Muuseum interrupted

Kõigepealt head Eesti Vabariigi aastapäeva! Seekordne aastapäev on minu jaoks siis teistmoodi kui tavaliselt. Kõigepealt siin ju inimesed ei saa aru, et täna on tähtis püha. Aga kuna minu Working Holiday on hetkel veel viimasele sõnale keskendunud, siis minu jaoks on see naha ja karvadega püha:) Kuigi õnneks pingviinide paraadi vaatamisest ma sel aastal pääsen, jumal tänatud... Ma pole kunagi selle ettevõtmise tuline austaja olnud, aga ikka on enamasti läinud nii, et olen mitu tundi veetnud kellegi kleite passides. Nüüd mul aga telekat ei ole ja kuigi ma saaksin ilmselt seda ettevõtmist netist vaadata, siis hoian sellest heaga eemale.

Küll aga alustasin ma päeva igati väärikalt ja osalesin e-valimistel. Ning jälle kord olen paduuhke selliste IT lahenduste üle. Siis meenus mulle, et praegu käib ju suuskamise MM ja avastasin oma kurvastuseks, et saaksin seda neti kaudu ETV-st vaadata ainult siis, kui oleksin parajasti Eesti territooriumil:( Õnneks on Norra televisioon selle osas lahkem, nii et ka Peeter Kümmeli sõit sai ilusti ära vaadatud. Reportaaži jälgmine tuletas mulle muidugi uuesti selgelt meelde, et keeleoskus kipub ikka ajaga rooste minema, sest ega ma norrakeelsest  reporterite jutust ikka suurt midagi ei tönganud küll. Samas kui Lembitu Kuuse hakkab pingelisel momendil kiirkõnes lõugama, siis ega sellestki ei ole võimalik eriti midagi aru saada...

Torontos on aga üks väline märk aastapäevast, mis ei nõua üldse mingit internetiühendust: nimelt tõmmatakse 24. veebruaril Eesti lipp Toronto Raekoja ees vardasse.Nagu ma aru saan, on tegemist pikaajalise traditsiooniga ja mingil ajal oli see üldse üks väheseid kohti maailmas, kus Eesti lipp selliselt nähtaval oli. Ilm on täna küll eriliselt tatine, aga hoolimata sellest vudin ikka kohale, et seda ilmaimet oma silmaga näha. Ning kuna minu koridorinaabriteks on üks eesti vahetusüliõpilane ja eesti juurtega rootslanna, siis lähme õhtul väärikalt aastapäeva tähistama. Sündmus ise toimub sellises kohas nagu liharestoran:) Ma tean, et arvestades minu valdavat taimetoitlust kõlab see naljakalt, aga kuigi ma ise lihaga midagi peale hakata ei oska, siis mõnikord harva võib ju hästi tehtud liha süüa küll. Peaasi, et sellest verd ei tilgu ja ma seda mõttes mõne looma külge panna ei oska.

Eile sain aga esimese linnukese kirja muuseumi külastamise osas. Kui aus olla, siis minu suhtumine muuseumidesse on vastuoluline. Või mis vastuoluline, tegelikult ei ole muuseumid mulle kunagi huvi pakkunud. Aga Torontosse jõudes avastasin, et muuseumid jäävad mulle kogu aeg teele ette. St neist on küll võimalik turvaliselt mööduda, aga nad asuvad täpselt tähtsamate teede ääres ja on takkapihta ka arhitektuuriliselt väga põnevad. No ja lisaks kubisevad nii Lonely Planet kui Rough Guide kiidulaulust selle kohta, kui heal tasemel need ikka on jne. Ning kui siia juurde lisada kodus kuuldud mõjus reklaam, siis hakkas mu vastupanu vaikselt murenema. Samas jahutas mu äsja tärganud indu asjaolu, et muuseumid ei ole siin mitte odavate killast.

Aga nagu eile kuulsin, siis on kolmapäeviti paari tunni jooksul võimalik tasuta sisse saada sellisesse muuseumi nagu Royal Ontario Museum. Olgu siis infoks ka lisatud, et selle muuseumi tavahind on 24 Kanada dollarit... Kuna see muuseum asub mu praegusele elukohale meeldivalt lähedal, siis kasutasingi ma kohe võimalust. Ning paadunud muuseumi vältijana tuleb tunnistada, et see oli ootamatult põnev elamus. Minu kõige suurem huviobjekt oli juba algselt innuiitidega seonduv väljapanek, aga sattusin enne sinna jõudmist Hiina ja Jaapani esemeid puudutavale väljapanekule. Kardetavasti läks puudulike taustateadmiste tõttu selle väljapaneku suurem sügavus minust kaarega mööda, aga parimaks leiuks selles oli  kahtlemata Hiina lõvi. Õieti seda, et tegemist on lõviga, sain ma teada alles sildilt, sest pealtnäha oli see konna ja kassi ristsugutis, kellele oli lisatud draakoni pea. Ma uurisin seda olevust alguses igast küljest ja mõistatasin, et keda see küll kujutama peaks ning alles teksti uurides selgus, et kuna hiinlased polnud elusat lõvi kunagi näinud, siis kasutasid nad julgelt oma fantaasiat:)

Mingil hetkel kiskusin ma ennast idamaistest imedest eemale ja läksin innuiite otsima. Ning innuiite puudutavast väljapanekust avastasin ma viimase aja kõige lahedama sõna, milleks on "snow snake". Selle sõna tähendus on minu jaoks siiamaani hämar, aga see kõlab minu meelest väga poeetiliselt. No igatahes, nüüd on mul ka ehtsad mokassiinid ära nähtud ja ilmselt oleks veel palju asju näinud, aga õnnetuseks läheb aeg muuseumis vastikult ruttu ja kõik külastajad visati varsti välja. Ja nüüd siis ongi seis selline, et ma ju alles elasin muuseumiroti rolli sisse ja missioon jäi ju lõpetamata:( Nii et ei jäägi muud üle, kui järgmisel nädalal samal ajal uuesti platsis olla. Või mis järgmisel nädalal, Lonely Planeti väitel on seal viis korrust, nii et pean võimaluse korral veel mitu kolmapäeva muuseumi ümber tiirlema. Muide, Nublu, meie sinuga peame koos ka kindlasti sinna muuseumisse minema:) Ja siis veel kümnesse muude muuseumisse, mille olemasolust ma nüüdseks juba teadlik olen.

Teine koht, mida ma juba mõnda aega tagasi otsisin, on üks suur kaubanduskeskus. Ja selle all ma mõtlen tavalist kaubanduskeskust (umbes Kristiine keskuse moodi asja), sest Eaton Centre oma rohkem kui 200 poe ja meeletu inimhulgaga ületab kaugelt minu taluvuse piiri. Minu soovil oli aga väga praktiline taust, sest toidukaubad (nagu ka muud kaubad) on Torontos mõrvarlikult kallid ja lisaks on väikestes poodides tihti täiesti uskumatult veider valik. Ühes toidupoes oli näiteks väga esinduslik mobiiltelefonide valik, aga selle asemel oleks ju võinud panustada näiteks jogurtitele? Minus elas siiski arusaam, et kuskil peab ju ometi olema ka suur toidupood, mis on vähegi normaalsemate hindadega. Ning ühtlasi kaasnes sellega ka palav lootus, et see ei asuks umbes 10 kilomeetrit linnast väljas, sest lennujaamast tulles oli neid seal näha küll. Ja ka seekord oli abi heast vihjest, mis aitas mind jõuda kaubanduskeskusesse, mis on täiesti kõnnitavas kauguses. Kõnnitav kaugus tähendab siis kolmveerand tundi vantsimist (või äärmusliku kustmise korral paari metroopeatust). 

Et siis kohale jõudes: kui tahtsin näha suurt kaubanduskeskust, siis nägingi... Kui ma Torontos seni eriti eksinud ei ole, siis see ehitis oli selline rägastik, et seal õnnestus mul üsna varsti suund ära kaotada. Ringi kõmpides hakkasin isegi arendama vandenõuteooriat, et nad on meelega sellise keerulise hoone paigutuse valmis meisterdanud. No kõik ikka selle mõttega, et eksinud inimesed astuksid frustratsiooni leevendamiseks mõnda poodi sisse ja ostaks tänu sellele veelgi rohkem. Minu puhul see toimis täiega, sest kuna mu eelmisest söögikorrast oli umbes 9 tundi möödas ja tald oli tatsamisest ka täitsa ümar, siis proovisin seekord ära hiina praetud riisi. Ja see ettevõtmine tuleb paraku lugeda minu kulinaarsete teekondade miinuspoolele, sest miskit väga apetiitset see nüüd küll ei olnud... Mul on lihtsalt endiselt põhimõte, et kui juba olla nii kirevas linnas, siis burksi ma ometi ju sööma ei hakka.

Väikese vürtsina oli kaubanduskeskuse koridoridesse üles pandud ka väikesed letid ja sealsed müüjad võtsid vägagi sihikindlalt inimesi rajalt maha. Nii oleks ma enne väljapääsuni jõudmist äärepealt saanud nii kunstküüned kui uue telefoni:) No igal juhul, kõik see kokku meenutas mulle kunagist filmi Tom Hanksiga, milles ta ei saanud lennujaamast lahkuda ja jäi nii sinna pikaks ajaks lõksu. Ma kujutan ette, et ka selles keskuses oleks piisava raha olemasolu korral võimalik päris pikalt nii elada, et üldse sellest välja minema ei peaks. Samas oli kogu rännak seda väärt, sest mul õnnestus esimest korda elus käia Wal-Martis (peale "Vihmamehe" filmi on mul see nimi siiani ehedalt meeles) ja sealne hinnatase oli teiste kohtadega võrreldes oluliselt mõistlikum. Mis aga puudutab arusaama sellest, kas midagi on kohutavalt kallis, üsna kallis või veidi kallis (ainult nende kategooriatega ma toimetangi), siis tunnistan ausalt üles, et ma ei jõudnudki euroga harjuda. Nii et korrutan siiamaani siinseid hindasid endise krooni kursiga ja olen koju tulles ilmselt ainuke eestlane, kes ei saa unepealt eurodele pihta...