Hõrgutiste lainel

Nüüd on lugu selline, et töötan ja elan Halifaxi hostelis. Algselt pidin siin nädalakese vabatahtlikuna töötama, aga kuidagi läks nii, et sellest sai täiskohaga töö. Algus oli aga päris karm, nii et kui ma peale üheksat järjestikust tööpäeva lõpuks eile vaba päeva sain, siis ärkasin endalegi üllatuseks kell üks päevalJ Õnneks on turismihooaeg läbi saamas ja loodetavasti läheb tulevikus veidi lihtsamaks.  

Senise kogemuse järgi otsustades paistab siinses hostelis elamine üsna kommuunielule sarnanevat. Õhtud on täidetud kõikvõimalike ettevõtmistega ja kui ise mitte hulkuma minna, siis on täiesti tõenäoline, et kõik tunnid ööpäevas mööduvad kellegi seltskonnas.   

Viimase aja märksõnaks on vaieldamatult olnud kulinaarsed elamused. Juhtus niimoodi, et mul ei õnnestunudki langusti söömist kuigi kaua edasi lükata. Reedel oli minu tööalase eelkäija viimane tööpäev ja selle puhul korraldati hostelis ühine õhtusöök. Selgus, et Connie armastab kirglikult languste ja täpselt need elukad siis lauale jõudsidki. Connie soovil ei ostnud me aga mitte keedetud languste, vaid tõime poest täiesti elus isendid. Nii veidrat poeskäiku pole mul ammu olnud, ma pole kunagi poest väljunud kotiga, mis liigutabJ

Lubasin alguses suure suuga, et panen vähemalt ühe langusti oma käega potti, aga kui õige aeg kätte jõudis, siis õnnestus mul sellest kohustusest siiski kõrvale hiilida. Sealjuures polnud mina mitte kõige suurem jänis: kaks meessoost töökaaslast vaatasid kogu seda langustide mõrvamise protseduuri üsna kaugelt  ja rääkisid sellest, kuidas nad veel potis appi karjuvad jne… No igatahes, kui need õnnetud langustid kogu selle protseduuri tulemusena lõpuks valmis said, siis ei saa ma öelda, et tegemist oleks minu uue lemmiktoiduga.

 

Hoopis rõõmsamaks muutsid mind rannakarbid küüslaugukastmes, vot need olid küll neetult head. Ka rannarkarbid on siinsetes toidupoodides värskena saadaval ja see pani mind juurdlema selle üle, et kui ma suudaks kuidagi välja mõelda, mismoodi neid valmistada, siis võiks seda küll ise proovida. Lisaks proovisin lõpuks ometi ära maguskartulist tehtud friikartulid. Piret rääkis mulle neist juba Torontos, aga siiani polnud ma nendega kokku puutunud. Nende maitse oli kuidagi harjumatu, aga tõeliselt hea.

Viimase aja suurim kulinaarne elamus tuli aga hoopis itaalia köögist. Hosteli üks püsielanik on itaallane, kes sööb iga päev pastat. Selles faktis pole iseenesest midagi veidrat, veidraks teeb selle asjaolu, et ta kaalub igal õhtul oma pastaportsu grammipealt ära. Alguses jäi selle tegevuse mõte minu jaoks üsna hämaraks, aga nagu selgus, siis ei tule eelmisel päeval keedetud pasta söömine tema puhul kõne allagi. Täpsemalt öeldes pidi see võrduma pasta mõrvagaJ Nii ei jäägi tal muud üle, kui oma pastaports igal õhtul ära kaaluda.

Halifaxis on päris palju itaalia kööki pakkuvaid toidukohti, aga Giorgio traagilise ilme järgi otsustades ei kõlba peaaegu ükski neist kassi saba allagi. Päris lootusetu siiski asi ei ole ja tõestamaks, et siin linnas siiski leidub kohti, kus pakutav toit ei ole täielik katastroof, viis ta meid eile itaalia restorani. Mis seal salata, sealsete toitude kirjeldamiseks jääb sõnavarast väheseks, seetõttu panen siia lihtsalt mõned pildid.