Udukuningriigis

Niisiis: kõigepealt ilmateade. Kui te arvate, et vahepeal on soojemaks läinud, siis … ei ole mitte. Järjekordselt on sooja 7-8 kraadiJ Uurin nüri järjekindlusega kohalike käest, et kas tegemist on mingi selleaastase anomaaliaga. Ning viimne kui üks vastab kahetseva naeratusega, et ei, see on selles linnas täiesti normaalne juunikuu ilm. Netis surfates leidsin lause, mis selle kõik kokku võtab: St John`s on Kanada kõige udusem (124 päeva aastas!), vihmasem, tuulisem ja pilvisem linn.

Linnas ringi kõmpides hakkab silma see, et igal pool on väljas Newfoundlandi lipud, aga mitte ühtegi Kanada oma. Newfoundlandi lipp on roheline, valge ja roosa trikoloor, nii et sarnasus Iiri lipuga on ilmne. Tänaval mängivad muusikud torupilli ja ajuti on tunne, et ma olengi tegelikult hoopis Iirimaale sattunud. Newfoundland ühines Kanadaga alles 1949. aastal ja siiamaani suhtutakse Kanadasse distantsiga. Üks kohalik ütles otse välja, et Kanada valitsus on üks lollikari, kes ei tea kohalikest asjadest mitte midagi.

Kohalikud on tõelised saare patrioodid ning nii võib juhtuda, et keset päist päeva peetakse tänaval maha väike ajalooloeng. Seisin sel hetkel kohtumaja juures, kus toimus Kanada viimane avalik poomine. Ja seda mitte 18. sajandil, vaid 20. sajandi keskel. Poomise meetod oli sealjuures omapärane: hukatav visati lihtsalt nööriga kohtumaja aknast välja, et timukas ei peaks õue minema.

Kuulsin sedagi, et Newfoundlandil on linnaelanike hüüdnimeks “townies” ja maaelanike kohta on ka eraldi sõna olemas. See maakate kohta käiv sõna ei jäänud mulle võõra kõla tõttu  meelde, aga see pidi olema eriliselt solvav. Ülejäänud Kanada peab muidugi kõiki Newfoundlandi elanikke napakateks, elukohast hoolimata. Netist leidsin lausa ühe küsitluse, kus njuufade käest küsiti, kas neid on mujal Kanadas nende päritolu ja aktsendi tõttu diskrimineeritudJ

Newfoundland ise on aegade jooksul olnud üsna vähemustevaba ühiskond ja diskrimineerimine ei ole siin sugugi võõras. 20. sajandi alguses tuli saarele mitusada hiina immigranti ja nende võõrapärane välimus tekitas kohalikes võõristust. Suur osa neist oleks hiinlased kohe koju saatnud, aga sinnani asi ei läinud. Küll pidid hiinlased saarele tulles ainsa immigrantide grupina maksma maksu, mis oli selle ajajärgu kolm keskmist aastapalka.

Hiinlasi see saarelt siiski eemale ei peletanud ning praegu linnas ringi käies on aasiapärase välimusega inimesed kõige suurem nähtavalt eristuv vähemus (nn “visible minority”). Minu rõõmuks on linnas ka mitmeid üsna odavaid hiina toidukohti ja nii sõin ma just siin imehäid nuudleid köögiviljadega. Nuudlid olid tõeliselt maitsvad isegi hoolimata neile lisatud sellerist, mida ma silmaotsaski ei salli.

Kohalikest toitudest proovisin ma ära kalakotletid (fish cake). Kotletid sisaldasid turska, kartuliputru ja praetud sibulat ja maitsesid koduselt. Ma ise pole küll kunagi midagi sellist teinud ja mu ema keelduks kategooriliselt midagi sellist tegemast, aga ikkagi oli see maitse selline, mis võiks ka enda panni pealt tulla.  Teised Newfoundlandi road muudavad mind oluliselt ettevaatlikumaks: näiteks süüakse siin tursakeelt (tegelikult miskine pehme liha tursa lõualuude ligidalt) ja hülgeuime pirukat. Miski paneb mind arvama, et minust jäävadki need proovimata…

Arvestades siinseid klimaatilisi tingimusi on päris palju päevi sellised, millal pole mõtet espitsioonile minna. Kõige tõenäolisemalt on järjekordselt igale poole levinud piimjas tihe udu, mille puhul ei näe sõna otseses mõttes oma kinganinadest kaugemale. Või siis tahab tuul kõrvad küljest rebida ja seda kõike vürtsitab külm vihm. Nii  tuleb otsida tubaseid tegevusi ja mul on rõõm raporteerida, et ma olen Newfoundlandi raamatukogu klient ja esimene raamat on ka läbi. Kes iganes tahab lugeda midagi üdini britilikku ja vaimukat, siis soovitan kindlasti Kate Atkinsoni raamatuid. Eesti keeles on ilmunud “Inimkroketid” ja mina lugesin läbi sellise raamatu nagu “Behind the Scenes at the Museum”, mis oli tõeline delikatess. Nüüd olen ma Pratchetti viimase, 2010. aastal ilmunud raamatu järjekorras ja ei jõua selle saabumist ära oodata… 

Töörindelt ei ole hetkel veel midagi raporteerida. Küll aga loen usinalt töökuulutusi ning veidral kombel olen näinud mitut kuulutust, kus otsitakse farmi kanadepüüdjat. Millegipärast on mul tunne, et see amet ei ole päris mulle loodud… Viimasel korral toidupoes käies nägin vastukaaluks müügil kanamune, mille nimi oli “Break Free”J Külmutatud kana juures tabas mind aga heldimus, sest seal oli päris mitu toodet selliselt tootjalt nagu Janes. See Janes oli algupäraselt pigem Jänes ja kuna see eestlasest omaniku firma tegutseb Toronto lähedal, siis oli seda lahedam tema tooteid ka nii kauges paigas müügil näha.