Mul on elu praktilise külje osas selline uudis, et mul on nüüd Kanada telefoninumber, milleks on 647 624 1924. Ühtlasi avastasin oma kurvastuseks, et telefoninumbri vahetuse käigus läksid mul kaduma kõik senised Eesti kontaktid, nii et olen nüüd nagu Palle üksinda maailmas... Uue numbri hankimise operatsiooni tore hetk oli aga see, kui vaatasin telefonipoe müüja rinnasilti ja seal seisis tema nimena John SmithJ Nii et on ka inimesi, kellele nende nimi ilmselt mitte kunagi peavalu ei valmista.
Muidu tegelen aga endiselt oma läbiuuritud linnaruumi laiendamisega ning parandamatu raamatukoina jäi mind koledal kombel kummitama ka see suur raamatukogu, mille otsa ma paar päeva tagasi komistasin. Ning kuna endiselt läheb vastikult varakult pimedaks ja pimedas ringi trampimine ei ole mulle kunagi meeldinud, siis sai uudishimu minust täna lõpuks võitu. Marssisin raamatukogusse sisse, õnneks keegi raamatukogukaarti ei küsinud ja ilmnes, et see raamatukogu on tõeline maiuspala.
Selline ootamatu raamatute küllus ajas hetkega mu pea sassi ja ma ei raatsinud kuidagi esimest kättejuhtuvat raamatut kätte võtta ja maha istuda. Seega traavisin hoone kõik viis korrust läbi ja vaatasin riiulitel olevaid teemade silte. Ning neid teemasid oli vägagi eripäraseid, näiteks oleksin saanud kõrvuni kaevuda raamatutesse, mille teemaks olid surmaga seotud kombed… Kusjuures ei saa salata, et raamatukogu külastusele annab palju vürtsi juurde see, et suur osa raamatukoguhoidjatest on noored ja kenad poisidJ No kui palju te ikka teate noori mehi, kes Eestis raamatukoguhoidjatena töötavad?
Samas on mul põhjust ennast õnnitleda silmapaistva meelekindluse ilmutamise puhul. Olin jälle ühel oma luureretkel ja kõndisin mööda kokaraamatute poest. Kujutate ette, terve pood täis kokaraamatuid… Aga paraneva sõltlasena teadsin, et joodiku jaoks ei ole viinapood õige koht, mistõttu tõmbasin kapuutsi otsustavalt silmile ja rühkisin edasi. Sama vapper olin ma ka raamatupoes, mille nimi oli “Maailma suurim raamatupood” ja mis võis oma suuruse poolest seda olla küll. Rasketel hetkedel (õigemini oli kogu seal veedetud aeg ränk) mõtlesin aga pingsalt selle, et kui ka kõrvale jätta vajadus olla kokkuhoidlik, siis pean ma ju kõike seda, mille ma endale hangin, hiljem seljakotiga seljas kandma. Ning 20 kilost mulle mõneks ajaks täitsa piisab…
Mis puudutab aga Eesti tuntust, siis siia tulles olin arvamusel, et pean kõigile selgitama, mis loom see Eesti on ja kus ta asub. Või peaksin halvemal juhul isegi alustama pigem sellest, mis või kes on Euroopa ja millega teda süüakse. Aga veidral kombel pole seda seni kordagi juhtunud. Juhtus hoopis see, et langesin ise oma eelarvamuste ohvriks. Hosteli lähedases poes küsis sealne mustanahaline müüja, et kust ma pärit olen. Tunnistasin päritolumaana üles Eesti ja arvates, et ta nagunii ei tea, kus see on, siis lisasin igaks juhuks kohe juurde, et see on Soome kõrval. Millele järgnevalt oli järgmine küsimus see, et kas ma oskan soome ja rootsi keelt. Võtsin omaks pisukese soome keele oskuse ja selle, et rootsi keelele eelistan ma pigem norra keelt. Mispeale ta tulistas kohe mitu kiiret küsimust soome ja rootsi keeles. Nagu arvata võibki, vastasin ma neile esimese hooga rahvusvahelises ühiskeeles “Mäh?”… Aeglasema kordamise peale sain ma küsimustest õnneks aru, aga nagu selgus, siis on mu norra keel pehmelt öeldes roostes ja soome keel pole kunagi jalgu alla saanudkiJ Ilmselt oli selle kõige peale mu ilme üks suur küsimärk, nii et sain teada, et see sümpaatne müüja on Rootsi kodanik ja on lisaks sellele elanud ka mitmel pool Soomes.Nii et maailm on endiselt kirevJ
Muidu tegelen aga endiselt oma läbiuuritud linnaruumi laiendamisega ning parandamatu raamatukoina jäi mind koledal kombel kummitama ka see suur raamatukogu, mille otsa ma paar päeva tagasi komistasin. Ning kuna endiselt läheb vastikult varakult pimedaks ja pimedas ringi trampimine ei ole mulle kunagi meeldinud, siis sai uudishimu minust täna lõpuks võitu. Marssisin raamatukogusse sisse, õnneks keegi raamatukogukaarti ei küsinud ja ilmnes, et see raamatukogu on tõeline maiuspala.
Selline ootamatu raamatute küllus ajas hetkega mu pea sassi ja ma ei raatsinud kuidagi esimest kättejuhtuvat raamatut kätte võtta ja maha istuda. Seega traavisin hoone kõik viis korrust läbi ja vaatasin riiulitel olevaid teemade silte. Ning neid teemasid oli vägagi eripäraseid, näiteks oleksin saanud kõrvuni kaevuda raamatutesse, mille teemaks olid surmaga seotud kombed… Kusjuures ei saa salata, et raamatukogu külastusele annab palju vürtsi juurde see, et suur osa raamatukoguhoidjatest on noored ja kenad poisidJ No kui palju te ikka teate noori mehi, kes Eestis raamatukoguhoidjatena töötavad?
Samas on mul põhjust ennast õnnitleda silmapaistva meelekindluse ilmutamise puhul. Olin jälle ühel oma luureretkel ja kõndisin mööda kokaraamatute poest. Kujutate ette, terve pood täis kokaraamatuid… Aga paraneva sõltlasena teadsin, et joodiku jaoks ei ole viinapood õige koht, mistõttu tõmbasin kapuutsi otsustavalt silmile ja rühkisin edasi. Sama vapper olin ma ka raamatupoes, mille nimi oli “Maailma suurim raamatupood” ja mis võis oma suuruse poolest seda olla küll. Rasketel hetkedel (õigemini oli kogu seal veedetud aeg ränk) mõtlesin aga pingsalt selle, et kui ka kõrvale jätta vajadus olla kokkuhoidlik, siis pean ma ju kõike seda, mille ma endale hangin, hiljem seljakotiga seljas kandma. Ning 20 kilost mulle mõneks ajaks täitsa piisab…
Mis puudutab aga Eesti tuntust, siis siia tulles olin arvamusel, et pean kõigile selgitama, mis loom see Eesti on ja kus ta asub. Või peaksin halvemal juhul isegi alustama pigem sellest, mis või kes on Euroopa ja millega teda süüakse. Aga veidral kombel pole seda seni kordagi juhtunud. Juhtus hoopis see, et langesin ise oma eelarvamuste ohvriks. Hosteli lähedases poes küsis sealne mustanahaline müüja, et kust ma pärit olen. Tunnistasin päritolumaana üles Eesti ja arvates, et ta nagunii ei tea, kus see on, siis lisasin igaks juhuks kohe juurde, et see on Soome kõrval. Millele järgnevalt oli järgmine küsimus see, et kas ma oskan soome ja rootsi keelt. Võtsin omaks pisukese soome keele oskuse ja selle, et rootsi keelele eelistan ma pigem norra keelt. Mispeale ta tulistas kohe mitu kiiret küsimust soome ja rootsi keeles. Nagu arvata võibki, vastasin ma neile esimese hooga rahvusvahelises ühiskeeles “Mäh?”… Aeglasema kordamise peale sain ma küsimustest õnneks aru, aga nagu selgus, siis on mu norra keel pehmelt öeldes roostes ja soome keel pole kunagi jalgu alla saanudkiJ Ilmselt oli selle kõige peale mu ilme üks suur küsimärk, nii et sain teada, et see sümpaatne müüja on Rootsi kodanik ja on lisaks sellele elanud ka mitmel pool Soomes.Nii et maailm on endiselt kirevJ
No comments:
Post a Comment