Jälle Newfoundland

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et olen jälle Newfoundlandil. Kui arvesse võtta asjaolu, et mu blogimises on olnud kahekuuline paus, siis võib see üsna ootamatult kõlada, aga mul on siiras taotlus vahepeal juhtunud sündmused tagantjärgi kirja panna.

Nii pikal kirjutamise pausil oli vägagi mõjuv põhjus, sest juba detsembris hakkas mind painama suuremat sorti küsimus: "mis edasi saab?". Sain Working Holiday viisa ju ainult aastaks ning teadsin algusest peale, et mul pole vähimatki lootust seda pikendada. Seetõttu muutuski 10. veebruar painavaks kuupäevaks, mis tundus kohutava kiirusega lähenevat.

Filmides ja raamatutes on kõik korrapärane: peategelasi tabavad täpselt õigel hetkel äratundmishetked ning rännuaasta lõpuks tabab neid rahu ja selgus. Minul oli aga täpselt vastupidi: mida aeg edasi, seda segasemaks asjad läksid. Kogu asja ei teinud ka üldse lihtsamaks see, et iga päev tuli mul vastata sellesamale küsimusele, millele mul tegelikult ei olnud mitte ühtegi vastust. Nii tunduski lihtsam mõneks ajaks urgu pugeda ja oma mõtteid selgemaks mõelda.

Järgmisena oleks ilus kirjeldada hetke, kus ma suutsin välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, aga kahjuks seda hetke ei saabunudki. Küll aga sai aja jooksul aina selgemaks, et ma tahan veel veidi Bilbo olla, st ma ei taha veel kuidagi koju tulla ja korralikuks kodanikuks hakata.
Working Holiday viisal oli aga selgelt kirjas, et ma pean Kanadast hiljemalt 10. veebruaril lahkuma. Nii jõudsingi ma järeldusele, et tuleb korrata sama trikki, mida tegi ka mu tööalane eelkäija. Ehk siis tuleb sõita USA piirile, et umbes 5 minuti pärast Kanadasse turistina naasta. Teoorias kõlab see aga oluliselt lihtsamalt kui reaalses elus, sest nii USA kui Kanada piirivalve käitus sellesama tüdrukuga üdini karmilt ja ebaviisakalt ning kuigi idee järgi võib turist Kanadas viibida kuni 6 kuud, siis sai tema vaevalt kahe kuu viisa. Kui veel arvestada asjaolu, et mul ei ole biomeetrilist passi, mis on Ühendriikidesse sisenemise eeltingimuseks, siis pole imestada, et olin kogu selle ettevõtmise tõttu hirmust poolkange.

Anita oli nii armas, et võttis endale autojuhi rolli ja sõidutas mind piirile. Lähim Ühendriikide piir asub New Brunswicki provintsis ja Google Mapi väitel on see kuuetunnise autosõidu kaugusel. Sõiduaja lühendamiseks sõitsime esimesel päeval sellest ära kolmandiku, st läksime Wentworthi hostelisse. Wentworthi jõudes pidin jälle nentima, et see on üks üdini täiuslik koht ja kui ma saaksin, siis elaksin hea meelega seal...
Ebameeldiv kohustus ennast piiril näole anda ei lasknud meil seal aga kaua mõnuleda ja nii asusime hommikul vara teele. New Brunswicki ja Nova Scotia provintside ühine uhkus on Bay of Fundy laht, mis on kuulus oma tõusude ja mõõnade poolest. Mingil hetkel otsustasime kiirteelt kõrvale pöörata, et lahe äärsemat teed kasutada ja jõudsimegi uskumatult ilusa külani. Suur oli aga meie üllatus, et tee jõudis idüllilise külani ja lõppes siis ära:) Selgus, et meie kaardivabal sõiduviisil on ka väikesed miinused ja kuigi Alma nimeline küla oleks harmooniliseks eluks ideaalne, ei aita see meid kuigivõrd piirile läheneda. Pöörasime siis otsa ringi ja mind tabas teadmine, et tänu sellele kahetunnisele eksirännakule pean ma veel kauem piirile jõudmist ootama.

Õhtul jõudsime lõpuks St Steveni piiripunkti ja minu rõõmuks selgus, et ma ei peagi seal piiri ületama, vaid võin otse Kanada piirivalve poole pöörduda. Veidral kombel sattusin ma väga meeldiva ja viisaka piirivalvuri jutule, kes mind küll põhjalikult minu tulevikuplaanide osas küsitles, aga kes ei paistnud arvavat, et ma Kanada riigile mingit ohtu kujutan. Otse loomulikult uuris ta ka seda, kuidas ma plaanin kuue kuu jooksul töötamata ellu jääda ja vastasin vapralt, et ma plaanin kogu selle aja söögi ja öömaja eest vabatahtlikku tööd teha. Samal ajal vasardas mul peas küll teadmine, et isegi vabatahtlikuna on raske nii pikka aega vastu pidada ja ka piirivalvur paistis seda kuuldes kõhklevat.

Kui ta mind aga peale ootamist enda juurde kutsus, siis tabas mind rõõmus üllatus, sest saingi turistiviisa kuueks kuuks! Lisaks sain teada, et seda viisat on võimalik ka pikendada, kui sellest soovist vähemalt kuu aega enne teada annan. Ühtlasi teavitas piirivalvur mind ka sellest, et võin alati taotleda tööviisat, mis on seotud konkreetse töökohaga. Rahustasin teda küll infoga, et mul ei ole mingit palavat soovi igaveseks Kanadasse jääda, aga muidugi on neid võimalusi hea teada. Nii siis juhtuski, et saan kuni 10. augustini ametlikult Kanadas olla!

Kogu Halifaxis oldud aja jooksul oli mul kuklas teadmine, et ma tahan tegelikult Newfoundlandile tagasi tulla. Halifaxis elavad inimesed, kes on mulle üdini kallid (hostel lihtsalt poeb naha alla, midagi pole teha), aga kõikidest seni nähtud kohtadest on Newfoundland kõige erilisem... Kui siis jaanuaris äkitselt lennupiletite soodusmüük algas ja need tavahinnast 50 protsenti soodsamaks muutusin, siis oli selge, et seda igatsust saab ravida ainult siia naastes. Olin kogu aeg mõelnud, et ma peaksin tegelikult ju ka läänerannikut külastama, aga see oli pigem ratsionaalne mõte. Newfoundlandiga ei seo ming aga mitte ühtegi ratsionaalset mõtet, ainult puhas külgetõmme.

Anita oli mulle juba varem rääkinud sellest, kuidas ta Newfoundlandil vabatahtlikuna töötas. Pouch Cove on St Johns`ist poole tunni autosõidu kaugusel ja siinse külalistemaja omanik on mitu aastat enda juures vabatahtlikke võõrustanud. Üllataval kombel võtab ta vabatahtlikke ka talvisel ajal vastu ja siin ma nüüd olengi: minu ülesandeks saab kitsede ja kanade toitmine, koeraga jalutamas käimine ja muud mitte just pakilist laadi ülesanded. Peamiselt tekitab see koht minus aga nurrumise funktsiooni:) Külalistemaja perenaine Elke on sakslannast vanaproua, sotsioloogia doktorikraadi omanik, kelle külalistemajas peatuvad suvel turistid ja talvel korraldab ta joogalaagreid jms üritusi. Tulevikus on tal plaanis siia luua holistilise meditsiini keskus ja ka see mõte on minu jaoks üdini sümpaatne.

Seega on mul plaanis veeta siin järgmised kolm nädalat ja peale seda paar päeva St John`sis vanu tuttavaid külastada. Idee järgi peaksin ma peale seda Halifaxi naasma, et oma koduhostelis vabatahtlikuna töötada. Edasiste plaanide osas ei oska ma hetkel veel miskit täpsemat arvata, aga minu suureks rõõmuks pöördus minu poole Cape Bretoni saarel asuva hosteli perenaine ja tahtis, et ma seal ka mõnda aega vabatahtlikuna töötaksin.

Tundub, et vaba aega on mul nüüdsest oluliselt rohkem kui varem, nii et üritan nüüd ennast kokku võtta ja vahepealsed sündmused ajapikku kirja panna. Mingil põhjusel on mu mälu ka pika puhkuse võtnud, nii et ilmselgelt ei ole mul igasugu detailid enam meeles, aga miskit äkki kougib ikka mälusügavustest uuesti välja.