Isamaalisel lainel

Niisiis, nüüd on see ametlik: ma pole juba aastaid nii patriootlik olnud kui seekordse vabariigi aastapäeva puhul. Nimelt osalesin täna Toronto Eesti Majas toimunud aastapäeva aktusel ja nii avanes mul juba teist korda paari päeva jooksul tungiv (kohustuse moodi) võimalus hümni joriseda. Hümn oli aga alles lõppmäng ja sellele eelnes aktus, no ikka põhjalik aktus. Et siis pidulikud kõned,  koorilaul ja aumärkide jagamine (tõesti, see osa oli ka). Kusjuures saal oli täiesti täis, nii et üsna täpselt kohale jõudes olid kõik istekohad juba hõivatud. Ma olen hirmus kehva silmaga selle osas, et olla võimeline osalejate arvu hindama, aga see oli märkimisväärselt suur. Viimaste seas kohale jõudnuna õnnestus mul peamiselt piiluda eesistujate kuklaid ning juuksevärvi järgi otsustades olid osalejad peamiselt eakamad inimesed, mis on vist ka ootuspärane.

Minu üllatuseks esines lausa kaks koori, millest üks koosnes Toronto Eesti koolide õpilastest. Muidugi ilmnes ka siin sarnaselt Eestiga see tendents, et kui koor on ka kirja järgi segakoor, siis tegelikult on igas meeste häälerühmas täpselt üks mees. Päris nii hull asi muidugi ei olnud, aga ega neid mehi ülemäära palju laulmas ei olnud. Nii et kuigi ka mind on siinsesse segakoori kutsutud, siis olen täiesti realistlik selle osas, et mehena oleks mu turuväärtus oluliselt kõrgemJ

Olen nüüdseks jõudnud ka järeldusele, et peaks ennast rohkem Toronto uudistega kurssi viima. Olles eile uurimisretkel sellises piirkonnas nagu Cabbagetown, mis asub minu praeguse elukoha poolt vaadates kesklinna teises otsas, leidsin ma oma rõõmuks ühe odava toidupoe. Arvestades minu plahvatuslikult kasvanud hinnatundlikkust kasutasin ma kohe võimalust ja ostsin kaks kotitäit odavat jänisetoitu. Kusjuures hindade osas sai Kanada lõpuks ometi esimese plusspunkti, sest selles poes müüdavad šampinjonid ei olnudki kallimad kui Tallinnas.

Nagu arvata võibki, olin ma poest väljudes üks kõrvuni rahulolev jänisJ Seda enam, et olin välja nuputanud kavala biznesplani, mille järgi ma loivan oma kottidega metroopeatuseni, et sealt metrooga koju saada. No mis ma oskan öelda: idee on ju hea, aga teostus nõrgavõitu. Sest just sel nädalavahetusel oli mulle vajalik metrooliin remondis ja mul tuli kogu see neetud tee kahe tinaraske toidukotiga koju loivata... Kusjuures ilmselt istus mingi mingi nähtamatu päkapikk koos oma suguvõsaga mulle teekonna jooksul koti peale, sest ma vannun, et need kotid läksid aina raskemaks. Nii ma siis voolasin kodu poole ja lasin vaikselt kõlada sõnadel, millest paljud olid üdini neljatähelised... Koju jõudes käisin igaks juhuks kohe peegli eest läbi, sest sisetunde järgi otsustades olid mu käed selleks ajaks juba põlvini veninud. Nii et nüüdsest olen targem: ei lähe luureretkele ilma seljakotita ja ei lase ennast petta eeldusest, et kõik süsteemid alati töötavad...