Perepäev ja pesupäev

Vahepealne aeg on sisaldanud endas kolimist, aga miskit muud põrutavat polegi juhtunud. Kuigi täna ei ole mitte tavaline esmaspäev, vaid täna on Torontos püha: Perepäev (Family Day). Nagu kuulda on, oli selle loomise peamiseks mõtteks see, et igas kuus oleks vähemalt üks püha. Ja püha on ju aus ja hea, kellele meist siis ei meeldiks see, kui igal aastal on üks veebruari esmaspäev, mis ei ole mitte sinine, vaid hoopis perele pühendatud.

Nagu netis kirjas oli, siis tuleb selleks pühaks tõsiselt valmistuda, sest sel päeval on ka paljud toidupoed suletud. Mind aga tabas eile akuutne vastumeelsus söögivarumise suhtes ja kuna mul oli eilseks varud olemas, siis ei lasknud ma ennast sellest hoiatusest häirida. Kuulsin veel ühikakaaslase käest ühest heast orgaanilise toidu poest, mis asub paar maja edasi ning lootsin, et saan seda täna vaatama minna. Ja kui ma täna lõpuks ennast õue veeretasin ja selle poeni jõudsin, siis selgus otse loomulikult tõsiasi, et tasub ikka hoiatusi uskuda. Ehk siis poeomanikul on ilmselt pereväärtused hästi paigas ja pood oli suletud. Veelgi enam, suletud oli ka veidi eemal asuv pood, mis on muidu 24 tundi avatud...

Ega siis midagi, kuigi ilm oli üle pika aja nii külm, et sõrmed tahtsid küljest kukkuda, siis tuli ennast kokku võtta ja edasi rühkida. Õnneks sattusin varsti ühe Lähis-Ida odava söögikoha otsa, kus müüdi peamiselt taimetoite. Minul kui jänisel hakkasid juba taimetoidu sildi peale kõrvad rõõmust laperdama ja nii õnnestuski mul üle pika aja uuesti kartulit süüa. Seekord siis vahelduseks eksootilisel viisil valmistatuna ja Triinul on õigus, sedalaadi toit on tõesti väga hea.

Ning kui saatus mulle juba naeratama hakkas, siis sai sellest naeratusest kohe lai irve, sest sattusin varsti ka toidupoodi, mis oli avatud (ja seetõttu ka paksult inimesi täis). Minu rõõmuks oli tegemist poega, kus oli  ülekaalus orgaaniline toit. Samas täheldasin ka selles poes asjaolu, mida olen varemgi siinsetes nn tervisliku toidu poodides märganud. Ehk siis kogu jänisetoit on kirja järgi orgaaniline, aga õunad helgivad ikka vahatamise tulemusena nii eredalt, et neid lähedalt vaadates võiks oma meiki värskendada, ja ilmselt õnnestuks nendega koos terve Mendelejevi tabel endale sisse süüa... Aga muidu oli pood igasugu põnevaid asju täis. Mul läheb sellepärast üldse poodides hirmus kaua aega, et kuigi ma suurt miskit ei osta, siis tuleb ju kõik korralikult läbi uurida. Uurimise käigus sattus mulle pihku ka selline veider asi nagu soomepäraselt tehtud pita-leib. Ning mul pole õrna aimugi, mismoodi see maitseb, aga värvi järgi  otsustades oli see tehtud peamiselt mudast. Lisaks nägin seal kõige veidramat ökotoodet, mida võiks üldse ette kujutada: müügil oli Carl Jungi nimeline alkoholivaba vein:) Ning ma isegi ei taha teada, mismoodi see küll maitsta võiks.

Mis puutub alkoholi, siis sellega on siin üldse ikaldus: õlut ma ju ei pruugi ning siin müüdav vein pidavat mu prantslastest hostelikaaslaste väitel olema mõrvarlikult kallis ja samal ajal kehv... Veidral kombel pole ma aga kuskil veini näinudki ja ma polegi aru saanud, kas see on mingi kindel poliitika või on mul lihtsalt mingi filter silmade ees. No igatahes tundub väga sedamoodi, et kui nii edasi läheb, siis see aasta möödub mul täiesti ilma veinita... Ning kui juba tervislikul lainel olla, siis otsustasin ka kohvijoomise maha jätta. Tegelikult on mul ka varem õnnestunud nädalate kaupa kohvi vältida, aga seni olen alati mingi aja pärast selle juurde tagasi pöördunud. Nüüd aga, olles esimese nädala jooksul liigagi palju kohvi joonud, mõtlesin, et võiks ju vahelduseks kohvivaba elu proovida. No igatahes, praegu läheb kolmas päev ilma kohvita ja eluvaim on veel sees.

Maiste asjade osas saan rõõmsalt raporteerida, et mul õnnestus imekombel hankida õige võrgujuhe, nii et saangi nüüd rõõmsalt internetti kasutada. Ja kuni ma ei ole veel töötava inimkonna juurde naasnud (ma loodan, et see juhtub nii ruttu kui võimalik), siis on mul hetkel parimad tingimused suurte mõtete mõtlemiseks, sest mu tuba asub 18. korrusel ja peale imehea linnavaate paistab mu aknast ka Ontario järv. Nii et kui mul oleks fotokas, siis ma saaks teha imeilusaid pilte. Aga mul ei ole endiselt fotokat ja ei ole ka ette näha, et lähitulevikus olema saaks.

Et elu aga tasakaalus püsiks, siis tuleb tunnistada ka viimast tagasilööki, milleks oli kokkupuude Masinaga, Kes Sööb Münte. Nimelt õnnestus mul ühika pesuruumis tänu eelnevale hoiatusele edukalt vältida ühika seda pesumasinat, mis õgib münte, aga mitte muhvigi ei tee. Aga siis andis pesukuivati vastulöögi: kõik mündid kadusid jäljetult ja sellele ei järgnenud mingit sihipärast tegevust:( Sealjuures oli tegemist minu viimaste õiges vääringus müntidega ja uute müntide hankimine oleks tähendanud järjekordset õueminekut, mida ma tahtsin kõigest hingest vältida. Pesukuivatit oli mul aga üleüldse vaja seetõtu, et oma väikeses toas mul pesukuivatamise resti küll ei ole. Õnneks avastasin, et olin hankinud meeldivalt pika võrgujuhtme ja nii sai sellest kohakaasluse alusel ka pesunöör:) Ning järgmine kord olen siis targem ja tean, et kuivati nr 3 on saatanast...