Elu saarel vol 3

Lõpuks ometi olid mul jõulud. Päris jõulud möödusid mul Halifaxi hostelis, aga kuna ma olin kogu jõuluaja tõbine, siis veetsin ma need pühad peamiselt horisontaalses asendis ja loivasin ainult mõnikord köögi ja telekatoa vahet. Minu rõõmuks olid köögis toimetamas suurepärased kokad ja nii kujunes ka seekordne jõululõuna suurepäraseks maitseelamuseks. Ema tehtud toitudega need muidugi võistelda ei saanud ja üks oluline asi oli puudu: laual ei olnud ju hapukapsast...

Eile sai see puudujääk lõpuks likvideeritud, sest Elke korraldas piduliku õhtusöögi, mille menüüs oli aukohal ehtne hapukapsas. Tuli välja, et hapukapsas oli siia jõudmiseks läbinud sama marsruudi, mis mina, st see oli Elkele saadetud Nova Scotiast, Halifaxi lähedalt. Nova Scotias, Lunenburgi lähedal on siiani tugev saksa kogukond ja ilmselgelt on neil meeles see, kuidas hapukapsa valmistamine käima peaks.

Peale seda, kui Newfoundlandil tursapüük õnnetul kombel 1992. aastal ära keelati, ilmnes üllatav asjaolu, et kirjaoskusega on siin saarel lood enam kui hõredad. Kalamehed polnud kunagi lugemisest suuremat lugu pidanud, aga olude muutumisega tuli neil see kunst küpses vanuses ära õppida. Kuuldavasti oli see olnud üsna tavaline, et 18aastane kooliõpetaja õpetas 30aastasi endisi kalamehi lugema... Kogu selle rahvavalgustuse käigus tuli keegi ka tänuväärsele mõttele, et siia saarele oleks hädasti vaja raamatuklubisid. Talv on siin ju pikk ja sünge ja raamatukogud on paljude inimeste jaoks kodust liiga kaugel.

Seega koostati nimekiri raamatutest, mis võiksid raamatuklubide liikmetele huvi pakkuda ning raamatukogud soetasid endale mitukümmend eksemplari igast selles nimekirjas olevast raamatust. Pouch Cove`i aktiivsed prouad on samuti raamatuklubi moodustanud ja nii valivad nad iga kuu välja ühe raamatu sellest nimekirjast ning kohalik raamatukogu laenutab selle neile kõigile lugemiseks. Korra kuus saavad nad kokku ja arutavad selle üle kas ja miks kellelegi see raamat meeldis või ei meeldinud. Seekordse raamatuklubi kogunemise teemaks oli raamat, mis meeldis ainult ühele osalejale, nii et seekordne arutelu libises üsna ruttu teistele teemadele. Idee kui selline on aga põnev ja järgmise kuu raamat paistis palju kobedam olevat.

Sotsiaalne suhtlemine paistab siin üldse väga elav olevat. Igal reede õhtupoolikul on Elke juures traditsiooniline "Happy hour" koos ohtra veini ja toiduga ning ka sel reedel ei suutnud ma ära imestada, kuidas kohalikud prouad suudavad igaüks ära juua rohkem kui pudeli veini ja näidata selle taustal kuulujuttude levitamise kõrgpilotaaži. Elke oli vahepeal aga murelikuks muutunud, sest peale kogu seda üüratut veinikogust istusid kõik need prouad rooli ja sõitsid koju... Kanadas on aga veider reegel, et kui külalisega peaks napsisena sõitmise tõttu õnnetus juhtuma, siis on see võõrustaja süü. Minu jaoks on see küll täielik müsteerium, sest minu meelest peab ikka igaüks ise vastutama selle eest, kas ja kui palju ta joob, aga siin on see teisiti. Elke pidas siis prouadele maha manitseva loengu teemal "alkohol ja autojuhtimine" ning prouade reaktsioon oli üllatav. Kõik nad lubasid nagu ühest suust, et nad ei räägi iialgi politseile välja, et nad tulid Elke juurest:) Keegi ei vaevunudki lubama, et nad ei istu peale pudelit veini rooli...

Siinne kogukond on aga vajadusel muljetavaldavalt ühtehoidev. Pouch Cove`i kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on vana sadamasild. Häda on aga selles, et see sadamasild on üdini roostes ja pehkinud ning kujutab endast inimestele ohtu. Probleemi arutamiseks kutsuti kokku koosolek, et asjaga tegelevad ametnikud ja kohalikud elanikud saaksid teemat arutada. Elke hoiatas mind, et kuna tegemist on tundliku teemaga, siis võib koosolek üsna emotsionaalseks kujuneda. Kiriku keldris olev saal täituski kohalike elanikega, kellest suur osa olid endised kalamehed.

Kalanduse ja sadamatega tegeleva ametkonna esindajad esitlesid oma analüüsi, mis näitas, et vähem kui viie aasta pärast laguneb see ehitis lihtsalt koost. Sadamasilla põhjalik remont maksaks aga umbes 500 000 dollarit ja kuna siinkandis ei ole peale kalastamise keelustamist enam tööstuslikku kalapüüki, siis ei pruugi Ottawas olev kalanduse ministeerium suhtuda kuigi entusiastlikult väljavaatesse kulutada nii suurt summat sellise väikelinna nagu Pouch Cove sümboli remondiks. Kohaliku kogukonna jaoks on aga see nende linna kõige tähtsam koht ja seega ei ole selle koha tähendus kuigivõrd seotud kalanduse, majanduse ega millegi ratsionaalsega. Koosolek kujunes aga üllatavalt tsiviliseerituks (olin peaegu pettunud, sest olin oodanud kisa ja kriiskamist) ning siinne kogukond jõudis otsusele, et nad on valmis esitama Ottawa valitsusele ühtse petitsiooni sadamasilla remondi toetuseks.

Igasugu ehitistest hoopis olulisem on minu jaoks see, et Pouch Cove asub otse East Coast Traili kõrval ja nii saan ma peaaegu iga päev matkamas käia. East Coast Trail on mööda Newfoundlandi rannikut kulgev matkarada, mis on peaaegu 500 kilomeetrit pikk. Raja kõige uuem lõik on aga täpselt Pouch Cove`i kõrval ja viib mööda rannikut imeilusa neemetipuni. St idee järgi peaks see sinnani viima, siiamaani on mind kaks korda tabanud hämming, kui rada mingil hetkel jõuab punkti, kust see minu meelest enam kuidagi edasi minna ei saa. Ma tegin küll ratsionaalsuse hoos tervisekindlustuse ära, aga ikkagi tunduks mulle kuidagi tülikas, kui peaksin seal oma kondid murdma. Samas on see kohutavalt frustreeriv ja nii on mul plaan järgmisel korral läheneda sellele kahtlasele kohale neeme poolt ja lõpuks ometi välja uurida, kuskohas see rada õieti olema peaks.

Koer nimega Nina on absoluutselt vaimustuses, et ta saab keset talve matkata, aga muidu on see matkarada täielikult tühi. Elke on ise üks East Coast Traili asutajaid ja tema majas peatuvad suvisel ajal paljud matkajad, aga isegi tema ütles, et veebruar ei ole küll matkamiseks õige aeg:) Mina ei lase sellest kõigest ennast küll häirida, sest loomulikult on märjad jalad ja külmunud näpud tülikas ebamugavad, aga rajalt avanevad vaated on siiski imeilusad ja paraku ei saa ma endale kevade või suve ootamist lubada...

Kohalikud peavad mind küll ilmselt kõik imelikuks, sest Elke väitel ei ole matkamine siin kuigi populaarne. Vanasti kulus kohalike kogu energia ellujäämisele ja nüüdsel ajal asendab lisandunud vaba aega teleka vaatamine. Newfied ei pidavat ise üldse aru saama, kui ilus nende loodus on ja statistika järgi on nad ühed ülekaalulisemad kogu Kanadas.

Pealegi tundub, et alati ei ole siinkandis üldse vaja õue minna, et loodust näha. Üks Elke sõbranna rääkis, et ta oli päise päeva ajal näinud põtra oma akendest mööda jalutamas. See uudis võttis mind küll sõnatuks, sest kõikide oma matkamiste jooksul nägin ma ainult korra jänest (väga äge jänis oli, täitsa valge ja puha) ja ma olen korduvalt mööda sedasama teed vantsinud, ilma ühtegi põtra nägemata...