Tundub, et ilm ja igasugu veidrused on omavahel pöördvõrdelises suhtes. Eilne ilm ei olnud ühestki vaatepunktist vaadates ilus, taevast sadas poolviltu alla mingit ebamäärast vesist ollust ja õelal kombel peitis udu ära ka minu kunstilise linnavaate. Aga kuna oli ikkagi tähtis püha, siis ei saanud sellised pisiasjad selle tähistamist takistada. Emme tehtud roogadega söömadele ei saa muidugi miski vastu, aga seekord tuli olude sunnil võimalus anda kohalikele kokkadele.
Mispuhul selgus, et juba üks varasem tähelepanek pidas paika ja mis puudutab väljas käimist, siis ei lase Toronto elanikud ennast oluliselt nädalapäevadest häirida. Ehk siis kui veebruarikuise Tallinna tänavad on tööpäeva õhtuti üsna tühjad (nii vähe kui ma ise seal muidugi käinud olen), siis eilsel neljapäeva õhtul oli õhtul kesklinn paksult inimesi täis. Sealjuures oli palju liikvel ka noorikuid, kes kandsid noolteravaid tikk-kontsi ja kelle kehakatte kirjelduseks sobiks kõige paremini sõna "lai vöö". Siinse kliima eripärast tulenevalt võiks ju arvata, et nad saavad selle peale munasarjapõletiku, aga mu koridori naaber arvas, et ilmselt neil polegi munasarju:)
No igatahes oli seesama rahvamass ühtlasi ka blokeerinud sissepääsu algselt väljavalitud liharestorani. Mispeale õnnestus meil asenduseks sattuda söögikohta, mis spetsialiseerus pannkookidele. Või noh, õige nimetus oli ikka crêpe, aga mõte jääb samaks. Mina kui pannkoogihull olin sellest muidugi vaimustuses, sest ma olengi siin ebameeldivalt vähe pannkooke saanud. Ja ei saa salata, kokad olid oma ülesandele loominguliselt lähenenud ja pannkoogitäidised olid väga põnevad. Uurisin menüüd risti ja põiki ja jõudsin välja pannkookideni, mis sisaldasid Dijoni sinepit, seeni ja juustu. Juba see kooslus iseenesest on intrigeeriv ning tulemuse võin rõõmsalt kanda oma kulinaarsete rännakute plusspoolele. Idee järgi saaks midagi sellist ka ise teha, peakski kunagi proovima...
Magus pannkook osutus aga oluliselt suuremaks väljakutseks, sest valik oli soolaste pannkookidega võrreldes kolmekordne. Vaatasin, et võiks ju proovida vahtrasiirupiga pannkooke, et lõpuks aru saada, kas see mulle meeldib või mitte. Senised katsetused vahtrasiirupi osas ei olegi nagu mingit õiget muljet tekitanud... Aga siis avastasin midagi hoopis ootamatut: menüüs oli ka pannkook sidruni ja suhkruga Et siis mulle meeldib nii pannkook kui sidrun, aga et neid kokku panna? Ning ma ei saa kurta, see oligi üllatus täie raha eest. Kohaletoodud pannkooki lähemalt uurides selgus, et see ei sisalda mingeid kavalaid sidrunikreeme või muid trikke: kokk oli ilmselt pannkoogile sidrunimahla pigistanud ja lohutuseks veidi suhkrut ka peale raputanud:) Nii et tulemust sai magusaks pidada küll väga suurte mööndustega ja pigem oleks omadussõnaks sobinud "huvitav"...
Kuna aga vabariigi aastapäev endiselt kestis ja Eesti lipp oli Toronto raekoja pidulikult vardasse tõmmatud, siis tuli patriootlike kodanikena lipp ikka üle vaadata (ja fotoka omanikel ka pildistada). Algselt tekkis raekoja hoonet uurides juba tunne, et tuleb hakata kuhugi kaebusi kirjutama, sest mida ei olnud, oli lipp. Lõpuks suutsime selle ikka üles leida, aga eriti silma see nüüd küll ei torganud. Küll aga torkas silma ja ilmselt veel rohkem kõrva see, et ilmselt üle 20 aasta õnnestus mul avalikus kohas Eesti hümni laulda. Enne sai ikka kindlaks tehtud, et ühtegi kodanikku läheduses ei ole ja meid avaliku korra rikkumise pärast pokri ei panda, aga laul oli aus. Õnneks oli üks meie seast peaaegu professionaalse tasemega laulja, kes oma neljandiku eesti päritolu kompenseeris selle võrra parema soprani ja ka laulusõnade mäletamisega (no ei ole mul head mälu, ei ole). Nii et kui ma nüüd järele mõtlen, siis enam patriootlikumaks minna ei saagi? Või õieti saab küll, sest ma nägin unes, et mul on uus kiisu ja see kiisu oli sini-must-valge:)
Ja kirsiks maasikatordil sai see, et veeretades peale ärkamist veel mõtteid sinisest kassist tegin jälle kord lahti Norra TV, et suuskamise MMiga kursis olla. Ning hetkel olid parajasti käimas naiste suusahüpped:) Alguses olin ma veendunud, et sain norrakeelse kava tekstist valesti aru, aga ei, tõesti sain ma jälgida naisi, kes võistlesid suusahüpetes... Niipalju kui ma vaatasin, jäid kõik püsti ja ühtegi ihuliiget ka mäe peale maha ei jätnud. Aga see vaatepilt pani mind mõtlema, et vähemalt selles osas olen ma vist padukonservatiivne. Et siis muidugi on tore, kui igasugu ettevõtmised ei jää naiseks olemise taha toppama, aga...
Viimase märkusena tahaksin nentida, et jutud Kanada bürokraatlikkusest vist ikka ei ole linnalegend. Reeglite järgi peaks ma kaardi oma sotsiaalkindlustuse numbriga (vajalik siin töötamiseks) kätte saama 20 tööpäeva jooksul alates taotluse sisseandmisest. Mille peale mina olin muidugi veendunud, et saan selle 4-5 päeva jooksul kätte. Aga ei miskit, kuna taotlemise hetkel pidin aadressiks märkima hosteli aadressi, siis oli mul eile äärmiselt koomiline telefonikõne hosteli administraatoriga, mille jooksul ta peale väikest mälus sobramist ja selginemishetke väitis, et mingit sellist kaarti pole siiani kohale saabunud (7 tööpäeva oli selleks hetkeks täis). Nii et tuleb siis kannatlikkust varuda, sest kui ikka on ette nähtud 20 tööpäeva, siis ei ole ju tõesti mõtet seda varem teha...
No comments:
Post a Comment