Niisiis, otsustasin käised üles käärida ja üritan oma viimast kuud meelde tuletada. Kuna viieleheküljelised postitused on nii kirjutamise kui lugemise mõttes peavalu, siis tuleb postitusi üsna mitu... Sündmuste kronoloogilisest järjestusest ei ole minu peas nüüdseks enam nagunii midagi järgi jäänud ja esimese hooga panen kirja killukesi sündmustest, mis on vahepeal juhtunud, ilma igasuguse järjestuseta.
Kogu pika pausi põhjustas lisaks hosteli hullumeelsele tempole ka asjaolu, et mu läpakas otsustas siit ilmast lahkuda. Esimese hoiatuse andis ta juba kuu aega enne lõplikku lahkumist ning mu ülitark vend soovitas juba siis kõik vajalikud asjad kuhugi ära salvestada. Mina tema pessimismi ei jaganud, mistõttu olin üdini üllatunud, kui ühel päeval läpakas enam pilti ette ei võtnud.
Olles paari nädala jooksul veendunud, et ta ei kavatsegi surnust üles ärgata, ohkasin ma traagiliselt ja läksin temaga parandusse. Paranduses vaatas IT poiss seda siitpoolt ja sealtpoolt, ütles lakooniliselt, et see on "garbagio" ning lennutas mu läpaka elegantse liigutusega ruumi teises otsas olevasse prügikasti:) Ilmselgelt polnud ma uue läpaka ostmise mõttega arvestanud, aga vältida ma seda ka ei saanud. Nii siis saingi paar päeva hiljem oma uue kodulooma kätte ja olen oma ostuga üdini rahul.
Vahepealse aja jooksul andsin oma panuse Halifaxi hosteli kujundusse selle näol, et hankisin kontorisse Eesti lipu. Jalgpallivaimustus oli just tuure võtmas ja kuigi tavaliselt jätab see mäng mind täiesti külmaks, siis muutus iirlastest töökaaslaste elevus pikapeale nakkavaks. Neil oli kindel plaan Iiri lipp telekatuppa üles riputada, mistõttu mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui ka Eesti lipp hankida. Kuna ainuke lipupood asub lahe teisel kaldal Dartmouthis, siis pidin selleks enam-vähem maailma lõppu sõitma, aga asi oli seda väärt. Iga kord on seda lippu vaadates hea tunne ja tänagi küsis üks külastaja, et mis riigi lipuga on tegemist.
Iirlastest rääkides ei saa kuidagi kõrvale hiilida nende joomakommetest. Täna astusin näiteks kell 12 päeval ühe toa uksest sisse ja leidsin ühe siinse pikaajalise elaniku traagilise näoga pikali voodis lebamas. Mainisin talle, et esiteks on tegemist reede hommikupoolikuga ja teiseks on selline olek ühe iirlase kohta küll ilmne amatöörluse näide. Conor arvas selle peale, et ta on küll zombi, aga selle eest seksikas zombi, nii et iiri sarm ei jätnud teda sel hetkelgi maha:)
Iirlaste ja alkoholiga seondub aga minu viimase aja kõige üllatavam kihlvedu. Asi sai alguse aga palju varem. Oktoobri keskpaigas hakkas mulle tunduma, et iirlastega koos joomiseks pole ma piisavalt vastupidav, lisaks hakkasid mu migreenid vastikult sagedaseks muutuma. Nii siis teatasin ma kõigile, et oktoobris ma ei joo. Selleks hetkeks oli oktoobri lõpuni jäänud vaevalt kaks nädalat, mistõttu ülesanne tundus lihtsamast lihtsam. Kõik see lõppes aga viie päeva pärast fiaskoga, kui saabus mu ülemuse Shane´i sünnipäev ja tal õnnestus mulle selgeks teha, et tema sünnipäeva auks rummi joomine ei olegi nagu joomine. Tõe huvides pean ma aga mainima, et peale seda õhtut jäin haigeks, nii et ma tõesti enam oktoobri lõpuni ei joonud.
No igatahes rääkisime mõnda aega hiljem oma iirlasest töökaaslase Anitaga juttu ja jutt tüüris alkoholi teemale. Ilma et ma oleks täpselt aru saanud, mis juhtus, tuli Anital mingil hetkel mõte, et me võiks selle peale kihla vedada, et ta enne kojuminekut enam ei joo. Anital oli plaanis koju Iirimaale külla minna ja selleks hetkeks oli reisini jäänud umbes kümme päeva. Arvestades Anita ülisotsiaalset loomust (ega ma teda niisama oma asendusõeks ei hüüa) olin ma selle ettepaneku peale pehmelt öeldes jahmunud, aga lõime loomulikult käed. Teised meie sõbrad olid veel mitme kraadi võrra rohkem üllatunud ja millegipärast paistsid kõik arvavat, et tegemist oli minu kurikavala manipulatsiooniga, mis pani Anitat midagi sellist lubama. Mis oli loomulikult alatu laim:)
Igatahes oli Anita vapramast vapram iiri tüdruk, sest ta jätkas endiselt igaõhtust väljaskäimist, aga ei puutunud alkoholi sõrmeotsagagi. Kuni viimase õhtuni. Ehk siis viimasel kihlveo õhtul suutsid meie ühised sõbrad teda veenda, et tema Kanadas oleku viimast päeva peab tähistama ja kell 5 õhtul jõi ta juba rõõmsalt õlut:) Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas ta ei suutnud oma õllejoomisega vähemalt südaööni oodata, aga see oli kuidagi nii iirilik:) Mulle on iirlased alati meeldinud ja see lugu on minu meelest ehe näide iiri jonnakusest ning alati silmapiiril olevast spontaansusest.
Kulinaarsete elamuste osas on minu viimase aja suurimaks leiuks kahtlemata donair. Käisin sellest imeasjast tükk aga kauge kaarega mööda, sest ma ei saanud täpselt aru, mis loomaga on tegemist. Tuli aga välja, et see on väga sarnane kebabiga, st sisaldab vürtsikat liha. Lisandiks on tavaliselt värsked tomatid ja sibul. Eripäraseks teeb selle aga asjaolu, et kogu see kraam valatakse üle magusa kastmega. Idee järgi ei peaks need kaks asja üldse kokku sobima, aga sobivad. Ning kuigi ma armastan öelda, et ma olen taimetoitlane, siis viimasel ajal olen ma taimetoitlane, kes sööb regulaarselt donaire:)
No comments:
Post a Comment