ma olen seda juba kuskil näinud ning vägisi hakkavad meelde tulema mõned eriti värvikad pildid, mis talletusid mu mällu St John`sis juulikuise George Street Festivali ajalJ

Siinne hostel on mitmeid kordi rangema stiiliga ja nii hulluks asjad ilmselt ei lähe, aga mürafoon on juba praegu muljetavaldav. Lisaks on nüüdseks selge, et homme, st pühapäeval tuleb mu senise Halifaxis töötamise aja kõige kiirem päev. Idee järgi on mulle sealjuures abiks üks vabatahtlik, aga õnnetuseks on tema näol tegemist sellise inimesega, kelle nägemine tekitab minus automaatselt külmavärinaid. Nii et jõudu mulle homseksJ

Kõik see jätab mind aga üsna külmaks, sest ma saan jälle reisile minna! Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis veedan tervelt kolm päeva sellises ilusas kohas nagu Cape Bretoni saarel. Huvitaval kombel oli just Cape Bretoni saar see päris esimene koht, mis mulle kui saarehullule eelmisel sügisel Kanada kaarti uurima hakates silma jäi. Täiesti seletamatutel põhjustel ei märganud ma sealjuures üldse Newfoundlandi, aga see viga sai ka hiljem parandatud. 

Cape Breton kui saar oleks nagunii põnev, aga lisaks tekitab see reis minus suure lootuse, et saan lõpuks ometi põtra näha. Muidu jääbki nii, et lubasin tulla põtru karjatama ja praktikas näen ainult oravaid ja hiiriJ Kõik mu tuttavad, kes on sellel reisil käinud, on selle käigus seni põtru näinud, nii et loodetavasti annab minu põder ka ennast näole. Kuigi, järele mõeldes olen ma siiski vähenõudlik ja isegi üks kõhetu rebis ajaks asja äraJ