Aeg on küps kolimiseks

Inimesed eelistavad erinevaid spordialasid, minu lemmikalaks viimasel ajal on kujunenud kolimine. Ehk siis eelroaks oli veel kodus olles mõnus väljakutse vedada mustmiljon kotti neljandalt korruselt alla ja (õnneks seekord liftiga) kuuendale korrusele üles. Ning selge on see, et kui mu perekond eesotsas vennaga poleks mulle appi tulnud, siis oleksin ma sinna otsa kuhtunudki... Seejärel tuli aga juba pearoog, milleks oli pagasi venitamine Londoni lennujaamade ja hotelli vahel ning hosteli otsingud Torontos. Seega, hoolitsemaks selle eest, et mu pakikandja vorm alla ei käiks, on mul kohe võimalus oma 20-kilose pagasiga sõprust uuendada. Õieti on nüüd seda päris mitu grammi juures, sest ostsin endale hambapasta ja meigieemaldaja, nii et need grammid võivad osutuda viimaseks piisaks, mis murrab mu selgroo… 

Pagasikandmise ajendiks on aga meeldiv asjaolu, et leidsin endale järgmiseks kuuks (ja loodetavasti ka kauemaks) uue peavarju. Seekord on tegemist ühikaga ja kuna ma elasin ülikooli ajal mugavalt vanematekodus, siis avaneb mul alles küpses eas võimalus see eluvorm ära proovida. Hetkel tundub, et universum viskas mulle peavõidu vastu pead, sest mul on nüüdsest omaenda pisike toake, mida ma ei pea mitte kellegagi jagama… Sest ei saa salata, et kui kokku liita minu privaatsust armastav loomus ja pikk omaette elamise kogemus, siis ei ole suure hulga toakaaslastega harjumine mitte niisama lihtne ülesanne.

Ainuke praktiline probleemipoiss kogu asja juures on see, et wifi asemel tuleb nüüd võrgujuhtme abil netti saada. Ja otse loomulikult ei olnud mul tulles kaasas sellist looma nagu võrgujuhe. Mistõttu  oli mul jälle kord hea võimalus külastada tehnikapoodi, mille esimese külastuse ajendiks oli adapteri hankimise vajadus. Poe noormehed olid mind jälle nähes piinlikult rõõmsad, mis paneb mind arvama, et neil minusuguseid kliente mitte ülemäära palju ei oleJ Ning nüüd siis on aeg kihla vedada selle osas, kas ostetud võrgujuhe ikka on see õige. No igatahes ütles poemüüja abivalmilt, et tulgu ma tagasi, kui võrgujuhtmel on midagi viga ja nad vahetavad selle kohe välja. Aga ma kahtlustan, et ta vist ei pidanud sellega silmas seda olukorda, et ostsin juba algusest peale vale vidina... No igatahes, mina palvetan täna siiralt juhtme-jumala poole, et ta oleks minu suhtes armulik.

Hakkan vaikselt ka suure linnaga harjuma, aga endiselt ei lakka ma imestamast selle üle, et pea kõik kõnnitee servad on jalgrattaid, mis on omaniku äraoleku ajaks sinna jäetud (lukustatud kujul loomulikult) . Kusjuures need ei ole mitte sellised rattad, mille varastamise üle oleks omanik lausa õnnelik, vaid ikka ilusad ja korralikud sõiduriistad. Tallinnas olles panustaksin ma igatahes sellele, et peale omaniku lahkumist on nad seal maksimaalselt veerand tundi, mitte kauem… Muidugi võib Toronto fenomen peituda ka selles, et kui rattaid on saadaval nii palju, siis kaob ära ka nende varastamisega seonduv müstiline võlu, aga ikkagi, veider. Kusjuures ratturid sõidavad uljalt ka mööda suuri sõiduteid, st mitte mööda eraldi rattateed, vaid suurtel teedel on ratturitele eraldatud üks rida. Minu mälu järgi on samalaadne (või noh, kaks korda kitsam) riba ratturite jaoks ka näiteks Liivalaia tänava ääres, aga ikkagi tundub, et kui ma tahaksin enesetappu teha, siis leiaks ma selleks oluliselt lihtsamaid viise…

Ning kui surmast rääkida, siis tabas mind täna selle teema osas üks ehmatus. Võtsin kohvikust lugemiseks ühe tasuta lehe ja kui olin hakanud seda tagant ettepoole lappama (see on kusjuures palju põnevam, uskuge mind), siis jõudsingi varsti  surmakuulutuste juurde. Aga sõna “kuulutus” ei ole nende olemusega sugugi kooskõlas, sest need olid pigem põhjalikud kirjeldused sellest, millal, kus ja kuidas keegi suri. Et siis täitsa võimalik oli lugeda pikki lugusid sellest, kus keegi sündis, koolis käis ja töötas, milline haigus tal diagnoositi,  kui kaua ta haige oli ning kus ja kelle juuresolekul ta suri. Et siis seal polnud lõhnagi mingist delikaatsete isikuandmete kaitsest vms… Nii et mingi kultuurierinevus peab selles osas ikka olema, sest Eestis ma ei kujutaks midagi sellist ettegi. Muidugi on Eesti nii väike maa, et külanaised teavad nagunii, mille kätte ja kuidas keegi ära suri, nii et võibolla sellepärast polegi mõtet seda kirja panna ja igaühele lugemiseks anda?

Sellest ehmatusest vaevu toibunud, tabas mind aga järgmine: lehte tagant ettepoole lapates tulid järgmise rubriigina “täiskasvanute kuulutused”. Piltidega kuulutused. Täpsemalt öeldes selliste piltidega, mida sisaldavaid ajakirju peab kodumaal müüjalt vaatamiseks ja ostmiseks küsimaJ Kusjuures suur rõhk oli pandud gay-kuulutustele, mille juures olevad pildid olid veel eriti ilmekad… Selles osas sobis see tasuta leht küll väga hästi selle hosteli piirkonda, kus ma olen esimese nädala elanud, sest nagu kaardilt näha, on selle linnaosa juures märge “Gay Village”J Ning nagu selgus, siis pidi otse selle maja tagant algama kurikuulus pättide, narkomaanide ja prostituutide ala, kus viisakad inimesed valges ei liigu, pimedast ajast rääkimata. Täielikult uudiseks see mulle küll ei olnud, sest selle asjaolu mainis ära ka Lonely Planet,  nii et õhtuti linnast koju tulles olen selle piirkonna vältimiseks oma teel suure ringi sisse teinud. Lihtsalt Lonely Planet oli oma hoiatuses igavalt lakooniline ja ei sisaldanud selliseid vahvaid detaile nagu asjaolu, et lähedal asuvast suurest majast avastati korter, mis oli tervenisti muudetud marihuaana kasvatuseksJ Nii et kui sellele mõtlema hakata, siis on peaaegu kahju nii värvikast piirkonnast ära kolida. No igatahes, asjalikul, st töisel rindel ei ole mul seni miskit põhjapanevat raporteerida, aga loodetavasti on järgmine nädal selle osas juba viljakam.Kusjuures esmaspäeval on siin püha: Family Day ja loodetavasti õnnestub mul varsti selgust saada, mida see päev endast kujutab. Idee on aga igal juhul ilus, nii et soovin kõigile head perepäeva, eriti soojad tervitused lähevad muidugi Kilgi-klannile:)