Ametlik-ametnik

Niisiis, nüüd olen ma käe valgeks saanud ka Kanada ametiasutustega suhtlemise vallas. Ning mis ma oskan öelda, mulle jättis esimene kogemus, st sotsiaalkindlustuse numbri taotlemine küll hea mulje. Et  siis vudisin vaba Service Canada arvuti juurde, kribasin oma taotlusankeedi valmis, printisin välja, ametnik toksis vajalikud andmed sisse ja valmis ta oligi. Üks kindel märk sellest, et tegemist oli ikkagi ametiasutusega, kus järgitakse kõrvalekaldumatult etteantud reegleid, oli küll selles, et ankeeti tuli märkida aadress, kuhu saadetakse kaart, mis sisaldab mu sotsiaalkindlustuse numbrit. Ja saadetakse just posti teel. Kogu asjaga kaasneb aga selline konks, kuna otsin endale hetkel elupaika, siis ei pruugi praegune hosteli aadress 10 tööpäeva pärast enam asjakohane olla. Mistõttu küsisin, et kas ma võiksin äkki sellele kaardile ise järgi tulla. Sellele küsimusele tuli aga kiire ja konkreetne eitav vastus, sest kaart tuleb kindlasti saata postiga:) No kui postiga, siis postiga, aga ise järgi tulles oleksin ma ju Kanada riigi postikulusid kokku hoidnud. Samas vaatasin, et vastuvõtulaua ametnikud olid kuidagi eriti kannatliku ja kena käitumisega. Kuna pidin veidi aega ootama, siis sain rahulikult inimesi vaadata, endal kõrvad kut lehtrid ja silmad uudishimust pärani. Ja nii õnnestuski mul näha pilti, kus ametniku juurde tuli idamaise välimusega mees, kes vajas mingit teenust (täpselt millist, ei tea, mu kõrvakuulmine vajab veel arendamist) ja nagu ametnik küsitlemise teel välja selgitas, ei olnud ta üldse Kanada kodanik. Nagu vanahärra rõõmsalt märkis, siis on ta juba 40 aastat Kanadas elanud, aga pole seni kodanikuks hakanud. Ja selle asemel, et see inimene käeraudades minema viia, selgitas teenindaja viisakalt, rahulikult ja kolm korda, et kõigepealt peaks ikka selle väikese asja korda ajama ning siis saab talle ka teisi riigi teenuseid pakkuda:)

Kui  midagi juhtub juba kolm korda, siis on vist juba tegemist seaduspäraga? Nimelt kogesin ka täna Service Canada kontoris seda, et mu nimi tekitab inimestes põnevaid reaktsioone. Ehk siis reaktsioone alates ehedast  uskumatusest kuni allasurutud naeruni (siinsed inimesed on ju ikkagi väga viisakad ja puha). Igatahes olen oma nime tähthaaval ütlemise nüüdseks juba selgeks õppinud ja olen kogenud, et pealse seda juhtub järgnev: pidurdamatu muie, mis ähvardab kohe üle kasvada naeruks; küsimus, et kas see tõesti on minu nimi;  lihtsalt ümmargused silmad ja "Wow"!:) Norras elades ja Rootsis reisides harjusin ma ära sellega, et inimeste meelest on mu eesnimi kohalikus keeles "kümme" (puhtalt kõlalise sarnasuse tõttu numbriga kümme) ja see paistis ka inimesi rõõmustavat. Aga nüüd on inimestel pigem näos küsimus, et kuidas üldse selle nimega elada saab?! Mis paneb mind veel rohkem mõtlema, et oma lapsele tasuks eesnimeks panna näiteks Maria, Anna, Aleksander või Otto. Rohkem turvalisi eesnimesid ei tulnudki mul esimese hooga meelde, nii et kui kellelgi on veel häid pakkumisi, siis andke aga tulla:) 

Eile oli ühtlasi ka see päev, kus sain Torontolt esimese ninanipsu. Nimelt läksin vaatama sellist linnaosa nagu Rosedale, kus erinevalt seni läbitud linnaosadest on tehtud kõik, et sirgeid tänavaid vältida. Aga selle eest on seal väga ilusad ja suured eramajad, nii et kui keegi juhtuks mind väga suure rahaga ründama, siis ma tahaks seal elada küll. Hulkusin mööda tänavaid, jälle kord ilma kaardita, sest õnneks oli orienteerumisel palju abi kõrghoonetest. Aga ikkagi, linna vaim tahtis mind õpetada, et ma liiga ülbeks ei läheks. Kuna eile oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvad peast viia, siis sisenesin tagasiteel ühte kõrgemat sorti hoones asuvasse toidupoodi ning sealt väljudes leidsin ennast keset üht linna suuremat tänavat:) Peab tunnistama, et kui muidu olen ma harjunud igas olukorras kivinäo ette manama, siis sel hetkel kukkus mu mask kolinal maha ja mokk vajus töllakile. Sest see oli nagu Alice Imedemaal, st võrreldav sellega, kui astun sisse Kotka tänava keldripoodi ja väljun Kristiine keskuse peauksest:) Samas oli sellel mõttepausil muidugi ka ilmselge plusspool, sest eksinud näoga ringi vahtides jäi mu pilk peale raamatukogu hoonele, mis oli umbes Rahvusraamatukogu suurune, ja pani minu kui raamatukoi rõõmust hüplema (sisemiselt muidugi, sest ma pean ikka oma kivinäo fassaadi hoidma).

Sellega minu raamatukogu rõõmud aga ei piirdunud, sest olles täna pidulikult City Hallis oma ametiasutustega suhtlemise lõpetanud, nägin silti, kus oli samuti kirjas raamatukogu. Ja mida ma selle peale tegin: loomulikult astusin sisse ja siin ma nüüd olen. Siin on nii palju põnevaid raamatuid, et kui ma vähegi saaksin, siis jääksin päevadeks siia. Nagu arvata võibki, leidsin ma kõige toredamad raamatud muidugi laste sektsioonist ja sattusin seetõttu kohe segadusse. Sest kui mul on valida sookollide, võlurite ja langenud inglite seikluste vahel, siis mida ma neist valida?

Lõpetuseks ka üks märge patriotismi rubriigi raames: nimelt olen ma endiselt väga uhke Maksu- ja Tolliameti üle, sest sain eile (14. veebruaril, üks päev enne ametlikku deklareerimise algust) oma tuludeklaratsiooni tehtud ja see võttis aega miskine 5 minutit (olin eeltäidetud deklari juba kodus üle kontrollinud). Ja vot see on küll asi, mis on Eestis inimestele lihtsaks tehtud ning millest ma plaanin igal võimalikul ja võimatul juhul teistele pasundada:)