Kanadasse tulles teatasin kõigile, et tulen põtru karjatama, aga läks nii, et tegelikus elus ei näinud ma oma Working Holiday aasta jooksul ühtegi põtra... Seega olen üdni rahul, et ma Newfoundlandile tulin, idee poolest peaks neid siin karjade kaupa ringi jooksma. Seda kuuldavasti isegi väiksemates asulates, mis annab mulle lootust, et äkki mul ikka õnnestub neid näha. Shane vedas minuga pudeli veini peale kihla, et ma näen enne Kanadast lahkumist põtra. Nagu tavaliselt, ei jaga ma ka selles küsimuses tema optimismi, aga kunagi ei või ju teada:)
Pesitsen nüüd mõned nädalad sellises asulas nagu Pouch Cove. Selles väikelinnas on umbes 2000 elanikku ja see asub pooletunnise autosõidu kaugusel St John`sist. Elan külalistemajas, mille perenaiseks on sakslanna Elke. Elke on kuuekümnendates eluaastates vanadaam, kellel on doktorikraad folkloristika alal. Ta tuli Newfoundlandile oma doktoriõppe ajal ja otsustas siia jäädagi.
Doktorikraadi omandamise järel sai tal aga akadeemilisest maailmast isu täis ja ta siirdus turismi valdkonda. Nüüdseks on ta peaaegu kakskümmend aastat külalistemaja pidanud ja on ühtlasi ka Newfoundlandi idarannikul asuva matkaraja East Coast Trail asutajatest. Newfoundlandi tabas 1992. aastal suur löök, kui saare ranniku lähedal keelati ära tursapüük. Sellega tõmmati kriips peale suure osa saare elanike traditsioonilisele eluviisile ning needsamad inimesed pidid äkitselt oma elu ümber korraldama.
Turismivaldkond oli üks neist, kus püüti inimestele uut rakendust leida, aga Elke jutu järgi läks see vaevaliselt. Kalurid olid tihti lihtsad mehed, kes tihtilugu ei osanud peaaegu üldse kirjutada ega lugeda ning kellel polnud mingit tahtmist ettevõtlusega tegeleda. Paljud neist siirdusid hiljem Albertasse tööle ja pendeldavad siiani Alberta ja Newfoundlandi vahel.
Pouch Cove on üks neist asulatest, mis on traditsiooniliselt olnud kaluriküla. Tänu St John`si lähedusele on see aga aina rohkem muutunud asulaks, kust inimesed linnas tööl käivad. Newfoundlandil avastati mõnda aega tagasi nafta ja nii on siin viimastel aastatel majandus õitsele löönud. Seetõttu levib kinnisvaraarendus kiiresti St John`sist väljaspoole ja uued majad on ka Pouch Cove`i jõudnud. Uued majad on aga traditsioonilistest erinevad: varasemal ajal tahtsid saareelanikud oma maju pigem ookeanist eemale ehitada ning ookeanivaate imetlemine on kohalike jaoks ilmne tunnus, et tegu ei ole põliselanikega. Aknad olid sealjuures samuti mitte ookeani poole, vaid asula poole, et saaks paremini jälgida, millega naabrid tegelevad. Mehed pidid nagunii ookeanil töötama ja naised ei näinud mingit põhjust, miks nad peaksid ookeani poole vaatama:)
Ühiskond on Newfoundlandil siiani väga konservatiivne, abielus on levinud traditsioonilised rollid, kus mees on perekonnapea ja naise koht on köögis. Lisaks sellele ollakse võrdlemisi religioossed. Pouch Cove on seetõttu rangelt jagatud kaheks: katoliiklased ja anglikaani kiriku liikmed. Veel hiljuti ei olnud isegi kahe kiriku liikmete vahelised segaabielud lubatud...
Väikesele kohale omaselt tunnevad kõik kõiki ja kuulujutud on omaette kunstivorm. Eile õhtul õnnestus mul pealt näha, kuidas kohalikud daamid jõid igaüks ära pudeli veini, levitasid kõige uskumatuid kuulujutte ja laulsid vintis peaga Joni Mitchell`i laule. Varsti peaks kätte jõudma uue linnapea valimine, aga kui see kõik tõele vastab, mida nad kandidaatide kohta rääkisid, ei ole vaesel linnapeal mingit võimalust siin ellu jääda...
Newfoundlandi puhul on legendaarne nende sõbralikkus, aga selle kohta ütles Elke sapiselt, et sõbralikkuse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et turist pakub kohalikele meelelahutust. Seega on nad turistide vastu sõbralikud, aga kõik muutub sellest hetkest, kui keegi siia kolib.
Selgemast selgem on see, et siinne elu erineb tunduvalt kõigest sellest, mida ma olen varem kogenud. Jalutan igal hommikul ja õhtul Elke imearmsa koera Ninaga, söödan kitsesid ja aitan muidu majapidamises. Tänane hommik oli aga eriskummaline, sest ma ei veeda kuigi tihti oma laupäevahommikuid sellega, et aitan kitsel küüsi lõigata:)
Väegade huvitav kõik see värk seal. Aga kitsele maniküüri teha... vaat see on tase tõesti :)
ReplyDeleteP.S. Sul on vist üks jutujupp vahepealt postituse lõppu pagenud (Elkest ja tema kraadist).
Heh, tänud tähelepanu juhtimast, üks jutujupp oli tõesti kuidagimoodi endale uue asukoha leidnud:) Kitsede osas on mul aga lootus, et see maniküüri tegemise episood jääb ühekordseks ettevõtmiseks, kitsed ise ei olnud selle tegevuse üle kuigi õnnelikud...
ReplyDelete