Nüüd ma siis olen tõesti põhjamaale jõudnud. Lisaks olen ma lõpuks ometi ka internetiühenduseni jõudnud, mis ei olnud üldsegi mitte lihtne ülesanne…
Et viimase aja sündmused õiges järjekorras ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et jõudsin enne äratulekut ka tõelise Toronto kuumuse ära oodata. Soojus Toronto moodi ei tähenda aga mitte ainult päikesepaistet, vaid ka seisvat õhku ja saunalaadset niiskust. Seda vähemalt Tartu College`i ühikas elades, kus õhtul uksest sisse astudes ootas ees sauna filiaal.
Tegin oma Torontos oleku viimasel nädalavahetusel teoks ka oma ammuse plaani. Saartehulluna ei olnud mul mingit kavatsust Torontost lahkuda enne Toronto saartel käimata. Lükkasin seda käiku aga viimase minutini edasi, et saared võimalikult rohelised oleksid. Ja see kõik oli seda väärt. Mõtlesin, et hakkan meelde jätma kohti, kus ma tahaksin elada ja Toronto saared läksid esimesena sellesse nimekirja kirja.
Oma osa saarte atraktiivsusele andsid ka kohalikud majad. Lahedal kombel oli suur osa neist üsna Pipi segasummasuvilate moodi. Et siis mitte sarnased mitte lohakuse tõttu, vaid seetõttu, et nad on kuidagi lopsakad ja isikupärased. Ning kuskil varem pole ma näinud silti, mis lausa palub käia mööda muru.
Juhul kui kellelgi tekib küsimus, et mida ma seal saartel tegema hakkaksin, siis leidsin ka sellele probleemile lahenduse. Ühel teadetetahvlil oli kuulutus, kus pakuti kassihoidmise teenust. Kindlasti läheks neil veel mõnda kassihoidjat vaja, see võiks olla täpselt selline töö, mis on minu kutsumusJ
Newfoundlandile lennu eel internetis check-in`i tehes oli ekraanipilt enam kui koomiline: lennu lähtepunkt Toronto, sooja 31 kraadi (mis niiskuse tõttu tundus nagu 41 kraadi); sihtkoht St John`s: sooja 8 kraadi. Kusjuures kohale jõudes selgus, et 8 kraadi oli veel lahkelt pakutud, sest tegelikult oli sooja 6 kraadiJ
Juba lennuki maandumise ajal vaatasin avanevat pilti ülima hämminguga, sest kaks linna ei saaks olla erinevamad. Harjunud pilguga otsisin linna ja mida ei olnud, oli linn. Lennuk maandus sõna otseses mõttes põlla peale ja mõne Toronto rikkuri maja on ka suurem kui lennujaama hoone.
Lonely Planet kiitis taevani Newfoundlandi inimeste külalislahkust ja taksojuhti vaadates tundus, et see on mõnel juhul kerge liialdus. Kõigepealt said oma jao ilmaennustajad, kes olevat ilusat kevadet lubanud (mida ei ole) ja siis keeras ta lahti raadio, kus hetkel kiruti põtrade arvukust ning kutsuti üles liituma ettepanekuga neist pooled maha nottida.
Lõpuks linna jõudes oli aga selge, miks ma just siia tulla tahtsin. Vaatepilt sarnanes vägisi Põhja-Norraga ja Norra mulle ju ometi meeldib. Erinevate inimeste meelest sarnaneb Newfoundland nii Iirimaa, Islandi või Norraga. Iirimaal ja Islandil ei ole ma veel käinud, nii et nende kohtadega ei oska võrrelda, aga Põhja-Norraga on sarnasus ilmne. Kliima poolest tundub see koht küll Islandi moodi olevat. Sellel nädalal lubab sooja vahemikus 9-13 kraadi, mis on umbes sama kui Reykjavikis Islandil.
Newfoundlandi hüüdnimi on The Rock ning selgus, et Newfoundland on ka Kanada kõige tuulisem provints. Lisaks on Newfoundlandil täitsa oma aeg, mis on Toronto omast poolteist tundi ees. Just nimelt poolteist tundi, mitte üks tund või kaks tundiJ
Siin ringi liikudes tuleb igal juhul jalad kõhu alt välja tõmmata. Ühikas asub kesklinnast kahe kilomeetri kaugusel ja need pole kaks lihtlabast kilomeetrit. St John`s tekkis sadama ümber, sadama ümber on aga mäed ja nii see linn siis ronibki mööda järsku mäekülge üles. Mingil hetkel saab mägi õnneks ikka otsa ning järgneb org. Sinna orgu ongi siis ülikool oma ühikatega pesa teinud.
Praktikas tähendab linnaminek seega kõigepealt hingetuksvõtvat tõusu ja sellele järgnevat järsku laskumist. Kõik see võtab ausalt öeldes keele ripakile, aga on füüsisele muidugi ülimalt kasulik. Linnas on peamiselt puumajad, mis on aga uskumatult värvilised. Pealtnäha on kogu värvipalett ära kasutatud, nii et hallist üldilmest on see kõik valgusaastate kaugusel. Kuna fotokat mul endiselt ei ole, siis saab linna kohta netist pilte vaadata näiteks siit http://www.stjohns.ca/visitors/photos.nsf ja Newfoundlandi kohta üldisemalt infot saab siit http://www.newfoundlandlabrador.com/
Tuleb tunnistada, et ringi uidates pole ükski põder mind seni veel jalust maha jooksnud. Küll aga on minu uuteks lemmikuteks pardid. Just nimelt pardid, sest ühika juures tiigi peal elab neid terve trobikond. Pardid paistavad ennast siin sama koduselt tundvat kui oravad Torontos. Ühel korral õnnestus mul näha, mismoodi pardiperekond väärika aeglusega üle tänava paterdasid ja terve rivi autosid ootas kannatlikult nende teekonna lõppu.
Newfoundlandi inimeste kohta on üsna levinud arvamus, mille kohaselt nad on pehmelt öeldes imelikud ja otse öeldes kohtlased. Nii ma siis olengi huviga ringi vaadanud, et kas see eripära ka välja paistab.Seni pole midagi väga eripärast küll silma hakanud, paljud inimesed näevad lihtsalt natuke külainimeste moodi välja. Tarkade raamatute järgi on Newfoundlandil endiselt suurim osa elanikke inglise või iiri päritoluga ning teise nahavärviga inimeste osatähtsus on väga väike. Praktikas on siin aga igasugu nahavärviga inimesi liikvel, kuigi muidugi vähem kui Torontos.
Newfoundlandile iseloomulikuks jooneks on ka eripärane aktsent, mis on tegelikult vana inglise keel, mis on aja jooksul omas suunas arenenud. Selle dialekti mõistmiseks on lausa sõnaraamatuid kirjutatud, niisiis pole see naljaasi. Huvitaval kombel olen ma seni seda aktsenti (õnneks) ainult paar korda kuulnud. Aga see on tõesti nähtus omaette, vaid suurte pingutuste hinnaga sain ma neil paaril korral jutu üldisest mõttestki aru…
Sattusin ka surnuaeda ja vaatasin huvi pärast hauakividelt nimesid. Ning tõesti oli seal vaid käputäis nimesid, mis ei paistnud iiri, šoti, walesi või inglise omad olevat. Surnuaed ise jättis aga üsna kõleda mulje. Kogu territooriumi peale kasvas ainult paar põõsast ning muu territoorium oli täiesti lage. Lisaks asus ta nii järsu kallaku peal, et libedal ajal võivad matmistoimingud võrdlemisi problemaatiliseks kujuneda…
Huumorimeel on aga siin kindlasti omapärane, sest ühes bussipeatuses oli plakat, mis väitis, et “me naeratame sellepärast, sest sa meeldid meile, mitte sellepärast, et me oleme hullud” . Paar tänavat edasi kiriku ees oli silt “God is the Potter (Not Harry)”.
Minu heldimuseks ei ole Eesti ka siin täiesti tundmata koht. Lennujaamas kohtusin ühe tüdrukuga, kes leidis, et Tallinn on tema lemmiklinn Euroopas. Et talle meeldis see igatahes rohkem kui Riia või Stockholm. Ning raamatukogus olles märkis üks teenindaja mu ID-kaarti vaadates, et ta teab ühte Newfoundlandi noormeest, kes läks aasta aega tagasi Eestisse ja on siiamaani seal. Kuna kuuldavasti on Eestis praegu kuumalaine, siis sellel kollil igatahes vedas, sai sooja kohta elamaJ
No tore, et said netti ja kirjutama. Ja naudi jahedust. Meil pluss 34/41. Koos tuulega. Soojapuhur töötab täiega.
ReplyDeleteKuidas ühikas on? OK? Naabrid?
Kas tööotsi ka paistab kusagilt? Kassihoidmist või põdrakarjatamist või midagi?
Isver-susver, pluss 34/41-ga oleks mina juba funktsioneerimast lakanud! Siinne 10 kraadi hoiab aga tõhusalt ärkvel:) Ühikas on spartalik, st veel spartalikum kui Tartu College. Aga siin on puhas, nii et ma ei kräunu.
ReplyDeleteNaabrite kohta ei oska ma seni midagi öelda sel lihtsal põhjusel, et siin on kõik toad eraldi, st pole Tartu College`i moodi kortereid. Uste liikumist olen küll kuulnud, aga pole seni veel hakanud välja tormama, et järgi uurida, kes seal liigub.
Tööotsade osas pole seni veel miskit raporteerida. Tundub, et väikeses kohas võtab see kõik veidi rohkem aega. Aga kuigi ma võin tavaliselt kelle iganes laua alla muretseda, siis ma otsustasin seekord muretsemise veidi edasi lükata. No umbes kahe nädala pärast on õige aeg muretsema hakata ja siis juba korralikult:)