Tõlkes kaduma läinud

Keel on ikka üks veider asi. Kuna minu viimane pikem välismaal viibimine oli nii kaua aega tagasi, siis pole võõrkeel kunagi minu jaoks eriliseks probleemiks kujunenud. Nüüd aga juhtus selline tore lugu, et kohtasin hostelis eestlast ja selgus, et käigupealt suulise keele vahetamine võib üllatavalt keeruliseks kujuneda… Veider, väga veider, sest ma pole ju aastaid emakeelest eemal olnud jne. Siiski, võibolla on praegusel juhul erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel, sest kui ma mõtlema hakkan, siis viimast korda rääkisin ma nn päriselus eesti keelt maikuus.  

Preagune elu on aga teistsugune ja arvestades hosteli üliintensiivset sotsiaalset elu olen ma  praegu harjunud sellega, et emakeelest pole suuremat kasu ja pean kogu aja ärkamisest uinumiseni oma peas tõlkimisega tegelema. Oleme töökaaslastega nagunii kogu aeg ninapidi koos ja lisaks on veel päris mitu inimest, kes kõiksugu ettevõtmistes kaasa löövad. Mingil hetkel tabas mind aga äratundmine, et kui välja arvata soomlane Timo ja itaallane Giorgio, siis on nad pärit kõigi nende inimeste emakeeleks  inglise keel. Seega on sedalaadi “tõlkes kaduma läinud” probleem nende jaoks täiesti tundmatu. Tegin ühel õhtul huvi pärast antropoloogilise uuringu ja nägin enda ümber inimesi Kanadast, Iirimaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Seega on mõistetav, et mõnikord koperdavad nemadki oma vestlustes väljendite otsa, mis on teisele poolele tundmatud, aga seda ei juhtu kuigi tihti.

Niisiis ongi tekkinud kummaline olukord, kus minu soov vähemalt kirjalikus tekstis emakeelt kasutada tekitab inimestes veidraid reaktsioone. Näiteks ei ole mul mingit tahtmist Facebookis inglise keeles kirjutada. Samas  tuleb mul nüüdsel ajal iga päev vastata  küsimustele teemal “Mida sa kirjutasid sinna kaks tundi tagasi ja miks sa ei teinud seda inglise keeles?” Seega olgu tänatud Google TranslatorJ

Teine tähelepanek ei ole seotud keelega, vaid Toronto kui linnaga. Arvestades Toronto suurt eestlaste kogukonda pole minu sinna sattumine kuigi üllatav. Kuna aga minu praeguste päevade lahutamatuks osaks on küsimused selle kohta, kust ma pärit olen ja kus ma enne Kanadas käinud olen, siis üllatab mind endiselt inimeste reaktsioon minu Torontos elamise faktile. Peaaegu kõik inimesed jäävad mind üllatunult vaatama ja teatavad, et heal juhul võiksid nad veeta mõned päevad Torontos, aga nad ei valiks iialgi Torontot oma elukohaks. Sealjuures pole vahet, kas nad on ise pärit Kanadast või välismaalt, suurest või väikesest linnast. Ma ei ole siiani täpselt aru saanud, miks Torontot elukeskkonnana nii vastumeelseks peetakse, aga nii tundub see olevat. Nüüdseks on sellest saanud juba põnev sotsiaalne eksperiment, sest ma tahan lihtsalt huvi pärast näha, kas ma lõpuks kohtan kedagi, kellele Toronto meeldib ja kes on seal ise pikemat aega elanud.