Juhtus nii, et sel nädalal õnnestus meil Anitaga ühel päeval vaba päev saada. Nii andiski ta mulle teada, et meile mõlemale kulub hädasti üks roadtrip ära. Õnneks ei ole mitte kõik Nova Scotia vaatamisväärsused nii kaugel nagu Cape Breton (mis on Eesti mõistes umbes sama kaugel nagu Võru Tallinnast). Ühepäevaseks reisiks ideaalsel kaugusel asuvad sellised populaarsed vaatamisväärsused nagu nagu Peggy´s Cove ning väikelinn Lunenburg.
Niisiis toimus hommikul pidulik start. Reisiseltskond oli seekord üdini euroopalik ja üsna rahvusvaheline: iirlanna Anita, sakslased Christian (tavaelus küll rohkem Chris) ja Janin, inglane James ja mina. Chris oli autojuhiks ja Anita võttis endale kaardilugeja rolli. Kohe alguses hakkasid ilmnema saksa ja iiri stiili erinevused. Christian tahtis autojuhina üsna täpseid juhiseid selle kohta, kust ära keerata, millised on kiiruspiirangud jms. Anita vastused tema küsimustele olid aga nii iirilikult ebamäärased ja muretud, et varsti andis ta alla ja läks lihtsalt vooluga kaasa.
Hommikul reisiriietust valides ei suutnud ma kuidagi tuulejope ja talvejope vahel valida. Selleaastane sügis on olnud erakordselt soe isegi siinse provintsi kohta, nii et tundus kuidagi napakas talvejopet kaasa võtta. Targemate soovitusel seda siiski tegin ja Peggy´s Cove tõestas, et see oli õige otsus... Parasjagu oli kohale jõudnud mahlakas sügistorm ja autost välja astudes tahtis tuul kõrvad küljest sikutada. Turistilikust merevaate imetlemisest ei tulnud seetõttu midagi välja, pigem üritasin silma peal hoida oma fotokal, mis tahtis vägisi minust enneaegselt lahkuda.
Lunenburgi poole sõites tundus kogu meie reis üsna vesiseks kujunevat, sest vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Arvestades Anita muretut kaardilugemisstiili sisaldas meie marsruut ka ohtralt 180 kraadiseid pöördeid. Ühe sedalaadi mõttepausi ajal nägime põlevat elektriliini, mis vähemalt minu jaoks üsna häiriv välja nägi. Chris tegi sellest pilti ja alles hiljem sain oma targa venna käest teada, et lugu ei olnud tegelikult nii paha, kui ta välja paistis.
Lunenburgi jõudes tekkis meil kõigil korraga tunne, et me oleme tegelased raamatust "Palle üksinda maailmas". Lunenburg on kohalik turismikeskus, kus hooaja lõpp tähendab ühtlasi ka igasuguse elutegevuse lõppu. Restoranid olid suletud ja päikesepaistelisest päevast hoolimata oli linn peaaegu inimtühi. Meie hämmastuseks oli Isegi turismiinfo punkt suletud. Kõik see oli kuidagi sürrealistlik, idee järgi võiks ju ka oktoobri keskel mõni turist linna sattuda. Täna kohaliku lehte lugedes sain aga teada, et turismiinfo punktis töötasid ainult vabatahtlikud ja linnal ei olegi raha, et kedagi aastaringselt sinna tööle palgata.
Kõik see hakkas meis pikapeale tekitama näriva tunde, et hoolimata linna ohtratest restoranidest võib see ootamatu näljadieediga lõppeda. Õnneks leidsime lõpuks ikka ühe kohviku, mis oli avatud ning Christiani ja Janini rõõmuks oli kohvikuomanik rahvuselt sakslane. Minu rõõmu põhjustas selle kohvikuga seoses küll tõtt öelda asjaolu, et fish ja chips olid seal uskumatult head. No ikka nii head, et on maitse selgelt meeles. Viimane ere elamus selle toidu osas oli mul ju Bonavistas Newfoundlandil ja ma ei teagi täpselt, kumb neist maitsetest parem oli.
Näljaohu likvideerimise järel hulkusime veel sihitult mööda linna ringi ja imetlesime linna värvilisi maju. Lunenburg kuulub UNESCO kultuuripärandi nimistusse ja kuna erinevalt Halifaxist oli seal majade värvimisel häbitult eredaid värve kasutatud, siis meenutas see kõik mulle väga St Johns`i Newfoundlandil. Kõik see oli üdini idülliline ning kui me kõigele lisaks leidsime künkapealse, kus kohaliku kolledžimaja ees kiikuda sai, siis oli mul üheks hetkeks selline tunne, et mu elu on täiuslik.
Edasine reisi käik võttis aga veidi koomilisemaid toone. Lunenburgi lähedal pidi olema üks mägi, millelt avanev vaade päikeseloojangu ajal oli kuulu järgi kirjeldamatult ilus. Kuna päikeseloojangu hetk oli kiiresti lähenemas, siis asus meie ekipaaž väsimatult seda mäge otsima. Mida aga ei olnud, oli see mägi ja nii tabas päikeseloojang meid ühes suvalises võserikus:)
Tagasi sõites muutus olukord aina naljakamaks, Chris tegi kaks korda 180 kraadise pöörde ja pikapeale muutus väga ebatõenäoliseks, et me üldse kunagi Halifaxi naaseme:) Mitte et see mind eriti häirinud oleks, mul oli ka järgmine päev vaba. Mingi ime läbi suutsime me lõpuks ikka kiirtee üles leida ja millegipärast eelistas Chris seekord kiirteed maalilisemale külavaheteele.
Pildid on iseenesest juba ammuilma üleval, aga panen lihtsalt illustratsiooniks mõned ka siia üles.
Nii tore, et su kirjutamissoolikas jälle töötab :)
ReplyDeleteJah, just. Ootame uusi lugusid.
ReplyDelete