Kohal

Niisiis, siin ma nüüd olen, st kohal. Õieti olen kohal juba kolmandat päeva, kui kuupäeva uskuda. Siinkohal on vist kohane ka selgitada esialgse kirjapausi põhjuseid. Nimelt jäi mu kiisu enne mu äratulekut haigeks ja kohale jõudes sain teate, et see haigus lõppes tema surmaga… Inimesed tulevad selliste sündmustega erinevalt toime, aga minu puhul toob see endaga kaasa vaikuse. Ja see pole tore vaikus, vaid sõnad lihtsalt lõpevad otsa ja pööran haavade lakkumiseks sissepoole. Mis võtab loomulikult aega, nii et sellega on see teema ammendatud. 

Aga nagu ma ka varem olen täheldanud, on rändamine minu puhul parim ravi kõikidele hädadele. Kui alata kohale jõudmisest, siis see läks palju lihtsamalt kui pealtnäha arvata võiks. Kõik see võttis lihtsalt ilgelt kaua aega ning sellega kaasnev kellaaja muutumine on midagi sellist, millest ma siiani aru ei saa. Ausalt öeldes ei saa ma sellest ka kodus aru, aga seekord on asi veel keerulisem. Et siis mu rännaku algus oli Tallinna lennujaamast neljapäeva õhtul, vahepeal veetsin ma öö Londonis ja lendasin seejärel üle ookeani. Ja kui kogu selle epopöa tulemusena jõudsin kohale reedel umbes kell 15, siis on see ju segadust tekitav? Niipalju olen igatahes nüüdseks aru saanud, et kogu selle rännakuga võitsin ma peaaegu kolmandiku päevaJ

No igatahes oli tegemist mu senise elu pikima järjestikuse rännakuga, nii et olin valmis igasugu hooletusteks. Aga ei miskit märkimisväärset,  kuigi väikesed mõttepausid käivad muidugi asja juurde, nagu mul kombeks. Näiteks istusin ma lennukis hajameelselt rea võrra ettepoole ja kuna mitu ülejäänud inimest istus viisakusest teistele vabadele kohtadele, siis enne kui keegi aru sai, oli pool lennukitäit inimesi valedel kohtadelJ Lennukis sain tuttavaks ühe Kanada-Inglise abielupaariga ning Kanada proua oli elav kinnitus sellele, mida ma juba varem olin lugenud: Kanada on nii suur, et paljud sealsed elanikud ei ole oma kodumaal kuigi palju ringi rännanud.  Seega tervitas ta rõõmuga minu kui saarehullu plaani Newfoundlandile ja Vancouveri saarele minna ning minu unistus rongireisist läbi Kanada meeldis talle ka väga (mis oli tema jaoks heaks ajendiks, et hakata oma meest selle reisi vajalikkuses veenma, kusjuures ta britist mees ei paistnud küll selle reisi mõtet tabavat) .

Kõik piiriületamisega seotud formaalsused läksid samuti lihtsalt, ma olin tegelikult peaaegu pettunud, et keegi ei viitsinud käiseid üles käärida ja minu kontrollimisega vaeva näha. Sest milleks ometi olin ma varunud näiteks tõendi selle kohta, et kohutav kogus sumatriptani on mulle vajalik migreeni raviks jne. Immigratsiooniametnik tundis ka huvi selle vastu, millist tööd ma teha tahaksin ning miski minus pani mind vaikima põtradest ja rääkima talle kassapidaja ja ettekandja töödestJ Töö leidmise teema nõuab veel nagunii toimetamist, sest töötamiseks on mul vaja sotsiaalkindlustuse numbrit, mida saan taotleda ainult tööpäevadel. Nii et homme vudin tähtsasse kontorisse ja annan ametivõimudele teada, et ma plaanin olla igati töökas ja korralik tüdrik. Töö osas on hetkel kindel ainult see, et kui tekib vähegi valikuvariante, mis välistavad kiire välja suremise, siis ma ei tahaks töötada Toronto kesklinnas. Vastumeelsus kesklinna suhtes oli mul juba Tallinnas, aga arvestades Toronto kui suurlinna mõõtmeid, on ka siinne müratase kordi suurem.

Mis puudutab sellist olulist näitajat nagu ilm, siis Toronto tervitas mind jäise külmaga, mis antud juhul tähendas 10 miinuskraadi ja lumetormi. Eks ma teadsin ju  ennegi, et tegemist ei ole Austraaliaga, aga mingi osa minust lootis ilmselt seda, et sel aastal juhtub ime ja täiesti ootamatult on saabunud kevad. Ehmatus oli seda suurem, et Londoni lähedal oli 10 kraadi sooja ja linnud lõugasid kevadiselt laulda…

Olles eile hommikuks maganud umbes 12 tundi, oli täpselt õige hetk jalad selga võtta ja linna uurima minna. Tegin seda oma vana meetodi abil, mis näeb välja nii, et kõmbin sihitult sinna, kuhu jalad viivad. Ning kui ümbruskond läheb juba väga imelikuks, siis tuleb kaart välja otsida. Asi läks aga päris ruttu imelikuks, sest kõndisin üle suure silla ning peale silda tundus, et see tee nüüd küll kesklinna poole ei vii. Ja ei viinudki, väike keerutamine ümber oma telje näitas, et olin kütnud täpselt kesklinnast vastassuunas. Samas oli see imeilus sild ja selle juures oleval infotahvlil oli kirjas imepäraselt poeetiline katkend Michael Ondaatje ühest raamatust, mis  kirjeldas sillalt allakukkunud nunnaJ Ning nagu ma Lonely Planetist lugesin, muutuski see sild mingil ajal enesetapjate meelispaigaks, mistõttu oli vaja sinna kaitsetõkkeid paigaldada, et seda spordiala piirata. Niisiis tuli ikka kaart välja otsida ja seekord õiges suunas minna, peale mida kõndisin sõna otseses mõttes kogu päeva mööda linna. Tegelikult on mul olemas ka Toronto ühistranspordi mündid, aga esiteks olen ma alati veidi klaustrofoobiline olnud ja teiseks on kõndimine palju põnevam. Ja Toronto on kirev ja värviline, igas mõttes. Täiesti kõnnitava vahemaa tagant vahelduvad sellised etnilised linnaosad nagu Little China, Little Corea, Little Portugal jne ja need erinevad üksteisest nagu öö ja päev.

Kirja järgi oli üheks selliseks linnaosaks ka Little Italy, mis oli toidust lähtuvate huvide tõttu arusaadavalt minu peamiseks huviobjektiks. Aga selgus, et see on nagu võlurite linnaosa, kuhu ükski juhm mugu ei pääse, sest kuigi teised linnaosad ilmutasid ennast ka ilma kaardita hulkumise tulemusena, siis see mitte…  Frustreerunult võtsin õhtul kaardi välja ja vaatasin, et olin sellest ilmselt kõigist neljast küljest mööda käinudJ Seega ei jäänudki muud üle, kui minna teisele katsele, seekord kaardi abil. Ning tõesti, see piirkond on paksult igasugu kohvikuid ja restorane täis, nii et kui sinna minna päevavalges ja mitte pühapäeva õhtul, siis võib sealt ilmselt igasugu põnevaid asju leida.

Ning kui juba toitudest rääkida, siis on Toronto oma kirevuses minu kui toidufriigi jaoks paradiisi eeskoda. Kuna pean hakkama saama üsna piiratud eelarvega, siis ei saa ma loomulikult ennast ühest restoranist teise lohistada. Sellest hoolimata olen ma nüüdseks vägagi soodsa hinna eest söönud selliseid asju nagu moussaka, taboulleh (selle kirjapildis ei ole ma kindel, sest siin kirjutati seda kuidagi teistmoodi) ja burrito. Ükski neist ei pööranud mu maailma pahupidi, aga samas on need kõik head olnud. 

Kui aga linnale läheneda mitte oma maitsemeele, vaid pigem silmadega, siis on  linnaosast sõltumata seni minu konkurentsituks lemmikuks olnud kirikud, mida siin on üllatavalt palju. Kusjuures tundub, et siin on kombeks kirikute ees olevate siltide abil ka mõtteteri jagada ning ühe ees oli silt, mis väitis, et on hea armastada tundmatust. Ning tõesti, mis võiks olla õigemJ Linnapildi mõttes oli lahe avastus ka siinne ülikooli kompleks, mis tekitas juba ammu idanenud tunde, et ma tahan varsti uuesti kooli minna. Eriti suurt heldimust tekitas minus see, et Robertson Daviese raamat “Mässajad inglid” kirjeldas idee järgi just Toronto Ülikooli kirevat seltskonda.  Kahe päeva kokkuvõtteks peab aga nentima, et kõmpimise vorm vajab hädasti parandamist, kuna mu jalad on päeva lõpuks sõna otseses mõttes ümarad ja kõndides tunnen ma iga sammuga oma jalatalduJ Nii et taevale tänu, et tegemist on linnaga, mitte võserikuga, kus maha istumine võib tähendada mõmmi desserdiks sattumist… Aga homme tuleb siis jätta logelemine ja naasta asjalike inimeste maailma, ma ei olegi seni ametiasutustega kokku puutunud ja varsti selgub, mida need endast kujutavadJ Et siis selline pikk eepiline teos seekord, kardetavasti ei õnnestu mul järgida Rineli soovitust kirjutada lühidalt ja tihti. Sest mõnele meeldib hoopis harva ja põhjalikultJ